1.
3
2.667
2.
5
4.2
3.
1
3.0
4.
2
3.5
5.
4
3.5
6.
3
5.0
7.
45
3.822
8.
3
3.333
9.
1
4.0
10.
1
3.0
11.
2
4.0
12.
6
3.667
13.
16
4.438
14.
3
5.0
15.
27
4.333
16.
10
4.0
17.
5
4.4
18.
6
4.333
19.
17
4.412
20.
35
4.257
21.
17
4.294
22.
5
3.8
23.
3
4.333
24.
4
3.5
25.
22
4.409
26.
5
3.6
27.
9
4.444
28.
3
4.667
29.
24
3.5
30.
3
3.667
31.
5
4.8
32.
2
5.0
1.
7
4.0
2.
3
4.0
3.
3
4.667
4.
2
4.0
5.
33
4.909
6.
2
4.0
7.
4
3.25
9.
1
3.0
10.
5
3.4
11.
2
5.0
12.
3
4.667
13.
3
4.0
1.
7
4.571
2.
4
4.0
3.
2
4.5
4.
4
4.0
5.
5
4.2
6.
1
2.0
7.
9
4.556
8.
4
4.0
9.
1
3.0
10.
4
4.0
12.
1
3.0
13.
3
2.667
14.
4
4.25
15.
3
4.0
16.
2
4.5
17.
2
5.0
18.
3
4.667
19.
2
4.5
21.
2
3.5
22.
3
4.333
23.
2
4.0
24.
5
3.6
25.
19
4.789
29.
1
3.0
30.
3
4.333
31.
2
3.0
32.
2
4.0
34.
4
4.75
36.
6
4.333
37.
2
3.5
38.
1
4.0
40.
1
3.0
3.
3
3.667
5.
1
4.0
6.
3
4.0
8.
3
4.667
9.
4
4.25
10.
1
5.0
15.
1
4.0
18.
1
5.0
(romaan aastast 1982)
eesti keeles: «Friday»
Tallinn «Eesti Raamat» 2003
Mis autoril alati tõeliselt hea on - igasuguste institutsioonide ja inimsuhete kirjeldused. Võib-olla on sellest konteksti teadmata raske aru saada, aga leheküljed tulevikumaailma, eriti Ameerika kirjeldustega panid mõnuga irvitama. Laias plaanis jääb vaid nõustuda - meie maailm on tupikus ja kui midagi kardinaalset ei juhtu, ongi tulevik vaid ahistus ja veider sõda, milles võib vaid surma saada ja mis kuhugi ei vii. Sisuliselt on teoses vastandatud kaks inimeksistentsi põhimõtet - elukorraldus, kus inimesed määravad oma saatust ja korporatiivne maailm, kus firma eri osade direktorid terrori, salamõrvade ja terveid piirkondi maatasa tegevate sabotaaziaktidega omavahel arveid klaarivad. Kodumaata kapital, mis segaste omandisuhetega läbi põimunud, ometi suutmata sisemist võitlust vältida ja mille ees inimene ei maksa midagi - sureva kultuuri tunnus.
Ainus tõsine etteheide raamatule - kirjutamisaastal hakkas juba pead tõstma AIDS, nii et immuunsus "4 põhilise suguhaiguse suhtes", st kogu see hipimaailma vabadus oli natuke asjakohatu maailmas, kus aeg-ajalt tuli ette katku jmt epideemiaid. Muidu aga kindlasti suurepärane lugemisvara.
Jah, tõesti nauditav action, millesse segatud ka natuke mõtisklusi maailma, inimeste, riikide ja suurmonopolide üle, mis olid täitsa mõnusad. Kohati aga läheb teos liigagi seebiks kätte. Muidu nõustun täiesti Atsi arvamusega. Neli pluss.
Ahjaa, ja eesti keelses tõlkes on tõlkija vist natuke isetegevust teinud, kuna minu mäletamist mööda Heinlein seda ülemaailmset arvutivõrku küll internetiks ei nimetanud. Minu teada polnud sellist terminit veel 1982. aastal kasutusele võetud. See aga ei häiri, lihtsalt jäi silma.
Sama tüütu oli «Friday»t lugeda. Mõnus, hea ja kerge tekst, aga milleks? Palju sõnu ei millestki. Panin raamatu voodi kõrvale ja.. :( ei mingit emotsiooni. Ei midagi sellist, mis meenuks mulle paari päeva pärast. Ja kui keegi mulle poole aasta pärast «Fridayt» meenutab, kehitan õlgu ja küsin: a millest seal juttu oli? Just sellise mulje see raamat tervikuna mulle jättiski.
Paar naljakat kohta ja muhe jutt aga teenivad siiski koolipoisi hinde.
Inimliku nõmeduse kriitika, mida eriti teravalt kohtame romaanis "Stranger In A Strange Land", on siingi olulisel kohal. Autor tundub kõvasti põdevat selle pärast, etkui teadus areneb seitsmepenikoormasaapasammudega siis inimeste mõttemaailm on paljus kinni jäänud keskaega ega taha sealt sugugi edasi liikuda. Mis mõtet on geneetika edusammudel, kui laiad rahvamassid jätkuvalt kardavad "pahasid tomateid, mis sisaldavad geene", sest "Jumal pole nii ette näinud". Sama lugu on kaHeinleini väljamõeldud tehispersoonidega - tema kirjeldatav tulevikuteadus võib küll olla suuteline neid looma, aga ühiskond ei ole valmis neid omaks võtma. Kuna nad on keskmisest inimesest (looduslikust tomatist) tükk maad paremad, siis neid kardetakse ja koondutakse nende vastu religioossete ning rassistlike loosungite alla.
Üsna lõbustav on Heinleini tulevikumaailma energeetika. Nagu aru võib saada, on fossiilsete kütustega Maal asjad ühel pool. Õnneks on keegi hull teadlane õigel ajalleiutanud mooduse, kuidas energiat praktiliselt piiramatul hulgal ja näiliselt peaaegu eimillestki toota. Ometi on lühemate vahemaade läbimisel suure au seeshobutransport ja mingil kolooniaplaneedil tekib isegi olukord, kus kosmoselaevalt maha karanud peategelane lihtsalt JOOKSEB teda jälitavate vandenõulaste eest mitu kilomeetrit ära - ilmselt ei ole jälitajatel kosmodroomil omaenda kondimootorist kiiremat tagaajamissõidukit kuskilt võtta!
Eestikeelses variandis esines häirivalt palju toortõlkeid. Keegi "läheb Goldie nime all" (goes by the name of Goldie) [lk 257], keegi "haugub üles vale puu poole" (barksup the wrong tree) [lk 338] jne.
Kokkuvõtteks - tegu pole sugugi kõige halvema Heinleini romaaniga, mida ma lugenud olen. Mis absoluutskaalal tähendab, et tegu on täitsa hea romaaniga.
Heinleini visandatud maailm iseenesest on vähemalt hetke maailmapoliitilist olukorda vaagides suhteliselt vähetõenäoline, kuid see-eest minu arvates hästi välja joonistatud. Mõistagi ei saa mainimata jätta Heinleini ettenägelikkust globaalse infovõrgu kirjeldamisel.
Õnneks pole autor püüdnud hakata selgitama nende fantastiliste akude tööpõhimõtet ja seda, kuidas siiski on võimalik valgusest kärmemini liikumine, kuigi iseenesest oleksid sellised teadmised ju võrdlemisi suure tähtsusega:).
Seekord siis ikkagi hindeks "neli" pisukese miinusega.
Ilmselt oleks õige vaadata asju perspektiivis - ajaks, mil arvustatav romaan ilmus, oli Heinlein ühes Asimovi, Clarke`i ja Herbertiga välja võidelnud positsiooni äravalitute klubis, kelle nimi raamatu kaanel oli kaubamärk, mis tagas vähemalt miljonilise läbimüügi. No kui ei ole vaja eriti ponnistada, ega siis keegi naljalt ei ponnista ka.
Tõlke küündimatusele on ülal juba tähelepanu juhitud.
