Kasutajainfo

Paul Viiding

22.05.1904-27.06.1962

  • Eesti

Teosed

· Philip K. Dick ·

Vilistaja metsas

(kogumik aastast 2015)

eesti keeles: Tallinn «Triquetra Kirjastus» 2015

Sisukord:
  • Stalker 2016
Hinne
Hindajaid
1
4
4
1
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (10)

Neli 1953. aastast pärinevat Dicki eri pikkuse ja vägagi erineva kvaliteediga teksti ühtede kaante vahel. Sellise kogumiku avaldamine eesti keeles on kahtlemata tubli tegu, ainult et raamat vajanuks keeletoimetamist või siis eesti keele grammatikareeglitega hästi kursisolevat tõlkijat.

Olen varem lugenud põhiliselt Dicki hilisemat, 1960. aastatest pärinevat loomingut, mida iseloomustab filosoofilisus ja teatud vaimuhaige-narkootiline hägusus. (Autori varasemast loomingust on mulle siiani ette sattunud vaid Marduses ilmunud jutt "Koloonia".) Peab tunnistama, et noore Dicki (1953. aastal tähistas ta oma 25. sünnipäeva) looming on hilisemast mõnevõrra teistsugune, lihtsakoelisem, hoogsam ja seikluslikum.

Teksti loeti eesti keeles
7.2015

"Vilistaja metsas" koondab ühtede kaante vahele neli lühiteost, mida ühendavaks jooneks võib vast pidada ühiskonnakriitilisust. Tundub, et häving on inimkonna pärisosaks olenemata sellest, kas selle vallandab inimeste sõjakus Maa pinnal realiseerituna või kosmoseavarustes tulnukatega tüli kiskumise tagajärjena. Siiski ei ole P.K. Dick võtnud järjekindlat pessimisti seisukohta ning ta leiab inimrassile pääsetee; olenevalt vaatenurgast kas ühes, kahes või koguni kolmes tekstis neljast.

Lisaks ühiskonnakriitilisusele ühendab tekste neis kujutatud inimeste lihtsameelsus. Inimesed on naiivselt hoolimatud tulnukate võimaliku mõistuspärasuse ja neilt tulevate mõjutuste suhtes; rumalalt enesekindlad; lubamatult usaldavad asjus, mida ei nad ei mõista või siis vastupidi reageerivad absurdselt ülemääraselt jõuliselt asjadele, mis neile ei sobi ning takkatipuks puudub arukas kahtlemine sõjaajal kohatud võõraste motiivides ja see kõrk (või juhm) enesekindlus ei löö vankuma hoolimata sellestki, et neistsamustest pahatahtlikest motiividest avalikult igapäevaselt juttu on.

Nimilugu "Vilistaja metsas" kirjeldab tulnukatega kokkupuute tagajärgi, kuid autor ei vaevu seletama mehhaanikat, mis kirjeldatud tagajärgede ilmnemiseni viib ega ka seda, missugused mõjud on neil tagajärgedel laiemalt. Seega jäi minu jaoks sellest jutust puudu särav uudsus. Kuigi jah - ületöötanud ja karjäristliku inimkonna jaoks oleks ehk autori kirjeldatu pääseteeks, iseasi kas me sellist pääsemist tahaksime. "Tähelaev" pakub välja teise võimaliku pääsemise - seekord sõjakale inimesele, kelle jaoks sõjakus ei ole mitte loomuomadus, vaid kõigest halb harjumus. Paraku mulle seesugune pääsemine lahendusena ei sobi, sest tekitab minus (ilmselt liigsest koolitarkusest tingituna) kahtlusi terve (vastandsõnana "haigele") inimkonna taastumise võimalikkuses. "Mees võrrandis" kujutab samuti sõjakat inimest. Sedakorda on inimeste sõjakus tingitud kosmilisse piiramisrõngasse jäämisest ning vajadusest sellest välja murda. Kujunenud on olukord, kus kujundlikult öelduna kasutatakse ühest juhuslikust sääsest vabanemiseks terve soo kuivendamist. Autor ei saa muidugi lubada kangelase surma enne jutu lõpplahenduseni jõudmist, kuid mingisugune mõõdutunne inimlike füüsiliste võimete ja taastumise piiride kompamisel võiks siiski säilida. Lõpplahendusena selgub, et inimkonna ees ei avanegi kosmose väravad tänu tohutule sõjalisele jõule. Pääsetee võtmed on hoopistükkis kangelase taskus. See pääsemine oli kolmest pakutud võimalusest minu meelest helgeim. "Teine generatsioon" ei paku pääsemist. Arvestades, kui sõjakad ja juhmid on ses loos kujutatud inimesed, siis pole neile seda tarviski. See jutt on võib olla väga hea, aga et ma ei talu juhmust (eriti kombinatsioonis ülbe enesekindlusega), oli selle jutu teise poole lugemine minu jaoks parajaks katsumuseks.

Võib olla oligi autori taotluseks kõverpeegeldada inimese loomust nii, et hädad selgelt silma paistaks ning seeläbi õhutada lugejat mõtisklema ehk ületama juhmi kõrkust iseendas?

Teksti loeti eesti keeles

Esimesed kaks lugu on kiirelt unustatavad ja mitte midagi erilist, seetõttu on üllatav, et just kõige esimene jutt on ka kogumiku nimilooks valitud. Mina oleks ise selleks pannud just kõige parima ehk viimase (eriti kuna on tuntud ka filmi kaudu). Kolmas lugu polnud samuti halb ning huvitav, et nagu Kuttnergi uskus ka Dick vähemalt 50nendatel intuitiivset tehnika haaramist, ehk inimene, kes pole kunagi arvutit näinud, aga on geenius, suudab seda alateadlikult parandada. Ma pole siiani jõudnud selgusele, et kas see mõte on väga geniaalne või täiesti idiootne. Kokkuvõttes kummastava valiku ja kõikuva kvaliteediga kogumik, mille lugemist samas kindlasti ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Lisaks eelpool mainitud ühiskonnakriitilisusele ja võiks vast öelda sõjavastasele hoiakule, on kogumikku võetud tekstide ühendavaks nimetajaks 1950ndad aastad kui tekkeaeg. Nõustun Joel Jansiga et parim lugu on "Second Variety". Estconil kuulsin et "Second Variety" eestindamise luba on antud ühele teisele kirjastusele, mistõttu jääb mulje nagu oleks käesolev kogumik piraat. Ja mööda ei saa raamatu kujundusest. Mida tähendab kaisukaruga tüdruku pilt kokku kahes kohas - tagakaanel ja ühel illustratsioonil? Kas tõesti on tegemist lasteraamatuga, nagu näib ka viitavat Triquetra kirjastuse kodukas! Philip K Dick kui lastekirjanik... Sellises kontekstis paistab isegi "Ubik" lasteraamatuna, on seal ju üks oluline lapstegelane.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei arva ka enda lemmikute hulka kuuluvate kirjanike puhul, et nende nõrkade teoste eesti keelde tõlkimine on kultuuritegu, mis vääriks tunnustamist. Ka kõige väljapaistvamatel autoritel on nõrku teoseid ja teatud piirivalve võiks keeleruumil olla, sest entroopiat on niigi maailmas küllalt, milleks seda juurde toota.

Antud valimiku puhul tekib juba sisukorrale otsa vaadates kolm vastust otsivat küsimust. Esiteks, miks on kogumikus jutte üksnes neli? Millega üldse põhjendada autori nelja lugu sisaldava jutukogumiku väljaandmist? Õigustatud võiks see olla üksnes juhul, kui tegu on mingi väheviljaka või -olulise autoriga, kelle loomingu paremiku võibki nelja looga kokku võtta või ka juhul kui neli lugu moodustavad mingi jututsükli (a la Poul Andersoni ajapatrulli lood). Üks ega teine põhjus PKD puhul aga ei päde.

Teiseks küsimuseks on, mis üllast eesmärki teenib asjaolu, et jutud on algupärandis ilmunud kõik ühel ja samal aastal? On ju üsna väheusutav, et tegu on suurejoonelisema projekti avapauguga ning et järgmisena ilmub eesti keeles PKD 1954. aasta juttude valikkogu, seejärel 1955. aasta juttude valikkogu jne. Märksa tõenäolisemalt jääb see valimik ainsaks ning piiratud ressursside puhul oleks mõistlik neid otstarbekalt kasutada.

Kolmandaks küsimuseks on, miks osutusid vahendatuks just nimelt need jutud? PKD jutuloomingut mõnevõrra tundva inimesena leiaks ma kasvõi sama aastanumbri (kui aastaga 1953 piirdumine oli kogumiku koostajale näiteks mingi olemuslik väljakutse) seest oluliselt paremat materjali, kui käesoleva kogumiku kaks esimest lugu.

Nii on meil nüüd ühtede kaante vahel Dicki jutuloomingu absoluutsesse paremikku kuuluv "Second Variety"; põnev, kuid ühtlasi vastuolulisi tundeid tekitav "Variable Man"; kogumiku nimilugu, mis oleks enam-vähem aktseptaabel lüürilise vahepalana nii umbes paarikümmet PKD muud juttu sisaldavas valimikus ning tõeliselt halb "Mr. Spaceship", mille puhul ma tõsiselt kahetsen, et ma seda üldse lugesin. Eks ta ole.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles

Selle kogumiku lugemine kulges mul kummaliselt. Lugesin ja siis jäi pooleli, sest... raamat kadus kuhugi ära. Pool aastat hiljem leidsin voodi alt üles ning siis oli tükk tegemist, et meenutada, kuhu järg jäi. Kõlab nagu oleks tegemist kehva teosega, kui juttude sisu ei mäleta? Tegelikult on minu puhul vastupidi - häid raamatuid võin korduvalt lugeda, sest detailid ja mõnikord isegi puänt pole meeles, halvad lugemiselamused jäävad aga teravalt meelde.

Jätsin nimiloo vahele, sest nii palju oli meeles, et see sai loetud ning mingi taimedeks muutumise lugu see oli. Ja et autori põhiline sõnum oli selle looga öelda: "võtke vabalt". Loetav, mõtlemapanev, hinne "hea".

"Mr. Tähelaev" tuli osaliselt tuttav ette, osaliselt mitte. Kui lõpuni sain, oli selge, et lugesin teist korda. Aga erinevalt enamikest eespool arvustanutest ei kahetsenud. Tugevalt sõjavastane lugu, selge sõnumiga inimkonnale otsida muud arenguteed. Jah, oli küll ebaloogiline lõpplahendus, kuid see selleks, minu jaoks oli tähtis sünum. Nii et ikkagi "neli".

"Mees võrrandis" jäi minu jaoks vast kogumiku nõrgimaks looks, sest kuigi isegi "maakerasuurused loogikaaugud" mind enamasti väga ei häiri, oli siin loos kogu pääsemine ikkagi ülimalt naiivselt lahendatud ning vastuolusid teisigi - no mingi valemiga ei ehita laste walkie-talkiest tähtedevahelist saatjat jms. Napilt oleks "kolme" pannud, kuid kuna lugu ise oli vägagi lobedalt loetav siis annan andeks.

Kahtlemata oli kogumiku parim lugu viimane, hoolimata sellest, et mul oli juba poole jutu pealt selge, kes on kes ja mis on mis ning kuhu see kõik välja jõuab. Aga kirja oli see pandud kõik niivõrd hästi, et pildid jooksid pidevalt silme ees ja raamatut ei tahtnud käest ära panna. Aga kõige tähtsam oli loomulikult loo moraal: hoiatus isetäiustuvate ja autonoomsete relvasüsteemide eest. "Viis".

Tervikuna - väga hea kogumik, öelgu eelarvustajad, mis tahes. Olen isiklikult väga rahul, sest polnud autori varasema loominguga tuttav ning tema hilisem küberpunk või alternatiivajalugu pole mind niimoodi köitnud. Loodaks väga, et just Philip K. Dicki jutte rohkem eesti keeles avaldataks, sest mulle tundub, et just see vorm on see, kus autor särab. Tubli töö tundmatu kirjastuse poolt, nii hoida!

Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles