Seesugune raamat siis…
Algusel polnud väga vigagi, mõnes kohas oli niigi rikka vene keele kõrgpilotaaþi, mõnes kohas oli ka väga naljakas. Vene ulmekonvendil NekroNomiKon toimuv oli kah paiguti päris nauditav. Aga mida enam hakkas tekstis domineerima too peategelasest kirjaniku soperdis omas mahlas s.o. tema tegemised tema fantaasiailmas tema enesega peaosas, seda halvemaks romaan läks, kuni lõpuks jäi vaid üks lõputu, andku härrased autorid mulle andeks, sonimine ja soigumine… tegelikult siiski Sonimine ja Soigumine. Ja katse Kunsti teha. Ma üldiselt kardan neid raamatuid, kus peategelaseks on Kirjanik. Võta või jäta, ent Kirjaniku mängutoomine annab tunnistust kirjamehe mõningast meeleheitest ja toob enesega väga harva kaasa midagi positiivset. Nii ka seekord.
Ma jäin selle romaani teise kolmandiku lõpupoole lugemise ajal MAGAMA. Olgu taevas mulle tunnistajaks, ent sellist asja pole minuga päris ammu juhtunud. Viimati jäin ma tukkuma Alkeemikut lugedes, mis on siiski palju mõistetavam, sest ma pole ei miss ega pankur ja seega pole kõigekõrgem minu vastu nii armuline, et lubaks mul taolisest kirjutisest kõik olemise mõtted üles noppida ja sellega rahule jääda. Aga see selleks.
Kuulan praegu seda arvustust kirjutades Gary Moore’i viimast üllitist nimega Scars (Moore pluss Cass Lewis pluss Darrin Mooney) ja väga võimalik, et ma ei valinud seda plaati kõrva plärisema juhuslikult. Nimelt tundub mulle, et neid mõlemaid – nii Oldie romaani kui ka Moore’i plaati, oli palju ägedam teha, kui minul seda lõpp-produkti tarbida. Oldie on siiski suurem pettumus. Raamaturiiulisse ma seda panema ei hakka, ent päris nii halb ka pole, et sellega ahju kütta. Tõsine pettumus siiski.