Olen viiega vägagi nõus. Ausalt öeldes tundub mulle, et varasem Heinlein on tunduvalt originaalsem ning haaravam, kui ta hilisemad raamatud. Kui Heinlein-i hilisemaid raamatuid võiks (teatavate eranditega) üldiselt paigutada koos Harrisoniga action juttude kirjutajate hulka, siis varasem Heinlein meenutab rohkem Bradbury-t. Raamat koosneb ühest pikemast (nimilugu) ja viiest lühemast. "Unpleasant profession of Jonathan Hoag" räägib mehest, kellel on regulaarne igapäevane amneesi - ta nimelt ei mäleta kus ta tööl käib - iga hommiku ta ärkab ning läheb kuhugi ning iga õhtu tuleb tal pilt kodus jälle ette ning viimasel aja on see teda teatavatel põhjustel häirima hakanud. Ta palkab omale eradetektiivid, kes hakkavad teda jälitama ning satuvad paraja portsu otsa. Mida oskakski öelda, kui selgub, et Looja on tõesti olemas olnud ning avastanud oma taieselt terve pinu näpukaid, mille üle Kriitikud virisema kipuvad, pealegi selgub, et osa tegelasi on mingid sulid, kes nimetavad ennast Linnu Poegadeks. (Lind on Tark ning Julm). Lisaks kõigele muule selgub veel, et pool elu käib hoopis tükkis teiselpool peeglit. VÄGA hea jutt. "The Man Who Travaled In Elephants" on veider lugu mehest, kes on kinni oma minevikus, millest osa on ette kujutatud ing osa on tõeline. Ma ei saanud lõpuni aru, kui palju ta oma elust oli ette kujutanud ning kui palju oli tegelikult olemas. Mulle meeldis, aga ma pakun, et keskmisele lugejale see jutt eriti ei istu. "All You Zombies" on jälle väga hea jutt tegelasest, kes on ühe laksuga oma ema, isa ning oma sündimise korraldaja. Lisaks sellele töötab ta ettevõttes, mis tegeleb ajaparadoksidega. "They" on küllalt keskpärane lugu paranoia käes vaevlevast tegelasest, kes usub, et tema on ainuke mõtlev persoon ning ülejäänud inimesed ning kohad on vaid butafooria tema tüssamiseks. Pärast tuleb välja, et õieti arvas. "Our Fair City" on pisut veider ning üsna naljakas jutt tuulispasast, et on mingit moodi intelligentseks saanud ning tegeleb linnas healoomulise majandamisega. Linnaisade, politseinike ning reporterite sebimine ei taha aga healoomulikusele vaatamata kuidagi lõppeda. "And He Built A Crooked House" on pisut absurdne, kuid vaieldamatult väga hea jutt arhitektist, kes ehitab maja mille aluseks ei ole mitte kolmemõõtmeline Eukleidese geomeetria vaid hoopis neljamõõtmeline (ma mõtlen just neli mõõdet ruumi). Sisuliselt ehitab ta maja, mis on seest suurem, kui väljast ning, kus ruum on paigutatud igasugusele loogikale vastupidiselt. Sisuliselt on seal võimalik iseendale selja tagant jalag perse lüüa.
