Kasutajainfo

Cathleen Q. Brookland

26.02.1972-

  • Eesti

Teosed

· Cathleen Q. Brookland ·

Loojangulaul

(jutt aastast 2003)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 2: Doominosillad» 2003

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
5
8
1
0
Keskmine hinne
3.286
Arvustused (14)

Lugu kuulub justkui fantasy kilda. Vanaeit pajatab mingit lugu... aga konkreetset lugu tegelikult polegi. Fantasy puhul mängiks välja selgepiirilise tausta või maailmaga, aga seegi jääb häguseks. On vaid hulk veidraid tegelaste nimesid ja nende staatusi (nagu lohevõlur, loheisand, sõjaisand jne). Aga nende kohta ei saa lugeja suurt midagi teada.

Tegelikult jutustab B. kahte lugu, mis toimuvad küll “samas maailmas”, kuid omavahel eriti ei haaku. Ma ei teagi, kas viga on autoris või kujundajas. Pehmelt öeldes on asi õige segane. Teksti sees viidatakse “inetule loole koera ja toatüdrukuga” – seal on isegi tärn, mis paneb joonealust märkust otsima (seda pole ei samal leheküljel ega ka mitte jutu lõpus) – edasi lugedes jõuan lõpuks tärnini (näe, oligi jutu lõpus!), mis asetseb ülejärgmise lehekülje alguses. Olin nõutu. Lugesin selle nn 3 lk-se joonealuse läbi ega saanud loo liigendusele enam absoluutselt pihta. Miks see seal oli? Ok, kui on üks lugu, siis on üks lugu, kui kaks siis kaks. Äkki oleks targem olnud jutt peatükkideks jaotada või see “teine lugu” kuidagi mõistlikult eelmise sisse põimida! Või siis kaks ühe pealkirjaga lugu kahe alapealkirjaga varustada. Sellisel kujul mõjub see paraku täieliku “pornograafiana”.

Kokkuvõttes sogane ja mitte eriti köitev värk. Keeleliselt on tekst hea ja loetav, sisu jääb aga väga nõrgaks.

(Milleri sõnavõtt pani mind mõtlema, et äkki olen hinnangus natuke ülekohtune olnud. Vaatasin jutu veelkord üle... ja olen nõus hinnet ühe palli võrra kergitama, aga ainult keelelisuse arvelt. Sisult on ikkagi tegu nõrga looga.)

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ma tavaliselt lühivorme eriti arvustada ei viitsi (minu isiklik kiiks, mis ei puutu asjasse), on siinkohal lausa hädavajalik teha erand. Tavaliselt jätavad mind sellised fantaasiamaailmades hulkumised suhteliselt külmaks, kuid käesolev on mitmel põhjusel meeldivalt teistsugune. Esiteks oli õige hulk sõnu kulutades maalitud üks kujund, mis ärgitas edasi mõtlema. Oli ehedalt naiselik vaade suurtele asjadele, ja mis peamine, see oli kirjanduslikult väga hästi teostatud.

Või kas oli? Igaljuhul tõusis ta minu jaoks kuidagi eriti säravana esile selle muidu solgi- ja soolikaromantikast nõretava uue Marduse kogu taustal ;-) Jutu "hakitud" ülesehitus? Nojah, veider, aga millise seadusega on keelatud? Üks mu hea tuttav õpetab puuetega lapsi ja vägisi meenub, et nende puhul peavad asjad olema rangel harjunud korras, muidu nad satuvad segadusse, saavad kurjaks...

Mis mind aga kõige rohkem kurvastab, on süvenev lõhe arvutimängudest inspireeritud pealiskaudse näts-müts-kultuuri ja nö süvakultuuri vahel. Olen nõus - ja olen seda korduvalt väljendanud -, et viimane on kohati kaanonites kinni, kohati ideepõuast tolmkuivaks muutunud ja kohati talumatult igav. Kuid hea kirjandus kui selline on aastatuhandetega kristalliseerunud ja loomulikult nõuab see oskusi, mis meie kuldkalatüüpi kultuuri ajastul tunduvad arhailisena - teadmisi ja süvenemist. Ei anta iga kolme sekundi tagant uut kaadrit, ei seletata põhikooli inglise keele baasil arusaadavalt "sõjaisand on kahemeetrine ja karvane, kirves meetrine ja rauast; oskused..." Kuhupoole jääb siis ulme, kui tundub, et see ei ole mitte sama publik, kes on suuteline lugema head kirjandust ja ulmet? Kas SF peakski minema kirjanduseks (selle reservatsiooniga, et üldiselt maagilise realismiga sarnanevas suunas otsitakse veel ka teaduslik-tehnilist ja sisulis-loogilist võimalikkust) ja jätma fantasy nii meeleliselt kui keeleliselt lihtsustatud eskapistlike tungide rahuldamise vahendiks? Ma tean - äärmiselt õel ja ebaõiglane küsimuse asetus...

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi selles loos tõesti suurt midagi ei olnud, meeldis see mulle siiski. Selles mõttes, et loed läbi ja pealtnäha üldse mingi stoori puudumine paneb nagu nende inimeste peale mõtlema... Ja on üht-teist mille üle mõelda. Miks mitte armastusest ka nii kirjutada. Fantasy detailikat sai ehk lühikese loo kohta liiga palju. Nii et üldiselt oli ju tore aga viit sellise lihtsa asjaga veel välja ei teeni.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenest sümpaatne etüüd, kuigi ei enamat. Etüüdi-kategoorias võiks lugu väärida ka kõrgemat hinnet, mille aga rikub ära joonealune (antud juhul küll nihkega tärnitagune) kõrtsijutt koerakesest, mis ei anna põhiloole küll midagi juurde, pigem rikub sellest saadud fiilingut, täidab rohkem mahulist kui sisulist eesmärki (kuigi pole sellena ilmselt mõeldud). Brooklandi varasema «Tuulekallima» (mis oli tõeliselt särav lugu, klass omaette) kõrval oluliselt mannetum tükk.

Ajaloolise tõe huvides olgu lisatud, et «Marduse"-antoloogia avaldamislatti see lugu omal ajal ei ületanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maailm ja õhustik on suurepärased, säravad ja sümpaatsed, nagu ka keelekasutus. Brooklandil paistab olevat suurepärane jutustamisoskus, seda veidram on aga, et LUGU praktiliselt puudub. "Tuulekallimas" oli see olemas ja jutt oli seetõttu ka parem, siin see aga paraku puudub. Nägin selgeid vihjeid Moorcockile, jutustamisstiil meenutab kohati Bradleyt, ent erinevalt viimatimainitust pole Brooklandi naiselikkus ebameeldivalt pealetükkiv. Soovin autorile jõudu edaspidiseks, ta võiks kirjutada pikemalt, käesolevas loos matavad säravalt kirja pandud detailid loo peamise sü˛eeliini endasse.
Teksti loeti eesti keeles

stiil on, karakter on, aga lugu ei ole. millest on kahju. iseäranis ei ole lugu selles koeravarastamise tekstis. millel võiks ju mingis avaramas kontekstis oma roll olla. aga praegu on ülearune.
Teksti loeti eesti keeles

Oleksin nagu lugenud paari lõiku mingist pikemast loost. See pikem lugu võiks ehk isegi hea olla, aga need konkreetsed lõigud sellisel kujul tundusid mõttetud.

Tegelikult tahaks hoopis iriseda millegi kallal mis selle jutuga otseselt seotud ei olegi. Mis imelik komme see eesti autoritel on endale võimalikult "välismaiseid" varjunimesid võtta? Kas nad arvavad et nende looming tundub seeläbi kuidagi parem? See tuletab meelde 1980ndate lõpu kooperatiivide tegemise aega kus iga kooperatiivitegija üritas panna oma kooperatiivile nime mis sisaldas võimalikult palju ikse ja igrekeid. Tulemus oli pahatihti naeruväärne ja piinlik.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin "Loojangulaulu" Täheaja teises osas. Jutu ees olnud autori lühikirljedus tekitas minus väikest kartus, et võib olla mulle see kirjanik ei meeldi, kuna oli öeldud, et kirjanikule pole osaks saanud eriti suurt lugejamenu, kuigi teda on hinnatud ulmealal professionaalselt tegevate inimeste poolt. Kas see on siis hea või halb? Ma otsustasin selle kallal mitte eriti kaua pead vaevata ning lugesin "Loojangulaulu" läbi. Tuli välja, et mu hirm oli asjata, sest mulle meeldis see, kuigi erilist mõtet selles loos ei olnud aga plussi annab hea jutustamine.

See lugu Fleiodist ja koerast tundus algul olevat sinna lisatud väikse huumori pärast aga siis kui koer ära tapeti hakkas peas kibrutama kahtlus, et see ei ole sinna üldse sellel eesmärgil lisatud. Ja kui veel tüdruk maha löödi ja poiss jalga lasi sain aru, et selles ei olnud midagi koomilist. Kui aga autor oli mõelnud seda nati verise naljaloona ei meeldinud mulle see lugu mitte teps aga kuna seda ei tea ei hakka siin ka hindega jamama.

Tundus, et Cathleen Q. Brookland on hea kirjanik ja ma arvasin, et temalt on rohkem jutte ilmunud ning selle tõttu tabas mind üllatus kui ma BAASis nägin, et tal on kokkuvõttes vaid kaks juttu ilmunud! Aga loodan, et temalt ilmub tulevikus midagi paremat, midagi sellist milles oleks ka mõte sees! Muidu oli selline keskmiselt hea jutt. ;)

Teksti loeti eesti keeles

See ei ole tekst, mida oma kirjanikukarjääri vähegi tõsiselt võttev kirjanik laseks avaldada. Mõttetu on ka laskuda diskussiooni Ants Milleriga, kuna toodud argumentatsiooni raskekahurvägi on üles rivistatud valele künkale (s.o. vale loo juures).

Jah, jutus on mõningaid sümpaatseid (naiselikke) momente, näib et nii mõndagi tuleb autoril otse hingest, aga - first things first - lugu hakkab peale kompositsioonist ja tundmatu maailma mängutoomine vaid selleks, et teda otsast pisut nakitseda, on lihtsalt pillav ümberkäimine inimesele antud resurssidega. Piinlik lugu.

Teksti loeti eesti keeles

Rääkida 2 ilmutatud loo puhul kirjaniku headusest elik siis sellisest inimesest kui üldse tõsiseltvõetavast kirjutajast? No ma`i tia... Minu suuvärk seda küll kuidagi ei ole kuuldava kõnena esitama. Kahtlemata oskab C.Q.B sulge(klaviatuuri) üsna sihipäraselt keeleliselt suurepärase teksti ilmutamiseks kasutama, aga lausetest üksiju kahjuks veel lugu ei sünni. Loo sisse oleks hirmsal kombel veel midagi sisulaadset. Tean, tean, teen autorile liiga, kuna kindlasti on tema pea sees olemas terve maailm, kus tegevus toimub. No aga hää autor, saa aru, sinu lugejatel ei ole sellist pead varnast võtta. Lugeja, va võhik, kukub kiunuma(nagu näha käesolevast arvamusest), et tema ei saa halligi aru ja sestap on jutt nõme ja igav.

Õigus on kahtlemata Valgel Varesel, kes nimetab kirjatükki etüüdiks. Kahtlemata on tegu õnnestunud etüüdiga. Ainuke häda vähemasti minu puhul on tolles, et mul pole viitsimist lugeda mingeid suvalisi jupikesi maailmast, millest mul vähimgi ettekujutus puudub ja millistestlähiajalgi vististi midagi põhjapanevamat teada ei saa.

Paljusid eelpoolkirjutajaid on häirinud lugu koerakesest. Mind ei häirinud. Ehkki ega ta mingit vaimustust kah ei tekitanud. Sama mõtekas kui kogu eelnev. Hinne on selline mitte teab mis tugev "rahuldav"

Teksti loeti eesti keeles

Kaks ühe hinnaga, aga saad ainult pool. Kummaline lugu, kui seda üldse looks saab nimetada. Kirjutada autor oskab, see on selge. Nüüd tuleks teha järgmine samm ja katsetada vähe kindlama süžeega või tegevustikuga jutu kirjutamist. Sellest võiks abi olla suurema lugejamenu saavutamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Loed autori nime "Brookland", näed aga "LeGuin". Niivõrd sarnane tädilikku fantasyt püüdlikult kopeeriv stiil, kuni Lohe-, Sõja-, Tule-, Maa- ja minu poolest kasvõi Jöldeisandateni välja.:)

Ega mulje oli ka sarnane. LeGuini saab lugeda, sest ta oskab maalida rasvaste pintslitõmmetega eredaid, kirkaid kuid paraku ülimalt naivistlikke pilte ja sama on ka Brooklandiga. Naisteromantika parimas vaimus on sisse segatud traagiline armastuslugu, aga ka kauge lootus tulevikus toimuvale õnnekspööramisele. Muidu on aga tegu sellise klants olustikupildikesega ruraalses, kergelt romantilises pseudokeskaegses fantasymaailmas, mis peaks tugevamalt põksuma panema iga realismi jälestava tehnofoobi südame. Pikemaks eskapismiks oli lugu paraku liiga lühike, ja ei saand ka mina aru sest "ühe loo sees on tegelikult kaks, teineteisesse suht mittepuutuvat lugu" - süsteemist, mis joonealusega kavalalt oli loodud. Aga see ilueedi ja koerakese lugu ei häirinud.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019

Autorite sildid: