Absoluutarvestuses hea, Heinleini kohta keskpärane raamat. Kohalikule lugejale mõnevõrra hariv selles mõttes, et kui keskkealine rahvas mäletab piisavalt hästi mismoodi vene ajal asutustes tsiviilkaitse- õppusi korraldati, kus raamatupidajatanted gaasimaskidega kuskil keldris pidid istuma, siis samal ajal USA's toimus midagi analoogilist. St. korraldati samuti yldrahvalikke häireid ja jõukam rahvas ehitas omale hoovi peale perzonaalseid varjendeid. Farnham's Freehold algab sellega, et sellise variendi järgi tekkis nimetatud Farnham'il juhtumisi ka reaalne vajadus. Kolmand Maailmasõja näol nimelt. Mille käigus tema ja grupp muid kodanikke koos nimetatud varjendiga arusaamatul kombel ennast mingist kummalisest paigast leiavad. Nagu nii mõnegi teise Henleini raamatuga, võib käesolevat kirjatykki jagada mitmeks, yxteisest kyllaltki eraldatud osaks. Konkreetse raamatu puhul kolmeks osaks. Esimene osa, mille tegevus toimus varjendis ja enne seda. Teine osa, kui nad varjendist välja roninutena Robinsone mängisid. Ja kolmas osa, mille alla kuulub edasine tegevus. Kunagi mind selline tykeldamine häiris. Ajapikku olen ära harjunud. Kokkuvõtteks: lugeda tasub, aga Heinlein on ka oluliselt paremaid raamatuid kirjutanud.