Kasutajainfo

Paul Viiding

22.05.1904-27.06.1962

  • Eesti

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

The Door into Summer

(romaan aastast 1957)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1956; oktoober - detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Uks suvesse»
Tartu «Fantaasia» 2016 (Sündmuste horisont, nr 45)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
10
3
0
0
Keskmine hinne
4.36
Arvustused (25)

See oli esimene RAHi romaan, mille ma originaalis läbi lugesin. Ilmselt autori kõige mahedam romaan. Ei mingeid ühiskondlikke probleeme. Peategelane lahendab ajarändude abil iseenda pisikesi egoistlike probleeme: kättemaks vaenlastele ja armsa naise kättesaamine. Aga see mõnus meeleolu ning elegants, millega kõik lõpuks lahenduseni viiakse. Romaanis esinevad paljud Heinleini teoste olulised märgid: (nutikas) kass, punapäine naine ja kummaline seks (nudistid). Ilus raamat, kui nii saab öelda.
Teksti loeti inglise keeles

Yks Heinleini armsamaid raamatuid. Täpsemalt, raamat sellest et armastus pysib kauem kui vihkamine. Tõttöelda oli see neid kahte kogumikus Lilled Algernonile avaldatud lyhijuttu arvestamat esimene Heinleini romaan mida mul lugeda õnnestus (kunagi Tartus miskist suvalisest vabaõhu-raamatuletist, venekleelsena). Ja sellest õhtust alates sain endale uue lemmikkirjaniku. Loomulikult ei puudu ka selles raamatus kass (sedapuhku pirakas kõuts nimega Petronius, kes kausist õlut armastas limpsida) ja kamp nudiste. Aga eks te lugege ise, hea raamat on.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Soe ja optimistlik raamat sellest kuidas kõige kiuste lõpuks leiad sa ukse suvve ja ja oma probleemidele lahenduse. Siiani üks minu lemmikuid.
Teksti loeti inglise keeles

Pisut veider ning kahtlemata väga loetav raamat. Pidut veidraks teeb selle raamatu see, et olles kirjutatud aastal ''56 räägib ta aastast ''70 ning 2000. Vastavlt siis meie jaoks juba minevikust ning vägagi lähitulevikus. Just käib siis vastavalt sellest, et pisut eraklik kassisõbrast insener (see inseneerimine toimub kõik ''56 aasta tasemel teadmistega inimese vaatenurga alt, seega pisut totter aga kui ära kannatab pole hullu) leiutab paar masinat, millega saab keeta, kududa, küpsetada - ühesõnaga, millega saab automatiseerida praktiliselt kõiki kodumajapidamises (ning samuti muja) tehtavaid töid. Kuna tas ise on insener ning eriti ei viitsi businessile erilist rõhku panna, siis korraldavad tema pruut ja tema äripartner talle normaalse tünni, üritades talt leiutist pihta panna ning sellega ülikasumeid teenida. Kuna aga leiutajast endast on vaja probleemide vältimiseks lahti saada, siis külmutavad nad ta sujuvalt kolmekümneks aastaks ära. Kui leiutaja üles ärkab, meenub talle, et kogu selle jama käigus kuritarvitati hoogsalt tema armastatud kassi ning on suured ajad pissed. Hiljem (pärast mõningast tutvumist n.ö. tuleviku Los Angelesega) leiab ta ühe hullu teadlase ajamasina, millega ta rändab ajast tagasi ning kickib kõikidel kurjamitel ässi. Kogu asja lahendab ilus romantiline happy end.
Teksti loeti inglise keeles

See raamat on erand. Siin ei kohta me üllaid põhimõtteid, tohutuid probleeme ja kujunevaid jüngreid. Probleemid on üheselt mõistetavad ning lahendused sirgjoonelised. Peategelane seekord kergelt luuserlusse kalduv insener-leiutaja. Nii väliselt (ajarändamised ja -paradoksid) kui üldiselt hoiakult sarnaneb romaan legendaarsele jutule ''By His Bootstraps'' ja on väga muhe lugemine jättes lugejasse hulgaliselt meeldivaid emotsioone. Kaitseks ka pisut Heinleini insenerioidu, raamatus käsitletud robotid ja nende arhitektuur on märksa reaalsemad ja realiseeritavamad kui robotijumal Asimovi loodud. Thorsteni torud ei ole sisuliselt midagi muud kui kaasajal modelleerimises ja juhtimises rakendatavad närvivõrgud. Parim Heinleini romaan, mida siiani lugenud olen ja selline arvamus on säilinud ka pool aastat hiljem.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates on lõpp liiga moosine. Kõik läks nii hästi, et no mitte kuidagi poleks enam paremini minna saanud. Mitte et ma mingi masohhist oleksin, et õnnelikku lõppu ei suuda taluda, aga mõne pisikese otsakese oleks ehk võinud lahtiseks jätta. Noh, et peategelasel ka pärast teose lõppu midagi teha jääks.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles

Ka minul oli see esimene RAH raamat,mida lugesin originaalis.No ma ei tea,ei meeldinud eriti.Ega tal midagi otseselt ka viga ka ei olnud,aga teist korda ei taha enam kätte vötta.Sellepärast siis 3.
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke armas jah. Kui norida, siis algus venis, ning tekitas tunde, et mind eriti üldse ei huvita, kuidas ühel tüübil nahk üle kõrvade tõmmatakse, seda kõike 56-nda aasta ettekujutuste taustal 70-nda aasta tehnikast. Hiljem muidugi selgus, et see pikk jutt oli vajalik konteksti mõistmiseks. Ühelt poolt on muidugi naljakas lugeda autori ettekujutusi meie kaasajast, teiselt poolt on ta aga asjad läbi mõelnud ja otsad kokku viinud, hinnatav on ka RAH-i kuiv ja karm huumor, mis kahjuks tihti kipub tõlgetes kaduma minema, kuna avaldub pigem sõnavalikus kui otsitud situatsioonides. Keskel läks juba väga heaks, lõpp taas kuidagi tapvalt õnnelikuks - RAH-i tegelastes on uhkust ja suurust, neid omadusi aga alati hea kirjanduses kohata, teiselt poolt aga oli see armastus peategelase ja ta algselt plikakesest daami vahel (mida ajarändudega 10 aastat korrigeeriti) üsna… muinasjutuline. Huvitav, mis neist edasi sai?
Teksti loeti inglise keeles

Nagu eelnevad on kirjutanud on tegemist tõesti armsa ja kena raamatuga. Kogu selle raamatu juures on vähemalt üks asi mis mind kangesti häirima jäi. Kui palju teised kirjanikud kasutavad aega ja selle muutmist väga ettevaatlikult, siis selle teose põhjal võib ajas teha mida iganes, sest nii on juba kindlasti juhtunud. Ütleks lihtsalt, et teiste kirjanike käsitlus meeldib mulle tunduvalt rohkem.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minulgi esimene originaalkeeles loetud Heinleini raamat. Mulle meeldis. Ma saan suurepäraselt aru, et see polnud midagi suurt ja põhjapanevat, aga see oli erinevalt paljudest ulmeraamatutest inimlik ja armas. Plusspunktid kasside eest!
Teksti loeti inglise keeles

Väga armsasti kirja pandud aga kuidagi nagu lahjaks jäi. Ega seal ju tegelikult suurt midagi ei toimunud. Lugu tüüris tasakesi, laisalt oma lõpu poole ja sinna ta jõudis.
Teksti loeti vene keeles

Kuidagi vastuoluline mulje jäi sellest romaanist. Ühelt poolt päris huvitav tegevusmaailm (1956. aastast nähtud lähitulevik, kus ka tuumasõda juba edukalt maha peetud), hakkaja olemisega ja väga sümpaatse maailmanägemusega minategelane ning selline poeetiline südamlikkus. Teiselt poolt-põnevat toimus romaanis tõesti vähe ja kogu see sehkendamine majapidamisrobotite ning nende patentide üle oli üsna tüütu. Kohati paistab, et romaani ulmeline osa keerles paari märksõna ümber (külmauni, ajaränd ja majapidamisrobotid).

Tõlkest: pealkirja tõlge mind ei häirinud, aga veidi toores mulje jäi tõlkest tervikuna küll-päris rohkelt igast vigu ja apsakaid. Kõige naljakam tahtmatu viga ilmneb vast kohas, kus "zombirohuga" uimastatud minategelase jalad pikast seismisest nõrkevad-lauses peaksid olema sõnad "Ma olin seisnud nagu lipuvarras rohkem kui tunni...", ent selle asemel võib lugeda "Mul oli seisnud nagu lipuvarras rohkem kui tunni..." Lisaks veel muud näpukad (piiblitegelase nimi on eesti keeles Delila, mitte Delilah jne). Kuna romaan on üsna USA-keskne, siis joonealuste märkuste üle viriseda ei saa, ent need jätavad kuidagi valikulise mulje-näiteks on seletatud lahti kiirtoidurestoranis pakutava kanaroa olemus, ent mitte Daniel Boone´i isikusse puutuv, kelle järgi minategelane on oma nime saanud.

Hindest: vahel tundub, et Baasi hindamissüsteem pole piisavalt diferentseeriv. Käesolev romaan on üks neist teostest, mille hindamisel ma jänni jään-"4" oleks justkui liiga palju, ent "3" ebaõiglaselt karm. Olgu siis heatahtlikult "4-".

Teksti loeti eesti keeles

See eestikeelse keelekurdi pealkirjaga (nagu Ulmeguru Facebookis tabavalt ütles) raamat seisis mul tükk aega lauanurgal, hoolimata sellest, et Heinleini ma üldiselt austan ja armastan. Aga see pealkiri ja kaanekujundus ja tagakaane tekstid ei kutsunud kohe üldse lugema. Kuni järg selleni jõudis. Aga jõudis, ja edasist ma ei kahetse.

Algus sujus kenasti, aga kohe kui tundus, et nüüd läheb ulmeks (külmauni), visati lugeja patentide ja muude juriidiliste keerdkäikude sogasesse vette. Sealt välja ujumine võttis mõnda aega ja edasi läks juba kõik nagu lepase reega ning raamatut oli raske käest panna. Autor suuris mind ka kenasti üllatada proua Schultzi isiku suhtes - ootasin lihtsamat ja sirgjoonelisemat lahendust, aga ei, õnneks läks lugu edasi ja kui juba ajaränd mängu tuli, oli see lausa kirsiks tordil.

Siiski ei saa romaan mult parimat võimalikku hinnet ja peamiselt seepärast, et ulme polnud siin kesksel kohal nagu Heinleini lühiloos "Enese ees ja järel", mille pikem lahtikirjutus see romaan suuresti on. Näiteks ajarännu paradokside üle mõtisklemiseni jõuab autor alles päris lõpus ja teeb seda ka vaid nii umbes poolel lehel. Aga samas pole romaan sugugi halb, kaugel sellest - tegemist on hea ulmelise armastuslooga. Ja paistab, et sellised hästi kirjutatud "seebikad" mulle täitsa meeldivad. Peategelasele ja tema seiklustele oli tore kaasa elada ning kui kõik lõpuks õnnelikult lõppes, oli ka minu süda rahul. Samas päris pisarat välja ei kiskunud, nii et ikkagi ka siin kategoorias "neli".

Teksti loeti eesti keeles

Mahe utoopia. Täna lugedes saame pildi toonastest uskumustest ja unistustest. Eriti koomilisena kõlab kaasaegsete ärifilosoofiate kontekstis (ek 2016 lk 24): „Tahtsin, et minu vidinad töötavad ja jäävad töötama, mitte ei põhjusta omanikele maohaavu.“
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Nunnu raamat tõesti, nagu eelkirjutajad mitut puhku märkinud. Armastuselugu meenutas mulle igivana laulu "ei takista vallid, ..."
Ning taas kohtasin siin Heinleini usku inimmõistuse ... see tähendab, realistliku inimmõistuse jõusse. No olgu, peategelane oli kaunis über-Edison, aga mis siis. Ulme ju.
Sain eelnevatest arvustustest ka teada, et eksisteerib tõlge eesti keelde. Krt, raamatukogu on kaugel, nagu Wendell Urthil tüdruk. Siiski oleks päris huvitav näha, kuidas Petroniuse jutud eesti keelde tõlgiti.
Tõlkimisega seoses teen ühe siinses lõimes 20 aasta taguse veaparanduse. Arvestades raamatu ilmumisaastat, on väljendi "Thorsen tubes" ainuvõimalik vaste eesti keeles "Thorseni lambid".
Aga hirmsasti meeldis mulle koht raamatu lõpus, kus Heinlein mingite virisejate kohta ütleb, et neist suurem jagu "ei oska naela seina lüüa ega arvutuslükatit kasutada". Seda et... kas teie oskate? Seda teist asja, ma mõtlen...
Teksti loeti inglise keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles