Kasutajainfo

Norman Spinrad

15.09.1940-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Norman Spinrad ·

Suur lõõsk

(kogumik aastast 2001)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2001

Sisukord:
  • Skarabeus
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
7
3
1
1
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (12)

Hea kogumik, kuigi selles on oma tõrvatilk meepotis. Nimelt jutt "Kuldhordi viimane lahinguhüüd". See ei läinud mulle absoluutselt peale. Aga oli ka mitu väga head juttu. Eriti tõstaks esile jutud "Rahvuslik ajaviide", "Suur lõõsk", "Tänavaliha" ja "Katkuaastate päevikud". Need on tõesti ekstraklassist. Kokkuvõtteks soovitaks lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kui midagi tõesti põrutava ei ilmu, ma juba tean, mida tuleva aasta Stelkeriküsitlusel parimaks koguks panna! Kusjuures naljakas on muide - viidates eelmisele arvustusele - lugesin "kuldhordi viimast lahinguhüüdu" naerda kõkutades suure mõnuga.
Teksti loeti eesti keeles

Tõeline megakogumik, kilju või vaimustusest. Nikkarev on tõesti ülihead jutud kokku kogunud. Nautisin igat juttu. Spinradi irooniline ja irvitav kirjutamisstiil paneb nii mõneski kohas päris valju häälega naeru mugistama. Kuradi kahju, et kogumikku alles nii hilja lugeda sain, muidu oleks ta Stalkeril mõistagi esimeseks asetanud. Kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

Spinradi lühiloomingu valikkogu demonstreerib nii üldise kirjaoskuse positiivseid resultaate kui selle varjukülgi. Lakmuspaberi testiks on kogumiku avalugu, "A Child of Mind", jutt, mis on tõepoolest väga tüüpiline SF jutuke. Nende tüüpiliste SF jutukestega on selline lugu, et ka kõige läbikedratumal teemal jutu suudab mõttega kirjutav inimene kuidagi oma nurga alt lahti kirjutada, nii et see huvitav tundub. Spinradi versioon on paraku nii triviaalne, et karjuma ajab.

"A Night in Elf Hill" - rahutu hing kogeb kusagil maailma otsas enneolematut naist ja nüüd kõhkleb. So what? Paberile punnitatud wet dream ei ole jutt!

"Deathwatch" suutis mu üsna vihale ajada. Tänapäevalgi tuntakse lapseeas avalduvaid haigusi, mille omanikule üle 20 eluaasta ei lubata. Haigus on progreseeruva iseloomuga kuid laps pole mingi voodihaige ja mõistusega on tal ka kõik korras. Minu arust on Spinrad oma jutus vägagi võrreldava situatsiooni konstrueerinud. Küll aga pole vanemate distantseerumine sellisest lapsest käitumise tavanormiks. Ja selle ainumõeldavana kujutamine... nojah, Spinrad tegi end minu silmis kaelani täis.

Kogumiku 4. ja 5. jutt kujutavad endast halvimat, mida ulme- või üldse kirjandusest leida võib. Siinkohal jääb juba mulje, et selleks ajaks oli ka autor ise jõudnud äratundmisele, et konventsionaalseid kirjanduskaanoneid järgides tal midagi head välja ei kuku ning appi võeti lootusetute autorite viimane väljapääs - kõik jandiks!, las siis juba teised otsivad (ja leiavad!) tekstidest allusioone, millega autorit ennastki tagantjärgi üllatada. Kodumaine vaste on ka olemas - Marek Simpsoni "Maailma parim splätter".

Järgnev pole palju parem. "Weed of time" oma tühjuses lihtsalt väsitas, "National pastime" on järjekordne poolik "ühiskonnakriitiline" idee, mis tuttavalt küündimatult vormistatud. "Big Flashi" puhul tekib küsimus, kas autor on ühelgi rockkontserdil kaine peaga (s.o. ilma LSD-d tarvitamata) käinud ning raamatu olemasoluga lepitada suudavad vaid "A Thing of Beauty" ja sellele järgnevad kaks lühiromaani. Viimased on õigupoolest väga head, kuigi kui veel norida, siis tundub, et teadvustatud ekraniseerimisperspektiiviga paberile pandud.

Lõpetuseks jääb probleem, mida panna kogumiku hindeks või kellele? Arvi Nikkarev on muidugi oma järjekorras teise heraklese vägiteoga maha saanud, bestoffidele avaldamisloa hankimine ei ole teadagi lihtne. Aga see valik... Ka mul on kodus need kaks kogu, millest suurem osa lühikesi jutte pärineb. Kunagi avasin ühe ja panin selle sama kiiresti kinni, nüüdloetu veenab, et mu aimdus ei petnud mind. Et kui vastata järelsõnas esitatud küsimusele, siis oleks võinud jah sama paksu kogu pelgalt lühiromaanidest kokku panna ning jätta lühijutud inglisekeelsele lugejale omal vastutusel tarbimiseks. See on muidugi vaid juhusliku inimese arvamus, mis millelegi enamale kui BAASis eksisteerimisele ei pretendeeri. Hinne moodustub minu poolt (mõttes) juttudele antud hinnete keskmisest (2.4).

P.S. Lugemijärgselt olen pisut netis ringi vaadanud (autori koduleht jmt.) ja peab märkima, et see mida ma kirjaniku kohta teada saanud olen, on küll sümpaatse mulje jätnud. Viimast kinnitab ka kogu eessõna, mis näiteks Ellisoni omast erineb nagu öö päevast. Nii olengi jõudnud omamoodi paradoksaalse tulemuseni, et kuigi autor on inimesena vägagi sümpaatne, siis tema loomingusse ma küll kuigi suure entusiasmiga (kui paar erandit nagu "Bug Jack Barron" välja arvata) suhtuda ei suuda.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle hakkas kogumik meeldima alates 6-ndast jutust, kuigi ma järgnevatele ka kõigile head hinnet ei andnud. Asja päästsid kaks head lühiromaani. Pean märkima, et ei näe erilist põhjust ei "Suurt lõõska" ega "Rahvuslikku meelelahutust" ulmeks pidada ning muidu vilets ja nõme lugu "Surivoodil" on seda ka ainult formaalselt. See loomulikult kogumiku väärtust mingil määral ei kahanda.

Paar apsu oli juhtunud ka tõlkijal, vähemalt ühes kohas oli ilmselt "I wondered if he..." tõlgitud "imestasin, kas ta...", kolm-neli vähemat asja hakkas ka silma. Deatwatch oleks mina surnuvalveks tõlkinud... Üldiselt aga väga norida vist ei saa, vähemalt originaali lugemata ja võrdlemata mitte.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumik jättis kuidagi iganeneud tunde. Kõik need narkootikumid ja pommid - ei lähe nagu enam meie põlvkonnale sedavõrd korda. Ja stiil ei olnud minu jaoks teab mis haarav. Ainuke lugu, mis raskelt meeldis oli Street Meat. Kuigi ümbruskond meenutas üht tobedat filmi nimega Purustaja. See oli vinge. Oli veel paar talutavat juttu, mis olid lihtsalt huvipakkuva ideega (Rahvuslik meelelahutus ja Suur Lõõsk). Ülejäänu jooksis paraku mööda külgi maha.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku hinne ei peaks endast kujutama hinnete keskmist, oleks õige kui see kujutaks üldist arvamust kogumiku kohta. Selles kogumikus on lugusid seinast seina, on tõelist saasta ja pärleid. Eriti hindan katkuaastate päevikuid. Ja üldse ei meeldinud "Surivioodil". Kokku siiski hea. Hea selle poolest, et sain, omast arust, talutava ülevaate autori loomingust, tippudest ja orgudest.
Teksti loeti eesti keeles

Pole just kogumike austaja.
Sel korral sai aga üsna nauditud. Üsnagi hullumeelseid lugusid, rõvedusele kiskuvaid ning jubedaid. Päevakajalisi.
Teksti loeti eesti keeles

Peale "Terasunelma" lugemist olen ma Spinradi loomingusse alati teatava kahtlusega suhtunud. Sellepärast kõhklesin ma ka kaua, ennekui selle kogumiku esimest korda kätte võtsin. Nüüd lõpetasin juba teise tiiru ja ilmselt loen mõnda juttu veel kunagi. Eelkõige paistab see antoloogia silma suhteliselt ühtlase taseme pärast. Loomulikult on selles ka paar nõrgemat teksti (The Year of the Mouse, The National Pastime), kuid enamuse moodustavad väga head lood. Eelkõige tõstaks esile "Katkuaastate päevikuid" ja "Tänavaliha", mis on oma halastamatuses klass omaette. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: veebruar 2024
jaanuar 2024
detsember 2023
november 2023
oktoober 2023
september 2023

Autorite sildid: