Kasutajainfo

Robert A. Heinlein

07.07.1907–08.05.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

The Moon is a Harsh Mistress

(romaan aastast 1966)

ajakirjapublikatsioon: «If» 1965; detsember – 1966; aprill
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kuu on karm armuke»
Tallinn «Eesti Raamat» 2009

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
4
3
1
0
Keskmine hinne
4.409
Arvustused (22)

Yks neljast Heinleini Hugost. Ja yldiselt seda väärt. Syzee on mõnusalt mitmetahuline ja viimasepeal hästi kirjutatud. Esimest korda lugesin teda kunagi 90''ndate alguses, suht. vahetult peale seda kui meil endil siin poliitilised ymberkorraldused aset leidsid. Ja kuivõrd Mistressi syzee keerleb põhiliselt selle ymber, kuidas mingid tyybid kuu peal revolutsiooni korraldavad, siis mõned kohad (eriti jabur nägelemine riigipiruka ymber pärast revolutsiooni edukat lõpetamist) tekitasid paraja deja-vu. Peale selle muidugi hulgaliselt Henleinile tyypilisi filosoofilisi kõrvalepõikeid poliitilistel, sociaalsetel, sexuaalsetel jne. teemadel.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti viite väärt. "Moon Is a Harsh Mistress" on üks neist raamatutest, mida ma ühe hingetõmbega läbi lugesin ning siis teist korda lugema asusin. Kuigi raamatus on aeg ajalt pruugtud kunstlike lahendusi (Deus Ex Machina), näiteks see, et pärast arvuti kalla vandaliseerimist läks masin tagasi mitteintelligentseks (ta oli muutunud süzhee jaoks üleliigseks ning pealegi oli vaja lõpu jaoks tekitada dramaatiline moment, kus keegi saab surma), siis üldise VÄGA tugeva ülesehituse kohta võib öelda, et molekul tõrva ikka meepotti ei sega küll. Raamatu sõjapidamine meenutas mõnevõrra Taaveti ja Koljati sõjapidamist - vanad lasid katapuldiga hiigelsuuri kive maa pihta, mis lõpuks sundis maalasti tunnustama Kuu iseseisvust. Huvitav, millise lipu need kuu mehed omale valisid - trikoloori, või sellise punase risti päevadelt tuttava poolkuu märkgiga plagu? Kui kellegil on soovi kindla peale lugeda midagi head, klassikalist ning pikemaks ajaks mõtlemis andvat, siis see raamat on kindlalt üks neist, mida tasub kätte võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Läbiloetud poolest tosinast Heinleini romaanist meeldib see mulle kõige rohkem. Teoses on mõnusaid võrdlusi ja leide, nagu näiteks peaarvuti Mike nime päritolu: tehnik Manuel O’Kelly andis talle selle nime Mycroft Holmesi järgi! Mike ja Manuel ongi teose peategelased. Teos on tähtis ka selle poolest, et kaasaja ulmeklassik John Varley paigutab oma Kuul toimuvate juttude tegevuse selles romaanis kujutatud maailma. Mõningaid uitmõtteid teosest: 1) Kuu Iseseisvusdeklaratsioon sarnaneb üsna täpselt Ameerika Ühendriikide omaga; 2) Võimu ülevõtmine ülestõusnute poolt omab ühiseid jooni 1917 aasta oktoobrirevolutsiooniga (Lenini juhised infokeskuste, pankade la liiklussõlmede hõivamisest). Ilmselge 5. Oleks meeldiv, kui kui Heinleini esimene eesti keeles avaldatud romaan oleks just see.
Teksti loeti soome keeles

Sellest raamatust on pärit populaarne lühend TANSTAAFL - "There Ain`t No Such Thing As A Free Lunch". Samas on see üks väheseid usutavat funktsioneerivat anarhistlikku ühiskonda kirjeldav raamat mida ma tean. Eelkommenteerijale märkuseks Mike mitteintelligentseks muutumise kohta: loe "Cat Who Walked Through Walls" ja "To Sail Beyond Sunset".
Teksti loeti inglise keeles

Kui RAH asja ette võtab, siis tõsiselt. Raamat on muidugi üle kolmandiku sajandit vana, nii et teinekordki on muigamapanevaid apse, nagu see, et neil polnud seal Kuul kõigil õieti telefonegi ;-) Paraku kõik muu tuleb kanda plusspoolele. Sisukokkuvõte on eespool juba antud, mainiksin veel eriliselt ära RAH-i juttudes kogu aeg korduvad ebatraditsioonilised abieluvormid, mille funktsioneerimist on teoses üsna kirjeldatud - teatud moodsad vormid ürgkarjast, aga mitte midagi võimatut idees ei ole. Niisamuti on autor põhjalikult studeerinud revolutsiooniteooriaid ja selle kõik ülimalt nauditavalt kirja pannud. Tõepoolest teos, mida aeg-ajalt irvitades ühe hooga läbi loed.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat võib ju vana olla ja tehnika on tänapäevaks tublisti edasi arenenud, aga raamat on sellegi poolest väga hea. Vaevalt, et tänapäeval julgeoelku ülem oma faile avalikus arvutivõrgus hoiaks jne. Samuti oli hämmastav nii "suurvõimude", kui revolutsionääride sinisilmsus mõningates kohtades.

Eriti meeldis mulle Kuu elanike poolt kasutatav vene-inglise segakeel.

Teksti loeti inglise keeles

Nii kurb kui see ka pole - peab selle raamatu kohta ytlema - s6nnik. Kaks. Seesinane Kuu "yhiskond" haiseb kilomeetrite peale 60ndate hipiillusioonide ja kanepisuitsu j2rele. RAH on v6tnud ajastu "intelligentshinale" sydamel2hedase anarhia ja lisanud sinna omapoolse raamatust-raamatusse korduva teesi "kui piisavalt palju ninimesi 2ra tappa, siis ylej22nutel hakkab hea" ja saanud totaalselt ebareaalse kompoti. No EI USU! Inimestest (as we know em) sellist yhiskonda ei moodusta. Praktikas laguneks sedasorti yhiskond silmapikselt omavahel rivaalitsevateks klannideks ja klikkideks, koos t2navalahingute, veritasu ja muu juurdekuuluvaga. Teiseks - Mike kui Deus Ex. Jah, 60ndatel oli usk masinate "ilmeksimatusesse" ysna tugev, aga hea kirjanik peaks ajastu myytidest ometi kaugemale n2gema. No kohe mitte ei usu, et mitte keegi ei hakaks kahtlustama tehnilis probleeme Mike lollitamise peale. Kolmandaks - elutagamissysteemid on yhekordsed? Dubleerimata? Ilma k2sitisjuhtimiseta? Yheainsa arvuti kontrolli all? No teate. Need insenerid, kes selliseid systeeme planeerivad tuleks t6esti suunata lyysi vaakumit nuusutama.Aga eriti skisfreeniliseks teeb kogu loo see, et kuktanud yhed "V6imud" upitasid h2rrased revolutsin22rid pukki tegelikult teise. Absoluutse ja piiramatu v6imuga diktaatori - Mike - kelle k2es oli tegelikult kogu v6imut2ius. Lisaks oli Mike edukalt v6imeline tapma. Mis takistas tal edaspidigi hapnikukraani otsas istumast ja k2skimist inimestel teha, mis tal parasjagu p2he tuleb??? Sellesm6ttes on Mike ebaintelligentseks muutumine muidugi vajalik detail, aga paraku kuidagi otsitud lahendus. Kuna tegevus ise oli suht p6nev (mis siis et ebausutav) siis panen kahe. Muiud oleks puhas "1" tulnud.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast end tellisepaksusest Heinleini kogust "Minevik läbi homse" läbipuurimist otsustasin, et seda autorit loen edaspidi ainult siis, kui eesti keelde tõlgitakse. Selles mõttes oli käesolev romaan väga meeldiv üllatus-parim Heinlein, mida olen lugenud. Võinuks tõesti olla esimene maakeelne autori romaan, nagu Arvi märkinud, paraku nägi siinmail trükivalgust alles pärast "Nukkude isandaid", "Friday`t" ja "Tähesõdalasi", mis minu meelest kõik on nõrgemad.

Ühiskonnast...väga sümpaatne ja just sellises tahaksin ma elada. Mis puutub selle usutavusse... Ilmselt tundunuks keskaja inimestele ka meie praegune parlamentaarne demokraatia võimatu ning vältimatu kaosega kulmineeruv. Eriti karmis hapnikuta keskkonnas Kuul on Heinleini nägemuses tekkinud omaette süsteem. Jah, loogiline oleks arvata, et kui õigusemõistmine jätta kodanike endi hooleks, algaks lakkamatu veritasude tsükkel jne. Samas pole seda praktikas keegi proovinud ja kõik näited massilistest korratustest riigivõimu mittetoimimise korral pärinevad siiski äärmussituatsioonidest nagu sõda ning looduskatastroofid. Meie ühiskonnas on inimene sõltuv valitsusest ja tihti ei suuda ennast ka kaista... loodetakse politseile, sõltuvus sellest suurendab aga ka sõltuvust riigist ning teeb lihtsamaks elanikkonna allutamise kõige jaburamatele seadustele, mida võidakse välja mõelda. Heinleini maailmas pidid küüditatud algusest peale iseendaga hakkama saama ja mingit kaitset kelleltki neil loota polnud. Piisab vaid veritasude nõiaringi vältida ja uus süsteem hakkabki iseenesest tööle. ja täienduseks Prontole-Kuu lippu oli viimastel lehekülgedel piisavalt detailselt kirjeldatud.

Põnev raamat, mis ilmselt kauaks meelde jääb-eriti kividega pommitamine. Hoogne süžee ning sümpaatne ideoloogia-mida sa veel tahad.

Teksti loeti eesti keeles

Eks ta tänapäeval lugedes muidugi pisut vananenud tundub, aga no olgu peale, arvestame et tegu on klassikaga. Tammsaarele ju ei hakka ette heitma et ta on vananenud. Kohati - tuleneb see nüüd teose vanusest või millestki muust - tükib otsene poliitiline propaganda siiski nii palju esiplaanile et kipub lugemist häirima, aga elame üle.

Kirjeldatud Kuu ühiskonnakorraldus võib ju uskumatu tunduda, mind aga pani Heinlein küll mõtlema, et huvitav mil määral ühiskonnakorraldus sõltub välistest teguritest versus inimese seesmisest olemusest (või no mis see viimane üldse on). Kui näiteks pikaajaline keskmine temperatuur Maal oleks 5 kraadi võrra soojem või külmem tegelikust, kuidas see võiks inimeste ühiskonna korraldust mõjutada?

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu alguses tekkis ootuse tunne ja korraks ka vau efekt. Kohe-kohe läheb märuliks, mõtlesin. Sama mõte oli ka pärast sadat lehekülge ja jätkus ka peale kahesajandat.Mulle meeldisid vestlused ühiskonna ja riigikorralduse teemadel. Olid mõned eredamad sähvatused ja tänapäeval aktuaalse ja propageeritava säästlikuma eluviisi poole püüdlemine – ärme kuluta rohkem ressursse kui on, muidu sureme välja. Sõnum käis küll Kuul elava koloonia pihta, aga on täna 1:1 Maale laiendatav.Autor oli armutu Maa ja Kuu valitsemise, bürokraatia ning ühiskonnakorralduse suhtes.Ei meeldinud, et kogu romaan oli ülevaatlikust vaatenurgast üles ehitatud. Lähiülesvõtteid ja sündmuste keskele sukeldumisi oli liiga vähe. Autor pühendus ideaalse revolutsiooni plaanide kirjeldamisele ülaltvaates ja ajanihetega.Suur iseseisvalt mõtlev masin paksu betoonikihi all oli vist tol ajal, kui raamat kirjutati, kuum teema. Hetkel tundus tüütu.Hea lugemine. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatamata mõningasele aegumisele ääretult mõnus lugemine. Aegumise märgid, nagu mingid imelikud perfokaartidel arvutiprogrammid või kummaline telefonisüsteem ei seganud ega häirinud. Ei häirinud ka lahe venepärane kuulaste kultuur, mis meenutas väga kergelt "Kellavärgiga apelsini", aga ainult väga kergelt.

Heinlein on ulmekirjanduse kunn, ei saa midagi parata, see on nii...

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin tõelise mõnuga - parajalt oli selles anarhistlikus Kuu kultuuris ja tema vabadusvõitluses huumorit, aktsiooni, tõsidust ja ei puudunud ka oma dramaatika. Eriti kahju oli muidugi arvutist, kelle intellekt kaotsi läks. Seega mitte just kõige klassikalisem happy end.

Tähelepanu väärib veel minu meelest ka asjaolu, et vaba maailma kodanikuna suudab Heinlein tekitada neis, kellel on mälestus N.Liidu ajastust, teatavat äratundmise "rõõmu".

Teksti loeti eesti keeles

Inimesed on Kuu koloniseerinud ja välja on see kukkunud nagu kolooniad alati, enamik elanikke on siia saadetud asumisele. Maalaste määratud pealikku hüütakse Vangiülemaks. Samas ei ole kuuelanikud mingid kaabakad, sest sellised lüüakse tavaliselt nii raskes keskkonnas nagu Kuu paari esimese nädala jooksul maha. Vähehaaval on välja kujunenud Maa omast täiesti erinev ühiskond, kus miski alates erinevatest abielutüüpidest kuni kohtumõistmiseni välja ei klapi maalaste arusaamisega sellest, mis on õige. Kuulaste arvates ei ole õige aga nende suurima ekspordiartikli vilja hind. Hullem veel, üks teadlane arvutab välja, et kui viljasaadetised Maale samas tempos jätkuvad, on üsna varsti elul Kuul kriips peal, sest sesi saab otsa.

Selles revolutsioonilises olukorras astuvad lugeja ette peategelased arvutiparandaja Mannie, noor ilus naisrevolutsionäär Wyoming, vana Professor ja Kuu peaarvuti Mike, kelle inimlikust isiksusest on aim ainult kolmel eelpoolnimetatul. Raamat räägibki, kuidas see nelik Kuul revolutsiooni planeerib ja ära korraldab.

Hinde mõttes olen sellesama dilemma ees, mis Heinleiniga ikka. Mäherdune sotsiopaat! Ma pean tema väärtusi suures osas jamaks, mida ulmekast lugeda on ehk isegi huvitav. Konkreetne raamat ise oli muidu väga hea, eriti algus.

Teksti loeti eesti keeles

Revolutsioon Heinleini moodi. Seekord meie toreda koduplaneedi kaaslasel Kuul. Enamuse, pea kaks kolmandiku, raamatust moodustabki riigipöörde planeerimine ja organiseerimine. Autor on eeskuju võtnud mitmetest ajaloolistest võimuhaaramistest ning sellele osale pole midagi ette heita. Viimane osa teosest tegeleb saavutatud iseseisvuse säilitamisega. Samuti täiesti põnev lugemine, kuid natuke loogikavabam. Minu jaoks oli asi natuke liiga lihtne, eiti veel, kui võtta arvesse, et enamuse "kolonistidest" olid endised kurjategijad. Ei su ma eriti, et selliselt pinnalt võib võrsuda nii homogeenne ja kuulekas ühiskond. Autor on sellele probleemile küll lahendusi pakkunud, kuid minu meelest polnud tema argumendid eriti veenvad. Eelpool mainitud puudustest hoolimata on tegemist üsna põneva ja kaasahaarava lugemismaterjaliga. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mis seal ikka, eelkõnelejad on nii pikalt kõnelenud, et mul jääb üle vaid enda mõõdupuul ülal valdavalt juba nimetatud plussid ja miinused kokku lugeda. Alustame heatahtliku lugejana 5 punktist nagu ikka.

- Masina spontaanne "ärkamine" isiksuseks lihtsalt ühenduste lisamisel: vaevalt küll. Imetaja aju, saati siis veel inimaju on täis elutähtsaid keerulisi keskusi, mis on kümnete miljonite aastatega arenenud selliseks, et meie oleme lõpuks - kes vähem, kes rohkem - isiksused. Kogu romaan on üles ehitatud Deus ex Machina`le.

- Mõte, et Kuu peal võidaks India jaoks nisu kasvatada, on võrreldav kangelaslike Nõukogude põllumajandajate ideega Dicksoni saarel vilja kasvatama hakata. Peale selle, kolme miljoni kuulase toodang oleks 11 miljardi maalase jaoks igal juhul vaid piisk meres.

- Kujutatud ühiskond on täielik jama. Isereguleeruva enam-vähem libertaanliku süsteemi asemel oleks see tegelikult olnud vanglavõimudega koostööd tegevate jõukude ja sündikaatide räige kontrolli all ning vähemalt siseturu jaoks olulisim majandusharu sünteetiliste mõnuainete tootmine. Seda oli ka 1965. aastal piisavalt palju kordi nähtud, mis vangilaagrites saama hakkab, et Heinleini arusaama naiivseks utoopiaks pidada. Kurioosumina võib mainida, et kuigi abieluvorme oli hulk, seksiti ikka kahekesi pimedas teki all.

+ Varajane küberruumi entiteet toimetamas inimmaailmas selleks loodud sünteetilise isiksuse (seltsimees Adam Selene) abil.

+ Revolutsiooni strateegia ja taktika oli enam-vähem usutav.

Kolme priske miinuse ja kahe kõhna plussi peale kokku on "rahuldav" hinne õiglane küll.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Algus veidi venis, aga kui lugu käima läks, oli päris nauditav lugemine. Aga miks jälle "Mike", kas tõesti rohkem nimesid ei olnud?
Teksti loeti eesti keeles

Korralik Heinlein, nii põnevust kui arutlust. Kuu peal vilja kasvatamine ja seda enam selle eksport Maale on muidugi jabur, kuid seda oli tegevuse arendamiseks vaja. "Hakkame neid *** maakaid kividega loopima" :)
Ma jäin korraks kõhklema "nelja" ja "viie" vahel. Kuid et mõni eelarvustaja on virisenud arvutustehnika ja telefoniasjanduse kehva ekstrapolatsiooni üle, siis a) panen kõrgema hinde ja b) märgin, et poleks kuigi suur au ennustada ühiskonda, kus igaühel on taskus Apollo programmi omast hulga suurem arvutusvõimsus, millega peale sotsiaalmeedias asumise suurt midagi peale ei hakata :P
 
Teksti loeti inglise keeles

The Moon Is a Harsh Mistress on revolutsiooni-ulmelugu. Selles loos on Kuu kasutusel suuremat sorti karistuslaagrina, kuhu Maa pealt kurjategijaid (ja suuremal hulgal poliitvange) saadetakse. Loo alguseks on selline süsteem toiminud juba mitu põlvkonda ja 90% Kuu elanikest on kas karistuse ära kandnud või vabalt sündinud.
 
Üks selliseid on arvutitehnik Manuel Garcia "Mannie" O'Kelly-Davis, kes hooldab Kuu keskset arvutisüsteemi. Ühel päeval avastab ta, et see on lihtsast masinast muutunud mõistuslikuks. Samal ajal muutuvad Kuu süsteemi tingimused iga aastaga viletsamaks ning vanglarežiimi jätkumine tähendaks varem või hiljem täielikku kollapsi.
 
Kui Mannie satub juhuslikult kokku Maalt pärit revolutsionääri, vana professori Bernardo de la Pazi ja noore töölisliikumise juhi Wyoming Knottiga, hakkavad nad planeerima võimalikku revolutsiooni. Esialgu tundub kogu Maa võimsuse vastu hakkamine võimatu, kuid ehk on asjaolusid, mis kaalukausse mõjutada saaksid?
 
Ma olen seda teost muidugi korduvalt lugenud, kuid seni mitte originaalis. Üks asi, mis minust seni tõlkes mööda on läinud, on jutustaja Manny kasutatav keel, mis on küll nime poolest inglise, kuid kõneviisilt pigem kreool-tüüpi. See on väga tore element, mis sümboliseerib erinevate rahvaste segunemist isegi paremini, kui sagedased viited erinevatele nahavärvidele.
 
Mida ma aga selle loo puhul kõige enam armastan, on selle lõbusus. See meenutab toonilt rohkem Heinleini 50ndatel kirjutatud hoogsaid noortekaid, kui 60ndatel ja hiljem kirjutatud paljusid teoseid (siin on kõige parem näide vast kuulus "Võõrana võõral maal"), kus autor ka ise on ilmselgelt püüdnud midagi tõsisemat kirjutada.
 
See ei tähenda, et "Kuu on karm armuke" poleks millegi poolest tõsine. Vastupidi, kogu see Heinleini ettekujutus Kuu ühiskonna libertaristlikust anarhismist on üks tema otsesõnaliselt selgemaid manifeste üldse. Kuid õnneks on see siin eelkõige taustsüsteemiks ning selle kohta aru andvaid monolooge ei ole liigsel hulgal.
 
Sest kogu loo mõte ja tegevus on suunatud ühele kindlale eesmärgile - kuidas teha edukat revolutsiooni. See on ka piisavalt tark mõistmaks, et vanglaülema ja tema kõrilõikajatest valvurite kukutamine on alles esimene ja kõige lihtsam samm. Kogu teekonda paari inimese vandenõust kuni tunnustatud riigini on siin kujutatud lausa käsiraamatuliku põhjalikkusega.
 
Ning kui vandeseltslastel abiks olev mõistuslik superarvuti ongi selle kõige juures sõna otseses mõttes "jumal masinast", ei võta see sel hetkel enam loolt endalt midagi ära. Kindlasti on valikute üle võimalik vaielda, kuid minu arvates on see siin oma tooni, sisu ja tasakaalu poolest kogu Heinleini loomingu parim teos.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Veel üks Heinleini noortekas. Algab sellega, et politseinik peab kinni kodust jalga lasknud poisi koos tema koeraga. Kui noortekohtunik hakkab uurima, miks poiss põgenes, saab ta vastuseks "ma ei taha Veenusele minna". Et see on noore meesterahva kohta väga imelik soov, uuritakse asja edasi ja saadakse teada, et "ma tahan küll, aga minu koera ei võeta sinna kaasa". 
 
Kuidas lugu laheneb, võite ise lugeda. Kuigi ei juhtu midagi, kui ei loe. Kaks huvitavat külge olid sel jutul: 1) kassiinimene Heinlein lahkas põhjalikult koera mõttemaailma ja 2) üsna põhjalikult oli mõtiskletud teemal "missugune koordinaatide süsteem/kaardiprojektsioon oleks kõige praktilisem, kui elad põhjapoolusel".
 
Lisagem siia lühiduse väärtus ja tuleb kokku paraja miinusega "neli".
Teksti loeti inglise keeles

Ma arvustusi enne raamatut ennast polnud lugenud ja seetõttu tekkis seal kuskil poole peal hirm, et kas nüüd läkski "Saladuslikuks saareks" ära (tõsi, omajagu realistlikumalt). Aga siis tuli kolmas osa. Mis küll suurem asi polnud, kuid sisaldas mõnd huvitavat mõtet siiski. Ja kirjeldusi, näiteks neegerülikute söögikommetest.
 
Ei ole selline raamat, mida ei saa enne lõppu käest ära panna, kuid lugeda andis küll. 
 
Neli imepisikese miinusega.
 
Teksti loeti inglise keeles

Sari "parem hilja kui..." jätkub.
 
See raamat tekitas minus kahtluse, et prantsuse ulme on teistmoodi kui anglosaksi ulme ja üht teise kriteeriumide järgi hinnata on rumal mõte.
 
No, ja "ahuuni minema" on lisaväärtus.
Teksti loeti eesti keeles

Taas arvustus sarjast "paren hilja kui...".
 
Lapsepõlves mind häirisid kolehirmuspikadjapõhjalikud mereelukate kirjeldused, sest nemad olid pikad. Nüüdsel ülevaatamisel häirivad mind kolehirmuspikadjapõhjalikud mereelukate kirjeldused, sest ma ei viitsi hakata iga jumala kala peale võrgust järele vaatama, kas Verne'i andmed ka tegelikkusele vastavad.
 
Aga, noh, ei saa märkimata jätta, et Verne esialgses romaanis oli Nemo poolakas, kes võitles venelaste vastu. Sellest lähtudes saab ka triloogia daatumid nii paika panna, et mingeid vastuolusid  ei tekiks. Aga kirjastaja keelas selle majanduslikel põhjustel ära ja nii tuli Verne'il mingi ersats leida.
 
Teksti loeti eesti keeles

Baas on ikka pull asi. Nüüd hakkasin avastama asju, mis enam kui poole sajandi eest loetud, kuid siin ikka arvustamata.
 
Eelmistele arvustustele midagi lisada pole, ainult hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oska öelda, kas lõpulaadne toode on jutule halastamatu ajapuuduse (vt. aastaarvu) või millegi muu tõttu juurde traageldatud, aga ta kohe ei lähe mitte. Kui selle asemel olnuks "jääb pooleli" või "I osa lõpp", oleksin hindeks pannud paraja plussiga "nelja", kuid nüüd üle "kolme" ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

No isegi kodanik Beekmanit tema Lindgreni-tõlgete eest tänades ei saa ma selle asja eest üle "kahe" panna. Nagu Ohhotnikov või Palman või... Aga õnneks kaunis lühike.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta ole -- kui matemaatik juba midagi teha võtab, teeb ta seda korralikult ja kaasahaaravalt. Ja kõige enam meeldis mulle romaani lõpp, millest võib aimu saada, et lugu veel sugugi otsas ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

 Ei saagi teistmoodi öelda kui lugupeetud kaasarvustaja Ats Miller: meeldiv raamat.

Ulmet on, jah, niivõrd-kuivõrd – see ajarännuvärk. Aga käima läheb tegevus hooga, mis enne lõppu õnneks ka otsa ei saa. Millele aitab kõvasti kaasa muidugi see, et autor on tegevusaja ja –koha asjus välja uurinud enam-vähem kõik, mis uurida on. Seetõttu on lugejal lihtne tegevusse sisse elada.... ja sellega kaasa.

Eelarvustajad on raamatu tooni illustreerimiseks toonud doktor Nemgele näite. See nimi kergitas mul ühe suunurga muidugi üles, aga suhtekorraldaja Anti Lubrik juba mõlemad ja päris kõrgele. Samas on asi kaugel sellest, et raamat oleks läbinisti lõõp.

Mis puutub joonealuste ja sulusiseste kommentaaride paljususse, siis mind need ei häirinud (nagu ka saksa aadliku nimetamine kõiksugu nimedega). Vahel hakkasin mõtlema, et ehk autor kasutas veel viimast võimalust enne vihakõne seadustamist oma mõtteid avaldada.

Lugedes peategelase ajahüppe-eelsetest ettevalmistustest meenus mulle aga – ja väga eredalt – kellegi F. Nanseni teos „„Fram“ Polaarmeres“. Mida antud juhul tuleb võtta ülima kiitusena.

Relvaasjanduses on autor ilmselt vägagi kodus, nii et ma pean laskma ühel oma tuttaval jahimehel üht-teist endale kommenteerida, kui temagi selle teose läbi loetud saab.

Oh, mis ma ikka... Lugege ise. Ja kui eelarvustajad ütlesid „tugev neli“, siis ma lükkan komakoha pisut ülespoole ja panen „viie“. Ka sellepärast, et naudin kujutlust, kuidas need, kes on juba Lindgreni ja Christie teoseid pilastanud ning nüüd Dahli ja Flemingit kastreerivad, selle raamatu kallal vaeva nägema hakkavad.

Teksti loeti eesti keeles

Einojah, aitäh viitamast! Igavesti pull jutt... ega poolakaid endid ka säästeta: "А давайте разъебем вот эту собачку с хипповой головой." :D
Ain't et ulmet mina  küll ei märganud. Mis ei kahanda teose väärtust.
Teksti loeti vene keeles

Kena lühike lugu, vaid viimane lause rikub kõik ära. A' võib-olla too valitseja pidigi nii loll olema.
 
Teksti loeti inglise keeles

Wõrokas alias Tundmatu Arvustaja on selle jutu tegeliku arvustuse kirjutanud Vassiljevi loo "Bogu – Bogovo...: Rukopis, kotoroi ne bõlo" juurde, ja tollele mul midagi lisada ei ole.
Teksti loeti vene keeles

Ligi veerand sajandi eest on mitmed korüfeed sellele jutule järjest "viisi" pannud. Ju mul on vale peakuju, aga "viit" ei tule.
 
Miks? Sest lugedes tekkis mul selline tunne, nagu mulle, täiskasvanud inimesele, kes juba aastakümneid teab, et jõuluvana pole olemas, oleks hakatud lehekülgede kaupa selgitama, et jõuluvana pole olemas.
 
Aga lugeda oli kerge, seetõttu ka nii kõrge hinne.
Teksti loeti vene keeles

Nonii, vihjati, et võiks lugeda, ja sain selle peale isiksuse lõhestumise.
 
Mõistusega tajun, et jutt on väga hea.
 
Kuid kogu see venelaste sõja, Leningradi blokaadi ja fašistide jutt hakkab mulle nii vastu, nagu hakkas juba selle loo ilmumise ajal. Ning nüüd seda enam, arvestades, millega "sõjavõitjad" praegu Ukrainas tegelevad.
 
Mõistus ütleb "viis", tunded "üks". Hindeks saab aritmeetiline keskmine.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Väga päevakajaline lugu. Ja muhedalt kirjutatud, unustamata sealjuures kõiksugu rohelisi ja muid fanaatikuid pilgata.
 
Lausa utoopia, võiks mõelda. Et kuigi rohepööre on võiduka lõpuni viidud, elab maarahvas ikka edasi, ja mitte väga halvasti.
 
Tahaksin hirmsasti siia õige mitut tsitaati kirjutada, aga saan vist pidama. Lugege ja mõnulege ise -- esimesest lausest peale.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole ulme, kui mitte arvestada seda, et varem autojuhtimist vaid pildilt näinud poiss hakkab neegrilt ostetud Mustangiga sõitma nagu vana mees. Sõidukirjeldusi kannatab aga lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Jalakäijate ja autojuhtide rivaalitsemine pole ammu enam midagi uut, kuid hr. Leiber oskab seda kaunis põnevalt ja naljakalt kirjeldada. Lugege.  
 
Lugemise käigus kaalusin, kas panna "neli" või "viis" ning otsustasin hinnata selle järgi, kas lõpp on asjaks või ei.
 
Teksti loeti inglise keeles

No jälle üks jutt kurjast tulevikust, kus autod ja autoteed on inimesed endile allutanud. Peategelane sõidab oma ülemuse juurde ja annab aru viimasel ajal tekkinud tendentsist: korralikud, enamasti keskealised või vanemapoolsed inimesed sõidavad KST kuhu -- aga hästi kaugele. Autodega, muidugi, sest lendamine neile ei meeldi. Ja jäävadki sinna elama.
 
Aruandmise käigus selgub ka nähtuse põhjus, kuid see on liiga triviaalne, et seda siin ümber jutustada. Või jutule kõrgemat hinnet panna.
 
Teksti loeti inglise keeles

Näe, juba pool sajandit tagasi osati kirjutada sellest, mida mõtlematu rohepööramine endaga kaasa võib tuua. Selle eest saab jutt lisapalli. Ja muidugi oli juba siis ka teada, et igasugu rohejamad lähtuvad Kaliforniast.  
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke omamoodi antiutoopia. XX sajandi alguses võistlevad auto ja mingi trammi või lõbusõidurongi laadne transpordivahend. Ei lähe nii nagu meie maailmas.
 
Kuid seda lugu võidakse kasutada ka Fail Balticu reklaamimiseks...  
Teksti loeti inglise keeles

Minategelane elab linnakeses, kus on kolm tanklat-töökoda. Korraliku inimesena käib ta oma autoga (Rambler Americaniga) ühes kahest "nimega" töökojast. Kuid ühel päeval kaotab ta oma krediitkaardi ja on sunnitud mineme kolmandasse, mida peab keegi kodanik Bosko, kellel on üks abiline, üsna madala taktisagedusega noormees Bubber.
 
Minategelane ütleb Bubberile, et ta soovib oma autot hooldada (to service her), aga Bubber võtab asja ehk liiga täht-tähelt.
 
Rohkem ma ei räägi, sest seda juttu võite isegi lugeda.
 
P.S. Tol ajal oli Rambler American tõsise Usa autosõitja jaoks sihuke autolaadne toode.
Teksti loeti inglise keeles

"Lendav Hollandlane" lähitulevikust.
 
Ja rõõm selle üle, et hr. Martin autosid armastab. Muidu ta nendest niimoodi kirjutada ei saaks.
Teksti loeti inglise keeles

Peategelane on teedeehituse kõige vägevam boss. Tema ütleb, kuhu uus tee teha, tema ütleb, kas sinna mootorrattaid lubada, tema ütleb, ...
 
Ning ta pole lihtsalt mingi ametnikuhing. Tema suurim nauding on nendel teedel sõita. Eriti siis, kui need veel liikluseks avatud pole...
 
Kuid sel korral läheb midagi veidi vussi....
Teksti loeti inglise keeles

Üks ameerika autokonstruktor on sõitnud Itaaliasse, et kohtuda kunagise kuulsa autoehitaja Belliniga ja tagastada talle radiaatorikork, mis sattus konstruktori kätte üsna veidratel asjaoludel.
 
Suurte raskustega õnnestub tal vana Bellini juurde pääseda, kuid siis leiavad nad ühise keele, nagu kaks autohullu kunagi. Vanamees tunnistab üles, et ta on pärast avalikust elust lahkumist ehitanud veel ühe auto, ja pakub konstruktorile seda proovimiseks.
 
Auto ongi loomulikult maailma parim ning konstruktor otsustab selle tootmahakkamisega maailma õnnelikumaks teha.
 
Ja siis tuleb loo viimane lehekülg... Nii kurba juttu pole ma ammu lugenud.  Ahjah, fantastikat ega ulmet siin küll polnud.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, näete, isegi paralleelmaailma valimisel tasub enne peent kirja lugeda...
Keelekasutus, jah... aga pikapeale harjusin ära. Ainult tundub, et lugu on teismelistele kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles