Kasutajainfo

Robert A. Heinlein

07.07.1907–08.05.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

The Moon is a Harsh Mistress

(romaan aastast 1966)

ajakirjapublikatsioon: «If» 1965; detsember – 1966; aprill
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kuu on karm armuke»
Tallinn «Eesti Raamat» 2009

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
4
3
1
0
Keskmine hinne
4.409
Arvustused (22)

Yks neljast Heinleini Hugost. Ja yldiselt seda väärt. Syzee on mõnusalt mitmetahuline ja viimasepeal hästi kirjutatud. Esimest korda lugesin teda kunagi 90''ndate alguses, suht. vahetult peale seda kui meil endil siin poliitilised ymberkorraldused aset leidsid. Ja kuivõrd Mistressi syzee keerleb põhiliselt selle ymber, kuidas mingid tyybid kuu peal revolutsiooni korraldavad, siis mõned kohad (eriti jabur nägelemine riigipiruka ymber pärast revolutsiooni edukat lõpetamist) tekitasid paraja deja-vu. Peale selle muidugi hulgaliselt Henleinile tyypilisi filosoofilisi kõrvalepõikeid poliitilistel, sociaalsetel, sexuaalsetel jne. teemadel.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti viite väärt. "Moon Is a Harsh Mistress" on üks neist raamatutest, mida ma ühe hingetõmbega läbi lugesin ning siis teist korda lugema asusin. Kuigi raamatus on aeg ajalt pruugtud kunstlike lahendusi (Deus Ex Machina), näiteks see, et pärast arvuti kalla vandaliseerimist läks masin tagasi mitteintelligentseks (ta oli muutunud süzhee jaoks üleliigseks ning pealegi oli vaja lõpu jaoks tekitada dramaatiline moment, kus keegi saab surma), siis üldise VÄGA tugeva ülesehituse kohta võib öelda, et molekul tõrva ikka meepotti ei sega küll. Raamatu sõjapidamine meenutas mõnevõrra Taaveti ja Koljati sõjapidamist - vanad lasid katapuldiga hiigelsuuri kive maa pihta, mis lõpuks sundis maalasti tunnustama Kuu iseseisvust. Huvitav, millise lipu need kuu mehed omale valisid - trikoloori, või sellise punase risti päevadelt tuttava poolkuu märkgiga plagu? Kui kellegil on soovi kindla peale lugeda midagi head, klassikalist ning pikemaks ajaks mõtlemis andvat, siis see raamat on kindlalt üks neist, mida tasub kätte võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Läbiloetud poolest tosinast Heinleini romaanist meeldib see mulle kõige rohkem. Teoses on mõnusaid võrdlusi ja leide, nagu näiteks peaarvuti Mike nime päritolu: tehnik Manuel O’Kelly andis talle selle nime Mycroft Holmesi järgi! Mike ja Manuel ongi teose peategelased. Teos on tähtis ka selle poolest, et kaasaja ulmeklassik John Varley paigutab oma Kuul toimuvate juttude tegevuse selles romaanis kujutatud maailma. Mõningaid uitmõtteid teosest: 1) Kuu Iseseisvusdeklaratsioon sarnaneb üsna täpselt Ameerika Ühendriikide omaga; 2) Võimu ülevõtmine ülestõusnute poolt omab ühiseid jooni 1917 aasta oktoobrirevolutsiooniga (Lenini juhised infokeskuste, pankade la liiklussõlmede hõivamisest). Ilmselge 5. Oleks meeldiv, kui kui Heinleini esimene eesti keeles avaldatud romaan oleks just see.
Teksti loeti soome keeles

Sellest raamatust on pärit populaarne lühend TANSTAAFL - "There Ain`t No Such Thing As A Free Lunch". Samas on see üks väheseid usutavat funktsioneerivat anarhistlikku ühiskonda kirjeldav raamat mida ma tean. Eelkommenteerijale märkuseks Mike mitteintelligentseks muutumise kohta: loe "Cat Who Walked Through Walls" ja "To Sail Beyond Sunset".
Teksti loeti inglise keeles

Kui RAH asja ette võtab, siis tõsiselt. Raamat on muidugi üle kolmandiku sajandit vana, nii et teinekordki on muigamapanevaid apse, nagu see, et neil polnud seal Kuul kõigil õieti telefonegi ;-) Paraku kõik muu tuleb kanda plusspoolele. Sisukokkuvõte on eespool juba antud, mainiksin veel eriliselt ära RAH-i juttudes kogu aeg korduvad ebatraditsioonilised abieluvormid, mille funktsioneerimist on teoses üsna kirjeldatud - teatud moodsad vormid ürgkarjast, aga mitte midagi võimatut idees ei ole. Niisamuti on autor põhjalikult studeerinud revolutsiooniteooriaid ja selle kõik ülimalt nauditavalt kirja pannud. Tõepoolest teos, mida aeg-ajalt irvitades ühe hooga läbi loed.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat võib ju vana olla ja tehnika on tänapäevaks tublisti edasi arenenud, aga raamat on sellegi poolest väga hea. Vaevalt, et tänapäeval julgeoelku ülem oma faile avalikus arvutivõrgus hoiaks jne. Samuti oli hämmastav nii "suurvõimude", kui revolutsionääride sinisilmsus mõningates kohtades.

Eriti meeldis mulle Kuu elanike poolt kasutatav vene-inglise segakeel.

Teksti loeti inglise keeles

Nii kurb kui see ka pole - peab selle raamatu kohta ytlema - s6nnik. Kaks. Seesinane Kuu "yhiskond" haiseb kilomeetrite peale 60ndate hipiillusioonide ja kanepisuitsu j2rele. RAH on v6tnud ajastu "intelligentshinale" sydamel2hedase anarhia ja lisanud sinna omapoolse raamatust-raamatusse korduva teesi "kui piisavalt palju ninimesi 2ra tappa, siis ylej22nutel hakkab hea" ja saanud totaalselt ebareaalse kompoti. No EI USU! Inimestest (as we know em) sellist yhiskonda ei moodusta. Praktikas laguneks sedasorti yhiskond silmapikselt omavahel rivaalitsevateks klannideks ja klikkideks, koos t2navalahingute, veritasu ja muu juurdekuuluvaga. Teiseks - Mike kui Deus Ex. Jah, 60ndatel oli usk masinate "ilmeksimatusesse" ysna tugev, aga hea kirjanik peaks ajastu myytidest ometi kaugemale n2gema. No kohe mitte ei usu, et mitte keegi ei hakaks kahtlustama tehnilis probleeme Mike lollitamise peale. Kolmandaks - elutagamissysteemid on yhekordsed? Dubleerimata? Ilma k2sitisjuhtimiseta? Yheainsa arvuti kontrolli all? No teate. Need insenerid, kes selliseid systeeme planeerivad tuleks t6esti suunata lyysi vaakumit nuusutama.Aga eriti skisfreeniliseks teeb kogu loo see, et kuktanud yhed "V6imud" upitasid h2rrased revolutsin22rid pukki tegelikult teise. Absoluutse ja piiramatu v6imuga diktaatori - Mike - kelle k2es oli tegelikult kogu v6imut2ius. Lisaks oli Mike edukalt v6imeline tapma. Mis takistas tal edaspidigi hapnikukraani otsas istumast ja k2skimist inimestel teha, mis tal parasjagu p2he tuleb??? Sellesm6ttes on Mike ebaintelligentseks muutumine muidugi vajalik detail, aga paraku kuidagi otsitud lahendus. Kuna tegevus ise oli suht p6nev (mis siis et ebausutav) siis panen kahe. Muiud oleks puhas "1" tulnud.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast end tellisepaksusest Heinleini kogust "Minevik läbi homse" läbipuurimist otsustasin, et seda autorit loen edaspidi ainult siis, kui eesti keelde tõlgitakse. Selles mõttes oli käesolev romaan väga meeldiv üllatus-parim Heinlein, mida olen lugenud. Võinuks tõesti olla esimene maakeelne autori romaan, nagu Arvi märkinud, paraku nägi siinmail trükivalgust alles pärast "Nukkude isandaid", "Friday`t" ja "Tähesõdalasi", mis minu meelest kõik on nõrgemad.

Ühiskonnast...väga sümpaatne ja just sellises tahaksin ma elada. Mis puutub selle usutavusse... Ilmselt tundunuks keskaja inimestele ka meie praegune parlamentaarne demokraatia võimatu ning vältimatu kaosega kulmineeruv. Eriti karmis hapnikuta keskkonnas Kuul on Heinleini nägemuses tekkinud omaette süsteem. Jah, loogiline oleks arvata, et kui õigusemõistmine jätta kodanike endi hooleks, algaks lakkamatu veritasude tsükkel jne. Samas pole seda praktikas keegi proovinud ja kõik näited massilistest korratustest riigivõimu mittetoimimise korral pärinevad siiski äärmussituatsioonidest nagu sõda ning looduskatastroofid. Meie ühiskonnas on inimene sõltuv valitsusest ja tihti ei suuda ennast ka kaista... loodetakse politseile, sõltuvus sellest suurendab aga ka sõltuvust riigist ning teeb lihtsamaks elanikkonna allutamise kõige jaburamatele seadustele, mida võidakse välja mõelda. Heinleini maailmas pidid küüditatud algusest peale iseendaga hakkama saama ja mingit kaitset kelleltki neil loota polnud. Piisab vaid veritasude nõiaringi vältida ja uus süsteem hakkabki iseenesest tööle. ja täienduseks Prontole-Kuu lippu oli viimastel lehekülgedel piisavalt detailselt kirjeldatud.

Põnev raamat, mis ilmselt kauaks meelde jääb-eriti kividega pommitamine. Hoogne süžee ning sümpaatne ideoloogia-mida sa veel tahad.

Teksti loeti eesti keeles

Eks ta tänapäeval lugedes muidugi pisut vananenud tundub, aga no olgu peale, arvestame et tegu on klassikaga. Tammsaarele ju ei hakka ette heitma et ta on vananenud. Kohati - tuleneb see nüüd teose vanusest või millestki muust - tükib otsene poliitiline propaganda siiski nii palju esiplaanile et kipub lugemist häirima, aga elame üle.

Kirjeldatud Kuu ühiskonnakorraldus võib ju uskumatu tunduda, mind aga pani Heinlein küll mõtlema, et huvitav mil määral ühiskonnakorraldus sõltub välistest teguritest versus inimese seesmisest olemusest (või no mis see viimane üldse on). Kui näiteks pikaajaline keskmine temperatuur Maal oleks 5 kraadi võrra soojem või külmem tegelikust, kuidas see võiks inimeste ühiskonna korraldust mõjutada?

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu alguses tekkis ootuse tunne ja korraks ka vau efekt. Kohe-kohe läheb märuliks, mõtlesin. Sama mõte oli ka pärast sadat lehekülge ja jätkus ka peale kahesajandat.Mulle meeldisid vestlused ühiskonna ja riigikorralduse teemadel. Olid mõned eredamad sähvatused ja tänapäeval aktuaalse ja propageeritava säästlikuma eluviisi poole püüdlemine – ärme kuluta rohkem ressursse kui on, muidu sureme välja. Sõnum käis küll Kuul elava koloonia pihta, aga on täna 1:1 Maale laiendatav.Autor oli armutu Maa ja Kuu valitsemise, bürokraatia ning ühiskonnakorralduse suhtes.Ei meeldinud, et kogu romaan oli ülevaatlikust vaatenurgast üles ehitatud. Lähiülesvõtteid ja sündmuste keskele sukeldumisi oli liiga vähe. Autor pühendus ideaalse revolutsiooni plaanide kirjeldamisele ülaltvaates ja ajanihetega.Suur iseseisvalt mõtlev masin paksu betoonikihi all oli vist tol ajal, kui raamat kirjutati, kuum teema. Hetkel tundus tüütu.Hea lugemine. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatamata mõningasele aegumisele ääretult mõnus lugemine. Aegumise märgid, nagu mingid imelikud perfokaartidel arvutiprogrammid või kummaline telefonisüsteem ei seganud ega häirinud. Ei häirinud ka lahe venepärane kuulaste kultuur, mis meenutas väga kergelt "Kellavärgiga apelsini", aga ainult väga kergelt.

Heinlein on ulmekirjanduse kunn, ei saa midagi parata, see on nii...

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin tõelise mõnuga - parajalt oli selles anarhistlikus Kuu kultuuris ja tema vabadusvõitluses huumorit, aktsiooni, tõsidust ja ei puudunud ka oma dramaatika. Eriti kahju oli muidugi arvutist, kelle intellekt kaotsi läks. Seega mitte just kõige klassikalisem happy end.

Tähelepanu väärib veel minu meelest ka asjaolu, et vaba maailma kodanikuna suudab Heinlein tekitada neis, kellel on mälestus N.Liidu ajastust, teatavat äratundmise "rõõmu".

Teksti loeti eesti keeles

Inimesed on Kuu koloniseerinud ja välja on see kukkunud nagu kolooniad alati, enamik elanikke on siia saadetud asumisele. Maalaste määratud pealikku hüütakse Vangiülemaks. Samas ei ole kuuelanikud mingid kaabakad, sest sellised lüüakse tavaliselt nii raskes keskkonnas nagu Kuu paari esimese nädala jooksul maha. Vähehaaval on välja kujunenud Maa omast täiesti erinev ühiskond, kus miski alates erinevatest abielutüüpidest kuni kohtumõistmiseni välja ei klapi maalaste arusaamisega sellest, mis on õige. Kuulaste arvates ei ole õige aga nende suurima ekspordiartikli vilja hind. Hullem veel, üks teadlane arvutab välja, et kui viljasaadetised Maale samas tempos jätkuvad, on üsna varsti elul Kuul kriips peal, sest sesi saab otsa.

Selles revolutsioonilises olukorras astuvad lugeja ette peategelased arvutiparandaja Mannie, noor ilus naisrevolutsionäär Wyoming, vana Professor ja Kuu peaarvuti Mike, kelle inimlikust isiksusest on aim ainult kolmel eelpoolnimetatul. Raamat räägibki, kuidas see nelik Kuul revolutsiooni planeerib ja ära korraldab.

Hinde mõttes olen sellesama dilemma ees, mis Heinleiniga ikka. Mäherdune sotsiopaat! Ma pean tema väärtusi suures osas jamaks, mida ulmekast lugeda on ehk isegi huvitav. Konkreetne raamat ise oli muidu väga hea, eriti algus.

Teksti loeti eesti keeles

Revolutsioon Heinleini moodi. Seekord meie toreda koduplaneedi kaaslasel Kuul. Enamuse, pea kaks kolmandiku, raamatust moodustabki riigipöörde planeerimine ja organiseerimine. Autor on eeskuju võtnud mitmetest ajaloolistest võimuhaaramistest ning sellele osale pole midagi ette heita. Viimane osa teosest tegeleb saavutatud iseseisvuse säilitamisega. Samuti täiesti põnev lugemine, kuid natuke loogikavabam. Minu jaoks oli asi natuke liiga lihtne, eiti veel, kui võtta arvesse, et enamuse "kolonistidest" olid endised kurjategijad. Ei su ma eriti, et selliselt pinnalt võib võrsuda nii homogeenne ja kuulekas ühiskond. Autor on sellele probleemile küll lahendusi pakkunud, kuid minu meelest polnud tema argumendid eriti veenvad. Eelpool mainitud puudustest hoolimata on tegemist üsna põneva ja kaasahaarava lugemismaterjaliga. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mis seal ikka, eelkõnelejad on nii pikalt kõnelenud, et mul jääb üle vaid enda mõõdupuul ülal valdavalt juba nimetatud plussid ja miinused kokku lugeda. Alustame heatahtliku lugejana 5 punktist nagu ikka.

- Masina spontaanne "ärkamine" isiksuseks lihtsalt ühenduste lisamisel: vaevalt küll. Imetaja aju, saati siis veel inimaju on täis elutähtsaid keerulisi keskusi, mis on kümnete miljonite aastatega arenenud selliseks, et meie oleme lõpuks - kes vähem, kes rohkem - isiksused. Kogu romaan on üles ehitatud Deus ex Machina`le.

- Mõte, et Kuu peal võidaks India jaoks nisu kasvatada, on võrreldav kangelaslike Nõukogude põllumajandajate ideega Dicksoni saarel vilja kasvatama hakata. Peale selle, kolme miljoni kuulase toodang oleks 11 miljardi maalase jaoks igal juhul vaid piisk meres.

- Kujutatud ühiskond on täielik jama. Isereguleeruva enam-vähem libertaanliku süsteemi asemel oleks see tegelikult olnud vanglavõimudega koostööd tegevate jõukude ja sündikaatide räige kontrolli all ning vähemalt siseturu jaoks olulisim majandusharu sünteetiliste mõnuainete tootmine. Seda oli ka 1965. aastal piisavalt palju kordi nähtud, mis vangilaagrites saama hakkab, et Heinleini arusaama naiivseks utoopiaks pidada. Kurioosumina võib mainida, et kuigi abieluvorme oli hulk, seksiti ikka kahekesi pimedas teki all.

+ Varajane küberruumi entiteet toimetamas inimmaailmas selleks loodud sünteetilise isiksuse (seltsimees Adam Selene) abil.

+ Revolutsiooni strateegia ja taktika oli enam-vähem usutav.

Kolme priske miinuse ja kahe kõhna plussi peale kokku on "rahuldav" hinne õiglane küll.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Algus veidi venis, aga kui lugu käima läks, oli päris nauditav lugemine. Aga miks jälle "Mike", kas tõesti rohkem nimesid ei olnud?
Teksti loeti eesti keeles

Korralik Heinlein, nii põnevust kui arutlust. Kuu peal vilja kasvatamine ja seda enam selle eksport Maale on muidugi jabur, kuid seda oli tegevuse arendamiseks vaja. "Hakkame neid *** maakaid kividega loopima" :)
Ma jäin korraks kõhklema "nelja" ja "viie" vahel. Kuid et mõni eelarvustaja on virisenud arvutustehnika ja telefoniasjanduse kehva ekstrapolatsiooni üle, siis a) panen kõrgema hinde ja b) märgin, et poleks kuigi suur au ennustada ühiskonda, kus igaühel on taskus Apollo programmi omast hulga suurem arvutusvõimsus, millega peale sotsiaalmeedias asumise suurt midagi peale ei hakata :P
 
Teksti loeti inglise keeles

The Moon Is a Harsh Mistress on revolutsiooni-ulmelugu. Selles loos on Kuu kasutusel suuremat sorti karistuslaagrina, kuhu Maa pealt kurjategijaid (ja suuremal hulgal poliitvange) saadetakse. Loo alguseks on selline süsteem toiminud juba mitu põlvkonda ja 90% Kuu elanikest on kas karistuse ära kandnud või vabalt sündinud.
 
Üks selliseid on arvutitehnik Manuel Garcia "Mannie" O'Kelly-Davis, kes hooldab Kuu keskset arvutisüsteemi. Ühel päeval avastab ta, et see on lihtsast masinast muutunud mõistuslikuks. Samal ajal muutuvad Kuu süsteemi tingimused iga aastaga viletsamaks ning vanglarežiimi jätkumine tähendaks varem või hiljem täielikku kollapsi.
 
Kui Mannie satub juhuslikult kokku Maalt pärit revolutsionääri, vana professori Bernardo de la Pazi ja noore töölisliikumise juhi Wyoming Knottiga, hakkavad nad planeerima võimalikku revolutsiooni. Esialgu tundub kogu Maa võimsuse vastu hakkamine võimatu, kuid ehk on asjaolusid, mis kaalukausse mõjutada saaksid?
 
Ma olen seda teost muidugi korduvalt lugenud, kuid seni mitte originaalis. Üks asi, mis minust seni tõlkes mööda on läinud, on jutustaja Manny kasutatav keel, mis on küll nime poolest inglise, kuid kõneviisilt pigem kreool-tüüpi. See on väga tore element, mis sümboliseerib erinevate rahvaste segunemist isegi paremini, kui sagedased viited erinevatele nahavärvidele.
 
Mida ma aga selle loo puhul kõige enam armastan, on selle lõbusus. See meenutab toonilt rohkem Heinleini 50ndatel kirjutatud hoogsaid noortekaid, kui 60ndatel ja hiljem kirjutatud paljusid teoseid (siin on kõige parem näide vast kuulus "Võõrana võõral maal"), kus autor ka ise on ilmselgelt püüdnud midagi tõsisemat kirjutada.
 
See ei tähenda, et "Kuu on karm armuke" poleks millegi poolest tõsine. Vastupidi, kogu see Heinleini ettekujutus Kuu ühiskonna libertaristlikust anarhismist on üks tema otsesõnaliselt selgemaid manifeste üldse. Kuid õnneks on see siin eelkõige taustsüsteemiks ning selle kohta aru andvaid monolooge ei ole liigsel hulgal.
 
Sest kogu loo mõte ja tegevus on suunatud ühele kindlale eesmärgile - kuidas teha edukat revolutsiooni. See on ka piisavalt tark mõistmaks, et vanglaülema ja tema kõrilõikajatest valvurite kukutamine on alles esimene ja kõige lihtsam samm. Kogu teekonda paari inimese vandenõust kuni tunnustatud riigini on siin kujutatud lausa käsiraamatuliku põhjalikkusega.
 
Ning kui vandeseltslastel abiks olev mõistuslik superarvuti ongi selle kõige juures sõna otseses mõttes "jumal masinast", ei võta see sel hetkel enam loolt endalt midagi ära. Kindlasti on valikute üle võimalik vaielda, kuid minu arvates on see siin oma tooni, sisu ja tasakaalu poolest kogu Heinleini loomingu parim teos.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Riivo Mägi
1976
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Raamat hakkab kurva pildikesega tuleviku Moskvast, kus puudub elekter, lokkab töötus ja mis on täis ehitatud Putini kujusid. Nagu selgub on Venemaa vahepeal sõdinud nii Ukraina kui Gruusiaga, ning mõlema käest lüüa saanud. Endisele sõjaväelasele pakutakse vangla vältimiseks osavõttu ülisalajases militaarses operatsioonis, mis viib tema ja ta kaaslased Ukraina piiriäärsetele aladele.

Raamatu keskmes on tegelikul hoopis Talvesõda. Raamat järgib Soome rindele eriülesandega saadetud politruki seiklusi, mis on seotud salapäraste “ruunidega”, mille asukoha kindlakstegemine ongi antud tegelase ülesandeks. “Ruunid” on olulised nii Stalinile kui ka sakslastele, kuna nad pidavat hoidjale erilised võimed andma.

Raamatu ülesehitus on natuke segadust tekitav, kuid kõik segaseks jäänud lõigud loksuvad lõpuks enamvähem paika. Raamatu algus oli küllaltki intrigeeriv, samas Talvesõjast rääkiv osa ei pakkunud samasugust huvi. Mis mulle aga tõsiselt vastu hakkas oli raamatu taga antud ajalooliste tegelaste ja objektide loetlemisel läbi kumav õigustus Talvesõjale või vähemalt selline tunne jäi mulle seda kokkuvõtet lugedes.

Teksti loeti vene keeles

Üks väga pika ja segase algusega romaan. Kuskil sada lehekülge kulub enne, kui hakkab aru saama, kes võiksid olla selle teose peategelased (Arvi poolt välja toodud Norman House ja Donald Hogan) ja siis läks veel teist sama palju, et aru saada, mis on teose sündmused üldsegi edasi minna võiks. Samas igav seda algust lugeda ei ole, kuna need ajalehe artiklite kujul antavad laastud on omapärased ja huvitavad. Mõnede vahelõikudest sai siiski diagonaalis üle libisetud, kuna nende sisust ja ideest oli võimatu aru saada. Lohutuseks neile, kes algusest üle ei ole saanud - mingist hetkest hakkavad teose sündmused kiiremini arenema ja kultuurilisi kõrvalepõikeid jääb vähemaks.

Põhilised sündmused toimuvad kahes liinis, mis tunduvad vaid kaudselt omavahel seotud olevat. Norman püüab oma firma huvi äratada ühe aafrika projekti vastu samas kui Donald saadetakse uurima ühes kagu–aasia riigis välja kuulutatud valikulise sigimise projekti, mille eesmärgiks on tulevikus üliinimeste põlvkonna loomine.

Selle raamatu muljed, eriti algusest, võib kokku võtta ühe sõnaga: kaootiline ja see teeb hindamine minu jaoks raskeks. Algus oli liiga pikk, aga samas pakkus sündmustiku areng palju mõtlemise ja oletuste tegemise võimalusi, mis on väga positiivne. Samas jäi mind siiski häirima Brunneri idee, et lääne ühiskond on nii vigane ja mandunud, et maailma päästmine jääb kindlasti Aasias ja/või Aafrika pärusmaaks. Olgu hetkel hindeks 4+.

Teksti loeti inglise keeles

Päris huvitavaid mõtteid oli selles teoses, nii nanotehnoloogia rakendamisest kui ka selle mõjust ühiskonnale. Kahjuks ei olnud see raamat aga kogus oma ulatuses haarav. Raamatu sündmuste arengu tempo oli kuidagi hüplev. Algas kõik suure kärtsu ja mürtsuga, nii et ei pannud tähelegi kui sada lehekülge oli loetud, aga siis tõmmati tempo täiesti maha ja järgneval paarisajal leheküljel pakuti paljuski ainult ilusaid kirjeldusi. Kõik selleks, et lõpus tempo uuesti üles kruttida ja kiire ning kokkusurutud lõpplahendus pakkuda. Keskmine osa oli liiga pikk ja vaevarikas, et teosele maksimum hinnet anda.
Teksti loeti vene keeles

Marsi kirjeldused kummalisel kombel ei häirinud, tavaliselt olen tundlik selliste asjade suhtes. Elatakse Marsil nagu mõnes Ameerika äärelinnas: naised istuvad kodus, mehed nädala jagu linnas raha teenimas, aborigeenid nagu Austraalias (no see Ameerikaga kokku ei sobi, aga olgu peale) jne. Järsku hakkab sinna suur firma (ÜRO) sinna sisse trügima, mis tekitab hirmu kohalikes autoriteetides ja pakub neile samas soodsat teenimisvõimalust, kui nad ära arvavad mis teoksil on.

Üldiselt oleks võinud selle raamatu ka ilma ulme butafooriata kirjutada, sest vähemalt minu jaoks on raamatu põhiliseks sisuks autistide ja skisofreenikute probleemid, nende lähedaste mured ja nendega “normaalse” suhtlemise võimalikus.

Hoolimata eespool kirjutanute välja toodud puudustest, mulle meeldis.

Teksti loeti vene keeles

Raamat algab, kui kena kirjutis Ameerika viiekümnendate elust või täpsemalt sellest, mis kujul seda võib ette kujutada. Romaani keskosa oli minu jaoks natuke aeglane, võimalik on aru saada, kuhu tegevus välja peab jõudma, aga sinna jõudmine võttis liiga palju aega ja tekitas kange tahtmise lehti edasi pöörata, et lahenduseni jõuda. Lõpp oli jällegi kenasti paigas, kuigi jättis parrasjagu lahtisi otsi hilisemaks mõtlemiseks.

Ilus kirjeldus sellest, kuidas inimene on end temale ebameldivast maailmast eemaldanud ja loonud oma loodud maailma, mitte oma kujutuses vaid füüsiliselt ning mis juhtub, kui ühel hetkel ilmneb, et mitte tema ei juhi seda maailma. Järele mõeldes meenutab mitmeid filme, mis umbes sarnase stsenaariumi alusel on kirjutatud.

Teksti loeti vene keeles

Nüüd ma tean, mis mind kahe eelneva teose juures häiris. Sealt puudusid pidevad Taltose ja Loioshi vahelised dialoogid.

Sisust: Taltos on Savni just koju viinud, kui tema juurde saabub järsku Morrolani õuedaam leedi Teldra. Nagu selgub on nii Morrolan kui ka Aliera kadunud, lausa noo kadunud, et isegi Sethra Lavodel ei õnnestu nendega kontakteeruda. Nüüd loodab Sethra Taltose käes oleva relva abil leida tee nende juurde. Nagu selgub on Morrolan ja Aliera vangis Jenoine-de käes, kes on draegarade loojad. Nende vabastamise eest peab aga Taltos ainult ühe “väikese” teene osutama - tapma deemonite jumalanna Verra.

Selles teoses annab Brust väga palju infot dreagara maailma kohta, nii selle loomisest, jumalate ja Jenoine-de vastasseisust kui paljust muust. Selle sarja puhul ei tule sugugi üllatusena see, et impeeriumi kohta käivat põhimõttelist infot jagatakse alles (praeguseks) sarja lõpetavates teostes.

Kindel viis. Taltos on jällegi omas elemendis (st. võitlemas võimsamate jõudude vastu, kui ta isegi tunnistada tahaks ja leidmas lahendusi lahendamatuile probleemidele), loopides seejuures pidevalt mürgiseid märkusi oma raske saatuse kohta.

PS. Romaan jätab Taltose seiklustele ja kogu sellele maailmale nii palju lahtisi otsi, et ta lausa karjub järje järgi. Praegu on Brust aga kirjutanud eellugusid Taltose lugudele loodetavasti jõuab ta mingil hetkel ka järgedeni.

Teksti loeti vene keeles

Nagu arvata oli, toodi eelmisest teosest pärinev Savni liin sisse, kuid midagi põhjapanevat eelmisest teosest ei järgnenud, Savni olemasolu oli ainult tegevusliini käima lükkamiseks vajalik. Niimoodi paistab, et eelmine teos oli lihtsalt kohatäitja Brusti fännide jaoks kuni ta uute teoste jaoks mõtteid kogus. Jutustuses toimub jällegi vaatenurga muutus, seekord antakse Taltose seiklused põhiliselt Kaira vaatenurgast, vahele natuke Taltose enda jutustusi. Antud teoses on intriig eelmisega võrreldes palju parem ja antakse ka pikem ülevaade draegara impeeriumi salapolitseist ning majandusest.

Natuke arusaamatuks jäid Cawti ja Kaira vaheliste vestlustena antud vahepalad. Sisulist mõtet neil ei olnud ja millenigi nad ei viinud.

Teksti loeti vene keeles

Mõningane vaheldus eelnevate teostega võrreldes. Uuest perspektiivist kirjeldatud sündmuste käiku oli huvitav jälgida. Vähemalt pakub vaheldust, kuigi alguses oli natuke imelik lugeda. Sündmustik millegi erilisega ei hiilga, samuti tegelaskujud. Tegelikult kaks uut tegelaskuju ongi noor arsti õpilane, kelle silmade läbi enamus sündmustikust on antud ja tema õpetaja, kõik ülejäänud jäävad statistideks.

Tundub, et on tegemist sündmustikku siduva või mingi hilisema teema arendamiseks vajaliku vahe teosega, sest kui võtta antud raamat üksikteosena puudub vajalik intriig ja tegelaskujud. Peale “Teckla”-t nõrgim selle sarja raamatutest. Nõrk neli pika miinusega.

Teksti loeti vene keeles

Peale eelmist osa oli raske end motiveerida seda raamtut lugema. Siiski on selle osa sündmustik paremini paigas ja häirivaid elemente vähem. Brust on isegi üritanud seletada, kust kohast eelmise teoses leidunud kohatu idee/põhimõte võiks pärineda, mitte et see seletus just väga veenev oleks. Kokkuvõttes täiesti korralik romaan. Kusjuures romaani lõpu poole tehakse ähmane vihje Taltose tulevikule, mis peaks endas sisaldama suuri tegusid. Igatahes mina jään suure huviga ootama, mis sellest välja tuleb.

Selle raamatu lugemise ajal hakkas mind järjest rohkem vaevama aga küsimus, kas on võimalik sellest teoste sarjast aru saada ka sellisel juhul, kui lugeda neid ilmumise, mitte sündmustiku toimumise järjestuses? Igatahes mina kahtlen selles sügavalt.

Teksti loeti vene keeles

Revolutsioonilise liikumise kirjeldused ei ole see, mida ma ootan ühelt fantasy teoselt. Kui senised Vlad Taltose seiklused on olnud hoogsad ja etteaimamatute käikudega, siis seekord hakkas raamatut lugedes lausa igav ja oli tükk tegemist, et seda lõpuni jõuda.

Mida rohkem selle teose üle mõtlen, seda madalamat hinnet tahan panna ja seda vähem oli tahtmist sarja järgnevat osa kätte võtta, samas tuleb tunnistada, et sellest punktist võib asi ainult paremuse poole minna.

Teksti loeti vene keeles

Esimesena kirjutatud teos. Vägeva asjaga on Brust maha saanud, kusjuures suuremaid lahkhelisid erinevate teoste vahel, olenemata nende kirjutamise järjekorrast pole veel täheldanud. Kui kronoloogias ettepoole jäävaid teoseid poleks lugenud, oleks sellest olnud raske aru saada, kuna maailm on väga järjepidev. Nagu eelnevates Vlad Taltose sarja teostes on intriige kuhjaga, millest põhiliseks on killerite kassaga põgenenud laekur. Ja loomulikult tuleb just Taltosel see sasipundar lahendada.

Õnneks ei alustanud Brust oma maailma loomist 100 leheküljelise kirjeldusega peategelasest, tema olmest ja riigi poliitilisest korraldusest, vaid asus kohe sündmuste juurde. Ta pakkus selle asemel huvitav pildi sellest, kohalikest sotsiaalsetest suhetest ja poliitilistest fraktsioonidest ning sellest kuidas draegara elanikud oma pikaealisusega võivad probleemide lahendamisele hoopis teisest küljest läheneda, kui “idast pärinevad” lühiealised. Samas aga on probleemi lahendamiseks vaja mõtlemise paindlikust, millele pikast elueast ja pika planeerimise võimalikkusest tulenev rahulikkus just kaasa ei aita.

Teksti loeti vene keeles

Vlad Taltos, kui sõdur ja sabotöör. Huvitav kontsept, nii lugejale kui ka talle endale, ja nii Taltos üritab pidevalt aru saada, kuidas ta küll nii rumal võis olla ja lahinguväljale sattuda. Romaan koosnebki sõjaväe elu ja lahingute kirjeldustest ning Taltose mõtetest sõjapidamisest ja tema rollist selles, mille vahel paiknevad lõigud meenutustega sellest, kuidas kõik sinnamaale arenes. Alguses oli natuke raske järjele saada, kuid mingi aja jooksul harjus sellise hüpleva stiiliga ära ja oli huvitav jälgida kuhu see kõik lõpuks välja jõuab.
Teksti loeti vene keeles

Peale raamatu lugemist ja eriti lõpplahendust silmas pidades tekkis tunne, et intriig oli natuke üle komponeeritud. Ei tundunud usutavana, et seda territooriumide nimel peetavat sõda ja Taltost oleks vaja olnud sellesse mässida. Kuid samas on mul meeles ka raamatu sees kirja pandud mõttetera, et yendi poolt punutavast intriigist on võimeline aru saama ainult teine yendi. Nii, et intriigi keerukus ja usutavuse puudumine võib olla taotluslik.

Uued tegelaskujud ja täpsem ülevaade impeeriumi ülesehitusest ja fraktsioonide omavahelistest suhetest olid igatahes huvitavad. Päris maksimumi ei tahaks sellele teosele siiski anda, esimene osa oli lihtsalt niipalju parem.

Teksti loeti vene keeles

Vlad Taltose seikluste kronoloogias praeguseks hetkeks esimene teos. Arvestades seda, kuidas Brust antud sarja kirja on pannud, ei ole sugugi kindel, et kunagi sellele teosele eellugu ei teki. Lugu sellest kuidas kohaliku maffia nimel oma piirkond haldav ja aeg-ajalt killeri ametiga lisa teeniv Taltos saab tuttavaks selle maailma vägevatega.

Nii mõneski mõttes ebatüüpiline fantasy sarja alustav teos; ebatüüpiline, kuna on välja antud neljanda ja ebatüüpiline, kuna ei ole üritatud edasi anda kogu selle maailma korraldust, mida paljud fantasy kirjanikud üritavad sarja avateostesse toppida. Antakse edasi ainult seda mis otseselt teose sündmustikku puudutab ja ülejäänu jäetakse lugejatele endale lisaks mõelda.

Kuna alustasin sarja lugemist sellest teosest, siis selline suhtumine osaliselt vihastas, aga samas tekitas huvi järgnevate teoste vastu. Kindel viis.

Teksti loeti vene keeles

“Voina za mobilnost” väidetava diloogia teine osa. Väidetava, kuna raamatus jäetakse nii palju lahtiseid otsi, et kangesti ootaks mingit järge. Samas on see Vassiljevi puhul tavaline, et lahtised otsad jäävad, aga järge ei tule.

Eelmises raamatus alanud sõda on jõudnud staatilisse seisu, kus kummalgi poolel pole jõudu teiste tähesüsteemide ründamiseks, kuna samal ajal on vaja kaitsta omi. Selle positsioonisõja taustal uurivad Maa teadlased galaktikate vaheliste tunnelite loomiseks kasutatavat aparatuuri. Samaks on paljus jäänud ka teose põhitegelased, kes nüüd ühes või teises ametis armee teenistuses viibivad.

Raamat pakub järjekordselt äratundmisrõõmu arvutimängude sõpradele. Nagu kogu “Smert ili slava” sari on ka selle raamatu tulnukad päris “Star Control” nimelisest arvutimängude sarjast, põhi osa kannavad siiski sarja kolmandast osast pärit rassid. Mõne koha pealt päris huvitav aga samas paljuski stamplik raamat, mis sai ühe korraga alla neelatud. Hoogsuse ja “Star Controli” meeldetuletamise eest neli.

Teksti loeti vene keeles

Üks Lukjanenko teos, millest end eemale hoidsin teades, et mulle teismeliste robinsonaadid eriti ei meeldi. Lõpuks sai see romaan siiski käsile võetud ja tegelikult jättis raamat suhteliselt positiivse mulje, eriti eelarvamusi arvestades. Siiski, samasugust haaravust nagu Lukjanenko muudes teostes ei olnud, selle raamatu võis igal hetkel kõrvale panna. Neli suhteliselt pika miinusega.

Lõpu järgi võiks igatahes antud teosele mingisugust järge oodata, kuigi vaevalt, et see kunagi valmib.

Teksti loeti vene keeles

Tunnistan ausalt, mulle see raamat 100% kohale ei jõudnud. See tähendab, et sündmustikust ja enamusest tegelastest sain nagu aru, aga taust ja osade tegelaste motivatsioon jäid segaseks, samuti see, mida selle kõigega oli öelda tahetud. Osaliselt tahaks siia Jyrka stiilis kirjutada, et “kuna pole ulme siis ei kommenteeri”, aga samas nagu oleks tegemist on siiski ulmega, nii öelda iidsed X-failid. Tunded ja muljed on väga segased, oleks vaja mingil hetkel (aeglaselt ja kaks korda) üle lugeda, samas nii huvitav see raamat ka ei ole, et kohe uuesti käsile võtta...
Teksti loeti inglise keeles

Venemaised X-failid, kus salajane organisatsioon värbab noorukeid tänavalt esoteeriliste kollide vastu võitlema ja just selliseid noorukeid, kes nendega ise kokkupuudet on omanud. Väidetavalt on nad üks rakuke suurest organisatsioonist, kes sellise tegevusega tegeleb. Ühe noore tütarlapse värbamise järel aga hakkavad tekkima probleemid ja noored “operativnikud” järjest hukkuma, kuni jääbki järele ainult see sama noor daam, kes peab nüüd mõistatuse lahendama.

Iseenesest mõte polegi kõige hullem, aga teostus oli poolik ja lõpulahendus/seletus täiesti ebausutav. Raamat on parimal juhul ühekordseks kasutamiseks, kui sedagi.

Teksti loeti vene keeles

Peale kolmandat maailmasõda on ookeanidesse jäänud suures koguses intelligentset bioloogilist relvastust. Nende hävitamisele on spetsialiseerunud nn. “kütid”. Raamat räägib kahest akadeemia värskelt lõpetanud kadetist, kes saavad esmapilgul soodsa teenistuskoha Atlandi ookeani põhjas. Kuid isegi teekond nende uude teenistuskohta osutub küllaltki ohtlikuks ja enne tegelikku ametisse asumist tuleb võidelda röövlite ja piraatidega.

Ligikaudu 90% raamatust oli küllaltki hea, piisavalt omapärane ja usutav (Usutav arvatavasti seetõttu, et ma ei ole bioloog) maailm. Tempo hoitakse pidevalt üleval ja kogu raamatu jooksul igav ei hakka. Lõpp oli kahjuks raamatu kõige nõrgem osa. Tekkis tunne, et autor on situatsiooni enda jaoks liiga keeruliseks kirjutanud ja suutis selle ainult “deus ex machina” abil lahendada. Neli pika miinusega.

Teksti loeti vene keeles

Kiievis on toimunud suur kirikute hävitamine ja vaimulikud on enamuses hukkunud. Need kes naasid aga ei taha kuidagi meenutada, mis toimus ja jesuiitide poolt Kiievi suunas teele saadetud luurajad kipuvad kaduma. Niisiis saadetakse asja uurima äsja Ameerikast naasnud vene päritolu vaimulik. Raamat kirjeldabki, milliseid keerdkäike pidi ta slaavi aladele jõuab, kuidas ta seal ellu jäämise eest võitleb ja mis suure avastuse ta seoses kirikute hävitamiste ja inimeste kadumistega teeb.

Nii lääne Euroopa kui ka slaavi alade kirjeldused olid üksikasjalised ja ilmselt ajaloolistel faktidel põhinevad. Samas raamatu kirjeldatavad tegelased olid küll värvikad, kuid ühegi tegelase suhtes ei tekkinud isiklikku seost st. tegelaste saatus ei tekitanud minus mingeid emotsioone.

PS. Raamatu pealkirjal on ka päris omapärane tõlgendus, mida raamatus mitmel korral on kirjeldatud.

Teksti loeti vene keeles

Prantsuse revolutsioon aegu ärkab keset lahinguvälja üks tegelane ja avastab, et tal ei mäleta oma eelnevast elust suurt midagi, kui välja arvata see, et ta peaks juba surnud olema. Vabariigi toetajad peavad teda lahingus põrutada saanud vabariigi esindajaks, kuna vastavasisulised paberid leitakse tema taskutest. Samas sisemiselt tunneb ta pidevat poolehoidu monarhistidele ja tungi Pariisis mingi asi korda ajada. Seetõttu suundubki ta Pariisi, omades mitte mingit aimu mida ja miks ta sealt otsima läheb.

Järjekordne teos, kus Valentinov jätkab oma dharide liini. Ma pole suuremat sorti ajaloolane, kuid Prantsuse revolutsiooni aegsete sündmuste kirjeldused on vist päris tõepäraselt ja kindlasti päris usutavalt kirja pandud.

Teksti loeti vene keeles

See ei ole ulme. See on lihtsalt lugu kahe noore kuti seiklustest, tsiviilis ja sõjaväes, minimaalsete ulme butafooria lisanditega. Mitmetest filmidest ja raamatutest tuttav sisu, kus noored põgenevad probleemide eest sõjaväkke, millele autor pole midagi huvitavat lisada suutnud. Lisaks on kirjutus stiil küllaltki hüplik ja vahele on topitud mitmed lõigud, mis ebakohased tunduvad, see kõik kokku muudab antud raamatu teoseks, mida lugeda tasub ilmselt juhul, kui oma ajaga tõesti midagi targemat teha ei ole. Lisaks ei jõua see teos kuhugi välja kah, kogu sündmustik jääb poolikuks ning järge ootama.
Teksti loeti vene keeles

Esimene osa raamatust, mis kirjeldas sündmusi enne armi teket oli omamoodi huvitav. Siis järgnes Egerti pideva allakäigu kirjeldus. Ja kuskil poole raamatu peal olin parasjagu pahane, kuna tundus et loen sarja eelmise osa Ruali seikluste ümberkirjutust, ainult teise peategelasega. Lugemist suutsin jätkata ainult lootusest, et midagi muutub ja asi läheb paremaks. Mingil hetkel asi läkski paremaks ja siis tuli sellele sarjale vist iseloomulik õnnelik lõpp, mis jõuab kohale peale pikka õnnetuste jada kirjeldamist. Vähemalt selles raamatus oli selline lõpp sündmuste käigu järgi otsustades loogilisem. Kokkuvõttes oli selle raamatu juures minu jaoks enam negatiivset kui positiivset ja sarja järgmist osa pole siiani tekkinud tahtmist kätte võtta.
Teksti loeti vene keeles

Esimene Djatshenkote raamat, mida lugesin ja esmamulje oli igatahes positiivne. Lugu iseenesest originaalsusega ei üllata, noor peategelane Rual Illmarinen kes endast liiga hästi arvas ja keda selle eest karistati nii, et ta oma võimed kaotas. Nüüd tunneb ta ennast solvatuna ja ei suuda kuidagi oma uue olukorraga leppida.

Samas oli lugu kirja pandud selliselt, et alguses ei tahtnud suurt raamatut käest panna. Ühel hetkel hakkas aga asi venima, midagi uut enam nagu ei öeldud aga tekst muudkui jätkus ja jätkus ja jätkus...
Samuti, miks oli vaja see kõrvalliin nii ajuvabalt kirjutada, et lugejale saab küllaltki vara selgeks, kellest saab “kolmanda jõu uksehoidja”. Ning siis veel see lõpplahendus. Et kõik sellise õnneliku lahenduseni peab viima oli varem selge... aga uskuda, et niivõrd lootusetusse olukorda aetud inimene selliselt käituda suudaks!? Ei tea. Selliseid kohti, mille suhtes ma autoritega päris nõus ei ole raamatus jagus, aga samas tekkis huvi nii selle sarja kui ka autorite muude teoste vastu.

Teksti loeti vene keeles

Raamat on kokkuvõttes fantastiline kriminull. See tähendab, üldise Zhanri kirjeldusena ta seda on, kuid lugemise ajal see kriminulli osa eriti välja ei paistnud, pigem tundus, et tegemist on tavalise “questi”-ga.

Jutt sellest, kuidas ühele sündinud maagile tuleb küll tema lapsepõlve sõber kelle isa umbes pool aastat varem ära kadus. Nüüd olevat ta tagasi tulnud, aga vahepeal olevat ta mõistuse kaotanud ja kaelas rippuvat tal mingi kivi. Samal ajal saab see sama maag teada, et on võitnud õiguse ühekordseks “Ülima Karistuse” maagia kasutuseks. Peale pikka kaalutlemist otsustab ta lõpuks karistada maagi, kes ta sõbra isaga niimoodi on käitunud.

Üldiselt mulle ei meeldi kriminullid, kus lugeja on peategelasest targem, see tähendab, et tulemus milleni lõpuks jõutakse on võimalik varem ära arvata. Antud raamat aga kuulub just selliste hulka.

Lõppahendusest suurem saladus minu jaoks oli hoopis see, miks on raamatusse sisse toodud kaasaegne liin. Lõpuks selgus selle põhjus, aga kas seda asja just niimoodi oli vaja esitada, see jäägu teiste lugejate otsustada...

Teksti loeti vene keeles