Cathleen Q. Brookland

Peategelane, nupukas, aga pisut rändava tähelepanuga noormees, on jõudnud politseitöös nii kaugele, et teda ootab mingisse osakonda määramine. Ta komistab väga täpselt nagu mõõdetud mulku, peaaegu korraga selgub, et ta näeb kummitusi, et Inglismaa politseis on eraldi osakond (olgu, ühe inimese suurune, aga siiski eraldi osakond!) üleloomulike kuritegudega tegelemiseks, ja ta sattub oma kummitusenägemise teemal kokku selle üheinimeselise osakonna ainsa liikmega, kes ta seepeale oma osakonda haarab. 

Tõesti, eelneva ärarääkimine pole mingi lugemisrõõmu rikkumine, see kõik juhtub raamatu päris alguses ning raamatu sisu on peamiselt ühe kuriteo jälgede ajamine, kusjuures kogu aeg tuleb sama valemi kuritegusid juurde. Laibarida.  Mõnevõrra on ka teisi liine, sest raamat oleks üsna vaene ilma ümbritsevat õhkkonda ja maailma tutvustamata. Mulle pakusid isa ja ema Thames'i kirjeldused, sobitumised, ohtrad järeltulijad ja missugused loomused nad kõik on, palju naudingut. Ent põhiliin on ikkagi mõrvarodu ja selle tipnemine päris rahuldustpakkuv. Videolõikudena kerkis toimuv silme ette küll.

Mulle meeldis väga, et raamat ei eitanud seksuaalsust, ent samas polnud ühtegi toorest armulugu. Sellist maailma ma tunnen ja mõistan. Väikesed detailid sellest, kuidas London on kultuuride ja rahvuste sulatuspott praegu, on olnud seda juba iidammustest aegadest peale ning miski ei valitse püsivalt, kõik lihtsalt sulatatakse ühte, olid samuti toredad. Natuke segaseks jäi ajas rändamise maagia ja mis värk sellega nüüd on, kas ja kuidas minevik või selle muutmine olevikku ja tulevikku muudab - samas, teatud moel mulle meeldib, et see segaseks jäi. Sest mulle on selged ühesed ajarännulood alati kuidagi valed tundunud - asi ei saa ometi nii lihtne olla. Kui kõik aeg on kogu aeg, on ju ka kõik muutused kogu aeg olemas! Midagi tegelikult ei saa muuta, kui muutus juhtub muutumatus keskkonnas. Nii et selle segaduse eest samuti pigem plusspunkt.

Mis mulle ei meeldinud: peategelane-minategelane suudab korraga keskenduda täpselt ühele inimesele. Ehk mõnes mõttes ma saan aru, tähelepanuvõime veidrus, aga IKKAGI. Mis mõttes ta suudab korraga vaadata Beverly tagumikku VÕI muretseda Lesley pärast VÕI hoolida oma bossist, aga mitte neid asju korraga? Minu teadvus küll sedasi ühekihiline pole. Et ta muu tegevuse vahele natuke oma vanematest mõtles ja nende pihta tundis on ses kontekstis suur asi - samas, lapsepõli on suhteliselt tugev mõjutaja, me ei oleks need, kes me oleme, kui poleks olnud just sellist lapsepõlve, nagu oli. Ehk natuke veider. Aga mitte palju.  Ja mulle muidugi meeldis väga, et tegelaste suhtes polnud mingeid selgeid "see hea - see paha" jaotusi. Teeb mu alati rõõmsaks!

Ja ometi pole see midagi erilist. Täiesti tavapärane lugu katastroofist, ellujäämisest, noorukieast ning isegi Kuri on olemas, võitlus sellega ja ma vist ei riku kellegi lugemisrõõmu, kui ütlen, et Kuri võidetakse. 
Ja ometi ... 
Ja ometi. 
Tegelased, kes mõtlevad. 
Tegelased, kes arenevad. 
Tegelased, keda ma saan uskuda, ning samas mitte vihata, sest nad on nii jäigad, paindumatud, juhmid. Tegelased, kes on inimlikud moel, mida ma mõistan ja austan.
Ka Kuri on usutav, naeratav, omamoodi sarmikas. Kuri ei ole minu jaoks raamatu kõige kurjem osa.
Vat jäikus on vist asi, mida ma inimestes enim vihkan ja millega mul on maailmaraske leppida. Aga selles raamatus oli jäikust just parasjagu ning isegi jäigad tegelased paindusid - kui nad just enne surma ei saanud. 
Olid Inglased. Olid Metslased. Oli erinevate tõdede ja kommete põrkumine, põimumine, omavahel sobitumine. Oli palju pisikesi fakte, mis oleksid tõesed ka meie maailmas, andmas vürtsi loole, mis siiski väljamõeldis. 
Üks väga hea võte oli mäng keeltega. Me ei saanud ühegi tegelase vaatekohta, et teine jahvatab midagi arusaamatut - MEIE saime kõik teksti endale arusaavana, ent nemad seal raamatus ei saanud samas üksteisest aru. 
See on vist kõige parem erinevate keelte kasutus, mida ma eales näinud olen.

Lugu oli olemas, alguse ja lõpuga - ent see ei olnud lühike ja lihtne lugu. Algab katastroofiloona, kasvab inimkogukonna looks, sees on armuliin ning ropu suuuga papagoi. arutatakse usu üle, kas sisemised hääled on tegelikult välised või ikka tegelikult TEGELIKULT sisemised, mis on tõde, kus on tõde, kus on tõeline koht ... ja kuni lõpuni, päris lõpuni välja ei ütle raamat ära, et kas teadmine või usk, kumb on õige lähenemine elule ja maailmale. 
Jätab selle lugeja otsustada. 

Olen hurmatud, austusest kummuli ja segaduses, sest nt BAASis üks arvustaja arvab, et loetav, aga mitte enamat. 
Kuidas me nii erinevalt näeme? 
Sest minu jaoks tundub see tõesti ideaalse raamatuna. Mitte midagi pole puudu. Mitte midagi pole üle. Kogu aeg on põnev. Ja samas laseb ajul kogu aeg töötada. 

Hästi rahulik, täiskasvanulik, lausa jaankrosslik algus. Mitte igav, ei, ent väga väärikas ja - nagu sellise kirjanduse kohta öeldakse - küps.
Stiil jäigi kogu aeg samaks - looduskirjeldused, raamatukirjeldused, head väikesed detailid lõhnade, valguse ja inimeste juures, ent selle rahuliku täiskasvanuliku stiiliga räägiti loitsimisest, ettenägemisest, pagemisest avastamise ees. Laste kadumisest ja kannatustest. 

Olgu, ma pidasin minategelast nooremaks, kui ta oli. Pakkunuksin 60 ümber. Aga kõik muu tundus nii õige, nii ehe, nii aus. 
Ja mõistmine, mis toimub, kasvas samuti sellise rahuliku orgaanilisusega, et alles loo lõpus mõtlesin, KUI hästi see komponeeritud oli ning KUI kaunilt ja kavalalt tehtud. 

Väga hea lugu. 

Juba enne leiavad aset suured arheoloogilised avastused ning minategelase kursusekaaslane otsib kirglikult taga Mu mannert.

Lugu on - ja ei ole ka. Mõnes kohas mõnel hetkel elab täiega, aga suur pilt on kuidagi naiivne. Isegi võikad füsioloogilised detailid - mis on abiks - ei päästa tundest, et käsilevõetu on nii suurel skaalal, et tundub absurdne. 

Kõik lood, kus maailma päästetakse, aga ei suudeta isegi üht üksikut inimest kannatustest välja tuua, näivad mulle nii tobedad, et sisseelamine kaob ära. Kõik lood, kus inimlik otsus nõuab millegi tegemist iga päev kasvõi 100 aastat järjest, muidu juhtub midagi halba, lihtsalt ei ole mu jaoks usutavad - see halb oleks juba juhtunud. Aga et 14 000 aastat? 
Pole isegi naljakas. 

Ei ole halb jutt. 
Aga minu jaoks võimatu uskuda isegi mõttemänguna. 

Väike reipatooniline lugu sellest, kuidas mingi mees üheksakümnedate algul saeveskit põletada üritas ja mida selle põhjenduseks tõi. Ei tasu ikka uisapäisa pittu kaasa minna, võib juhtuda, et pead pidu haldjatega.
(Muretseksin lugemisrõõmu rikkumise pärast rohkem, kui loo nimigi poleks "Haldjatants".)

Jutt on hästi sirge ja lihtne, mingeid sügavamaid psühholoogilisi keerdkäike ei käida, hirmsaid loogikasõlmi ei harutata, lõpp on täpselt selline, nagu paar lehekülge varem öeldigi.
Ent võibolla just seepärast tundus lugu ka kuidagi armas ja kodune. 

Keel oli otsene, ei riivanud silma, ei kehutanud kujutlusvõimet üle piiride, samas ei ole midagi ette heita. Udu, hääled selles, hauapimedus - kõik kerkis silme ette. 

Lihtne, ent korralik, ütleksin ma.

Või kas nad on tugevamad? Või kas nad on hirmsamad? Kas nad on ... kas inimesed on tegelikult hirmsamad? Kes pigistab keda kõvemini? Aga kas õnnestub? 

Põhimõtteliselt on see lugu ka sellest, kuidas rass (liik) ei määra midagi, oluline on indiviid.  Vist. Ja sellest, mis on saatus ja mis on üksikisik.

Lugu on põnev, nii Venemaa kui Nõukogude Liidu ajalooga mängiv ning laia haardega. Naisi on tegevuses pigem vähe, aga natuke on. (Ma viimasel ajal loen kõike selle pilguga, et kas naistel üldse on kirjaniku maailmas mingi muu roll kui sünnitaja ja söögitegija oma). Kõigil neil vene perekonnanimega meestel on veidi keerukas vahet teha. Ametite ja konteksti järgi tegin. Väga ei seganud, sest lugu haaras kaasa ja peamiste tegelaste nimed olid meeldejäävad ja selged.

Loos on esinatud isegi mingid pahad ja mingid head, ent kuna sündmustik teeb sõlmi ning pole üldse sirgjooneline, pole üldse kerge aru saada, kes on kes. 

Lõpplahendus on inimlik. Igas mõttes.

Romantiline tüdruk minus ohkaks hardalt, kui ta veel ohata jaksaks. Õnneks on ta ammu tunduvalt kainema naise sisse maetud ja ainult noogutab kergelt. Natuke liiga liiga liiga tulised on need tunded, mis Kalmsteni peategelases käärivad. Natuke liiga eredad, natuke liiga uimastavad. Vastumeelsusest traditsioonide osas ma saan aru ja kiidan heaks. Aga naine ... ahhh! 

Romantiline tüdruk minus tõmbab tera tupest ja ei kõhkle.  Karastunud sõdalasnaine minus ainult naerab selle peale. 

Lisaks õiendavad selles loos vana jumalused ja mu arust pole neil tegelikult sinna midagi asja. Liiga deus ex machina. Samas: kes siis ei armastaks Lokit? Romantilised tüdrukud igatahes armastavad teda väga! Ja suurem pilt andis loole omajagu juurde, ei saa salata. 

Kokku: kartmatult romantiline jutt. Minu jaoks veidi liiga romantiline. 

Samas on, millele kaasa mõelda. Maailm on nii kaunilt kokku pandud! Sigilad ja pungumine inimtekke jaoks, täiesti rahulik väljasttulnute, "võõraste" inimsöömine, rahulik ja avalik eritamine, kõik nii loogiline - ja ometi nii ootamatu. Loen ja naudin iga lõiku, sest nii palju uusi teadmisi!

Lugu on muidugi ka. Lastest, kes lähevad ses kummalises põnevas maailmas aardejahile. Ja mis nad leiavad ja kelle nad leiavad. 
Ma võtaksin selle loo ja tema autori ees mütsi maha, kui ma mütsi kannaksin. 
Imeline töö. 

Lugu on põhimõtteliselt kelmilugu võõralt kinniselt planeedil "paki" äratoomisest ning on ka inimesest keskne tegelane. Ent kuna me näeme toimuvat vähemalt loo esimeses pooles suures osas Naffi silmade (ja nina ja kõrvade ja magude) läbi, on see korraga lõbus, armas ja nii elurõõmu ja lootust täis, et lihtsalt ruigasin rõõmust. 
Põnev oli samuti, loomulikult. Palju takistusi, palju loogilisi ja arusaadavaid, aga ka ootamatuid, nagu ühes õiges kelmiloos olema peabki. Mis on pakis? Kas see on päriselt väärtuslik? Keegi kuskil tahab midagi, aga miks just seda, miks just niimoodi, kas nad on tegelikult ka nõus maksma või mängivad topeltmängu ..? 
Ja tagatipuks teeb Naffi katkist lukku parandades midagi päris ootamatut, mille tagajärjed on veel ootamatumad. 

Kui veel lisasoovitust vaja on, siis algul on umbes sama tundega lugu kui "Tont nr 5", aga edasi läheb põnevamaks.
Võibolla päris lahendus - edasine kava - oli mu jaoks natuke üle võlli. Aga loo väärtust see alla ei too. 

Muide, ma tunnen päriselus üht Paul Mihkelsoni ka.