Kasutajainfo

Robert A. Heinlein

07.07.1907–08.05.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

The Moon is a Harsh Mistress

(romaan aastast 1966)

ajakirjapublikatsioon: «If» 1965; detsember – 1966; aprill
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kuu on karm armuke»
Tallinn «Eesti Raamat» 2009

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
4
3
1
0
Keskmine hinne
4.409
Arvustused (22)

Yks neljast Heinleini Hugost. Ja yldiselt seda väärt. Syzee on mõnusalt mitmetahuline ja viimasepeal hästi kirjutatud. Esimest korda lugesin teda kunagi 90''ndate alguses, suht. vahetult peale seda kui meil endil siin poliitilised ymberkorraldused aset leidsid. Ja kuivõrd Mistressi syzee keerleb põhiliselt selle ymber, kuidas mingid tyybid kuu peal revolutsiooni korraldavad, siis mõned kohad (eriti jabur nägelemine riigipiruka ymber pärast revolutsiooni edukat lõpetamist) tekitasid paraja deja-vu. Peale selle muidugi hulgaliselt Henleinile tyypilisi filosoofilisi kõrvalepõikeid poliitilistel, sociaalsetel, sexuaalsetel jne. teemadel.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti viite väärt. "Moon Is a Harsh Mistress" on üks neist raamatutest, mida ma ühe hingetõmbega läbi lugesin ning siis teist korda lugema asusin. Kuigi raamatus on aeg ajalt pruugtud kunstlike lahendusi (Deus Ex Machina), näiteks see, et pärast arvuti kalla vandaliseerimist läks masin tagasi mitteintelligentseks (ta oli muutunud süzhee jaoks üleliigseks ning pealegi oli vaja lõpu jaoks tekitada dramaatiline moment, kus keegi saab surma), siis üldise VÄGA tugeva ülesehituse kohta võib öelda, et molekul tõrva ikka meepotti ei sega küll. Raamatu sõjapidamine meenutas mõnevõrra Taaveti ja Koljati sõjapidamist - vanad lasid katapuldiga hiigelsuuri kive maa pihta, mis lõpuks sundis maalasti tunnustama Kuu iseseisvust. Huvitav, millise lipu need kuu mehed omale valisid - trikoloori, või sellise punase risti päevadelt tuttava poolkuu märkgiga plagu? Kui kellegil on soovi kindla peale lugeda midagi head, klassikalist ning pikemaks ajaks mõtlemis andvat, siis see raamat on kindlalt üks neist, mida tasub kätte võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Läbiloetud poolest tosinast Heinleini romaanist meeldib see mulle kõige rohkem. Teoses on mõnusaid võrdlusi ja leide, nagu näiteks peaarvuti Mike nime päritolu: tehnik Manuel O’Kelly andis talle selle nime Mycroft Holmesi järgi! Mike ja Manuel ongi teose peategelased. Teos on tähtis ka selle poolest, et kaasaja ulmeklassik John Varley paigutab oma Kuul toimuvate juttude tegevuse selles romaanis kujutatud maailma. Mõningaid uitmõtteid teosest: 1) Kuu Iseseisvusdeklaratsioon sarnaneb üsna täpselt Ameerika Ühendriikide omaga; 2) Võimu ülevõtmine ülestõusnute poolt omab ühiseid jooni 1917 aasta oktoobrirevolutsiooniga (Lenini juhised infokeskuste, pankade la liiklussõlmede hõivamisest). Ilmselge 5. Oleks meeldiv, kui kui Heinleini esimene eesti keeles avaldatud romaan oleks just see.
Teksti loeti soome keeles

Sellest raamatust on pärit populaarne lühend TANSTAAFL - "There Ain`t No Such Thing As A Free Lunch". Samas on see üks väheseid usutavat funktsioneerivat anarhistlikku ühiskonda kirjeldav raamat mida ma tean. Eelkommenteerijale märkuseks Mike mitteintelligentseks muutumise kohta: loe "Cat Who Walked Through Walls" ja "To Sail Beyond Sunset".
Teksti loeti inglise keeles

Kui RAH asja ette võtab, siis tõsiselt. Raamat on muidugi üle kolmandiku sajandit vana, nii et teinekordki on muigamapanevaid apse, nagu see, et neil polnud seal Kuul kõigil õieti telefonegi ;-) Paraku kõik muu tuleb kanda plusspoolele. Sisukokkuvõte on eespool juba antud, mainiksin veel eriliselt ära RAH-i juttudes kogu aeg korduvad ebatraditsioonilised abieluvormid, mille funktsioneerimist on teoses üsna kirjeldatud - teatud moodsad vormid ürgkarjast, aga mitte midagi võimatut idees ei ole. Niisamuti on autor põhjalikult studeerinud revolutsiooniteooriaid ja selle kõik ülimalt nauditavalt kirja pannud. Tõepoolest teos, mida aeg-ajalt irvitades ühe hooga läbi loed.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat võib ju vana olla ja tehnika on tänapäevaks tublisti edasi arenenud, aga raamat on sellegi poolest väga hea. Vaevalt, et tänapäeval julgeoelku ülem oma faile avalikus arvutivõrgus hoiaks jne. Samuti oli hämmastav nii "suurvõimude", kui revolutsionääride sinisilmsus mõningates kohtades.

Eriti meeldis mulle Kuu elanike poolt kasutatav vene-inglise segakeel.

Teksti loeti inglise keeles

Nii kurb kui see ka pole - peab selle raamatu kohta ytlema - s6nnik. Kaks. Seesinane Kuu "yhiskond" haiseb kilomeetrite peale 60ndate hipiillusioonide ja kanepisuitsu j2rele. RAH on v6tnud ajastu "intelligentshinale" sydamel2hedase anarhia ja lisanud sinna omapoolse raamatust-raamatusse korduva teesi "kui piisavalt palju ninimesi 2ra tappa, siis ylej22nutel hakkab hea" ja saanud totaalselt ebareaalse kompoti. No EI USU! Inimestest (as we know em) sellist yhiskonda ei moodusta. Praktikas laguneks sedasorti yhiskond silmapikselt omavahel rivaalitsevateks klannideks ja klikkideks, koos t2navalahingute, veritasu ja muu juurdekuuluvaga. Teiseks - Mike kui Deus Ex. Jah, 60ndatel oli usk masinate "ilmeksimatusesse" ysna tugev, aga hea kirjanik peaks ajastu myytidest ometi kaugemale n2gema. No kohe mitte ei usu, et mitte keegi ei hakaks kahtlustama tehnilis probleeme Mike lollitamise peale. Kolmandaks - elutagamissysteemid on yhekordsed? Dubleerimata? Ilma k2sitisjuhtimiseta? Yheainsa arvuti kontrolli all? No teate. Need insenerid, kes selliseid systeeme planeerivad tuleks t6esti suunata lyysi vaakumit nuusutama.Aga eriti skisfreeniliseks teeb kogu loo see, et kuktanud yhed "V6imud" upitasid h2rrased revolutsin22rid pukki tegelikult teise. Absoluutse ja piiramatu v6imuga diktaatori - Mike - kelle k2es oli tegelikult kogu v6imut2ius. Lisaks oli Mike edukalt v6imeline tapma. Mis takistas tal edaspidigi hapnikukraani otsas istumast ja k2skimist inimestel teha, mis tal parasjagu p2he tuleb??? Sellesm6ttes on Mike ebaintelligentseks muutumine muidugi vajalik detail, aga paraku kuidagi otsitud lahendus. Kuna tegevus ise oli suht p6nev (mis siis et ebausutav) siis panen kahe. Muiud oleks puhas "1" tulnud.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast end tellisepaksusest Heinleini kogust "Minevik läbi homse" läbipuurimist otsustasin, et seda autorit loen edaspidi ainult siis, kui eesti keelde tõlgitakse. Selles mõttes oli käesolev romaan väga meeldiv üllatus-parim Heinlein, mida olen lugenud. Võinuks tõesti olla esimene maakeelne autori romaan, nagu Arvi märkinud, paraku nägi siinmail trükivalgust alles pärast "Nukkude isandaid", "Friday`t" ja "Tähesõdalasi", mis minu meelest kõik on nõrgemad.

Ühiskonnast...väga sümpaatne ja just sellises tahaksin ma elada. Mis puutub selle usutavusse... Ilmselt tundunuks keskaja inimestele ka meie praegune parlamentaarne demokraatia võimatu ning vältimatu kaosega kulmineeruv. Eriti karmis hapnikuta keskkonnas Kuul on Heinleini nägemuses tekkinud omaette süsteem. Jah, loogiline oleks arvata, et kui õigusemõistmine jätta kodanike endi hooleks, algaks lakkamatu veritasude tsükkel jne. Samas pole seda praktikas keegi proovinud ja kõik näited massilistest korratustest riigivõimu mittetoimimise korral pärinevad siiski äärmussituatsioonidest nagu sõda ning looduskatastroofid. Meie ühiskonnas on inimene sõltuv valitsusest ja tihti ei suuda ennast ka kaista... loodetakse politseile, sõltuvus sellest suurendab aga ka sõltuvust riigist ning teeb lihtsamaks elanikkonna allutamise kõige jaburamatele seadustele, mida võidakse välja mõelda. Heinleini maailmas pidid küüditatud algusest peale iseendaga hakkama saama ja mingit kaitset kelleltki neil loota polnud. Piisab vaid veritasude nõiaringi vältida ja uus süsteem hakkabki iseenesest tööle. ja täienduseks Prontole-Kuu lippu oli viimastel lehekülgedel piisavalt detailselt kirjeldatud.

Põnev raamat, mis ilmselt kauaks meelde jääb-eriti kividega pommitamine. Hoogne süžee ning sümpaatne ideoloogia-mida sa veel tahad.

Teksti loeti eesti keeles

Eks ta tänapäeval lugedes muidugi pisut vananenud tundub, aga no olgu peale, arvestame et tegu on klassikaga. Tammsaarele ju ei hakka ette heitma et ta on vananenud. Kohati - tuleneb see nüüd teose vanusest või millestki muust - tükib otsene poliitiline propaganda siiski nii palju esiplaanile et kipub lugemist häirima, aga elame üle.

Kirjeldatud Kuu ühiskonnakorraldus võib ju uskumatu tunduda, mind aga pani Heinlein küll mõtlema, et huvitav mil määral ühiskonnakorraldus sõltub välistest teguritest versus inimese seesmisest olemusest (või no mis see viimane üldse on). Kui näiteks pikaajaline keskmine temperatuur Maal oleks 5 kraadi võrra soojem või külmem tegelikust, kuidas see võiks inimeste ühiskonna korraldust mõjutada?

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu alguses tekkis ootuse tunne ja korraks ka vau efekt. Kohe-kohe läheb märuliks, mõtlesin. Sama mõte oli ka pärast sadat lehekülge ja jätkus ka peale kahesajandat.Mulle meeldisid vestlused ühiskonna ja riigikorralduse teemadel. Olid mõned eredamad sähvatused ja tänapäeval aktuaalse ja propageeritava säästlikuma eluviisi poole püüdlemine – ärme kuluta rohkem ressursse kui on, muidu sureme välja. Sõnum käis küll Kuul elava koloonia pihta, aga on täna 1:1 Maale laiendatav.Autor oli armutu Maa ja Kuu valitsemise, bürokraatia ning ühiskonnakorralduse suhtes.Ei meeldinud, et kogu romaan oli ülevaatlikust vaatenurgast üles ehitatud. Lähiülesvõtteid ja sündmuste keskele sukeldumisi oli liiga vähe. Autor pühendus ideaalse revolutsiooni plaanide kirjeldamisele ülaltvaates ja ajanihetega.Suur iseseisvalt mõtlev masin paksu betoonikihi all oli vist tol ajal, kui raamat kirjutati, kuum teema. Hetkel tundus tüütu.Hea lugemine. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatamata mõningasele aegumisele ääretult mõnus lugemine. Aegumise märgid, nagu mingid imelikud perfokaartidel arvutiprogrammid või kummaline telefonisüsteem ei seganud ega häirinud. Ei häirinud ka lahe venepärane kuulaste kultuur, mis meenutas väga kergelt "Kellavärgiga apelsini", aga ainult väga kergelt.

Heinlein on ulmekirjanduse kunn, ei saa midagi parata, see on nii...

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin tõelise mõnuga - parajalt oli selles anarhistlikus Kuu kultuuris ja tema vabadusvõitluses huumorit, aktsiooni, tõsidust ja ei puudunud ka oma dramaatika. Eriti kahju oli muidugi arvutist, kelle intellekt kaotsi läks. Seega mitte just kõige klassikalisem happy end.

Tähelepanu väärib veel minu meelest ka asjaolu, et vaba maailma kodanikuna suudab Heinlein tekitada neis, kellel on mälestus N.Liidu ajastust, teatavat äratundmise "rõõmu".

Teksti loeti eesti keeles

Inimesed on Kuu koloniseerinud ja välja on see kukkunud nagu kolooniad alati, enamik elanikke on siia saadetud asumisele. Maalaste määratud pealikku hüütakse Vangiülemaks. Samas ei ole kuuelanikud mingid kaabakad, sest sellised lüüakse tavaliselt nii raskes keskkonnas nagu Kuu paari esimese nädala jooksul maha. Vähehaaval on välja kujunenud Maa omast täiesti erinev ühiskond, kus miski alates erinevatest abielutüüpidest kuni kohtumõistmiseni välja ei klapi maalaste arusaamisega sellest, mis on õige. Kuulaste arvates ei ole õige aga nende suurima ekspordiartikli vilja hind. Hullem veel, üks teadlane arvutab välja, et kui viljasaadetised Maale samas tempos jätkuvad, on üsna varsti elul Kuul kriips peal, sest sesi saab otsa.

Selles revolutsioonilises olukorras astuvad lugeja ette peategelased arvutiparandaja Mannie, noor ilus naisrevolutsionäär Wyoming, vana Professor ja Kuu peaarvuti Mike, kelle inimlikust isiksusest on aim ainult kolmel eelpoolnimetatul. Raamat räägibki, kuidas see nelik Kuul revolutsiooni planeerib ja ära korraldab.

Hinde mõttes olen sellesama dilemma ees, mis Heinleiniga ikka. Mäherdune sotsiopaat! Ma pean tema väärtusi suures osas jamaks, mida ulmekast lugeda on ehk isegi huvitav. Konkreetne raamat ise oli muidu väga hea, eriti algus.

Teksti loeti eesti keeles

Revolutsioon Heinleini moodi. Seekord meie toreda koduplaneedi kaaslasel Kuul. Enamuse, pea kaks kolmandiku, raamatust moodustabki riigipöörde planeerimine ja organiseerimine. Autor on eeskuju võtnud mitmetest ajaloolistest võimuhaaramistest ning sellele osale pole midagi ette heita. Viimane osa teosest tegeleb saavutatud iseseisvuse säilitamisega. Samuti täiesti põnev lugemine, kuid natuke loogikavabam. Minu jaoks oli asi natuke liiga lihtne, eiti veel, kui võtta arvesse, et enamuse "kolonistidest" olid endised kurjategijad. Ei su ma eriti, et selliselt pinnalt võib võrsuda nii homogeenne ja kuulekas ühiskond. Autor on sellele probleemile küll lahendusi pakkunud, kuid minu meelest polnud tema argumendid eriti veenvad. Eelpool mainitud puudustest hoolimata on tegemist üsna põneva ja kaasahaarava lugemismaterjaliga. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mis seal ikka, eelkõnelejad on nii pikalt kõnelenud, et mul jääb üle vaid enda mõõdupuul ülal valdavalt juba nimetatud plussid ja miinused kokku lugeda. Alustame heatahtliku lugejana 5 punktist nagu ikka.

- Masina spontaanne "ärkamine" isiksuseks lihtsalt ühenduste lisamisel: vaevalt küll. Imetaja aju, saati siis veel inimaju on täis elutähtsaid keerulisi keskusi, mis on kümnete miljonite aastatega arenenud selliseks, et meie oleme lõpuks - kes vähem, kes rohkem - isiksused. Kogu romaan on üles ehitatud Deus ex Machina`le.

- Mõte, et Kuu peal võidaks India jaoks nisu kasvatada, on võrreldav kangelaslike Nõukogude põllumajandajate ideega Dicksoni saarel vilja kasvatama hakata. Peale selle, kolme miljoni kuulase toodang oleks 11 miljardi maalase jaoks igal juhul vaid piisk meres.

- Kujutatud ühiskond on täielik jama. Isereguleeruva enam-vähem libertaanliku süsteemi asemel oleks see tegelikult olnud vanglavõimudega koostööd tegevate jõukude ja sündikaatide räige kontrolli all ning vähemalt siseturu jaoks olulisim majandusharu sünteetiliste mõnuainete tootmine. Seda oli ka 1965. aastal piisavalt palju kordi nähtud, mis vangilaagrites saama hakkab, et Heinleini arusaama naiivseks utoopiaks pidada. Kurioosumina võib mainida, et kuigi abieluvorme oli hulk, seksiti ikka kahekesi pimedas teki all.

+ Varajane küberruumi entiteet toimetamas inimmaailmas selleks loodud sünteetilise isiksuse (seltsimees Adam Selene) abil.

+ Revolutsiooni strateegia ja taktika oli enam-vähem usutav.

Kolme priske miinuse ja kahe kõhna plussi peale kokku on "rahuldav" hinne õiglane küll.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Algus veidi venis, aga kui lugu käima läks, oli päris nauditav lugemine. Aga miks jälle "Mike", kas tõesti rohkem nimesid ei olnud?
Teksti loeti eesti keeles

Korralik Heinlein, nii põnevust kui arutlust. Kuu peal vilja kasvatamine ja seda enam selle eksport Maale on muidugi jabur, kuid seda oli tegevuse arendamiseks vaja. "Hakkame neid *** maakaid kividega loopima" :)
Ma jäin korraks kõhklema "nelja" ja "viie" vahel. Kuid et mõni eelarvustaja on virisenud arvutustehnika ja telefoniasjanduse kehva ekstrapolatsiooni üle, siis a) panen kõrgema hinde ja b) märgin, et poleks kuigi suur au ennustada ühiskonda, kus igaühel on taskus Apollo programmi omast hulga suurem arvutusvõimsus, millega peale sotsiaalmeedias asumise suurt midagi peale ei hakata :P
 
Teksti loeti inglise keeles

The Moon Is a Harsh Mistress on revolutsiooni-ulmelugu. Selles loos on Kuu kasutusel suuremat sorti karistuslaagrina, kuhu Maa pealt kurjategijaid (ja suuremal hulgal poliitvange) saadetakse. Loo alguseks on selline süsteem toiminud juba mitu põlvkonda ja 90% Kuu elanikest on kas karistuse ära kandnud või vabalt sündinud.
 
Üks selliseid on arvutitehnik Manuel Garcia "Mannie" O'Kelly-Davis, kes hooldab Kuu keskset arvutisüsteemi. Ühel päeval avastab ta, et see on lihtsast masinast muutunud mõistuslikuks. Samal ajal muutuvad Kuu süsteemi tingimused iga aastaga viletsamaks ning vanglarežiimi jätkumine tähendaks varem või hiljem täielikku kollapsi.
 
Kui Mannie satub juhuslikult kokku Maalt pärit revolutsionääri, vana professori Bernardo de la Pazi ja noore töölisliikumise juhi Wyoming Knottiga, hakkavad nad planeerima võimalikku revolutsiooni. Esialgu tundub kogu Maa võimsuse vastu hakkamine võimatu, kuid ehk on asjaolusid, mis kaalukausse mõjutada saaksid?
 
Ma olen seda teost muidugi korduvalt lugenud, kuid seni mitte originaalis. Üks asi, mis minust seni tõlkes mööda on läinud, on jutustaja Manny kasutatav keel, mis on küll nime poolest inglise, kuid kõneviisilt pigem kreool-tüüpi. See on väga tore element, mis sümboliseerib erinevate rahvaste segunemist isegi paremini, kui sagedased viited erinevatele nahavärvidele.
 
Mida ma aga selle loo puhul kõige enam armastan, on selle lõbusus. See meenutab toonilt rohkem Heinleini 50ndatel kirjutatud hoogsaid noortekaid, kui 60ndatel ja hiljem kirjutatud paljusid teoseid (siin on kõige parem näide vast kuulus "Võõrana võõral maal"), kus autor ka ise on ilmselgelt püüdnud midagi tõsisemat kirjutada.
 
See ei tähenda, et "Kuu on karm armuke" poleks millegi poolest tõsine. Vastupidi, kogu see Heinleini ettekujutus Kuu ühiskonna libertaristlikust anarhismist on üks tema otsesõnaliselt selgemaid manifeste üldse. Kuid õnneks on see siin eelkõige taustsüsteemiks ning selle kohta aru andvaid monolooge ei ole liigsel hulgal.
 
Sest kogu loo mõte ja tegevus on suunatud ühele kindlale eesmärgile - kuidas teha edukat revolutsiooni. See on ka piisavalt tark mõistmaks, et vanglaülema ja tema kõrilõikajatest valvurite kukutamine on alles esimene ja kõige lihtsam samm. Kogu teekonda paari inimese vandenõust kuni tunnustatud riigini on siin kujutatud lausa käsiraamatuliku põhjalikkusega.
 
Ning kui vandeseltslastel abiks olev mõistuslik superarvuti ongi selle kõige juures sõna otseses mõttes "jumal masinast", ei võta see sel hetkel enam loolt endalt midagi ära. Kindlasti on valikute üle võimalik vaielda, kuid minu arvates on see siin oma tooni, sisu ja tasakaalu poolest kogu Heinleini loomingu parim teos.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Zurgutt
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Erakordselt sitt raamat.  Ma ei saa isegi öelda, et kõik peategelased on psühhopaadid sest selleks ei ole nende käitumine piisavalt järjekindel.  Inimkäitumise absoluutne ebausutavus ongi põhiline probleem.  Ja ka laiemas plaanis käib täiesti mõttetu rapsimine.  palju elemente, mil puudub igasugune mõte.  Jääb mulje, et autor on selle rida realt välja pigistanud, kordagi midagi parandamata ja vaevumata eelkirjutatut kordagi üle lugema.
Teksti loeti inglise keeles

Väga postapokalüptiline maa.  Inimesed on ammu välja surnud.  Uus arenev liik on jõudnud elektriajastusse.  Siit-sealt saabub pealtnägijate kirjeldusi "külalistest" kes näevad välja nagu ammu välja surnud inimesed.
Kaheosaline romaan kus esimene osa kirjeldab pärismaalase seiklusi "külaliste" jälil ja teine osa on tulnukate silme läbi üks inimpõlv hiljem.
Esimene osa raamatust oli küll üsna klisheelik aga natuke põnev, põhipõnevus mitte niivõrd seiklused tulnukate otsinguil vaid vihjetest aru saamine, mis liiki kuuluvad peategelased ja mis peale orkide "tules hävimist" 200 000 aastat tagasi veel juhtunud oli.  Aga lõpplahendus väga äkiline ja masinlik.
Teine osa oli igav poliitika ja "meile ei meeldi, et peame suure venna juhtimisel arenema nii nagu neile meeldib" põdemine.  Plus jälle masinlik lõpplahendus, kus selgub, et ega suur vend ka päris oma peremees pole olnud.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene osa sellest võinuks olla väga hea lühijutt aga järgmised kaks kolmandikku raamatust on igavad "koer jääb koeraks" ja "tubli kutsu ütles peremees" läbinämmutamine.  Peategelane Rex oli sellest bioformide grupist kindlasti kõige piiratum ja igavam.  Siiralt on tast kahju aga raamatut see huvitavaks ei tee.  Ja juba Karupoeg Puhhist alates ei ole vaimse puudega peategelaste mõttemaailm mulle nunnu tundunud. Pigem on see masendav. Kehv kolm. 
Teksti loeti eesti keeles

Lummav düstoopia kus peaaegu midagi ei ole ära seletatud aga justnimelt see mulle meeldibki.
Olen eelkommenteerinuga nõus, et Saare osa raamatust on põnevaim, tegelased värvikaimad.  Linna osa jäi lühikeseks aga ka seal oli paeluvat dekadentsi ja palju kujutlusvõimele toitu andvat, mida ainult möödaminnes mainiti.
Tchaikovsky fantaasiadekaloogiat ma ei ole nugenud ja tõenäoliselt ei loe ka aga eraldiseisvatest raamatutest on see pika puuga parim!
Teksti loeti eesti keeles

Children of Time järg.  Ämblike ja inimeste ühistsivilisatsiooni esimene bio-kosmoselaev lendab uurima teiselt terraformitud planeedilt saabunud signaali.  Sihtkohas on kontakt kunagise terraformimeeskonna poolt sama kiirendusviiruse abil loodud kaheksajalgade tsivilisatsiooniga.
Kaheksajalgade aju koosneb kahest osast - keskaju mis on 100% emotsionaalne ja "reach" ehk haarmete autonoomne närvisüsteem mis on oma olemuselt midagi arvutilaadset. 100% skisofreeniline olend.
Kaheksajalad oma olemuse tõttu ei oma püsivat arvamust ja kontakt pendeldab konsensuse liikumise taktis sõja ja uudishimu piiril. Ja siis võtavad inimesed kogemata ühendust sama süsteemi teisel planeedil elutseva intelligentse, kõike bioloogilist assimilleeriva supermolekuliga, ämblike surmavaenlasega.
Sarnaselt eelmisele osale - teistsuguse (kaheksajalgade) intellekti kohta oli huvitav lugeda aga see jäi veidi pinnapealseks.  You-will-be-assimilated supermolekul on suht sisutu, ainult lisab horrori elementi.  Lõpplahendus jällegi suht masinast.  Selline kolm-pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Ämmelgad ja Sipelgad :)  Need sipelgajõul jooksvad arvutid meenutasid kettamaailma raali (+++Out of Cheese Error+++)
Kui välja arvata deus ex machina inimeste assimileerimise lõpplahendus siis oli huvitav lugemine.  Mulle on alati mingite teiste liikide elu ja elutsüklite kirjeldused meeldinud, tüüpi Vinge "A Deepness in the Shy".  Käesoleva raamatu worldbildung polnud siiski nii detailne ja usutav, sestap hinne.
Teksti loeti inglise keeles

Vilets jutt. Umbes nagu oleks põhikoolilaps Bobiverse'st vaimustusse sattunud, mõelnud välja termini "mõrvarobot" ja siis üritanud midagi kokku kirjutada.
Pigem võiks pealkiri olla "Igav vingurobot".  Pendeldab seriaale vahtivast asotsiaalsest sohvakartulist aegajalt "must help the people" heroiliseks aga ainult korraks. Mingit sügavust ega detaile pole. "vaatasin seriaale". "kõndisin mööda koridori ja häkkisin kaameraid" jne.
Teine osa on sama, rohkem lugeda ei viitsi.
Teksti loeti inglise keeles

Tundmatu jõud laseb kuu rusudeks ning selle tükid langevad maa poole. Kahe aasta pärast muudab boliidisadu kogu maapinna heledalt hõõguvaks põrguks. See jätkub ca 5000 aastat.

Inimkond üritab tekitada kosmilist Noa laeva lähetades palju pisikesi elumooduleid ISS (International Space Station) juurde.

Minu jaoks oli tegu ebausutava juraga mitmel tasandil. Esiteks, ehitada see Noa laev maalähedasele orbiidile langevate kivide keskele tundub umbjabur, arvestades, et Mars ja kõrgemad orbiidid olid täiesti kättesaadavad. Ja siis hakkab veel mingi poliitiline jama viimasel hetkel sinna põgenenud PTS all kannatava endise USA presidendiga, võimuvõitlus..

Ja enamus kirjeldatud orbitaalmehaanikast tundus füüsikaliselt võimatu või siis lihtsalt väga rumal valik.

Kokkuvõte: Facebook ja Twitter kosmoses.

Teksti loeti inglise keeles

Millegipärast meenutas see raamat mulle Jim Butcheri "Dresden Files" seeriat. Ebaharilike võimetega peategelane, paariliseks põhimõttekindel naispolitseinik. Nendevaheline pinge. Peategelases on omajagu pimedust mille üle ta kurjust kohates kontrolli kaotab. Perverssusi, armastust, vihkamist, lootust ja küünilisust. Parim raamat üle hulga aja mida kuulanud olen.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin autoga sõites juhuslikult alla tõmmatud audioraamatut.Tunne on selline nagu oleks kaks tundi vähehaaval kareda köiega poodud. Nii protsess kui tulemus on ebameeldiv. Teoreetiliselt saan aru, et kellegile võib puht intellektuaalset mõnu valmistada viis kuidas ühte juttu on kokku pandud nii palju mõttetut, seosetut, tühist, igav-ebameeldivat ja inimlik-eemaltetõukavat aga mina see ei ole.Sisuliselt siis jutustatakse, kuidas üks ukselt uksele müügiagent ühel hommikul ärgates avastab, et tema keha on muutunud hiiglasliku kõnevõimetu keldrikakandi omaks, muudatus mille põhjusele osalised sekunditki ei mõtle. Perekond ei püüagi temaga suhelda ja hoiab teda oma toas mingil määral elus.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin audioraamatut. Esimesed 2/3 raamatut oli aeglane, mitteulmeline ning (pseudo)filosoofiline kuid mulle meeldis. Maailm on omajagu huvitav ning jäi mulje, et pannakse alust põnevale seiklusele lõpus.Kui aga asi jõudis selle seikluseni, jäi mulje, et autor pole selle sisu üldse läbi mõelnud. Asi polnud otse igav aga hüplik ja kuidagi.. sõnumita. Liiga palju otsi ebarahuldavalt lahti jättev.Eriti frustreeriv oli lõpp ise. Just siis kui tekkis tunne, et NÜÜD tuleb kõige kulminatsioon, tuli mõttetu viimane peatükk ning lõpp. Tõmbasin spetsiaalselt alla tekstikujul raamatu, et kontrollida ega mõni peatükk vahelt ära pole jäänud.. Ma olen täiesti kindel, et autori jaoks kukkus mingi tähtaeg ja viimane peatükk kirjutati päevaga, ilma isegi eelmist vastavalt korrigeerimata.
Teksti loeti inglise keeles

Laias laastus nõustun Lauri kommentaariga. Lootsin kuulujuttude järgi lugeda mahlakaid vastikuid rõvedaid detaile Gandalfist ja karvajalgadest ja haldjatest aga need käisid läbi ainult leheküljeke alguses ja lõpus. Ülejäänud raamat oli üsna tõmblevalt kirjutatud spiooniromaan mis oleks võinud toimuda pea igas ajas või maailmas. Igasugused lahendused olid ka.. masinast.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin seda audioraamatuna, üsna depressiivses meeleolus mööda pimedat ja märga eestimaad sõites. Väga soodus miljöö, katus hakkas kah korralikult sõitma.See raamat on samasugune unenäoline nagu Dick ikka, aga tundub pisut vähem viimistletud. Püsse mis kuni lõpuni ei paugata on rohkem kui teisi.Sellegipoolest, mulle meeldis. Depressiivne värk. Kõva kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani idee oli vahva ja õlleteemaline, Finn Mac`i haual podisev suur tõrs kust iga 700 aasta takka head tumedat märjukest saab jne.Samas lõpp vajub järsku ära, mitmed paljutõotavad lahtised otsad pannakse jõumeetodil kiirelt kinni ja lahendatakse kogu situatsioon. Nagu oleks leheküljearv täis saanud. Selline sorgus sabaga neli.
Teksti loeti inglise keeles

Selle lugemine oli masohhistlik eksperiment lugeja ajuga, mis mingist uudsuse seisukohast oli perverssel kombel nauditav. Huvitav oleks raamatusse mingite sildikestega ära märkida, mis hetkel igale lugejale kohale jõuab, et mõtet ei ole ja lahendust ei tule..Mulle vist meeldivad raamatud ja filmid mis kinniroostetanud katuse paigast lahti loksutavad ja sõitma panevad. Meenus hiljuti nähtud Alejandro Jodorowsky "The Holy Mountain" - osad inimesed näevad selles mingit religioosset sõnumit aga minu jaoks oli tegemist täiusliku absurdiga.
Teksti loeti vene keeles

Sain läbi ja ma olen nii tige, et see sunnib üle pika aja jälle baasis sulge haarama. No teeb ikka kurjaks kui autor midagi potentsiaalselt väga head viimasel hetkel ära solgib.Raamat koosneb kolmest üsna sõltumatust lühiromaanist. Sisu ja settingut on ülalpool juba kirjeldatud, kõigi öeldud kiidusõnadega olen kahe esimese puhul nõus. Aga MIKS küll oli vaja kirjutada kolmas? Et tellis paksem tuleks? Kas jäi autoril aega puudu või oli lihtsalt pikem paha periood? Elas välja mingeid isiklikke traumasid? Sest kolmas osa koosneb enamuses kahest esimesest laenatud situatsioonidest ja tegelastest mille vahele on pikitud ebausutavusi, labasusi ja pedenalju. Minu usk sellesse maailma kukkus kolinal kokku. Ok, rammulümpijas oli oma naljakaid elemente nagu atleetide kohustuslik triibuline trikoo ja ettekleebitud kasakavuntsid aga mille kuradi pärast tahaks kogu maailma osaleda võistlustel mis koosneb mingi pisiriigi aladest ja kus see pisiriik rutiinselt kümnikvõite saab? Ja miks oli vaja kopeerida teise osa rumala raamatupidaja armuhullustust tegelasele, kellele see üldse ei sobinud? Ja see etteaimatav ning klisheelik lõpp peategelaste lovestoryle. Ning ebaoriginaalne ning labane lõpustseen, kus French täiesti vaimuvaeselt lihtsalt mõnitab vaest, niigi maa sisse trambitud, sitsiillast, rumalalt avades kõik oma kaardid. Tal oli liiga palju klassi, et selleni langeda. Arrgh.Samas. kolmas osa ei ole labasustele vaatamata nii halb eraldivõetuna. Ja kaks esimest on VÄGA, väga head. Soovitan seda raamatut siiski siiralt osta. Loodan, et autor võtab rahulikult ja arendab seda maailma edasi - lühiromaanide ning juttude kujul. Potentsiaali on tohutult. Senised peategelased on end küll ammendanud ja tuleks teenitud puhkusele saata.Kuigi enamus on viisplussivääriline, kisub lõpupettumus hinde alla..
Teksti loeti eesti keeles

Leidsin kogemata riiulist ja selgus, et ei ole lugenud. Võtsin ette, et loen läbi ning pärast haaran kirve ja kristlasi nottima, nagu peale Andersoni raamatut enamasti tuju on.See viimane emotsioon jäi karjuks täiel määral kätte saamata. Selles raamatus ei ole kogu ristiusu närusust hariliku teravusega välja toodud. Pigem jääb mulje nagu kroonikavisandist, midagi sellist nagu Shakespeare oleks võinud oma teoste jaoks materjali kogudes mustandina kirjutada.Noh, tuleb Murtud Mõõk või Merman`s Children jälle ette võtta..
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda kannatas. Läbimõeldus avaldus ainult eraldi osade siseselt, eri osad üldse kokku ei klapi. Oleks see serveeritud kui seosteta jutukogu:1. Surnud ja Tuletõrjujad
2. Väike Nõid
3. Pimedusejüngrite ohver
4. Seiklused Ruumis ja selle ümber.siis oleks asjal rohkem jumet. See kooli osa oli muidugi täiega metsapoole. Köite enda üle ei virise, kaas on sümpaatne ja sisu kannatas ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, vähese mahuga anti mõtetele paljuruumi ja piisavalt vihjeid, et jääks tunne nagu pikast romaanist.Tegevuse mastaap on tohutu, võiks öelda, et suurem enam ei saagi olla.Tegelikult ongi tegu rohkem ühe inimese ümber kujundatud vihjete kogumiga,tegevuse areng kui selline on minu meelest olematu.

Kuna 5 pallile vajalikke eskeipismiomadusipikkuse pärast välja ei anna, siis 4.

Teksti loeti eesti keeles

Müstika ja actioni pool oli igati hea ja usutav,mõttetult üle pingutatud olid aga seebikastiilisinimsuhted. Sissejuhatus ja lõppsõna oleks võinudka olemata olla, muust raamatust ei olnud tunda,et tüüp oleks läbielatut nii väga põdenud. Pärispalju vahvaid ideid (originaalsuse kohta ei tea öelda) - suureks illusiooniloomaks kokku kargavad pisikesed kuradikesed jne, ümber nõiakivi maasisse kõndimine.Vastuolusid oli muidugi ka, neid on juba ülalpoolloetletud. Aga lugedes halb ei hakanud, tugev kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Veider, minu jaoks oli see lugu just usutav. Japakkus palju naljakaid nüansse. Nagu näiteksmadalaima klassi tüüp, kes VARASTAS (absurdne kontseptsioon selle maailma elanikele - niigi on raske piisavalt tarbida ja siis tüüp läheb veel vargile??) muuseumist pildi, et oma tüdrukule meeldida. Politseil kulus mitu tundi, et seda tüübi 40 toalisest korterist leida..

Peategelane on abielus kõrgemast klassis pärittüdrukuga, kes ei ole aga sellise külluse ja tarbimiskohustusega harjunud. Ja siis saadetakse veel prügi vastuvõtupunktist teade, et tema golfipüksid ja särk ei olnud piisavalt kulunud.. see on viimane piisk!Masenduses tüüp läheb kõrtsi ja laseb sealolijatel endale välja teha (see on temast väga suuremeelne!) Ja siis nokastanud peaga koju saabudes tuleb tal idee :)

Teksti loeti inglise keeles

Kosmoselaev on naasnud Marsilt ja toonud Maalemõned marslased. Marslased on inetud ja naeruväärsed, lestjalgade ja rippuvate kõrvadega, kohmakad, tobedad..

Peategelane arvab loo lõpus, et marslased unustatakse varsti ja nad ei muuda igapäevases elus midagi. Aga tal pole õigus! Puänt on asjalik.

Teksti loeti inglise keeles

Visionääri elutöö on olnud kosmoselaevade ehitamine ja neil valgusest aeglasematel laevadel kolonistideväljasaatmine. Ja siis leiutab mingi nolk valgusest kiirema transpordi..

Vana mehe pettumust ja kibestumust pole vist raske ette kujutada?

Teksti loeti inglise keeles

Ulmega ei midagi ühist - lugu elukutselisestvõrgutajast ja sellest, kui hirmsad võivad olla tagajärjed, kui lähedased inimesed salatsevad..
Teksti loeti inglise keeles