Üks parimaid ulmekaid, mida kunagi lugenud olen. Kolm hüüumärki.Teos on mehest, kes sündis aastal 1916 ja on jutustamise ajal elanud 2300 aastat. Ta oli valmis surema, ent üks ta lapse-lapse-jne-lastest toob ta (neil päevil tavalise) noorendamistehnikaga ellu tagasi, sest ta valmistub viima inimkonna pikaealise osa, Howardite, keskust uuele planeedile ja vajab endise juhi tarkust. Elama meelitab ta peategelase, Lazarus Longi, (sündinud Woodrow Wilson Smith ja tuntud väga paljude nimede all) sellega, et lubab talle midagi sellist välja mõelda, mda ta seni teinud pole. Edasi on läbisegi tema mälestused (mida ta räägib planeedi juhtarvutile, kellele on tekkinud teadvus ja kes tahab (ja lõpuks ka saab tehislikult kasvatatud kehas) inimeseks) ja ta elu algul vanas keskuses, Secundusel, hiljem uues, Tertiusel. Need (mõned iseseisva jutustuse mõõtu) lood tema elust ja inimestest, keda ta tundnud ja armastanud on, on väga soojad ja inimlikud, usutavad ja mõjuvad. Lazarus Longi isik ja vaated on loomulikud, vabad ja teravmeelsed. Seda Heinleini loodud maailma tundma õppides on raske tulla tagasi meie skisofreenilisse tänapäeva. Raamatus murtakse kogu aeg reegleid ja tabusid, mis kammitsevad meie tänapäeva - näiteks ei ole midagi ebaloomulikku armastuses lähisugulaste vahel (ainus piirang on geneetilise väärarengu oht) või stseen, kuidas poodi röövima tulnud tegelasel lõikab poe omanik pea otsast ja paneb poe ette teibasse (asendades selle mõne päeva pärast plastikust mulaaziga) ja ühiskonna reaktsioon on selline, et ta saab linnavalitsuselt preemia.Selle raamatu on tegelikult võimatu paari sõnaga ümber jutustada (ligi 600 lehekülge). Seda on nimetatud RAH-i ambitsioonikaimaks teoseks ja oma ülivõrdes arvamuse ütlesin välja. Kindlasti ta paljudele ei meeldi, sest teatud mõttes on teos hävitav hinnang tänapäeva lääne kultuurile. Ja mitte ainult seeläbi, et Lazarus peab oma kasutütardele (kes on sündinud läbi erinevate emade, ent on geneetiliset tema emased identsed koopiad) minevikust (meie tänapäevast) rääkides kordama "ärge naerge ja karjuge, loomulikult on see ürgtobe, aga ei maksa unustada, kui primitiivsed need inimesed tollal olid"; või et kirjeldatud eriti vastiku orjandusliku planeedi nimi on "Õnnistatud" (Blessed) ja seda juhivad kirikutegelased. Kahjuks ei saa teos muidugi läbi kahtlasevõitu detailideta, millest suurim on vast see, et kuidagi ei taha uskuda, et ka planeete koloniseeritakse nii, et tullakse raketist välja, rakendatakse muulad vankri ette, rännatakse janu kannatades sobivatele maadele ja hakatakse neid sonkima. Samuti ei saa algus minema, ka veel esimeste 30-50 lehekülje järel on ta talutav, kuid mitte suurepärene.Igal juhul teos, mida ise veel kindlasti loen ja kõigile teistele südamest soovitan.