Robert A. Heinlein

“We should forgive our enemies, but not before they are hanged” – Heinrich Heine

Kui ma peaksin välja pakkuma mõne teise autori raamatu millega seda lugu võrrelda, siis pakuksin ma välja Neil Stephensoni “Cryptonomiconi”: mõlemad on paksud raamatud, kus justkui midagi ei toimu ja ometigi on mõlemat raske enne viimase leheni jõudmist käest panna.

Oma olemuselt jätkab see eelmises raamatus, "The BLade Itself" toimuvat. Varem mööda ilma laiali pillutatud tegelased on nüüd jagatud kolme rühma: praeguseks koloneliks ülendatud Collem West ja Dogman tegelevad Uniooni vaenlastega põhjas, Sand dan Glokta lõunas ning kolm ülejäänud põhitegelast (Üheksa Sõrmega Logen, Ferro Maljinn ja Jezal dan Luthar) suunduvad maailmas serva kõiki probleeme lahendavat hõbekuuli tooma.

Tegelastest tõenäoliselt suurima arengu teeb oodatult läbi Jezal, ülejäänud jätkavad laias laastus oma esialgset liini: Glokta on naiivne, paranoiline ja küüniline ning samal ajal kulissidetaguse nööritõmbaja jaoks sobiv mees sobivas kohas. Ferro on endiselt ksenofoobne võõramaalane, kellel on raskusi enam-vähem kõige mõistmisega, West teeb Anglandis kõige kiuste karjääri ning Logen ja Dogman on endiselt Logen ja Dogman.

Kui jätta kõrvale mõned veidrad tööõnnetused (näiteks paistab, et kirjanikuhärra arvates vibud “tulistavad”) siis torkab selles raamatus nagu eelmiseski silma autori oskus maailma värvikalt lugejani tuua minetamata samas huumoritaju. Ühte või teistpidi on hindeks kindel viis koos tõdemusega, et Abercrombie on oma debüütromaanist alates kindlustanud ennast fantaasiakirjanduse elavate klassikute nimistus ning see raamat ei tee midagi mis seaks selle väite kahtluse alla.

John Scalzi ütles ühes intervjuus, et ulmehuvilised ei loe kahjuks midagi muud kui ulmet. Ka need huvilised, kes ulmet kirjutavad ning sestap kipub olema, et kasutatud sõnavara, lauseehitus ja eriti dialoogid on koopiad koopiatest, mis on omakorda veel millegi koopiad. Ehk siis need on luitunud, ebamäärased ja halva sõnastusega. Kahjuks on “Tõrkeotsing” klassikaline näide sellest.

Kuid ärgem tõtakem sündmustest ette. Selles raamatus on midagi mis seda lugema sunnib — tal on tõeliselt hea süda, rütm ning autoril on ilma igasuguse kahtluseta potentsiaali jutuvestjana. Ma vaagisin päris pikalt kas lugu väärib hinnet kolm või neli ja otsustasin siis lõpuks nelja kasuks — pika miinusega kuid ikkagi neli.

Lugu ise leiab aset alternatiivses lähituleviku Eestis, mis on tükk maad suurem kui praegune. Tõsi, seal ümber on mingi ajaloo udujutt millest proovitakse kõikide aset leidvatele sündmustele justkui selgitust leida, kuid paraku on see kohati nii ebausutav, et teeb haiget. Õnneks paistab autor sellest ka ise aru saavat ja sellest pikemalt ei peatu.

Asi hakkab pihta paljulubava tehnotrillerina, aga läheb millegipärast pisitasa enne lõppu üle üsna keskpäraseks kriminulliks. Kuigi nagu ma ennist mainisin on Weinberg osavalt suutnud jutuvoo suuresti kaasahaaravana hoida (Eesti kirjanduses on see väga kõva pluss ja kaalub üle terve kuhja miinuseid — sellest ka neli) olen ma natuke pettunud — ta oleks justkui keset lugu otsustanud, et ta tahaks hoopis teist raamatut kirjutada ja jätab sellest tingituna alustatud teemapüstitused ripakile. Osa neist jäävadki lõpuni lahendamata, osale leitakse lahendus vahetult enne lõppu kuidagi ülejala, kiirustades. Isegi raamatu nimi, “Tõrkeotsing”, on üks nendest.

Teine asi, mis raamatu juures häirib on keelekasutus: see on lihtsakoeline, puine ning ebaloomulik. Keset jutuvada on võimatu aru saada kes täpselt mida ütleb (peale Alvini sisemise hääle, kes räägib teistsuguse šriftiga). Asjale ei aita teps mitte kaasa ka see, et osa raamatut on kirjutatud minaformaadis ja osa on piiratud temavormis (tavaliselt ühe uurija silmade läbi). Kuna kõik tegelased mõtlevad, räägivad ja toimetavad täpselt identselt, raske on vahet teha kes täpselt mida parasjagu teeb ning sõnavalik kriibib samuti kõrva.

Viimase suure veana tooksin välja, et autor unustab aega-ajalt jutuvestmise (milles ta tegelikult on tugev) ja hakkab lihtsalt infot edastama. Sellised infolõigud, mida jagu pea igale teisele lehel on igavad, liigsed ning need oleks toimetaja võinud lasta lihtsalt välja rookida. Kui autori arvates on lugejal mingit teavet vaja, tuleks see edastada jutuvoo sees.

Mis toob meid tagasi narratiivi juurde. Narratiiv on hea ja tundub, et loo edenedes areneb ka autor kirjanikuna, mis on ka hea. Lisaks jääb raamat lõpuks nõnda palju teemasi lahtiseks, et sinna poleks mingi probleem jätk kirjutada. Sellise, mis seletaks lahti miks selle loo nimi ikkagi on “Tõrkeotsing” ja mitte näiteks “Lugu Alvini raskest kuid sündmusterohkest elust”. PS. Asi oleks ilmselt palju põnevam olnud kui oleks selgunud, et vähemalt üks Alvinitest oli tegelikult kloon.

“The Blade Itself” (maakeelse nimega “Raud ise”) on uue põlve low fantasy kirjatükk: vähe maagiat, pole ei haldjaid ega päkapikke ning kui verd valatakse siis voolab seda pangede kaupa. Tegemist on “The First Law” (“Esimese seaduse”) triloogia esimese raamatuga.

Kuna selle raamatu põhiline eesmärk on kokku viia põhilised tegelased ning tutvustada maailma, ei ole ilma olulisi detaile välja lobisemata võimalik suurt midagi sellest rääkida. Sestap piirdun ma põhiliste tegelaste kelle toimetamisi jälgitakse kirjeldamisega.

Üheksa Sõrmega Logen on meie mõistes viiking kellel on must minevik ja veel mustem saladus hingel. Ta on kõikidest jutuliini tegelastest üllatuslikult kõige intellektuaalsem ja küpsem ning ta üritab tõsimeeli oma minevikuga lõpparvet teha. Paraku minevik pole temaga veel lõpetanud.

Jezal dan Luthar on kerglane keigarist snoob, kelle tõenäoliselt ainukeseks väärtuseks on see, et tegemist on ühe parima mõõgamehega linnas (kui mitte kogu maailmas).

Sand dan Glokta on invaliidist inkvisiitor, kes veel mõne aasta eest oli täpselt nagu Jezal: kerglane keigarist snoob, mõõgamees. Pärast vaenlaste kätte vangi langemist ja kahte aastat järjepanu piinamist on temast jäänud järele inimvare. Ta on naiivne, kuningale jäägitult ustav ning kohati lapsik, samas sadistlik, kartmatu ning küüniline. Ta boss manipuleerib temaga järjekindlalt.

Ferro Maljinn on ksenofoobne harimatu lõunamaallasest kõrilõikaja. Tundub, et elu on talle järjekindlalt jaganud järjest halvemaid kaarte ja samas tundub, et ta on ise enamustes oma probleemides süüdi. Ta ei taha tegemist teha ülejäänutega ning ülejäänud ei taha tegemist teha temaga. Ometigi tundub, et ta vereliinis on midagi sellist mis muudab ta järgnevate sündmuste jaoks hädavajalikuks.

Logeni semud. Raamatu alguses läks Logen oma meeskonnast lahku. Ta arvas, et nad on hukka saanud ja nood arvasid temast sama. Ometigi on nad elus ja üritavad maailma enda paremat äranägemist mööda paremaks teha.

“The Blade Itself” on Joe Abercrombie esikromaan ja see lennutas autori silmapilk fantaasiakirjanduse absoluutsesse tippu. Seda täiesti mõjuval põhjusel. Hindeks kindel viis.

“The Expanse” sarja eelnevate raamatute sündmused on leidnud aset pea vahetult pärast eelmise raamatu lõppu. “Persepolis Rising” on selle koha pealt erand: möödunud on 30 aastat ja väravate võrgustikus asuvad 1300 maailma on praeguseks hetkeks ühel või teisel määral koloniseeritud ning pinged erinevate olulisemate fraktsioonide vahel paistavad olevat laabunud.

Ja miks ei peakski, sest pärast Maa pommitamist jõudis kõigile äkki kohale, et sellest terroriaktist ei võitnud lõppude lõpuks mitte keegi kaotasid aga kõik. Analoogsete katastroofide ning väravate ülekoormuse ära hoidmiseks on asutatud Transpordiliit, mis oma olemuselt on segu ÜRO-st ja Ida-India kompaniist ja mis kõikide suureks üllatuseks on talle pandud kohustustega edukalt toime tulnud. Kuni …

Kuni eelmisest raamatust saati blokeeritud olnud Loconia väravast tuleb teade, et sealne isevalitseja ja endine Marsi laevastikuadmiral Winston Duarte saadab teate, et tema saadik on teel. Kõik naeravad, arvates, et ta on oma üksikul planeedil igavusest sõgedaks läinud kuid kui väravast väljub hiiglaslik laev mis paistab olevat segu inimtehnoloogiast ja protomolekulide loojate omast kaob naerjate naljatuju kui peoga pühitud. Duarte kuulutab ennast universumi direktoriks, tema üksainus sõjalaev purustab mitu ühendatud laevastiku ning kõik kokkulepped lakkavad kehtimast.

Kuid nagu ikka on territooriumi hõivamine lihtne, erinevalt selle hoidmisest. Ja loomulikult on sündmuste keskel vananev korvett “Rocinante” koos oma vananeva meeskonnaga kes nagu ikka ei suuda teps mitte oma käsi teki peal hoida.

Tegemist on sarja tippu kuuluva raamatuga, sündmused edenevad jõudsas tempos ning seda on raske käest panna enne kui epiloog loetud. Hindeks kindel viis.

Tegemist on kolmanda ja omamoodi triloogiat lõpetava looga Legioni tsüklist, mille kohta Sanderson ise on öelnud, et ta lähitulevikus tõenäoliselt Stephen Leedsi toimetamiste juurde tagasi ei pöördu. Raamat ise on lühiromaani pikkusega ja ilmus üheaegselt nii eraldi teosena kui koos kahe esimese Legioni jutuga kogumiku formaadis (tasub soetada just see versioon, kuna kogumik on vaid pisut kallim kui eraldi raamat).

Stephen Leeds on Leegion. Ta põeb veidrat vaimuhaigust, mis on ta isiksuse lõhestanud erinevateks täiendavateks minadeks, kes on tajutavad vaid talle ja tema teistele egodele. Iga tema aspect on mingi valdkonna spetsialist ja üheskoos moodustavad nad supergeeniuse: J.C. on klassikaline märulikangelane kes ulatab abikäe siis kui asjad lähevad füüsiliseks, Tobiase pädevusvaldkonnaks on ajalugu, Ivy on psühhiaater, jne.

“Legion: Lies of the Beholder” lahkab Leedsi aspektide olemust, nende tekkimist ja kadumist. Läbivaks teemaks on lisaks digiajastu, täpsemini virtuaalne reaalsus ning kuidas see haakub tema vaimse olukorraga. Raamat ei nõua otseselt eelneva kahe looga tuttav olema, aga see on rangel soovituslik, kuna neid refereeritakse jooksvalt ning korra tuleb mängu isegi esimesest raamatust tuttav fotoaparaat.

Personaalselt meeldis see raamat mulle tõenäoliselt kõige rohkem, olles vähemalt sama hea kui esimene ja oluliselt parem kui teine. Viis, kuigi väikese miinusega — jutt libises liiga kiirelt ühelt teemalt teisele ning oleks võinud natuke rohkem asju süvitsi lahata.

Kui “The Expanse” sarja kaks esimest raamatut keerlesid suuresti protomolekulide ümber, kolmas raamat rääkis väravate ilmumisest ja neljas Iluse nimelise planeedi koloniseerimisega seotud raskustest, siis see ja eelmine raamat jutustavad loo Vabast Armaadast. Suures plaanis oleks võinud need kaks isegi üheks paksuks raamatuks kokku kirjutada.

Marco Inaros külvab endiselt kaost ning on viinud asjad nii kaugele, et praktiliselt kõik reaalsed jõud Päikesüsteemis on otsustanud talle otsa peale teha. Ometigi pole see niisama lihtne, sest pisitasa hakkab selguma tõsiasi: ta on kõigest karismaatiline fassaad tegelikele niiditõmbajatele. Viimaste huvi ei ole mitte niivõrd võit, vaid konfliktiga kaasnev segadus, sest sogases vees, teatavasti, näkib kõige suurem kala.

Kuigi see raamat jätkab eelmises alustatud, on see üksjagu nõrgem ning asise asjatamise asemel klopitakse liiga palju sõnavahtu. Millest on kahju. Hindeks seega nõrgapoolsem neli.

Brandon Sanderson on kujunenud omamoodi kvaliteedimärgiks, turvaliseks kirjanikuks kelle lugusi võib lugeda igal ajal ja igast asendist. See ei ole selline raamat.

Tegemist on selgelt lastele mõeldud raamatuga, asjaolu mis valmistas mulle esimese hooga palju meelehärmi — ma seadsin lootused liiga kõrgele. Asjad juhtuvad liiga kiiresti, liiga meelevaldselt ja liiga juhuslikult, et olla tõsiseltvõetavad. Sündmuste areng on ühel või teisel tasemel kaugele ette näha ning kuigi traditsiooniline puänt tuleb ilmselt enamusele lugejatest üllatusena, ei olnud selleni viiv sündmuste jada kaugeltki nii nauditav kui näiteks The Stormlight Archive sarjas. Kui tegemist oleks täiskasvanutele mõeldud teosega, hulguks hinne kusagilt 2 – 3 vahel, lasteraamatu formaat annab siiki palju andeks, mistap lõpuks jäigi hindeks 4 pika miinusega.

Lugu räägib hädamaandumise teinud laevastiku järeltulijatest, kes üritavad kaitsta planeeti mida teatava regulaarsusega ründavad mingid müstilised kurjamid väljaspoolt. Inimesed on elanud pikka aega koobastes ja alles viimasel ajal hakanud vastu panema, sest on leidnud aparaadi millega lennumasinaid toota.

Spensa on raamatu peategelane, kes leiab tehisintellektiga lennumasina, mis paistis olevat taevast alla pudenenud juba tükk aega varem kui inimesed planeedile sattusid. Koobastes valitseb teatavat sorti fašistlik diktatuur mis on ta ammu surnud isa kurjategijaks tembeldanud ning sellest tingituna on ka tema põlu all. Neiu on aga äksi täis ja võtnud nõuks kõige kiuste leida viis oma isa süüst puhtaks pesta ja lennukooli pääseda. Aga see kõik ei ole põrmugi lihtne ning alternatiivse plaanina on ta samal ajal koos ühe semuga putitanud leitud M-Boti nimelist kosmoselaeva.

“The Expanse” sarja viies raamat on märkimisväärselt (ja seda heas mõttes) teistsugune kui neli eelnevat. Kui kaks esimest osa rääkis sellest kuidas Rocinante meeskond üheks tiimiks sulas paralleelselt protomolekuli looga, kolmas tõi sisse kosmoseväravad ja neljas rääkis ühe uue planeedi koloniseerimisega seotud raskustest, siis “Nemesis Games” mõjub nagu järsk käiguvahetus; senini suhteliselt väärikal sammul liikuv lugu sööstab paigalt.

Loo alguses läheb peategelaste laev pikemasse remonti ja eneselegi ootamatult on nad Tycho baasis kus enamusel meeskonnal pole oma vaba ajaga midagi asjaliku peale hakata. Sestap võtavad praktiliselt kõik peale kapteni puhkuse ning lähevad oma kunagi ripakile jäänud otsi kokku tõmbama: Amos läheb Maale, Alex Marsile ja Naomi kuhugi Vöö sügavusse tänu millele on nad sündmuste alguseks üle kogu Päikesesüsteemi laiali pillutatud. Ning seekordsed sündmused on Sündmused suure S-ga.

Täiesti ootamatult kerkib süsteemi poliitilisel maastikul uus mängija, Marco Inaros, karismaatiline revolutsionäär kelle minevik on seotun Naomiga. Tema loodud organisatsioon Vaba Armaada lööb sassi kõik seniajani kehtinud jõujooned ning taaskord on külvatud tuule silmas tormi lõikamas vaid üks laev: Rocinante.

Olles läbi lugenud ka järgmise raamatu võin ma ilma igasuguse kahtluseta öelda, et tegemist on kõige parema seniajani ilmunud “The Expanse” looga. Me saame rohkem teada peategelastest ja erinevate piirkondade elust-olust, me näeme paari poliitilist tormi ja seda kui habras tasakaal kõikide osaliste vahel kogu aeg on olnud. Ja me saame näha suurekaliibrilisi muudatusi pärast mida ei jää vanast korrast kivi kivi peale.

Ehk teisisõnu: kui selles sarjas mõni raamat peaks väärima maksimumpunkte, siis nomineeriks ma just “Nemesis Games”-i. Kindel viis.

"IT`S A TRAP!"

Tõenäoliselt võtab see Tähesõdadest tuttav admiral Ackbari karjatus kõige paremini kokku selle raamatu olemuse. Kui sa oled kusagil esimese kolmandiku lõppu jõudnud, siis taipad, et sa oled kõike seda mingil hetkel varasemalt juba lugenud, ainult siis kui see oli veel põnev ja tükk maad pädevamate autorite poolt. Sind on meelitatud lugema midagi, mis pole ei originaalne, hästi läbi mõeldud ega isegi mitte eriti huvitav. Aga pärast sinnamaani jõudmist ei taha ka enam pooleli jätta.

Raamatu vahest ainukeseks päästvaks faktoriks on see, et kirjatehniliselt on autor pädev ehk ta oskab materjali enam-vähem adekvaatselt ümber jutustada. Ning kindlasti on see raamat vastuvõetav nende jaoks, kelle jaoks see on esimene või teine fantaasiaraamat. Ülejäänute jaoks hulgub selle raamatu hinne kusagil kahe ja kolme vahel, jäädes lõpuks läbi häda kolmele pidama.

Kui see lugu oleks lihtsalt ebaoriginaalne, siis ma võib-olla ei olekski nii kriitiline, kuid raamatu probleemid ei piirdu vaid sellega. Kogu lugu on täis lapsikusi, süstemaatiliselt eksitakse jutuvestmise elementaarsete reeglite vastu ning autori teadmised valdkondadest kus peategelane peaks justkui olema korüfee ei kannata pisimatki kriitikat. Tegemata kodutöö kumab läbi igast pisimast kui praost.

Lugu ise räägib noorest poisist, kes kaotas õrnas eas oma vanemad ning oli tänu sellele sunnitud kuidagi läbi häda toime tulema. Loomulikult oli tema vanemate surmas süüdi sarja põhikurjam koos oma kaaskonnaga, keda mainitakse vaid vilksamisi ja kellede nimede nimetamist ei peeta heaks tooniks kuna see võib kaasa tuua nende soovimatu tähelepanu. Õnneks võetakse ta vastu võlurite kooli, kus ta õpib erinevaid nõiakunste, leiab endale surmavaenlase, luusib kooli salajastes nurgatagustes ning kohtub erinevate müstiliste elukatega.

Ühesõnaga, tavaline värk. Ja põhikurjami nimi ei ole teps mitte Voldemort.

Kui võtta 2 osa Harry Potterit, 2 osa Spenserit ning 1 osa Sam Spadet (“Malta pistrikust”) ning segade seda nõus kus on varem hoitud erinevat muud fantaasia ja õuduskirjandust, segada tainas ning papargoogivormiga teha sellest mehikese, siis selle mehikese nimi oleks Harry Dresden, Dresdeni toimikute peategelane. Harry on üheaegselt nii võlur kui eradetektiiv, kellel on alalõpmata näpud põhjas ning ühe või teise allilma (nii sõna otseses kui kaudses mõttes) tegelasega kana katkuda. Lisaks on Harry ka paras irvhammas ning ainuke maag kelle reklaam on telefonikataloogis üleval.

Lugu hakkab nagu heale detektiiviloole kohane pihta peateglase büroos. Nagu sellistel puhkudel kombeks on peateglasel taaskord näpud põhjas ning kiirelt tuleb leida mingisugune ots, et pääseda kontoripinnalt välja tõstmisest. Ning nagu sellistel puhkudel kombeks astub kontorist läbi ähmi täis daam, kes vajab korraliku tasu eest hädasti abikätt oma kadunud abikaasa leidmiseks. Ja nagu sellistel puhkudel ikka pole kõik nii nagu see esmapilgul paistab.

Laias laastus on tegemist klassikalise detektiivilooga, kuhu on ohtralt pikutud maagilisi elemente. Raamatus kohtuma enamuste tähtsamate tegelastega ning külastame kohti kuhu igapäevaselt ei satu. Harry peab lahendama korraga mitu omavahel põimuvat juhtumit mille keskel paistab olevat eriti võimas sorts.

Kuigi raamat on trigeeriv on see samas suhteliselt primitiivselt kirjutatud ja tunda on, et tegemist on autori ühe esimese raamatuga. Narratiiv on tugev kuid hüplik, tegelased ja nende motiivid on tihtipeale kahedimensionaalsed ning halvas ladina keeles koostatud loitsud parimal juhul naeruväärsed. Samas on kontseptsioon ise võrdlemini originaalne ning potentsiaal arenguks selgelt tuntav (olles lugenud sarja järgnevaid osi võin kinnitada, et autori tase on liikunud igas järgnevas raamatus selges tõusujoones). Sestap hindeks neli, aga pika miinusega.

Eraldi avaldatud lühiloo eessõnas ütles Brandon Sanderson, et see lugu hakkas tema peas idanema siis kui ta oma sugupuud uurides leidis puritaanist naisterahva, kelle nimi oli Silence (Vaikus). See pani teda mõtlema: kes paneb oma tütre nimeks Vaikus ja miks?

Aga kirja pandud sai see lugu pisut teistel põhjustel. George R. R. Martin, kes on meile tuttav rohkem kui “Troonide mängu” autor, on koostanud hulgaliselt erinevaid antoloogiaid; viimane neist kannab nime “Dangerous Women”. Seda koostades pöördus ta (äärmiselt meelitatud) Sandersoni poole, et viimane sinna oma panuse teeks. See idee tundus põnev päris mitmel tasemel, kuid eelkõige just seetõttu, et rõhuv enamus autoreid kujutavad “ohtlike naisi” kas siis vampide või kahedimensionaalsete musta nahka riietatud verejanuliste naisekehasse torgatud rambodena. Kas selleks, et näidata tugevat naist on vaja ta teha meheks? Kas tõesti?

Sandersoni Silence on vaikne trahteripidaja Cosmere maailmas, mida ta kutsub Threnodyks. Selles maailmas hulguvad lahkunute hinged metsas ringi ning kui elavad jälgivad kolme lihtsat reeglit, siis nende teed suuresti ei ristu: ära süüta tuld, ära vala verd ja ära tõtta. Paraku pole see mitte alati võimalik. Eriti kui sul on saladusi. Eriti kui sa oled Silence.

Maksimumpunktides jääb siiski napilt puudu ning sestap hideks 4/5, kuna lugu eksib enda viimase reegli vastu ning tundub olevat kirjutatud tõtates. Ma väga loodan, et Sanderson kavatseb seda maailma veel külastada, sest selles on ainest sootuks enamaks.

PS. Lugu on lisaks eelpoolmainitud antoloogiale saadaval ka eraldiseisva Kindle raamatuna.

Shai on Võltsija, inimene, kes on võimeline muutma asjade olemust selle hinge ja ajalugu ümber kirjutades maailmas, kus igal asjal on hing ning mälu. Ta oma oma valdkonnas üks parematest ning uhke oma kunsti üle. Kuid kaugeltki mitte kõik ei jaga tema vaimustust ja nõnda juhtubki, et ta avastab ennast lõpuks imperaatorlikust, spetsiaalselt Võltsijatele mõeldud, vangitornist timukakirve langemist ootamas.

Lootusetusse olukorda toob päikesekiire külaline, kes teeb Shaile ettepaneku millest ei saa keelduda -- atendaadikatse käigus on imperaator saanud raskelt vigastada ja kuigi tema ihu on maailma parimad ravitsejad suutnud terveks teha on pead tabanud ammunool hävitanud valitseja mõistuse. Kuna kõik muud alternatiivid on juba ära proovitud, on oma positsiooni pärast hirmul olev keisri lähikond otsustanud kasutada viimast õlekort ning taasluua Võltsija abil tema hinge ja mõistuse. Ning Shai on parim Võltsija kes neil võtta on.

Kuid selleks, et petta ära terve kuningriik ei piisa pelgalt fassaadist. Selleks, et teha veenev ja püsiv Võltsing peab meister tundma ja mõistma oma loomingut, tõeliselt mõistma ja nõnda asub Shai uurima imperaatori mineviku. Pealegi milline meister oleks valmis keelduma võimalusest näha oma loomingut Roositroonil?

"The Emperor`s Soul", kuigi iseseisev lugu, leiab aset autori Elantrise maailmas. Roosiimpeerium, kus tegevus toimub, on siiski sama maailma teine piirkond ning Roosiimpeerium ise on väga sarnane meie omaaegse Hiinaga. Lühiromaan võitis 2013 aasta oma kategooria Hugo auhinna ning Brandon Sanderson ise peab seda üheks oma parimaks tööks.

Omalt poolt pean tunnistama, et kuigi lugu on kütkestav ning originaalne, on see samas ka liiga lühike ja pinnapealne. Õnneks jätab realiseerimata potentsiaal lahti võimaluse, et Sanderson selle loo juurde kunagi tagasi tuleb. Senikaua aga paraku hindeks neli.

Charles Stross on omapärane mees: tema mõtted on omapärased, tema teod on omapärased ja isegi ta välimus on omapärane. Üks tema endistest ametitest on olnud tarkvaraarendaja ja tänu sarnasele taustale võib öelda, et meie mõtted liiguvad kohati samu radu pidi. Kuna ma ei ole tema raamatuid palju lugenud ning teemapüstitus tundus olevat huvitav, siis oli mul printskaupmeeste esimese köite kohta kõrgendatud ootused.

Loo tegevus leiab aset kusagil selle sajandi esimestel aastatel (raamat on algselt kirjutatud kaheosalisena, mille esimene osa "The Family Trade" ilmus 2004 aastal ja selle jätk "The Hidden Family" aasta hiljem). Värskelt majandusajakirjast sule sappa saanud Miriam saab oma valdusesse salapärase amuleti, mis võimaldab tal rännata erinevate paralleelilmade vahel. Juba oma esimesel külastusel satub peategelane hiliskeskaegse rüütli otsa, kes teda automaatpüssist maha kõmmutada püüab. Tänu situatsiooni absurdsusele ning ilmsetele anakronismidele kahtlustab ajakirjanikupreili, et tema pööningul pole tolm päris võetud, kuid foto ja videotõendid kinnitavad vastupidist.

Pärast seda hakkavad asja väga kiiresti käest ära minema -- selgub, et võime erinevate maailmade vahel reisida on tema suguvõsa pärast ning tema positsioon oma klannis pole kaugeltki mitte viimaste hulgas. Loomikult nööbib see avastus lahti aastakümneid laagerdada saanud intriigivaadi, mida siis jämetamat sorti telliste hulka mahtuva raamatu jooksul klaaritakse.

Kui ma ennist märkisin, et mul olid sellele jutule kõrgendatud ootused, siis paraku pean ma tunnistama, et need lootused said päris mitmel tasemel alt veetud. Ma tahtsin sellele raamatule esimese hooga hindeks kolm panna, aga siis taipasin ma äkki, et tegemist on noorsookirjandusega ning minusuguse vana ja kibestunud kala jaoks liiga toore napsuga. Teine asi oli see, et mingil endagi jaoks arusaamatul põhjusel tõmbasin ma kogu jutu ühe sõõmuga lipsu alla, mis viitab sellele, et MIDAGI pidi selles olema mis mind paelus. Seega hindeks neli. Aga nõrk neli. Kogu see tuhkatriinujutt on üksjagu jabur ning häiris ka see et muidu tarmukas ja tähelepanelik suleneitsi ei suuda ainsaid asju mis on reaalselt olulised terve raamatu jooksul läbi hammustada, kuigi päris mitu lõppu plaanitud suurt üllatust olid läbinähtavad juba loo esimestes peatükkides.

Samas ma ei väida, et tegemist on halva raamatuga. Kui asjale pisut teise nurga alt pilk peale heita, siis on tegemist üsna hea "poistekaga" (vaatamata sellele, et peategelane on naisterahvas) ning kes meist poleks sellistest asjadest lapsepõlves unistanud. Ehk siis teisisiõnu: vaatamata mõningastele puudujääkidele on asi lugemist väärt.

Sarjadega kipub olema tihtipeale nii, et autor kirjutab valmis väga hea loo ning hakkab seejärel vorpima parimal juhul keskpärased järgesi. Harvemini on nii, et keskpäraselt alustanud autor saab rütmi sisse alles järgnevate osadega. Sandersoni "Words of Radiance" on kolmandat tüüpi; väga heale loole on kirjutatud veelgi parem jätk.

Kui eelmise raamatu tegevus toimus eelkõige Kaladini ümber, siis selle raamatu keskseks tegelaseks on hall hiireke Shallan. Ärge muretsege, nii endisele orjale kui prints Dalinarile on jäetud küllaldaselt relavtäristamisruumi ning ei ole see hiir nõnda hall ühtigi. Lisaks ristuvad nende teed kusagil raamatu keskosas ja seetõttu jälgitakse ülejäänud kahe toimetamisi seekord üksjagu naiselikumast vaatevinklist.

Mõnes mõttes on see raamat üksjagu ühtlasem kui eelmine, kus suur osa ajast kulus taustadekoratsioonide seadistamisele. Sündmused arenevad ühtlaselt hoogsas tempos, tegelaskujudele tekib järjest ohtramalt liha luudele ning loomulikult tuuakse sisse juba sama autori "Mistborn"-st tuttav motiiv: kõik mis alguses tundus lihtne ja selge on osutunud täielikuks hämaks ning pisitasa hakkavad sündmuste tagant paistma kellegi kolmanda kõrvad. Samuti hägustuvad jutu edenedes kontuurid "heade" ja "pahade" vahel.

Lugu hakkab pihta enam vähem sealt kus eelmine raamat lõppes. Tundmatu suurus Shallan avab ennast pisitasa, me saame teada tema ja tema suguvõsa minevikust. Sedavõrd kuidas sündmused koonduvad Lõhutud Tasandikule saame me rohkem teada parshendi rahvast, Tormist ja sprenidest, Ning loo lõpuks saame me teade, et see kõik oli vaid aperatiiv ning JÄRGMINE raamat läheb alles tõeliselt põnevaks. Ahjaa, nagu eelmisegi osa puhul pärineb "Words of Radiance" pealkiri loo sees olulist osa mänginud teoselt.

Kokkuvõte on seega lihtne: kindel viis. Plussiga.

Kõigepealt hoiatus: see lühiromaan kirjeldab sündmuseid, mis leiavad aset iOS-i mängu "Infinity Blade" ja tema jätku vahel, toimides omamoodi sillana nende kahe vahel. Nende jaoks, kes pole kumbagi mängu mänginud võib tunduda algus pisut ebamäärane ning lõpp liiga järsk ning ilma selge lahenduseta. Muide, need mängud on head ja rangelt soovitatavad.

Aegade algusest peale on inimesed saatnud iga põlvkond ühe kangelase katsuma jõudu Jumalkuningaga, kes kogu ümbritsevat maad oma raudse rusikaga ikkes hoiab. Iga kord on nad pärast duelli korjanud üles tema surnukeha ning matnud austusavalduste saatel, et paarikümne aasta pärast järgmine kangelane uuele katsele saata. Viimane valitakse alati samast vereliinist, treenitud hällist alates ja nõnda on see kestnud juba aastatuhandeid.

Seekord on kõik aga teisiti, sest juhtus midagi enneolematut -- väljakutsuja võitis.

Ometigi selgub peatselt, et mis oleks võinud olla õnnelik lõpp on vad hetkeline tagasilöök surematule Jumalkuningale ning sündmuses võtavad peategelasele Sirise jaoks sootuks soovimatu pöörde, sest selgub, et nii Raidriar kui ka ta ise pole need, kes ta esmapilgul arvas olevat.

Lühiromaan annab täiendava ülevaate mängu tegelastele Sirisele, Isale ning Jumalkuningale Raidriarialile, kirjeldab maailma ning juhatab sisse sündmused, mis leiavad aset "infinity Blade II"-s. Raamatus oli ka nõrku kohti, näiteks Ausari motiivid polnud minu arvates kõige usutavamad, kuid suures plaanis on neede täiesti tühised detailid, põneva jutu sees.

Kirill Jeskov ise on öelnud, et teda ajendas seda raamatut kirjutama Tom Stoppardi kultusnäidend "Rosencrantz ja Guidenstern on surnud" (Shakespeare "Hamleti" sündmused antakse kiiksuga edasi kahe tähtsusetu kõrvaltegelase vaatevinklist. Loomulikult näevad nemad asju ja nende põhjuseid sootuks teistmoodi kui algmaterjal seda edasi annab). Tõepoolest, Stoppardi mõjutused on läbi loo selgelt tunda, ainult Taani kuningriigi asemel leiavad sündmused aset "Sõrmuste Isand"-ast tuttaval Keskmaal pärast Sõrmusesõja lõppu.

Nagu arvata oli, on "Viimases Sõrmusekandjas" kõik pea peale pööratud, sest teatavasti ajaloo kirjutavad ju võitjad. Selgub, et Sauron oli hoopis valgustatud monarh, kelle kuningriik oli teaduse ja kaunite kunstide poolest üle koge Keskmaa kuulus. Õigupoolest isegi sedavõrd kuulus, et oleks loetud aastate jooksul suutnud valmis ehitada autumasinad ja püssirohu ning koos sellega oleks ilmselt valusalt varvastele astunud maagiast sõltuvatele haldjatele ning Istari nõukogule. Viimased loomulikult ei saanud asja ju nii jätta...

Laias laastus on raamat jagatud kolme ossa: esimeses osas viiakse lugeja kurssi peale sõja lõppu aset leidnud sündmustega, teises osas sahmerdavad kõvemad võllid haldjatele käru keerata ning epiloogis vaadatakse tänapäevasemast positsioonist kõigele eelnevale tagasi. Huvitava kõrvaldetailina on raamatus ohtraid vihjeid muudele teostele, näiteks Kiplingit tsiteeritakse peaaegu igas teises peatükis ("No indeed! We are not strong..."), mis annab osadele olukordadele täiendava dimensiooni.

Üldiselt lõpetuseks võib öelda, et tegemist on puhtakujulise fännikirjutisega, mistõttu seda raamatut ei saa näiteks anglosaksimaades, kus intellektuaalset omandit jõulisemalt valvatakse, avaldada ning sestap õnnestus mu see raamat täiesti legaalselt e-kirjandusena autori lehelt inglisekeelsena alla laadida. Tänu väikesele amatöörlushõngule panin ma asjale hindeks viie kuigi sellel oli üksjagu puudujääke.

"The Way of Kings" on esimene raamatu kümneosalisest planeeritud sarjast nimega "The Stormlight Archives". See räägib loo maailmast nimega Roshar, mille sarnasus meie omaga on minimaalne. Sealsed tingimused on paika pandud eriliste tormidega, mis regulaarselt laastavad kõiki olulisemaid regioone -- rajude võimsus on selline, et õhk on paks veest ja kiviklibust ning inimese jaoks sel hetkel väljas viibimine tähendaks kindlat surma. Samas on orkaanid olulised, sest tormivalgus, mis käivitab kohaliku maagiat, tekib just nende käigus. Loodusseaduseid, emotsioone ning seisundeid Rosharis vaimud nimega sprenid, kes paistavad kogu maailma koos ja käigus hoidvat ehk teisisõnu, Toto, asi on Kansasest kaugel.

Stormlighti sari, kuigi olles maailma seisukohalt üksjagu erinev, paistab endas kandvad sama printsiipi, mida kandis endas sama autori Mistborni lood -- mitte midagi ei ole nii nagu see algusest paistab. Iga kord kui paistab, et nüüd on kõik justkui selge, selgub, et sa oled kõigest täiesti valesti aru saanud -- ootamatult selgub, et pahad teevad head, head teevad halba ning tegelaste motivatsioonidel on veel üks dimensioon, millest veel paar lehte tagasi peategelased (ja läbi nende ka lugeja) teadlik polnud. Lisaks paljusi selle maailma jaoks enesestmõistetavaid asju ei vaevuta kordagi lahti seletama ning need sleguvad pisitasa loo arenemise käigus. Näiteks see, et Alethkari kuningriigis valitseb teatavat sorti apartheid, kus heledate silmadega inimestel on sünnijärgne positsioon garanteeritud, sellal kui kui tumedate silmadega rahvas saab kuuluda parimal juhul vaid keskklassi kui sedagi.

Kogu lugu antakse edasi läbi kolme põhilise tegelaskuju ja käputäie tähtsusemate asjapulkade vahendusel. Selle raamatu põhinatuuriks on Kaladin, kes kuuludes küll tumedasilmsete hulka, on oma isetuse ning kõrgete ideaalide tõttu suutnud endaga siduda auspreni, kelle abil tal hakkavad pisitasa välja kujunema võimed, mida standarvarustuses inimestele ei jagata. Kaks teist põhilist tegelast on Shallan ja Dalinar, esimene on ühe teisejärgulise koja valitseja tütar ning teine Alethkari printsiriigi patriarh ning kuninga lell (Alethkari kuningriik koosneb kümnest pintsiriigist) ja mõlemaga toimub midagi sarnast mis Kaladiniga.

Lugu hakkab pihta sellega, et vana kuningas on avastamas midagi väga olulist, kuid siis tapetakse ta segastel asjaoludel ära. Tundub, et tulemas on Roshari ekvivalent viimasest kohtumõistmisest, kuid paraku pole selge, kes on kelle vaenlane ning kes on head ja kes on halvad. Sanderson on sündinud jutuvestja ning kuigi tegemist on tüseda tellisega, on raamat kaasahaarav ning kergesti loetav. Soovitan väga.

Raamatuid on laias laastus kolme liiki -- on head raamatud, on halvad raamatud ja on raamatud, mis kõikide näitude järgi peaks olema halvad kuid millel sellele vaatamata midagi, mis sunnib lugejaid järjest lehti keerama. Isegi siis kui lugeja annab endale aru, et tegemist ei ole just kirjakunsti tippteosega. Inglise keeles on selle jaoks isegi termin olemas: guilty pleasure. "The Age of Odin" kuulub sellesse viimasesse kategooriasse.

Enne arvustuse juurde asumist tasuks silmas pidada, et kuigi tegemist on eraldiseisva teosega, kuulub ta pikemasse "Pantheon" tsüklisse kuhu selle arvustuse kirjutamise hetkel mahub veel neli raamatut: "The Age of Ra", "The Age of Zeus", "The Age of Aztec" ja "The Age of Voodoo" ("The Age of Odin" on sarja kolmas raamat). Lisaks on autor James Lovegrove avaldanud Pantheoni lühiromaanide kogumiku, mille nimi on "Age of Godpunk".

Loo peategelane on Gideon Coxall, keda enamus ta semusi kutsuvad lihtsalt Gidiks. Gid oli professionaalne sõdur kuniks kokkupuude isevalmistatud lõhkekehaga ta sundpensionile saatis. Kuna endiste sõjaväelaste pension pole just suurem asi ning kuna sõdimine on tal veres kipub ta igavusest ogaraks minema. Sestap ongi nii, et kui tüüp nimega Abordijäänus tuleb lagedale uudisega Valhalla Missiooni nimelisest projektist, mis palkab endisi sõjaväelasi, siis ei mõtle ta kaua ning koos suundutakse Asgardi Kotta, kus pidaval asuma ettevõtmise peakorter.

Üsna pea selgub, et kogu ettevõtmise taga on päris Odin koos oma kambajõmmidega, kes siis tänapäeva Midgardist omale Ragnaröki jaoks kahuriliha värbab. Gid peab neid esialgu napakateks, kuid kui ta esimest korda puutub kokku jäähiiglastega, siis jõuab talle kohale, et vanal ükssilmal on tõsi taga.

"Legion" on lühiromaan, kus loo tegevus keerleb kahe vedava "mootori" ümber. Üheks selliseks on peategelane Leeds, kelle hüüdnimi on Leegion. Tal on kentsakas skisofreeniale sarnanev vaimne hälve, mis sunnib teda kujutama ette "aspekte", tegelaskujusi mis eksisteerivad ainult teme ettekujutustest. Ometigi on iga aspekt mingi valdkonna spetsialist ning Leeds on suuteline neid vajaduse korral ka juurde looma. Kõik need tegelaskujud on tema jaoks reaalsed inimesed, reaalsete minadega ning kuigi nad teiste jaoks eksisteerivad vaid Leegioni peas, pole loo peategelane kunagi üksi, samuti on tal tagataskust võsta hulk konsultante, kelle abil ta lahendab erinevaid äärmuslike probleeme.

Jutu teiseks mootoriks on fotoaparaat millega saab pildistada suvalisi hetki minevikust ja sellega kaasenvad sekeldused, mille lahtihammustamiseks vajatakse Leedsi abi. Me räägime siin samast motiivist, millest rääkis Harry Harrisoni lühijutt "Famous First Words" ning seda lühiromaani võib võtta kui planeerimata järelehõiget vanameistrile, kes lahkust meie hulgast samal kuul mil "Legion" poeriiulitele ilmus.

Lugu ise on kirjutatud ei rohkem ega vähem kui meisterlikult ning vähemalt minu jaoks resoneeris päris mitmes valdkonnas pakkudes ideid ja mõtteainet. Leidke kindlasti võimalus see lugu läbi lugeda, mitte ainult loo enda pärast, vaid ka seetõttu, et saate käsi südamel oma lapselastele öelda, et teie lugesite Sandersoni lugusi juba siis kui teda veel vanameistriks ei kutsutud.

Kaks tähelepanek siiski lõpetuseks veel. Tundub, et tegemist on sissejuhatusega uude sarja, mis on paigutatud tänapäeva ja kus valitseb n.ö. pehme maagia, milleks võib nimetada teadust. Teiseks on huvitav jälgida kuidas Sanderson, kes muide on praktiseeriv mormoon, lahkab religioosseid teemasi. Ta on väitnud, et kirjutamine ja lugemine on tema jaoks omamoodi eneseleidmine, võimalus lahata teemasi, mida tal muidu oleks raske ette võtta ning see on oluliselt laiendanud tema maailmakäsitlust.

"The Alloy of Law" ehk maakeeli "Seadusesulam" on suhteliselt tagasihoidliku jämedusega üllitis tuntud tellisevabrikandi Brandon Sandersoni sulest. Tegemist on eraldiseisva raamatuga Mistborni maailma "triloogiate triloogiast", mis mahub ajaliselt esimese ja teise triloogia vahele

Esimese triloogia käivitanud Isand Valitseja oli suutnud riigi hoida tuhandeaastases stagnatsioonis, pärssides jooksvalt kõiki katseid teaduse ja tehnika vallas läbimurdeid teha. Koos tema pildist kadumisega on kadunud ka kõik piirangud ning vaid mõnesaja aasta jooksul on Scadrial jõudnud meie mõistes viktoriaanliku ajastusse: tubasi valgustab elekter, linnade vahel liikumiseks kasutatakse raudteid ning arveid klaaritakse tulirelvadega. Avastatud on ka suur hulk uusi metalle.

Uued metallid on olulised, sest ka vanad oskused pole kuhugile kadunud: metallimaagid suudavad endiselt metalle põletades oma võimeid rakendada ning oskus metallidesse erinevaid füüsilisi ja vaimseid atribuute salvestada on üksjagu laiemalt levinud kui Mistborni esimeses triloogias. Vaatamata sellele on need oskused siiski üpris haruldased ning veelgi haruldasemad on inimesed, kellel on sünnipärane võime kasutada mõlemat valdkonda.

Raamatu peategelane Waxillium Ladrian on esimesest sarjast tuttava Breeze kauge järeltulija. Noorpõlevs oli ta suundunud meie mõistes Metsikusse Läände korravalvurik ning nüüd keskeas on ta Ladriani koja ametlik pärija ning peab tagasi linna tulema, et oma valdustes kord majja lüüa. Kuid Wax ei ole ainult aristokraadist revolvrikangelane. Wax on ka metallimaag ning salvestaja -- ta suudab metalle endast eemale tõugata ning salvestada oma kehakaalu, muutes ennast soovi korral nii kergemak kui raskemaks. Ning esimene oskus on tõenäoliselt tema suhteliselt pika karjääri saladusega, sest väga raske on tabada tegelast, kes tema suunas lendu lastud tinaubinaid endast eemale suudab tõugata.

Linna naastes kadrab Wax, et igav linnarutiin hakkab talle varem või hiljem mõistusele, kuid juba esimestel nädalatel selgub, et vastupidiselt tema ootustele võib Elendel olla isegi ääremaadega võrreldes tõeliselt karm kant.

Raamat on tihe ning tempokas, lugu kaasakiskuv ja tegelaskujud sümpaatsed. Hindeks kindel viis.

Brandon Sandersoni Mistborni triloogia kolmas raamat, "The Hero of Ages", jätkab väikese ajalisele pausile vaatamata enam-vähem sellest kohast kuhu kolmas pooleli jäi. Sanderson, tundub, on ka ise aru saanud et poliitika ja majandus ei ole päris tema tassike teed ning on suundunud tagasi valdkonda, kus ta ennast koduselt tunneb -- karakterid, maailm, maagia. Ning loomulikul oma koduväljakul talle naljalt võrdset ei leia, kindel viis.

Nagu selles triloogias kombeks, on lugu viimase raamatu alguses juba mitu korda pea peale pööratud ning kolmas osa jätkab samas vaimus. Lisaks astuvad kulisside tagant välja tegelikud nööritõmbajad, paljastuvad aastatuhandete tagused saladused ning maailm saab kannatada globaalsel tasemel.

Kolmandast raamatust selgub ka see, et triloogia iga raamat lahkab sügavuti metallidega seotud maagia erinevaid tahke. Esimene räägib metallimaagidest, kes omavad võimet põletada metalle ja saavutada läbi selle soovitud tulemusi. Teise raamatu vedavaks teemaks on Hoidjad, kes suudavad oma füüsilisi ja vaimseid võimeid salvestada metallidesse ja siis hiljem neid vajaduse korral kasutada. Kolmanda raamatu läbivaks teema on veremetallurgia -- selgub, et spetsiaalseid metallvardaid kasutades on võimalik ühe inimese võimeid teistele üle kanda, hävitades küll originaali kuid lisades osa võetud võimest saajale. Kuid selgub ka see, et lisaks uuetele võimetele saab saaja omale kauba peale midagi üsna ebameeldivat.

Triloogia lõpuks võib öelda veel niipalju, et tegemist on triloogiate triloogia esimese triloogia viimase raamatuga. Vaheloona ilmub juba viktoriaanlikus ajastus toimuv "The Alloy of Law", mis on eraldiseisev raamat ning eellugu järgmisele triloogiale.

"The Well of Ascension" on jätk Brandon Sandersoni metallimaagiast pajatav Mistborni triloogia esimesele osale. Lugu jätkub täpselt sellest kohast, kus esimene raamat pooleli jäi, kogudes tuure sedavõrd, kuivõi olukord piiramisrõngas olevas Luthadelis järjest komplitseeritumaks muutub.

Tegemist on ilma igasuguse kahtluseta sarja nõrgima raamatuga, mille sündmused oleks saanud hõlpsalt esimese ja kolmanda vahel ära jagada ilma kummagi kvaliteeti langetamata. Asi selles on, et esimene ja kolmas raamat on väga head ning isegi teine raamat pole halb, kuid Sandersoni tasemel kirjamehe jaoks on tegemist täieliku haltuuraga, sestap ka hindeks kolm.

Kuid tagasi raamatu juurde. Läbivateks teemadeks on selles loos õukonnaintriigid ja poliitika, mis poleks iseenesest halb kui peategelased ei teeks kogu aeg mingit ebamäärast "poliitikavärki" ja "paberitööd". Mind oleks näiteks väga huvitanud, et mis dokumente siis seal kirjutuslaua nii pikalt koostati ning milles täpselt uue kuninga geniaalsus poliitikuna seisnes.

Tõsise tõrke tekitas ka see, et ilma igasuguse sissejuhatuseta hakati tänapäeva demokraatiat varafeodalistlikule ühiskonnale pähe tõmbama, kujutades tänapäeva väärtushinnanguid õigete ja headena ning ülejäänusi halbadena. Sandersonile tuleb selle koha pealt siiski au anda, et ta ise on ka aru saanud selle plaani rumalusest ning õnneks raamatu lõpuks on olukord sootuks teistsugune kui alguses, samuti kandub kogu looga kaasa eelmisest raamatust tulnud moto "Iga saladuse taga on peidus vähemalt veel üks saladus.", kuid muus mõttes on tegemist kirjatükiga mille lugemine on vajalik ainult selleks, et liikuda edasi sarja kolmanda osa juurde.

Suur hulk ulmevaldkonna kirjandust baseerub sellel, et kirjanikul tuleb pähe huvitav idee, mida siis mõttes ringi veeretades pisitasa edasi arendatakse ja mille ümber lugu kirjutatakse. "Leek sügaviku kohal", ehk siis algkeeles "A Fire Upon the Deep" kuulub just sellesse kategoorias, kuid ühe erandiga -- selles loo aluseks pole mitte üks kontseptsioon, vaid kaks, plus kamaluga pisemaid ideekübemeid.

Ühe idee aluseks on Shrekist tuttav sookolli ja Eesli omavaheline aasimine:

"Näiteks ... eee ... sookollid on nagu sibulad."
"Nad haisevad?"
"Jah ... Ei!"
"Nad ajavad su nutma?"
"Ei!"
"Kui nad päikese kätte jätta, siis nad lähevad pruuniks ja hakkavad ajama väikeseid valgeid võrseid?"
"EI! KIHID! Nad on kihilised!"

Ehk siis universum on kihiline. "All" on kihid aeglasemad ja algelisemad, füüsika on pisut teistsugune ning valguse kiirus on absoluutne piirang. "Üles" minnes olukord muutub, võimalikuks saavad erinevad tehnoloogiad, mis aeglastes tsoonides polnud võimalikud, näiteks valgusest kiirem transport, targad masinad ning erinevad väljatehnoloogiad. Tsivilisatsioonid pürivad arenedes järjest kõrgemale kuni jõuavad lõpuks kihtideni, kus on võimalik oma füüsilise keha hüljata ning muutuda jumalalaadseks.

Raamatu üks kahest põhilisemast liinist toimub kosmoses, kus kunagi luku taha pandud kuri superteadvus uuesti valla lastakse. Õnneliku juhuse tõttu läks osadel süüdlastel korda plehku pista Vastumeetmega, mille abil saab kurjust uuesti kontrolli alla võtta. Ometigi ei lähe kõik hästi ning laev Vastumeetmega teeb hädamaandumise planeedil, kus elavad intelligentsed koeralaadsed olendid. Kohe kui see informatsioon teatavaks saab muutub see planeet ootamatult kõikide jaoks äärmiselt huvipakkuvad. Paraku asub see aga universumi aeglasemas osas ...

Raamatu teine liin, tehniliselt võttes isegi teine ja kolmas, leiavad aset selle planeedil. Hädamaandumise teinud laevast pääseb eluga kaheksaaastane poiss ja kaheteistaastane tüdruk. Täiskasvanud tapeti kõik rünnaku käigus, mille käigus koeralaadsed elukad laeva hõivasid ning kui teoreetiliselt magab kapslites veel suur hulk muid lapsi, pole ei lastel, ega koertel oskusi neid elustada. Ning viimastel puudub asja vastu ka huvi.

Petselt selgub, et koerad on nii öelda kobarintelligentsed, kuigi oma tsivilisatsiooni arengus kusagil Maa pimedates sajandites. Neil on väikeste karjade peal ühine teadvus, mida siis kas vereliini pidi või sobivaid isendeid lisades on võimalik jooksvalt täiendada. Ükshaaval võttes ei ole need elukad oluliselt intelligentsemad loomadest kuid alates neljast on neil oma mina ning inimestega võrreldav intelligents. Asja teeb huvitavaks see, et omavahel suhtlevad liikmed mitte telepaatia vaid heli abil, vahetades informatsiooni nagu omavahel ühendatud arvutid seda teeks. See on ka raamatu teine vedav idee -- selgub näiteks, et koertel on raskusi nii vee kui raadiote kasutamisega, kuna neis liiguvad nende mõtted tavakeskkonnast erineva kiirusega ning tänu sellele on nõuab kohanemist. Lisaks ei saa need karjad omavahel liiga lähestiku minna ilma (ajutiselt) mõistus kaotamata, sest erinevate liikmete omavaheline helipõhine kommunikatsioon läheb kakofooniaks.

Koerteteema areneb kogu asja juures veelgi, sest nagu selgub on omavahel verivaenus kaks koerte riiki, kellest kummalgi õnnestub üks laps endale saada. Kuna pimedate riigis on ka ühe silmaga mees kuningas, siis pisitasa laste tehnoloogilist pagasit kasutades hakkab mõlemas pooles toimuma tehnoloogiline revolutsioon, ilmuvad esimesed kahurid, jne. Ometigi ei lähe kõik libedalt, sest probleemiks osutuvad nii koerte kobarteadvus kui laste vanuselised eripärad -- ühe pime usaldus ja teise tiinekaea trots.

Nagu näha on loos mõtteainet enam kui küll ning autori nimi kannab edasi tema kirjutamisoskuse taset (Vinge). Hideks puhas viis.

Brandon Sanderson ütles selle loo kohta, et liiga suur hulk mõõga ja maagia lugusi baseerub samal mudelil -- koos suure kurja tulekuga hakkavad ringi liikuma ennistused kellestki, kes kõik jälle heaks teeb. Seetõttu otsustas ta kirjutada loo, mis lahkab vastupidist motiivi: mis siis kui kangelane läbi kukub?

Lugu ise leiab aset impeeriumis, mida valitseb surematu despoot nimega Lord Ruler (Isand Valitseja?). Impeeriumi rahvastik on jaotatud kaheks -- väikearvuline aadelkond ja suurearvuline loomadestki madalam alamrass, mille liikmeid kutsutakse skaadeks. Selleks, et aadlikud saaks skaasi kontrolli all hoida, andis Valitseja nende eelkäijatele võime, mida nimetatakse metallimaagiaks. Metallimaagid saavad "põletada" tarbitud metalli soovitud tulemuse saavutamiseks: raud näiteks aitab suvalist metalli maagi poole tõmmata, tina teritab oluliselt meeli, jne.

Et vältida vereliini pidi edasi antava metallide kasutamise oskuse levimist skaa hulka, on igasugune järglaste saamine erineva klassi liikmete vahel kõvasti ära keelatud, kuid kuna tegemist on siiski inimestega, siis seda siiski juhtub. Segaverelisi jahivad Inkvisiitorit, kes ühest küljest hoiavad nõnda skaa kontrolli alt väljumas ja teisest küljest kasutavad leitud maage omadel eesmärkidel.

Loo näiliseks peategelaseks on noor skaa preili nimega Vin ja kes on oma päritolu tõttu metallimaag. Tänu keskkonnale (ta on vargajõugu liige) ja oma vähestele oskustele pole ta seniajani vahele lennanud, kuni ta ühel eriti ambitsioonika skeemi tõttu jäi vahele samaaegselt nii inkvisiitoritele kui mässajatele, kelle üks võtmefiguure Kelsier ta naha päästab ja kellest saab Vini mentor.

Kuna lugu antakse edasi valdavalt Vini vaatenurgast, kes raamatu alguses on naiivne ning harimata tütarlaps, toimub tegelaskujude avanemine kihthaaval -- mida rohkem Vin asjadest aimu saab, seda rohkem mõistab asjaosaliste tausta ja motiive ka lugeja. Jutu läbivaks teemaks on ühe tegelaskuju moto "alati on veel üks saladus", tänu millele alguses lihtsad ja selged asjad uue ja ootamatu tähenduse saavad, et siis hiljem veelgi uuemateks ja ootamatutemateks muutuda.

Eraldi tuleks välja tuua ka Sandersoni kirjameheoskus. Loo narratiiv on väga ühtlane ning sündmusterohkusele vaatamata ei hakka see kordagi venima, ega kiirustama. Samuti jälgib raamat punktuaalselt Sandersoni esimest printsiipi -- maagia töötab vaid siis, kui tegelased ja autor lõpuni paika pandud reeglitest kinni peavad.

Kokkuvõtten võib "Mistborn: The Final Empire" kohta öelda nii, et ma ei ole juba aastaid lugenud midagi sellist, mis nõuab vastvaidlematult veel ühe peatüki lugemist enne magamaminekut. Ja siis veel ühe. Ja veel ühe. See raamat sai sellega hakkama ja seega hindeks puhas viis!