Kasutajainfo

H. L. Oldie

13.11.1990-

Teosed

· H. L. Oldie ·

Doroga

(romaan aastast 1994)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (2)

"Oh kak dvizhetsa doroga..."

(batko Shevtshuk & DDT, "Konveir")

Kujutage enadale ette vaatepilti: Areen, kõrvetav Päike taevas ja hõõguv liiv ning maneezhi keskel teeb põrgut põrguline... (eh, kalambure (v.k. "besnoval bes") tõlkida... peaagu samasugne piin, kui surematu orja enese vaevad. Niisiis... Areenil võitlevad kaks ...(... Eeee... vot probleem! Meie tõlketraditsioonis on kombeks eestindada "bes" "sortsiks", mis antud juhtumisel pole päris täpne. Kui mitte täitsa vale. Sir Oldie seob muheda naeratusega sõna "bes", silmagi pilgutamata, sõnaga "bessmertnõi" (v.k. surermatu), kui viimasee lühivormi. Jätes alles kogu muu selle rahvapärase mõistega haakuva mitmetähenduslikuse gamma.)... kaks Surematut, kaks orja-gladiaatorit, kaks põrgulist. Põrgulised on nad tõesti, sest saab ju seda sõna mõista ka "põrgust tulnu" tähenduses, mis nagu romaani edenedes näeme, ei jää tõest kuigi kaugele

On tavalised, igavad gladiaatorite mängud, tüütus. Suurte pühadeni on veel palju-palju aega, tribüünidel tolkneb ainult hall mass, lihtrahvas, vabad kodanikud. Surelikud Inimesed. Kuid kes suudab ajada surematud orjad, vaatamata viimaste maneezhis veedetud aastasadadega saavutatud märkimisväärsele vilumusele relvadega ümberkäimises, SUNNITÖÖLE?

Põrgulisi toovad oma rasket sunnitööleiba maitsma Tühjad (v.k. "pustotnik", see sõna kõlab nii, nagu oleks seal ees virtuaalne "vana"), metsalise märgitud. Kuigi viimased pole surematud, elavad nad väga kaua ja kannavad endas Metselajat. Põrgulised, kes on pidanud Tühjaga võitlema, lähevad reeglina hulluks. Aga siiski, kust võtavad Tühjad Põrgulisi?

Loo peategelasseks on langetõbine põrguline Marcell, erinev kõikidest omasugustest. Haigushoogude ajal tunneb ta ikka ja jälle, kuidas teda hüütakse Vereva Allkirja Saalist. Saalist, kus on palju-palju riiuleid ja kõikidel neil on korralikult kokku rullitud lepingud. Igal lepingul aga ilutseb pruun, kuivanud vere karva allkiri. Allkiri kinnitab lepingut, vastavalt millele lepinguosalised pooled, Hingevaldaja ja hinge omandaja, edaspidi Hingekäskija, sooritavad ostu-müügi tehingu. Hingevaldaja loobub oma olemusest, hingest, ja omandab vastutasuks kehalise SUREMATUSE ning, vastavalt täiendavale punktile, veel mitmesuguseid eriteenuseid. Vastavalt kliendi soovile.

Nüüd tuleb minna ajas tagasi... kohe päris-päris algusesse. Ja juhtus nii, et inimesi sai palju, ja inimesed hakkasid tegema asju, ja asju sai palju... Muutmaks oma elu mugavamakas, tegi inimene asjad üha targemaks ja targemaks, kuni ühel päeval juhtus nii, et asjad hakkasid omandama omaenese tahet. Asjadele tekkis HING.

Kõnealuse romaani puhul on raske öelda, millisesse zhanri see kuulub. Nii fantazy, kui teaduslik fantastika on võrdselt põhjendatud, tugeva kallakuga õuduste poole. Pärast esimese osa puhast fantazy`t pakub teine osa meile väikeste vahepaladega raamitult Oldie kunagisi lühilugusid. Üheskoos moodustab see kõik vägagi meeldiva komplekti ja on igati "viie" vääriline. Sellise lihtsa, tugeva "viie" vääriline. Kuid siis järgneb osa, mis tõstab kõnealuse romaani minu silmis "nullindasse" kategooriasse - võrreldamatute klassi.

Nimelt siis, kui Maa peal allesjäänud inimestel polnud enam mitte mingisugust lootust seista vastu Linnadele nende iseseisvunud asjade ja viimastega koostööd tegevate sümbiootidega, seista vastu metsikutele, vabas looduses isesesivalt elavatele asjadele, kui kogu elukeskkond hakkas muutuma inimesele võõraks ning vaenulikuks, realiseerus Inimeste üks suurim ja vägevaim unistus. Üks renegaadist KURAT, keda ei meelitanud perspektiiv aegade lõpuni linnas autobusse kurjale teele ahvatleda, rikkus Põrgu seadust ja hakaks sõlmima higeostmise lepinguid, pakkudes tasuks SUREMATUST. Ei sentigi vähem ega rohkem. Leidliku saatana äriplaan oli hästi läbi mõeldud. Surra saab ainult ISIKSUS, individuaalsus, see, mis tunneb, et sureb. Teisisõnu - HING! Kurat, nagu teada, ei tee kunagi midagi niisama, "aitäh" eest. Nõnda lahkuvadki surematud kehad Maalt, SUREVAID HINGI aga koguneb sellesse Maailmaruumi piirkonda üha enam ja enam... Kui nende hulk on ületanud kriitilise massi väärtuse, moodustub kiiresti paisuv NEKROSFÄÄR. Paisuv, kuid mitte arenev!

Arenemine on nimelt ainult elavale omane privileeg. Nekrosfäär vajab toidet - elujõu allikat. Nii kasvatabki Suur Nekrosfäär erinevatesse aegadesse oma väljasopistused, et neisse püütud inimeste elutahtel parasiteerides tõusta ja areneda... Neisse väljasopistustesse sattunud inimestest ja sellest, kuidas õnnestus peatada ja hävitada Nekrosfäär, ongi osa, mis kannab alapealkirja: "Voshcedsije v otrostok".

Mõtisklesin kogu kirjutamise aja sellest, kuidas võtta kokku kogu see keeruline ja paljutahuline romaan. Arvan, et ma ei eksi, kui ütlen: tegemist on HOIATUSROMAANIGA.

"Maailmas on palju sihukest" ütleb sir Oldie, "mida pole olemas, kuid mis VÄGA tahab olla!"

Tarvitseb ainult pisut paotada ust...

Teksti loeti vene keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018
november 2018

Autorite sildid: