Suurtest ulmekirjanikest rääkides ei tuleks Robert Silverbergi nimi tõenäoliselt jutuks päris esimeste hulgas – kuigi tegelikult võiks, arvestades tema loomingu märkimisväärset mahtu. Lisaks on imetlusväärne ka tema stabiilsus, Silverberg on kirjutanud pea katkematult 50ndatest kuni 2000ndateni ning võitnud kõik olulisemad ulmeauhinnad.
Seda kõike arvestades on teenimatult vähe tähelepanu saanud Silverbergi lühiproosa tõlkekogumike ilmumine, mis on väikeste vaheaegade järel Eesti lugejateni jõudnud juba 2016. aastast. See on olnud fänniprojekt sõna kõige paremas mõttes, sest tõlgete sari on olnud alates kureerimisest kuni konkreetsete lugude valikuni selle koostaja Raul Sulbi teha.
Omaette julgeks ja kompromissituks võtteks on nende kogumike juures koostaja lähenemine, mille järgi iseloomustab sarja iga köide autori mõnda erinevat loomeperioodi. Näiteks keskendub esimene köide ainult 50ndate väheväärtuslikule pulp-ulmele, mis tähendab, et selle taseme vahe teise, 60ndate tõsisemale perioodile keskenduva köitega on märkimisväärne.
Midagi sarnast võib öelda ka järgneva kahe köite kohta. 70ndate eksperimentaalsemale perioodile keskenduva kolmanda köite lugudes on nii selgeid õnnestumisi kui ka jutte, mida saab lugeda pigem katsetusteks. Käesolev, neljas köide "Lood Venia metsadest" koondab 80ndate küpse perioodi töid ja on meeldivalt ühtlase, tugeva tasemega.
1. Normaaljaotuse paremal nõlval 8/10
Millalgi tulevikus on leiutatud viis ajarändudeks minevikku, mida rikkad kasutavad lõbusõitudeks ajaloo pöördepunktide juurde. Kaks sellist ajarändurit kohtuvad Sarajevos ertshertsog Franz Ferdinandi mõrvamise juures ning jätkavad seejärel oma reise paarina. Kuid mõne aja pärast hakkab meest närima armukadedus ja ta plaanib ajarändude ühe reegli rikkumist.
Ajarännud on Silverbergi üks meelisteemasid ning kogumiku avalugu iseloomustabki autorit väga ehedalt, kuigi võib vaielda lõpplahenduse loogika üle. Vähemalt osaliselt on autor siinseid mõtteid ja teemasid edasi töötanud mõni aasta hiljem ilmunud ja veel paremas lühiromaanis "Teekond Bütsantsi".
2. Kesköötund palees 8/10
Meie aja maailmatsivilisatsioon on mingil hetkel kokku varisenud ning Ameerika Ühendriikide varemetele on tekkinud sadu tülitsevaid riigikesi. Peategelane, San Francisco keisririigi välisminister peab loos kohtuma Monterey vabariigi saadikuga, kes toob talle rahutust tekitavaid uudiseid.
Kuigi siin loos on eelkõige uute riikide kirjelduses mõningast musta huumorit, on see eelkõige siiski sügavalt melanhoolne olustikupilt tsivilisatsioonide haprusest. Silverberg viitab siin tekstis otseselt Rooma keisririigi temaatikale ning võrdlusi näiteks ajaloolise 3. sajandi kriisiga ei ole raske näha.
3. Mees, kes uitas ajas 6/10
Ühe kirjaniku juurde saabub veider väike vanahärra, kes palub ta abi oma mälestuste kirja panemiseks. Väidetavalt suudab vanahärra mõttejõul ajas liikuda, mida kirjanik ei usu, aga tema jutu paneb kirja sellegipoolest. Kuid lõpuks, natuke aega pärast vanahärra surma saab kirjanik salapärase ümbriku.
Tegemist on üsna lihtsa ajarännulooga, kus Silverberg kasutab mitmeid teistest lugudestki tuttavaid pildikesi. Siiski on see meeldivalt jutustatud ning lõpplahenduse mõte tõstab selle keskmisest tasemest kõrgemale.
4. Gianni 7/10
Leiutatud on viis asjade minevikust tänapäeva transportimiseks, kuid võimalused seda ajalugu rikkumata teha on piiratud. On algatatud suur pilootprojekt vaid 26-aastasena surnud Itaalia barokkhelilooja Giovanni Battista Pergolesi päästmiseks surivoodilt. Kuid mis saaks temast tulevikus?
On huvitav, et just muusika võib olla üks väiksematest Silverbergi meelisteemadest. See lugu pole päris nii hea kui Silverbergi ja Harlan Ellisoni ühiselt kirjutatud vaimustav "Laul, mida laulis zombi", kuid väga korralik on see sellegipoolest.
5. Šimpanside paavst 6/10
Grupp teadlasi on juba mõnda aega töötanud looduses ühe eriliselt intelligentse šimpansikarjaga, kellele nad on viipekeelt õpetanud. Šimpansid on hakanud inimesi mingit tüüpi jumalateks pidama – kuid mis juhtub siis, kui üks teadlastest jääb haigeks ja sureb?
See lugu on temaatiliselt hea, kuid teostuselt pisut liiga sirgjooneline – siin juhtuvad täpselt need asjad, mida teemat nähes ette arvata võib. Sarnane teema on autoril palju löövamalt ja lühidamalt lahendatud näiteks loos "Head uudised Vatikanist".
6. Thesme ja geirog 8/10
Majpoori-nimelise hiigelplaneedi on inimesed koloniseerinud juba ammu, kuid nüüd on lähikosmosest hakanud sinna saabuma ka teisi mõistuslikke liike. Nõnda kohtab isepäiselt kodulähedasse metsa kolinud tütarlaps Thesme sisalikulaadsete geirogide liiki kuuluvat Vismaani, kes on rännates jala murdnud.
Selle loo tegevus toimub autori ühe tuntuima ja ehk lugejasõbralikuima romaani "Lord Valentine's Castle" maailmas. Peab ütlema, et nimetatud romaani tunnetusega sobib see täiuslikult kokku ning alati on hea meel näha noortekirjanduse teemasid kasutavaid lugusid, mis tuletavad lõpuks meelde, et enamus noorte probleeme eksisteerivad ainult nende enda pea sees.
7. Jenniferi armuke 5/10
Loo peategelane on müügimees, kes käib tihti ärireisidel. Ühel hetkel hakkab talle tunduma, et tema naisel on armuke. Siiski, kui kavalalt ta ka ei püüaks oma naist ja oletatavat armukest vahele võtta, et õnnestu see tal kunagi – kuni ühe õhtuni.
Tänu Silverbergi kirjanikuoskustele on see jutustus täiesti loetav, kuid mingit meeldejäävamat mõtet siin ei leidu. Teiste juttude kõrval jääb see üheks nõrgemaks.
8. Nad pole meie vend 8/10
Ameerika kollektsionäär, kes armastab Mehhiko rahvakultuuri maske, juhatatakse sealkandis kogumisreisil olles ühte kolkakülasse, kus vanad kombed on väidetavalt veel täiesti elus. Sealses võõrastemajas aga peatub veel üks Ameerika turist, salapärane naisterahvas.
Siin on veidi üllatuslikult tegemist stiilipuhta õuduslooga, mis on Silverbergi loomingus haruldane, kuid teostatud on see väga hästi. Loosisesed viited Mehhiko surnutepäevale (Día de Muertos) võivad märkida ka kummardust Ameerika ulmeklassikule Ray Bradburyle, kes on seda temaatikat palju kasutanud.
9. Madu ja ookean, ookean ja madu 7/10
Peategelane on siin loos tavalist elu elada püüdev mees, kes on ka telepaat. Oma võimest pole tal mingit erilist kasu, pigem hoiab see teda ülejäänud inimestest teatavas eralduses. Kuni ühel päeval, saab ta telepaatilise sõnumi kelleltki teiselt.
Teema on siin taas hästi valitud, kuid muus osas liigub lugu üsna kindlat rada mööda. Sarnasest valdkonnast on autor kirjutanud ka imehea romaani "Dying inside", mis vaatab telepaatia-ideed palju nukrama pilguga.
10. Äravahetatud 9/10
Turistina Mehhikos püramiide vaatav ameeriklane tunneb hetkeks peapööritust. Seejärel tuleb tema juurde ta abikaasa, et viia ta tagasi hotelli. Probleemiks on ainult asjaolu, et peategelane pole abielus ning selles hotellis pole ta kunagi peatunud.
Silverberg on selle loo pühendanud teise Ameerika ulme suurkuju Philip K. Dicki mälestusele ning see näitab, kui oluline on selliste tribuutteoste puhul õige tunnetus. Erinevalt näiteks sarnasel viisil kuulsale ulmekirjanikule Roger Zelaznyle pühendatud loost "Call me Titan", ei viita siin jutustuse sisus Dickile eriti midagi, kuid viimasele iseloomulik painajalik atmosfäär on ilmselge ja lahendus isegi lohutum kui Dick oleks võinud ise kirjutada. See on selgelt kogumiku parim lugu.
11. Väärisasjad 7/10
Tulnukad on jõudnud Maale ning käivad siin nii lõbureisidel kui ka kauplemas, kusjuures eriti huvitavad neid kunstiesemed. Kunstiesemete müük tulnukatele on muidugi rangelt piiratud, kuid sellest hoolimata õitseb ulatuslik must kunstiturg. Nõnda tulnukatele kunsti müüv mees aga plaanib seekord küsida ühe maali eest erilist vahetuskaupa.
Hea lugu, mis puudutab nii majanduslikku kolonialismi kui seksuaalset enesehävituslikkust. Need mõlemad teemad on seotud ka näiteks ühe väga omanäolise ulmekirjaniku James Tiptree Jr. hästi sarnase, kuid veel löövama looga "And I Awoke and Found Me Here on the Cold Hill's Side", mis võib olla mõjutanud ka siinset lugu.
12. Sümbiont 6/10
Inimeste galaktilises sõjas ühe veidra tulnukarassi vastu kasutavad mõlemad pooled ulatuslikult bioloogilisi relvi. Aastaid hiljem kohtub üks endine sõdur kunagise relvavennaga, kes omal ajal nakatati lahingus tulnukate parasiitrelvaga.
Selle loo kohta on ka autor ise maininud, et see valmis tal väikese tagasivaatena oma 50ndate pulp-ulme perioodile ning mingis mõttes võikski seda sisult ja õhustikult võrrelda näiteks autori kunagise looga "Cutwoldi kütid". Sellisena võttes on see ka täiesti korralik lugu.
13. Gilgameš kõnnumaal 8/10
Põrgu on tõeliselt olemas ja see on lõputu kõnnumaa, mis ei saa kunagi täis. Terve inimajaloo jooksul on sinna saabunud kangelasi ja lurjuseid, kuningaid ja kirjanikke, kes kõik jätkavad lõputult sedasama, mida nad on eluajalgi teinud. Vanim neist kõigist, Uruki kuningas Gilgameš, on pärast aastatuhandeid sellest kõigest väsinud.
Tegemist on kogumiku ainsa auhinnatud looga (ulmekirjanduse tähtsaimaks auhinnaks peetav Hugo). Tõesti, kuigi teoreetiliselt tundub jaburana selline popurrii, kus esinevad näiteks kirjanik H. P. Lovecraft, doktor Albert Schweitzer ja legendaarne valitseja preester Johannes, paneb Silverberg selle toimima. Lugeja ei tohi kõike lihtsalt päris tõsiselt võtta.
14. Raudtäht 6/10
Neutrontähte uurima saadetud inimeste uurimislaev kohtub sihtpaika jõudes tulnukate uurimislaevaga. Nagu ilmneb, on viimasel oma seos tähe läheduses asunud hävinenud tsivilisatsiooniga, mille inimesed on just avastanud.
Tegemist on looga, mis autori märkuste järgi on algselt kirjutatud populaarteaduslikku raamatusse. Seda on oluline silmas pidada, sest lugu on küll täiesti korralik kuid väga palju enamat ei paku.
15. Mööda kiipi edasi ja edasi 6/10
Psühholoogi juurde tuuakse väga halvas seisukorras anorektiline poiss. Kui spetsialist on poisi lõpuks rääkima saanud, tunnistab too üles midagi veidrat – poiss nimelt näljutab ennast vabatahtlikult, et pääseda ligi arvutikiipide-tasemele.
Plusspunktid tuleb selles küberpungi-mõjutustega loos anda haiguse kujutamise ja loo üldiselt painava õhkkonna eest. Nende osavate valikute kõrval aga ei ole siin eriti palju enamat, mida välja tuua.
16. Võõral maal 5/10
20. sajandi lõpuaega saabub seltskond ajarändureid kaugelt tulevikust. Kuid kui üks neist kohalikku neiusse armub, tekib tal kohe dilemma, sest ta teab, miks nende seltskond parajasti just seda aega ja kohta külastab.
Autor on välja toonud, et selle loo on ta kirjutanud ühe esimese tuntuma naissoost ulmekirjaniku C. L. Moore'i loo "Vintage Season" töötlusena. Sellise mõttena on lugu muidugi kena, kuid kahjuks on teostus siin asjatult aeglane ja lohisev. Ka sisuliselt ei erine lugu väga kogumiku palju paremast avaloost "Normaaljaotuse paremal nõlval".
17. Lood Venia metsadest 8/10
Millalgi 27. sajandil pärast Rooma asutamist leiavad väikesed õde-venda Ülem-Pannoonia provintsis metsas mängides salapärase majakese, kus peidab end veider vanamees. Kuna Rooma keisrite kukutamisest on möödas vaid inimpõlve jagu aastaid ja Teise vabariigi võim pole veel iseenesestmõistetav, võib tegu olla poliitilise probleemiga mitte ainult kohalike jaoks, vaid ka palju suuremas pildis.
Alternatiivajaloolised jutustused maailmadest, kus Rooma impeerium on püsima jäänud, on ulmes üsna sagedasti kasutatav teema, vaadates tagasi juba ulmekirjanik Murray Leinsteri teedrajavale lühiromaanile "Sidewise in Time". Silverbergi variatsioon sellel teemal on väga hea ja sobib kenasti kogumikku lõpetama.
Kokkuvõttes peab tõdema, et tegemist on täpselt ühe sellise kogumikuga, mida võikski eeldada ühe tuntuima ulmekirjaniku stabiilsest ja küpsest loomeperioodist. Kui seda üldse kritiseerida, siis on siin ehk ühtlaselt tugeva töömaterjali kõrval natuke vähe selliseid tõeliselt säravaid lugusid nagu "Äravahetatud", mis jääksid märkimisväärselt kauemaks meelde.
Kuid on selge, et tegemist on teadliku valikuga. Paljud Silverbergi 80ndate lühiproosa tipud on juba tõlgitud – märkida tuleb lühiromaane "Saagu sõdur", "Teekond Bütsantsi", "Kodutee", "Salajane reisija" ja "Meid ootab Pimedus", mis on juba aastakümneid saadaval tänu mikrokirjastuse "Skarabeus" tööle. Olgugi, et nimetatutest mõne lisamine oleks kogumikku selgelt sobinud, tuleb hinnata ka tõlkevaliku laiendamist. See, et pärast järgmise köite ilmumist on meil omas keeles võimalik lugeda nii põhjalikku läbilõiget Robert Silverbergi loomingust, on tegelikult nagu väike ime.
Hinnang: 9/10 (siin sisaldub hinne mitte ainult konkreetsele kogumikule vaid ka kogu sarja projektile tervikuna).
