Kasutajainfo

Robert A. Heinlein

07.07.1907–08.05.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

The Moon is a Harsh Mistress

(romaan aastast 1966)

ajakirjapublikatsioon: «If» 1965; detsember – 1966; aprill
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kuu on karm armuke»
Tallinn «Eesti Raamat» 2009

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
4
3
1
0
Keskmine hinne
4.409
Arvustused (22)

Yks neljast Heinleini Hugost. Ja yldiselt seda väärt. Syzee on mõnusalt mitmetahuline ja viimasepeal hästi kirjutatud. Esimest korda lugesin teda kunagi 90''ndate alguses, suht. vahetult peale seda kui meil endil siin poliitilised ymberkorraldused aset leidsid. Ja kuivõrd Mistressi syzee keerleb põhiliselt selle ymber, kuidas mingid tyybid kuu peal revolutsiooni korraldavad, siis mõned kohad (eriti jabur nägelemine riigipiruka ymber pärast revolutsiooni edukat lõpetamist) tekitasid paraja deja-vu. Peale selle muidugi hulgaliselt Henleinile tyypilisi filosoofilisi kõrvalepõikeid poliitilistel, sociaalsetel, sexuaalsetel jne. teemadel.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti viite väärt. "Moon Is a Harsh Mistress" on üks neist raamatutest, mida ma ühe hingetõmbega läbi lugesin ning siis teist korda lugema asusin. Kuigi raamatus on aeg ajalt pruugtud kunstlike lahendusi (Deus Ex Machina), näiteks see, et pärast arvuti kalla vandaliseerimist läks masin tagasi mitteintelligentseks (ta oli muutunud süzhee jaoks üleliigseks ning pealegi oli vaja lõpu jaoks tekitada dramaatiline moment, kus keegi saab surma), siis üldise VÄGA tugeva ülesehituse kohta võib öelda, et molekul tõrva ikka meepotti ei sega küll. Raamatu sõjapidamine meenutas mõnevõrra Taaveti ja Koljati sõjapidamist - vanad lasid katapuldiga hiigelsuuri kive maa pihta, mis lõpuks sundis maalasti tunnustama Kuu iseseisvust. Huvitav, millise lipu need kuu mehed omale valisid - trikoloori, või sellise punase risti päevadelt tuttava poolkuu märkgiga plagu? Kui kellegil on soovi kindla peale lugeda midagi head, klassikalist ning pikemaks ajaks mõtlemis andvat, siis see raamat on kindlalt üks neist, mida tasub kätte võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Läbiloetud poolest tosinast Heinleini romaanist meeldib see mulle kõige rohkem. Teoses on mõnusaid võrdlusi ja leide, nagu näiteks peaarvuti Mike nime päritolu: tehnik Manuel O’Kelly andis talle selle nime Mycroft Holmesi järgi! Mike ja Manuel ongi teose peategelased. Teos on tähtis ka selle poolest, et kaasaja ulmeklassik John Varley paigutab oma Kuul toimuvate juttude tegevuse selles romaanis kujutatud maailma. Mõningaid uitmõtteid teosest: 1) Kuu Iseseisvusdeklaratsioon sarnaneb üsna täpselt Ameerika Ühendriikide omaga; 2) Võimu ülevõtmine ülestõusnute poolt omab ühiseid jooni 1917 aasta oktoobrirevolutsiooniga (Lenini juhised infokeskuste, pankade la liiklussõlmede hõivamisest). Ilmselge 5. Oleks meeldiv, kui kui Heinleini esimene eesti keeles avaldatud romaan oleks just see.
Teksti loeti soome keeles

Sellest raamatust on pärit populaarne lühend TANSTAAFL - "There Ain`t No Such Thing As A Free Lunch". Samas on see üks väheseid usutavat funktsioneerivat anarhistlikku ühiskonda kirjeldav raamat mida ma tean. Eelkommenteerijale märkuseks Mike mitteintelligentseks muutumise kohta: loe "Cat Who Walked Through Walls" ja "To Sail Beyond Sunset".
Teksti loeti inglise keeles

Kui RAH asja ette võtab, siis tõsiselt. Raamat on muidugi üle kolmandiku sajandit vana, nii et teinekordki on muigamapanevaid apse, nagu see, et neil polnud seal Kuul kõigil õieti telefonegi ;-) Paraku kõik muu tuleb kanda plusspoolele. Sisukokkuvõte on eespool juba antud, mainiksin veel eriliselt ära RAH-i juttudes kogu aeg korduvad ebatraditsioonilised abieluvormid, mille funktsioneerimist on teoses üsna kirjeldatud - teatud moodsad vormid ürgkarjast, aga mitte midagi võimatut idees ei ole. Niisamuti on autor põhjalikult studeerinud revolutsiooniteooriaid ja selle kõik ülimalt nauditavalt kirja pannud. Tõepoolest teos, mida aeg-ajalt irvitades ühe hooga läbi loed.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat võib ju vana olla ja tehnika on tänapäevaks tublisti edasi arenenud, aga raamat on sellegi poolest väga hea. Vaevalt, et tänapäeval julgeoelku ülem oma faile avalikus arvutivõrgus hoiaks jne. Samuti oli hämmastav nii "suurvõimude", kui revolutsionääride sinisilmsus mõningates kohtades.

Eriti meeldis mulle Kuu elanike poolt kasutatav vene-inglise segakeel.

Teksti loeti inglise keeles

Nii kurb kui see ka pole - peab selle raamatu kohta ytlema - s6nnik. Kaks. Seesinane Kuu "yhiskond" haiseb kilomeetrite peale 60ndate hipiillusioonide ja kanepisuitsu j2rele. RAH on v6tnud ajastu "intelligentshinale" sydamel2hedase anarhia ja lisanud sinna omapoolse raamatust-raamatusse korduva teesi "kui piisavalt palju ninimesi 2ra tappa, siis ylej22nutel hakkab hea" ja saanud totaalselt ebareaalse kompoti. No EI USU! Inimestest (as we know em) sellist yhiskonda ei moodusta. Praktikas laguneks sedasorti yhiskond silmapikselt omavahel rivaalitsevateks klannideks ja klikkideks, koos t2navalahingute, veritasu ja muu juurdekuuluvaga. Teiseks - Mike kui Deus Ex. Jah, 60ndatel oli usk masinate "ilmeksimatusesse" ysna tugev, aga hea kirjanik peaks ajastu myytidest ometi kaugemale n2gema. No kohe mitte ei usu, et mitte keegi ei hakaks kahtlustama tehnilis probleeme Mike lollitamise peale. Kolmandaks - elutagamissysteemid on yhekordsed? Dubleerimata? Ilma k2sitisjuhtimiseta? Yheainsa arvuti kontrolli all? No teate. Need insenerid, kes selliseid systeeme planeerivad tuleks t6esti suunata lyysi vaakumit nuusutama.Aga eriti skisfreeniliseks teeb kogu loo see, et kuktanud yhed "V6imud" upitasid h2rrased revolutsin22rid pukki tegelikult teise. Absoluutse ja piiramatu v6imuga diktaatori - Mike - kelle k2es oli tegelikult kogu v6imut2ius. Lisaks oli Mike edukalt v6imeline tapma. Mis takistas tal edaspidigi hapnikukraani otsas istumast ja k2skimist inimestel teha, mis tal parasjagu p2he tuleb??? Sellesm6ttes on Mike ebaintelligentseks muutumine muidugi vajalik detail, aga paraku kuidagi otsitud lahendus. Kuna tegevus ise oli suht p6nev (mis siis et ebausutav) siis panen kahe. Muiud oleks puhas "1" tulnud.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast end tellisepaksusest Heinleini kogust "Minevik läbi homse" läbipuurimist otsustasin, et seda autorit loen edaspidi ainult siis, kui eesti keelde tõlgitakse. Selles mõttes oli käesolev romaan väga meeldiv üllatus-parim Heinlein, mida olen lugenud. Võinuks tõesti olla esimene maakeelne autori romaan, nagu Arvi märkinud, paraku nägi siinmail trükivalgust alles pärast "Nukkude isandaid", "Friday`t" ja "Tähesõdalasi", mis minu meelest kõik on nõrgemad.

Ühiskonnast...väga sümpaatne ja just sellises tahaksin ma elada. Mis puutub selle usutavusse... Ilmselt tundunuks keskaja inimestele ka meie praegune parlamentaarne demokraatia võimatu ning vältimatu kaosega kulmineeruv. Eriti karmis hapnikuta keskkonnas Kuul on Heinleini nägemuses tekkinud omaette süsteem. Jah, loogiline oleks arvata, et kui õigusemõistmine jätta kodanike endi hooleks, algaks lakkamatu veritasude tsükkel jne. Samas pole seda praktikas keegi proovinud ja kõik näited massilistest korratustest riigivõimu mittetoimimise korral pärinevad siiski äärmussituatsioonidest nagu sõda ning looduskatastroofid. Meie ühiskonnas on inimene sõltuv valitsusest ja tihti ei suuda ennast ka kaista... loodetakse politseile, sõltuvus sellest suurendab aga ka sõltuvust riigist ning teeb lihtsamaks elanikkonna allutamise kõige jaburamatele seadustele, mida võidakse välja mõelda. Heinleini maailmas pidid küüditatud algusest peale iseendaga hakkama saama ja mingit kaitset kelleltki neil loota polnud. Piisab vaid veritasude nõiaringi vältida ja uus süsteem hakkabki iseenesest tööle. ja täienduseks Prontole-Kuu lippu oli viimastel lehekülgedel piisavalt detailselt kirjeldatud.

Põnev raamat, mis ilmselt kauaks meelde jääb-eriti kividega pommitamine. Hoogne süžee ning sümpaatne ideoloogia-mida sa veel tahad.

Teksti loeti eesti keeles

Eks ta tänapäeval lugedes muidugi pisut vananenud tundub, aga no olgu peale, arvestame et tegu on klassikaga. Tammsaarele ju ei hakka ette heitma et ta on vananenud. Kohati - tuleneb see nüüd teose vanusest või millestki muust - tükib otsene poliitiline propaganda siiski nii palju esiplaanile et kipub lugemist häirima, aga elame üle.

Kirjeldatud Kuu ühiskonnakorraldus võib ju uskumatu tunduda, mind aga pani Heinlein küll mõtlema, et huvitav mil määral ühiskonnakorraldus sõltub välistest teguritest versus inimese seesmisest olemusest (või no mis see viimane üldse on). Kui näiteks pikaajaline keskmine temperatuur Maal oleks 5 kraadi võrra soojem või külmem tegelikust, kuidas see võiks inimeste ühiskonna korraldust mõjutada?

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu alguses tekkis ootuse tunne ja korraks ka vau efekt. Kohe-kohe läheb märuliks, mõtlesin. Sama mõte oli ka pärast sadat lehekülge ja jätkus ka peale kahesajandat.Mulle meeldisid vestlused ühiskonna ja riigikorralduse teemadel. Olid mõned eredamad sähvatused ja tänapäeval aktuaalse ja propageeritava säästlikuma eluviisi poole püüdlemine – ärme kuluta rohkem ressursse kui on, muidu sureme välja. Sõnum käis küll Kuul elava koloonia pihta, aga on täna 1:1 Maale laiendatav.Autor oli armutu Maa ja Kuu valitsemise, bürokraatia ning ühiskonnakorralduse suhtes.Ei meeldinud, et kogu romaan oli ülevaatlikust vaatenurgast üles ehitatud. Lähiülesvõtteid ja sündmuste keskele sukeldumisi oli liiga vähe. Autor pühendus ideaalse revolutsiooni plaanide kirjeldamisele ülaltvaates ja ajanihetega.Suur iseseisvalt mõtlev masin paksu betoonikihi all oli vist tol ajal, kui raamat kirjutati, kuum teema. Hetkel tundus tüütu.Hea lugemine. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatamata mõningasele aegumisele ääretult mõnus lugemine. Aegumise märgid, nagu mingid imelikud perfokaartidel arvutiprogrammid või kummaline telefonisüsteem ei seganud ega häirinud. Ei häirinud ka lahe venepärane kuulaste kultuur, mis meenutas väga kergelt "Kellavärgiga apelsini", aga ainult väga kergelt.

Heinlein on ulmekirjanduse kunn, ei saa midagi parata, see on nii...

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin tõelise mõnuga - parajalt oli selles anarhistlikus Kuu kultuuris ja tema vabadusvõitluses huumorit, aktsiooni, tõsidust ja ei puudunud ka oma dramaatika. Eriti kahju oli muidugi arvutist, kelle intellekt kaotsi läks. Seega mitte just kõige klassikalisem happy end.

Tähelepanu väärib veel minu meelest ka asjaolu, et vaba maailma kodanikuna suudab Heinlein tekitada neis, kellel on mälestus N.Liidu ajastust, teatavat äratundmise "rõõmu".

Teksti loeti eesti keeles

Inimesed on Kuu koloniseerinud ja välja on see kukkunud nagu kolooniad alati, enamik elanikke on siia saadetud asumisele. Maalaste määratud pealikku hüütakse Vangiülemaks. Samas ei ole kuuelanikud mingid kaabakad, sest sellised lüüakse tavaliselt nii raskes keskkonnas nagu Kuu paari esimese nädala jooksul maha. Vähehaaval on välja kujunenud Maa omast täiesti erinev ühiskond, kus miski alates erinevatest abielutüüpidest kuni kohtumõistmiseni välja ei klapi maalaste arusaamisega sellest, mis on õige. Kuulaste arvates ei ole õige aga nende suurima ekspordiartikli vilja hind. Hullem veel, üks teadlane arvutab välja, et kui viljasaadetised Maale samas tempos jätkuvad, on üsna varsti elul Kuul kriips peal, sest sesi saab otsa.

Selles revolutsioonilises olukorras astuvad lugeja ette peategelased arvutiparandaja Mannie, noor ilus naisrevolutsionäär Wyoming, vana Professor ja Kuu peaarvuti Mike, kelle inimlikust isiksusest on aim ainult kolmel eelpoolnimetatul. Raamat räägibki, kuidas see nelik Kuul revolutsiooni planeerib ja ära korraldab.

Hinde mõttes olen sellesama dilemma ees, mis Heinleiniga ikka. Mäherdune sotsiopaat! Ma pean tema väärtusi suures osas jamaks, mida ulmekast lugeda on ehk isegi huvitav. Konkreetne raamat ise oli muidu väga hea, eriti algus.

Teksti loeti eesti keeles

Revolutsioon Heinleini moodi. Seekord meie toreda koduplaneedi kaaslasel Kuul. Enamuse, pea kaks kolmandiku, raamatust moodustabki riigipöörde planeerimine ja organiseerimine. Autor on eeskuju võtnud mitmetest ajaloolistest võimuhaaramistest ning sellele osale pole midagi ette heita. Viimane osa teosest tegeleb saavutatud iseseisvuse säilitamisega. Samuti täiesti põnev lugemine, kuid natuke loogikavabam. Minu jaoks oli asi natuke liiga lihtne, eiti veel, kui võtta arvesse, et enamuse "kolonistidest" olid endised kurjategijad. Ei su ma eriti, et selliselt pinnalt võib võrsuda nii homogeenne ja kuulekas ühiskond. Autor on sellele probleemile küll lahendusi pakkunud, kuid minu meelest polnud tema argumendid eriti veenvad. Eelpool mainitud puudustest hoolimata on tegemist üsna põneva ja kaasahaarava lugemismaterjaliga. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mis seal ikka, eelkõnelejad on nii pikalt kõnelenud, et mul jääb üle vaid enda mõõdupuul ülal valdavalt juba nimetatud plussid ja miinused kokku lugeda. Alustame heatahtliku lugejana 5 punktist nagu ikka.

- Masina spontaanne "ärkamine" isiksuseks lihtsalt ühenduste lisamisel: vaevalt küll. Imetaja aju, saati siis veel inimaju on täis elutähtsaid keerulisi keskusi, mis on kümnete miljonite aastatega arenenud selliseks, et meie oleme lõpuks - kes vähem, kes rohkem - isiksused. Kogu romaan on üles ehitatud Deus ex Machina`le.

- Mõte, et Kuu peal võidaks India jaoks nisu kasvatada, on võrreldav kangelaslike Nõukogude põllumajandajate ideega Dicksoni saarel vilja kasvatama hakata. Peale selle, kolme miljoni kuulase toodang oleks 11 miljardi maalase jaoks igal juhul vaid piisk meres.

- Kujutatud ühiskond on täielik jama. Isereguleeruva enam-vähem libertaanliku süsteemi asemel oleks see tegelikult olnud vanglavõimudega koostööd tegevate jõukude ja sündikaatide räige kontrolli all ning vähemalt siseturu jaoks olulisim majandusharu sünteetiliste mõnuainete tootmine. Seda oli ka 1965. aastal piisavalt palju kordi nähtud, mis vangilaagrites saama hakkab, et Heinleini arusaama naiivseks utoopiaks pidada. Kurioosumina võib mainida, et kuigi abieluvorme oli hulk, seksiti ikka kahekesi pimedas teki all.

+ Varajane küberruumi entiteet toimetamas inimmaailmas selleks loodud sünteetilise isiksuse (seltsimees Adam Selene) abil.

+ Revolutsiooni strateegia ja taktika oli enam-vähem usutav.

Kolme priske miinuse ja kahe kõhna plussi peale kokku on "rahuldav" hinne õiglane küll.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Algus veidi venis, aga kui lugu käima läks, oli päris nauditav lugemine. Aga miks jälle "Mike", kas tõesti rohkem nimesid ei olnud?
Teksti loeti eesti keeles

Korralik Heinlein, nii põnevust kui arutlust. Kuu peal vilja kasvatamine ja seda enam selle eksport Maale on muidugi jabur, kuid seda oli tegevuse arendamiseks vaja. "Hakkame neid *** maakaid kividega loopima" :)
Ma jäin korraks kõhklema "nelja" ja "viie" vahel. Kuid et mõni eelarvustaja on virisenud arvutustehnika ja telefoniasjanduse kehva ekstrapolatsiooni üle, siis a) panen kõrgema hinde ja b) märgin, et poleks kuigi suur au ennustada ühiskonda, kus igaühel on taskus Apollo programmi omast hulga suurem arvutusvõimsus, millega peale sotsiaalmeedias asumise suurt midagi peale ei hakata :P
 
Teksti loeti inglise keeles

The Moon Is a Harsh Mistress on revolutsiooni-ulmelugu. Selles loos on Kuu kasutusel suuremat sorti karistuslaagrina, kuhu Maa pealt kurjategijaid (ja suuremal hulgal poliitvange) saadetakse. Loo alguseks on selline süsteem toiminud juba mitu põlvkonda ja 90% Kuu elanikest on kas karistuse ära kandnud või vabalt sündinud.
 
Üks selliseid on arvutitehnik Manuel Garcia "Mannie" O'Kelly-Davis, kes hooldab Kuu keskset arvutisüsteemi. Ühel päeval avastab ta, et see on lihtsast masinast muutunud mõistuslikuks. Samal ajal muutuvad Kuu süsteemi tingimused iga aastaga viletsamaks ning vanglarežiimi jätkumine tähendaks varem või hiljem täielikku kollapsi.
 
Kui Mannie satub juhuslikult kokku Maalt pärit revolutsionääri, vana professori Bernardo de la Pazi ja noore töölisliikumise juhi Wyoming Knottiga, hakkavad nad planeerima võimalikku revolutsiooni. Esialgu tundub kogu Maa võimsuse vastu hakkamine võimatu, kuid ehk on asjaolusid, mis kaalukausse mõjutada saaksid?
 
Ma olen seda teost muidugi korduvalt lugenud, kuid seni mitte originaalis. Üks asi, mis minust seni tõlkes mööda on läinud, on jutustaja Manny kasutatav keel, mis on küll nime poolest inglise, kuid kõneviisilt pigem kreool-tüüpi. See on väga tore element, mis sümboliseerib erinevate rahvaste segunemist isegi paremini, kui sagedased viited erinevatele nahavärvidele.
 
Mida ma aga selle loo puhul kõige enam armastan, on selle lõbusus. See meenutab toonilt rohkem Heinleini 50ndatel kirjutatud hoogsaid noortekaid, kui 60ndatel ja hiljem kirjutatud paljusid teoseid (siin on kõige parem näide vast kuulus "Võõrana võõral maal"), kus autor ka ise on ilmselgelt püüdnud midagi tõsisemat kirjutada.
 
See ei tähenda, et "Kuu on karm armuke" poleks millegi poolest tõsine. Vastupidi, kogu see Heinleini ettekujutus Kuu ühiskonna libertaristlikust anarhismist on üks tema otsesõnaliselt selgemaid manifeste üldse. Kuid õnneks on see siin eelkõige taustsüsteemiks ning selle kohta aru andvaid monolooge ei ole liigsel hulgal.
 
Sest kogu loo mõte ja tegevus on suunatud ühele kindlale eesmärgile - kuidas teha edukat revolutsiooni. See on ka piisavalt tark mõistmaks, et vanglaülema ja tema kõrilõikajatest valvurite kukutamine on alles esimene ja kõige lihtsam samm. Kogu teekonda paari inimese vandenõust kuni tunnustatud riigini on siin kujutatud lausa käsiraamatuliku põhjalikkusega.
 
Ning kui vandeseltslastel abiks olev mõistuslik superarvuti ongi selle kõige juures sõna otseses mõttes "jumal masinast", ei võta see sel hetkel enam loolt endalt midagi ära. Kindlasti on valikute üle võimalik vaielda, kuid minu arvates on see siin oma tooni, sisu ja tasakaalu poolest kogu Heinleini loomingu parim teos.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Indrek Rüütel
1978
Kasutaja rollid edit_authors
edit_tags
edit_books
Viimased 25 arvustused:
5.2023

2022 Dragon Award - nomineeritud; 2022 Locus Award - nomineeritud. Et siis sihuke raamat...
 
Miks "4" ja mitte "5" või madalam hinne. Ilmselt jääb siit puudu peaasjalikult draamat ja nö suurt asja. Väikesel, personaalsel tasemel on aktsiooni, on huvitavaid tegelasi, on täitsa vahva maailm välja mõeldud. Aga väheks nagu jääb. Tahaks enamat. 
 
Sündmused toimuvad Tuntud Universumis. Nagu võib loo taustast aru saada, siis see muidugi kogu aeg laieneb. Üldiselt on täitsa SF-värk, kuid siin-seal viskab sisse mõtteavaldusi, et maagia ka eksisteerib. Et näiteks Püha Tarumõistus (Holy Hive Mind) loodi maagia abil ja keegi kuskil kasutab lahingumaage (battle mages), kaks tegelast osutuvad libalõvideks (werelions) jne. Samas nähtuse kohta, mida nimetatakse vaimudeks (ghosts), on täiesti ratsionaalne teaduslik selgitus...
 
Endine kapten Nikolette (Niko) Larsen on suutnud end Püha Tarumõistuse sunnisteenistusest välja nihverdada koos oma viimase üksuse riismetega. Ja nad on avanud ühe eksklusiivse restorani kosmosejaamas Topeltkauge (Twicefar) ja nimetanud selle Viimaseks Võimaluseks. Restoran on küll kogunud tuntust, kuid pole veel kasumisse jõudnud.
 
Raamat algab sealt, et Niko & Co on saanud teada, et neile saabub sööma ja restorani hindama üle Tuntud Universumi teada-tuntud kriitik, kelle võimuses on neile soovi korral anda Nikkelin Orb (a'la selle maailma Michelini tärn), mis oleks oluline samm kasumlikuks muutumiseks. Ja kasumlikuks on vaja muutuda, sest restoran pole tegelikult Niko rahulik pensionisammas, vaid kõigest üks oluline samm ühe teise eesmärgi suunas.
 
Kriitik tulebki. Aga tuleb ka üks elumehest ülirikkur, kes saabub Topeltkaugele überlaheda biloogilise kosmoselaevaga You Sexy Thing. Üllatus-üllatus - kuulus kriitik kutsub ta oma lauda koos sööma. 
 
Samal päeval on Niko saanud veidra saadetise: krüokonteineri, mis sisaldab selles säilitatavat pealtnäha teismelist tüdrukut. Ja et veidrusi veel vähe pole, siis Niko kambas olev ennustaja toob kuuldavale prohveteeringu, et ees ootab häving ja katsumused, pimedus ja mis kõik veel. Nad kõnnivad Saatuse Spiraalil...
 
Ja parasjagu siis kui peaks toimuma õhtusöögi serveerimine, läheb mölluks. Ei puudu selles veider kosmiline superjõud, naaberimpeeriumis (vist toimuv???) paleepööre, ninatark biolaev You Sexy Thing, mis on täitsa omaette tegelase mõõduga, vanglaplaneet, piraatide turvasadam, sadislik piraadipealik jmt. 
 
Tegelastel on oma ajalugu, mis tasahilju saab selgemaks. Kusjuures suur osa neist on igasugu veidrad tulnukad (enamvähem humanoidsetest kuni upliftitud šimpansi ning kõigiga kogu aeg seksida sooviva kaheksajala-taolise olevuseni). Saab nalja, on tõsisemaid hetki. 
 
Ameerikamaal (ja mujalgi) teemaks tõstatunud sooidentiteediküsimused ja asesõnade kaasaegne käsitlus on siin teksti sisse põimitud. Seda lugedes ajab vägisi muigama mõte, et inglisekeelne maailm püüab kõigest hingest jõuda sinna, kus meie kodune ugrimugri keel on ammu loomuomaselt olnud: meie keelekasutus on sooneutraalne. 
 
Jah - see on ka esimene osa järjekordsest sarjast. Teine on välja kuulutatud 2023.a sügiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Järg 2019.a ilmunud teosele "Outland". Mis ilmtingimata poleks ju järge vajanud, aga kuna taolise maailmalõpu loo puhul jääb ju ikka õhku võimalus kujutluseks, mis edasi sai, siis "Earthside" on antud loo teine osa. Meeldetuletuseks, et peotäis tudengeid on leiutanud viisi, kuidas liikuda paralleeluniversumite vahel ja niimoodi loonud ettekavatsematult, kuid tänuväärselt võimaluse pääseda pakku Yellowstone'i supervulkaani superpurske mõjude eest. Sarja alapealkirjaks on ilmunud Kvantmaa (Quantum Earth), mis on siis vihje sellele, et paraleelmaailmad ja nende vahet liikumise tehnoloogia on seotud kvantolekute ja temporaaltõenäosuste jmt. 
 
Rivendelli koloonia, mis esimeses osas loodi on end enamvähem sisse töötanud. Selles elab ja valmistub esimeseks talveks mõnisada inimest, kes on peamiselt nooremad kui 40 (suur osa üliõpilased) ja paljud on mingi ala spetsialistid. Tegeletakse varude täiendamisega Vanalt Maalt (Earthside) ja jõudu mööda proovitakse otsida teisi eksisteerivaid paralleelmaailmasid, mida ka leitakse. Eesmärk, et võibolla on kuskil toimiv tsivilisatsioon, mis võiks abi pakkuda. 
 
Kõrvalepõigetena visandab autor pildikesi mujal maailmas toimuvast, mis tegelikult pealiini(de)ga eriti ei seondu, annab üksnes natuke tausta juurde. Koloonia arendamiseks on vaja ehitada juurde suuremaid kvantväravaid, kuid juppe pole enam. Juppide jaoks vaja minna ekspeditsioonile Omahasse. Selle käigus leitakse üks ellujäänute grupp, kes siis tulevad ka Outlandi Rivendelli. 
 
Kuna inimeste hulk on juba suureks kasvanud, siis tekkib vajadus luua toimiv valitsus ja üleüldse - kaua "väravahoidjad" kogu seda showd majandavad? 
 
Igas vähegi suuremas inimpuntras on kindlasi sekka ka mõni psühh ja loomulikult kui hakatakse poliitikat tegema, siis kipub ratsionaalne mõtlemine tahaplaanile jääma (ja autoril on võimalus päevakajalisteks kommentaarideks ilukirjanduslikus formaadis). 
 
On aktsiooni, on kirjeldusi, dialooge, arutelusid jne; mõni väiksem üllatus ja peamurdmist, kes on mõrvar jagub ka natuke. Kuna kaks osa on nüüd olemas, siis üsna õigustatult tekkib tunne, et ju vist ikka on kolmandaks (ja nt ka neljandaks) otsad lahti. Jätkuvalt on siin natuke sellist tähevärava ja pikkmaa vaibi. Samas Pratchett/Baxter saagaga võrreldes tundub, et vaatamata lõõpivale toonile on proovinud Taylor jääda mingi tema jaoks tõsiseltvõetavuse piiridesse. Eks ta ikka üks selline ajaviitekirjandus ikka ole.  
Teksti loeti inglise keeles

Kolmas lühiromaan The Dispatcher sarjast. Eelmisest kahest osast tuttav Tony Valdez töötab Chicagos haiglas valve-ärasaatjana. Tegemist pole just kõige meeldivama tööotsaga, sest parasjagu möllab koroonapandeemia ja alatasa tuleb tal tegeleda intensiivraviosakonnas hingamisaparaatide alla pandud patsientide lähedastega, kellel on millegi pärast ettekujutus, et kui nende lähedane surmatakse, siis materialiseerub ta kodus (või mõnes teises kohas, kus end turvaliselt tunneb) ja temaga on kõik jälle hästi. Tegelikkuses muidugi mitte, sest reeglina on need inimesed juba mõnda aega väga halvas seisus olnud ja see veider tapmise järel haihtumine ning tagasi koju materialiseerumine taastab inimese seisundis, milles ta oli ca 24h enne tapmist... Seega on Tony suhteliselt masendunud oma sunnitud ebameeldivast tööst, millesse ta pandeemia tõttu on osariigi valitsuse poolt sunnitud. (Keeldumisega kaasneks ärasaatja-litsentsi tühistamine.)
 
Ja siis laekub haiglasse väga raskes seisus Mason Schilling - rohkem/vähem sõber, kes on läbi käinud ka eelmisest kahest osast. Mason on kahtlaste otstega tegelev ärasaatja. Sedapuhku on ta aga millegi tõttu hüpanud välja kiirteel sõitvast autost ja saanud löögi teiselt autolt ja väga raskes seisus. Mis peamine - ta ütleb Tonyle, et tal on suur probleem - ta ei tunne end kusagil turvaliselt. Seega, mismoodi ta saaks surmamise järgselt uuesti materialiseeruda? 
 
Tony kistakse siin vastu oma tahtmist mahhinatsioonidesse, millesse on segatud selle ilma vägevad miljardärid, krüptoraha, äpid jne. Üks miljardär on miskipärast enesetapu sooritanud. Teine "põgeneb püssikuuli" abil USAst tagasi koju Prantsusmaale kui politsei teda küsitleda tahab. Mason jääb ellu, kuid põgeneb nii politsei kui FBI eest. Mismoodi kõigest sellest ühes tükis välja tulla ja üleüldse - mis toimub? Järjekordne krimilugu maailmas, milles 999/1000 tõenäosusega mõrvatud inimene ei jää surnuks, vaid tuleb tagasi. Ja kõik, mis selle veidrusega kaasneb meie (või noh - USA) tänases niigi veidras ühiskonnas.
 
Kaks ääremärkust - audioversioon avaldati tegelikult 2022.aastal. Kuid märkisin siia avaldamisaastaks 2023, mis on nii Amazonis kui Goodreadsis paber ja e-raamatu ilmumise aasta. Teine teema on asjaolu, et raamatus on rohkem kui 40 tuh sõna ja konkurentsitult pikim lugu sarjas: 163 lk. Samas nimetavad nii Amazon kui Goodreads seda lühiromaaniks (või siis jutustuseks - novella). Et olgu siis pikk lühiromaan, sest tõsi ta on - lihtsa, sirgjoonelise struktuuriga lugu. Aga igati mõnus meelelahutus kindlapeale. Koos paraja annuse ühiskonnakriitikaga.
Teksti loeti inglise keeles

Meeldis tegelikult rohkemgi kui Jennifer Morgue. Detailina oli eriti lõbus muidugi see, kuidas selgitati iPhone'i ebanormaalset edukust kui neljanda (või oli see viienda?) astme lummust (meeldivusloits ehk glamuur, mille kohta Stross pruugibki nii toredasti sõna glamour). Ja üle kogu teose on laotatud tekina tunne, et miskit kurja on vääramatult tulekul...
Teksti loeti inglise keeles

Olgu selle Bondi ja Lovecraftiga, kuidas on... Mis muidugi on mulle alati Bondi puhul huvitav tundunud, on asjaolu, et spioonipõnevik pole üles ehitatud tüüpilisele USA-Venemaa või Ida-Lääne või kes-iganes Saksamaa vastu jne. Ühel poole võib ju olla Briti valitsus (olgu siis Bond ja MI6 või Bob Howard ja Laundry), kuid teisel pool on tüüpiliselt mingi erahuvi - korporatsioonid, salaorganisatsioonid ja sellised. Ja Lovecrafti tunnustan mitte autorina, vaid pigem imetlen siiani tema laialdast inspireerivat mõju teadusliku fantastika ja õudusmaastikul.
 
Siingi on peapahalaseks üks rikkur. Tegevustikus nagu eelarvustajad on juba sedastanud on vihjeid Bondile mitte lusika, vaid pigem kapaga. Mitte et mind oleks häirinud.
 
Niisiis minnakse Kariibide sügavikust üht artefakti üles tirima. Nagu ikka on kuskil õhkõrna piiri taga deemonite maailm, mis tahtmise ja võimaluse kokku sobitumise korral neelaks inimkonna paari ampsuga. Selgub, et me pole Maal sugugi üksi ja Bobi jaoks muutuvad asjad pingeilsemaks kui talle meeldiks.
 
Laundry sarjas on Stross jätkuvalt seganud paraja annuse jaburat komöödiat kõige õõvastavamate kontseptsioonide ja ideedega. Lobeda jutu, huumori ja seikluse taga luurab midagi õige koledat.
 
Meeldis vägagi.
Teksti loeti inglise keeles

Alex Benedicti seeria 9. raamat. Seerias on mõned mu vaieldamatud lemmikud (nt A Talent for War, Seeker, Devil's Eye, Firebird) ja mõned pigem sellised mehh-raamatud (nt Polaris, Octavia Gone). Siiski olen järjepanu siiani jõudnud, mis võib ju olla lihtsalt tunnistus põikpäisusest ühe lemmikautori loomingu tarbimisel, kuid teisalt - kirjutada McDevitt siiski mõistab. Kirjutab selliselt, et maailm hakkab elama. Isegi kui tema stiil on kohati puine (ilmselge armastus lihtlausete vastu) ja koormatud tohutu koguse triviaalsete detailidega.
 
Seekord tõmbab loo käima uurimislaev Columbia, mis sattub kauges tähesüsteemis elukõlblikul planeedil tulnukate küla peale. Jätkumissioon aga ei leia sealt midagi - küla ise ja tulnukad oleksid justkui haihtunud. Samal ajal jõuab inimkonnani ühe teise tulnukarassi kosmoselaev ja kõik on elevil kontakti tõttu, sest teadagi - universum on üks kõle ja üksildane paik, kus mõistusega olendeid, kellega maha istuda, koos teed juua, malet mängida, raamatutest, teatrist, filosoofiast ja religioonist lobiseda on näruselt vähe. Ja need vähesedki (Mutes) küllalt õõvastavad. Noh - ega need uuedki pole teab, mis kenakesed oma väljanägemiselt, kuid eelpool nimetatud tegevused näikse neile meeldivat küll.
 
Aga mis sai sellest külast, mis seal kaugel planeedil haihtus? Vaatamata keeldudele organiseerib Alex Benedict uue missiooni. Neil on lootus leida asitõendeid, võibolla isegi saada mõistatuse jälile. Kui mitte muud, siis vähemalt mingigi tulnukatest maha jäänud ese võiks olla piisavalt väärt, et kulud kaetuks saaksid... 
 
Minnakse, tuhnitakse ringi ja tulemused on... Huvitavad.
 
Miks siis hindeks "3". Sest kuidagi jätab see "rahvarohkemaks" muutuv universum mind veidi rahulolematuks. Otsekui kipuks autor revideerima oma seni iseloomulikku tunnetust universumi olemusest. Kuidagi mõjub see teos natuke väsinult ja on natuke laialivalguv. Mitte nagu enam "päris see". Aga kui McDevitt meeldib, siis muidugi on see vaat' et kohustuslik kirjandus. Hakkama pandud raha ja aega ei pea maha visatuks.
Teksti loeti inglise keeles

Jack Kernigan on 20. eluaastates äsja natuke segastel asjaoludel MIT'st kinga saanud tegelane, kes on seetõttu maandunud tagasi vanematekoju Ohios, kus ta isa "kapakohilas" poodnikuametit peab ja Jack kohusetundlikult kaasa aitab, et mitte päris vanemate kulul seni oleskleda, kuniks isikliku elu uuesti joonele saab. Ühel päeval toimetab ta kliendile tellimust ja ajab midagi auto alla. See midagi on nähtamatu.
 
Natukese sehkendamise järel selgub, et see midagi on nähtamatu tulnukas. Noh - kus on nähtamatu tulnukas, seal võiks ju olla ka tema laev. Ja kui on nähtamatu kosmoselaev, siis tekkib paratamatult küsimus, misasja teeb nähtamatu tulnukas nähtamatu kosmoselaevaga ühes täiesti nähtamatus (st väheolulises) Ohio linnakeses... Mõistetavatl peab Jack koos kahe sõbra ja kosmoselaeva tehisaru abiga päästma inimkonna kindlast hukust, mida sepitsevad salakavalad tulnukad, kes nagu selgub on mingi suurema tähtedevahelise konföderatsiooni "pahad poisid".
 
"Roadkill" oli meeldiv nädalavahetuselugemine. Sarnaselt Taylory teiste Bobiverse'i väliste romaanidega on see lobeda dialoogi ja kiirelt areneva sündmustikuga seikluslugu, kus peatükk-peatüki järel panuseid üha suuremaks krutitakse. Ilmselt 15-aastane mina oleks seda lugedes vaimustusest ülesalla hüpanud ja seosetuid hääli kuuldavale toonud. Aga nagu öeldud - igati meeldiv lugemine. 
 
Kui midagii kritiseerida, siis ilmselt oleks selleks just seesama "tegemist on kvaliteetse kiirtoidukoha burgeriga", mis iseloomustab ka raamatuid "Singularity Trap" ja "Outland". Raamat ilmselgelt väga ei sihigi mingeid suuremaid ja sügavamaid eesmärke kui olla kvaliteetne kiire meelelahutus. Seetõttu ei tule ka maksimumhinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Seesinane on üks veider raamat. Selles tähenduses, et kõik nö igapäevane Bob Howardi elus, alustades raamatu avalehekülgedel kirjeldatud varitsusest (põõsas vihma ja külma käes kükitamine, et akna kaudu kuhugi kontorisse sisse murda eesmärgiga sealt midagi varastada) ja jätkates kogu selle salateenistuse sise-elu korralduse ning olgu siis või Bobi korterikaaslaste tegemistega, on selline mõnus-jabur irooniline kommentaar Briti (või minu poolest mistahes) valitsusasutuse iseennast ülearu tõsiselt võtva bürokraatia aadressil. Kasvõi juba nimetus Laundry räägib iseenda eest. Satiir oma eheduses.
 
Aga samal ajal on juba sealtsamast avalehekülgede varitsusest selge, et midagi kummalist on teoksil. Et noh - kui inimesed jõuavad matemaatikaga kaugemale põhikoolist, keskkoolist ja tavapärasest kõrgkooli kõrgemast matemaatikast, sinna kuhugi tõeliste probleemide lahendamiseni, siis ületatakse aegruumi piire ja avatakse väravaid teistesse universumitesse, kus luuravad kohutavad mõistused, mis otsivad kontakti ja võimalusel sissepääsu meie maailma. Ja veel kuskil esimese kolmandiku juures on kõigel jätkuvalt selline satiiri mekk küljes.
 
Raamatu tonaalsus aga muutub tasahilju. Ja vaatamata satiiri säilimisele teatud osades, on kokkuvõttes tegemist hirmuäratava pildiga, milles Stross maalib küllaltki detailselt lugejale kõikvõimalikku õõva läbi okultsete relvastusprogrammide ja nende vastase võitluse.
 
Teose pealkirjaks olev 'atrocity' saab sootuks sügavama tähenduse kui lihtsalt 'julmus' või 'metsikus'.
Teksti loeti inglise keeles

Kaiju Kaitsmise Ühing (KKÜ) on organisatsioon, mis nagu nimigi ütleb, tegeleb hiiglaslike, koletislike elukate kaitsmisega. See on mittetulundusorganisatsioon (ingl.k NGO ehk siis non-governmental organization), mis samas siiski saab oma rahastuse paljudelt salajase paktiga liitunud valitsustelt, loomulikult energia- ja relvatööstuse gigantidelt ja muidu asjasse puutuvatelt miljardäridelt. Suht-koht õnnestunult on nad suutnud endid eemal hoida suuremast tähelepanust, sest KKÜ töötajatele ja teistele asjaosalistele kehtib reegel: KKÜst ja selle tegemistest ei räägita väljaspool KKÜd ja selle tööpõldu.
 
Peategelane Jamie Gray saab COVID19 (ja-jah...) pandeemia avapäevadel töö juurest kinga (et see on esimese mõne lehekülje teema, siis antagu väike spoiler andeks), töötab natuke aega toidukullerina ja sattub juhuslikult tööle KKÜsse. Kaiju'sid kaitsma. Sest need on loomullikult päriselt olemas. Ja kaitset vajavad nii need elukad kui muidugi inimkond. Kuidas täpsemalt tuleb siis lugeda huvilisel endal. 
 
Ma olen rahulolematu selle raamatuga mitmel põhjusel. Muidugi on see lihtne, lobe, meelelahutuslik lugemine, enamvähem sama ajuvaba ja vaata et vaimuvaene nagu keskmine hollivuudi seiklus-aktsioon. See koosneb peamiselt klišeedest ja (mitte ainult) Scalzile iseloomulikust lõõpivast, iroonilisest, sarkastilisest dialoogist. Natuke midagi toimub ka. See tähendab, et peategelane kaotab töö, saab tööle, läheb kuhugi, jõuab kohale, kohtub inimestega, nad teevad üht-teist, toimub esimene väiksem aktsioon, siis toimub väike vahepealne sündmuste areng, ilmub peapahalane, tekitatakse kriis, mida siis tegelased lahendavad, asjad lähevad veel hullemaks, leitakse lahendused, imeline pääsemine, õnnelik lõpp (mitte kõigi jaoks), epiloog. 
 
Lugedes oli tunne, et see on filmisüžee. Sirvisin netiavaruses arvustusi (jättes kõrvale vaimustusest rõkkavad 5-tärni fanfaarid ja porisevad 1-2-tärni vinguviiulid) ning nägin, et suht-koht minu moodi arvajaid (filmi ja/või seriaali käsikirja märkajad; nii-õhuke-ongi-imestajad) oli päris mitmeid. Tegelasi eriti ei arendata, kõik on mustvalgelt selge, kes on hea, kes paha. Näpuotsaga poliitkorrektsust, irisemist president Trumpi üle (muidugi nimesid nimetamata) ja täiesti ilma seksita (st sobib ka ilmselt 14-16 aastastele, kuigi saaks ilmselt R-reitingu), õilsad loomakaitsjad, idufirmade nüppel ja suur-paha-korporatsioon. Kõik justkui oleks olemas.
 
Paralleelid võivad tekkida ka "Jurassic Parkiga", kuid selles võrdluses jääb Scalzi "Kaiju" igast asendist alla. Niipaljukest teadsin ma enne lugema asumist, et võrdlusi võiks vedada veel ka nt "Pikkmaaga" või Dennis E. Taylori "Outland'iga" - ja ausaltöelda on "Pikkmaa" esimene osa kõvasti parem vaatamata sellele, et "Kaiju" oleks justkui tublisti rohkem SF. "Outland" on suht-koht ehe young adult katastroofi-lugu ja tegelikult meeldis mulle ka rohkem. "Kaiju" on umbes täpselt sama väikese ambitsiooniga raamat nagu Scalzin "Fuzzy Nation". Autor ise ütleb järelsõnas, et see pole mingi ülev rokkoopus, vaid (kvaliteetne) pop-lugu. Noh - ütleme, et see paistab välja. Mõnigi pop-lugu on hea. See siin jääb ootustele alla. (Kummalisel kombel oli autori järelsõna vaat' et sama huvitav kui teos ise...)
 
Päris pettumusega võiks "2" ka ju hindeks panna. Natuke aga rehabiliteerib raamatut kõik see, mis puutub kaiju'desse endisse. Näpuotsaga biotehnoloogiat ja ökoloogiat ja... ausaltöeldes on tulemuseks väga lahedad elukad. Nii et nende pärast tasus lugemine ära.
Teksti loeti inglise keeles

Lihtne ladus lugemine, mis võiks sümpatiseerida krimisõpradele, kes ei põlga ära väikest üleloomulikku vahepala. Aga ega siit midagi enamat kui meelelahutus ka leida (ja vbl et otsidagi) ole. Mitte et ilmtingimata peakski. Lõbus oli (kohati), jutt jooksis (algusest lõpuni), tegevuspaik Chicago (miskipärast läheb automaatselt plusspunktina kirja), pole jõhkralt küüniline (nagu nt Kadrey Sandman Slimi lood), ei püüdle sellise mastaabi poole, et hakkame aga kohe pihta lapsepõlvest ja läbi kooliaastate jne (ei tee nt Rothfussi), vaid ikka kohe aktsiooni keskele, gaas põhja ja lahendame probleeme, milleks on siis võlujõudu mõrvamiseks ja narkootikumide tootmiseks ja peategelase rajalt maha võtmiseks kasutava kurikaela paljastamine ja peatamine. Et täitsa tore vaheldus.
Teksti loeti eesti keeles

Ärkab keegi kuskil ja alustuseks ei jaga ööd-ega-mütsi, kes ta on, kus ta on, miks ta on jne. Ta on veidras labori-laadses ruumis, kus robotkäed tema eest hoolitsevad, kaaslasteks kaks mumifitseerunud laipa ja kõik näeb vägisi sedamoodi välja, et ta on osaline eksperimendis, mis on õõvastavalt valesti läinud. Tasapisi tuleb mälu tagasi ja selgub, et tegelane on keegi dr Rayland Grace ja ta on kosmoselaeval, mis on äsja jõudnud Tau Ceti süsteemi. Ja et tema ülesanne on päästa inimkond väljasuremisest. 

Pealkirja tõlge on kindlasti tulevikus tõlkijatele paras pähkel. Mu meelest ei annaks nt "Projekt Ave Maria" sugugi edasi seda meeleheitlikku, viimase lootuse külge klammerdumise tunnetust. Miks mitte nt "Projekt Viimane Õlekõrs" :) Igatahes on see sureva Maa viimane lootus.

Tahtmata väga sisu reeta, ütlen siiski, et mitut moodi on mängus tähtedevaheline elu (see selgub tegelikult juba esimestes peatükkides, nii et väga kellegi lugemisrõõmu ei riku) ja nagu Weiri puhul varasematest raamatutest tuttav, siis tegemist on küllaltki detailirohke, pigem sellise tehno-thrilleri-laadse, lähitulevikku käsitleva seikuslooga. See, mis inimkonda ähvardab ei ole siis ei "tuleb suur asteroid" ega "tulnukad ründavad, sest meil on palju vett [või-mis-iganes-ressurssi]" ega "džunglist/igikeltsast/Pahast Valitsuse Laborist või terroristide käest välja ilmunud viirus". Mingis mõttes on tegemist looduskatastroofi, mingis mõttes justkui evolutsiooni keskmise sõrme näitamisega. Ja paradoksaalsel kombel on probleemi juurikas peidus ka võimalused selle lahendamiseks.

Paralleelselt käsilolevate probleemide lahendamisega, avaneb tagasivaadetena ka loo taust ning on võimalik dr Grace'i paremini tundma õppida. Peategelased ei sammu uljalt võidult võidule, vaid tuleb ette tagasilööke, kuid lõpuks pressitakse end siiski kõigest läbi. Ma ei ütleks, et lõpp on just päris klassikaliselt õnnelik, kuid huvitav kindlasti.
Hindeks "4", sest päris sellist tugevat head taset ei ületa. Eks ilmselt ikka see probleem ka, et "Marslase" mõõdupuu on ees ja kui ootaks midagi üllatavat, siis justkui jääb natuke puudu. Samas võrreldes "Artemise" probleemide nö väiksusega, siis mastaabivähesuse üle siin kurta ei saa. Ja samas on suur osa romaanist koondunud väga väikesesse punkti: tilluke kosmoselaev ja paar tegelast.

Teksti loeti inglise keeles

The Dispatcher episood 2... (Et siis krimilugu maailmas, kus mõrvaohvrid haihtuvad mõned sekundid pärast surma ja materialiseeruvad kas oma kodus või mõnes muus kohas, kus tunnevad endid turvaliset. Ja seetõttu on inimeste tapmine keeruline ja seetõttu eksisteerib säherdune amet nagu ärasaatja, kes on siis litsenseeritud halastusmõrvar, kes aitab õnnetusse sattunud inimesi või neid, kes peavad läbi tegema väga riskantseid meditsiinilisi protseduure või näiteks neid, kes soovivad teada, mismoodi võiks tunduda veetornist alla kukkumine või nt vanamoodsa duelli pidamine või muu selline asi. Need viimased on siis näited ebaseaduslikest tegevustest, millesse ärasaatjad on segatud.)
 
Antud juhul siis saab lugu alguse kui esimesest osast tuttav minajutustaja Tony Valdez saab mitte nii väga seadusliku tööpakkumise Chicago advokaadibüroolt sisuga saata üks hiina ärimees tagasi Pekingisse. Nüüd ja kohe. Kuul pähe ja phuuhhh - läin'd ongi hr Peng. 
 
Teenitud raha pangaarvele andes (jah, see USA, kus ilmselt peab minema telleri juurde, et sularaha arvele panna või siis lihtsalt armastab tegelanee inimestega suhelda), sattub Valdez aga pangaröövi keskele. Ja sealt edasi hakkavad asjad viltu kiskuma, sest vastupidiselt tervele mõistusele näib, et keegi tõesti mõrvab edukat inimesi tema ümber. Ja tema on kahtlusalune ja samal ajal ka sihtmärk.
 
Ühest küljest tüüpiline Sclazi: lihtsasti loetav ja küllaltki mõnus tekst. Teisalt on see lihtsalt krimka väikse ulmekastme törtsuga. Esimene Dispatcher tundus uus ja värske. Siin ei suuda Scalzi seatud latti kõrgemale tõsta. Seepärast ka hindeks kolm. Sihuke keskmiselt hää sooritus. Meelelahutuseks täitsa omal kohal. 
Teksti loeti inglise keeles

"Rise of the Jain" triloogia kolmas osa.

Võimalik, et siinkohal tuleks midagi öelda ka terve sarja kohta – Sõdur, sõjalaev, inimene… Miskipärast kõlab ’lahingulaev’ mu silmis uhkemalt ja poeetilisemalt kui ’sõjalaev’… A’ jäägu see tõlkijate inimeste otsustada. Ilmselt nagu ikka kipub selliste telliste puhul küsimus tõstatuma, on see, kas tegemist on ühe romaani kolme osaga või kolme eraldi seisva romaaniga? Järjed võtavad täiesti katkestuseta sündmuste kirjeldused üles samast kohast, kus eelmine osa lõpetas. Seega on minu silmis lihtsalt üks pikk romaan.

Heakene küll – mingid väga selged erinevused on kolme osa vahel olemas: kui esimene keskendub peamiselt tegelastele Cog, Trike, Angel ja Klient. Natuke mõni veel. Siis teises osas tõusevad keskmesse Trike ja Orlandine, lisaks näikse oluline olevat prador-kapten Orlik ja kolmas osa on juba suhteliselt konkreetselt Trike’i show, Klient, Orlandine ja teised on lihtsalt vajalikud dekoratsioonid. Kui esimene osa oli valdavalt kirjeldav, hästi dialoogivaene, siis teises osas tekkis dialoogi juurde ja kolmandas osas olid tegelased juba suhteliselt jutukad. Samamoodi areneb triloogias see esimese osa puhul küllalt teravalt vajaka jäänud inimlikkuse aspekt. Kuigi tuleb tõdeda, et paradoksaalsel kombel arenes Trike inimlikkusest ikka väga kaugele ja sama kehtib ka Orlandine’i kohta.

Nii et jah… Üldplaanis on „Rise of the Jain“ triloogia kolmas osa üks tõsiselt massiivne ja minu jaoks kurnav lahingukirjeldus. Relsskahurite, plasmakahurite, mateerialagundajate, energiakilpide, induktsioonrelvade, virtuaal- ja küberrünnakute, bio-, fusioon- ja muude reaktorite sähvimise-särina-kärina ja kõikmõeldavate eriefektide kaskaad on hingemattev. Hämmastav mastaap ja lehekülgedele laiali laotatuna lõpuks äärmiselt tüütu. (Välja arvatud muidugi juhul kui lugeja just midagi taolist otsibki.) Ühtegi tegelikult uut ideed siin raamatus polnud. Kogu see ulmebutafooria on juba varasematest osadest loetud-nähtud.

Minu jaoks personaalselt on oluline see, mis selgub Jaini ja Kliendi mineviku kohta. Mida ma saan teada Spatterjay viirusest ja huvitav on jälgida Trike’i ja Kliendi tegutsemist olukorras. Kokkuvõttes jäi mulle tunne, et 2/3 teosest on lihtsalt ballast ja kuna keerasin ikka vahepeal julmalt lehti edasi, libistades silmi diagonaalis üle teksti, siis eks ilmselt mõndagi olulist jäi ka märkamata... Süvenedes võiks siit ilmselt leida väärt viiteid Polity ja Pradorite kuningriigi poliitilistele suhetele, sest suhteliselt palju lehekülgi on pühendatud nii Pradorite kuningale kui EC’le, mis on Polity valitsev tehismõistus. Kahju on sellest, et Dragon’i nimeline tulnukas kaob vaateväljast, samuti Obsidian Blade’i nimeline erioperatsioonide sõjalaev, mille abil alistati teises osas sülem-intelligents Clade, mis palju hävingut külvas.

Kuri saab lõpuks tappa ja nagu asjakohane, siis võibolla ei saa ikkagi kah. (Natuke jäävad otsad lahti.) Aga vähemalt lühikeses perspektiivis on inimkond päästetud.

Ehk siis justkui oleks täitsa hea raamat (nagu kogu triloogiagi), kuid nimetatud vead ei võimalda mu meelest maksimumhinnet.

Teksti loeti inglise keeles

"Rise of the Jain" triloogia teine osa võtab järje üle sealt, kus esimene osa pooleli jäi. Tegelased selles Prador/Pollity universumi loos on tuttavad esimesest osast. Vahest ehk värskemana mõjub kohtumine Pradorite kuningaga, aga see on niivõrd episoodiline, et väga pole nagu tahtmist teda tegelasena arvessegi võtta.
 
Eelmises osas ("The Soldier") olid siis haiman Orlandine'i relvaplatvormid ametis Jaskori sõltumatu maailma naabruses oleva tolmupilve valvamisega, sest seal oli 5 miljonit aastat tagasi areenilt kadunud supertsivilisatsiooni Jaini tehnoloogia jäänukid, mis olid äärmiselt ohtlikud ja omasid potentsiaali hävitada kõik, millega kokku puutuvad. Näis, et siiski mingid Jaini AI-d olid hüperruumis alles ja saatsid ühe kurja tehismõistuse (Wheel) seal tolmupilve keskel olevat prototähte lõhkama, mis oleks siis selle Jaini tehnoloogia saaste mööda ilmaruumi laiali lennutanud. Orlandine teisaldas aga sinna tolmupilve väikse musta augu ja korraks tundus justkui oleks kõik päris hästi.
 
Teise osa alguses, kui on äsja jagu saadud Jaini supersõdurist, kelle Wheel saatis relvaplatvorme ründma ja prototähte õhkima, on eelmisest osas tuttav Klient saanud teada, et ta põlvneb tegelikult neist samadest Jainidest, aga on siiski erinev - pole nii ksenofoobne kui soovite. Nad vahetavad infot Dragoniga ja saavad mõlemad targemaks.
 
Samal ajal selgub, et hullunud tarumõistus Clade, kes toimetab ringi tuhandete droonide kujul on infiltreerunud nii Jaskori süsteemi, kui pradorite laevadele, kui (pealtnäha) hävitanud salajase ründelaeva Obsidian Blade'i, mis teda jahtis. Clade ründab Orlandine'i ja esmapilgul tundub, et tapab ta. 
 
Ja siis tuleb välja, et tegelikult on kogu aktsiooni siiani olnud üksnes varjuteater ja Wheel'i tegelik eesmärk oli hoopis vabaks päästa prototähe gravitatsioonilõksu suletud hüperruumi mullis kinni olev Jaini supersõjalaev. Koos sellega on seal lõksus ka Kliendi tsivilisatsiooni viimased säilinud liikmed omaenda supersõjalaevaga. 
 
Sellest kohast edasi on terve romaan juba üks peatumatu pidurdamatu tulevärk ja aktsioon, kus droonid, androidid, pradorid, inimesed, sõjalaevad, Clalde, Klient ja hulk tegelasi veel peavad oma suuremaid ja vähemaid võitlusi, mis on kõik osaks aina hullemaks pööravast kriisist.
 
Kogu selle tohuvapohu keskel on ehk veidi inimlikumat mõõdet pakkuv kõrvalliin eelmisest osas tuttava Spatterjay laevakapteni Trike'i lugu. Näib, et hullus haarab ta endasse ja viirus mis seni on vaevaliselt olnud kontrolli all, muudab ta pealtnäha monstrumiks. Kuid nagu selgub, on tal täita oluline roll.
 
Asherile kohaselt - palju raju möllu, bioloogia ja tehnoloogia on lahutamatult üksteisega läbi põimunud. Pealtnäha bioloogiline keha võib sisaldada ometi erineviad tehnoloogiaid (peamiselt muidugi kõikvõimalikku relvastust) ja masinad meenutavad tihtipeale hoopis elusorganisme. Sarnaselt esimesele osale ei ole siin väga palju ruumi dialoogidele (kuigi kohati tundub neid olevat rohkem), palju on kirjeldusi, vähe nö ühe inimese vaatenurgast sündmusi - ikka mastaapset suurt pilti. Ja seda mastaapi on ikka kõige raha eest.
 
Ja kui siis keerad viimase lehekülje, jätab Asher lugeja täpselt sellesse kohta, et pole parata - tuleb kolmanda osa juurde edasi minna, sest kogu maailma saatus on kaalul.
Teksti loeti inglise keeles

Ats on sisukokkuvõttes olulisema ära öelnud: Bob-1 läheb otsima ammukadunud Benderit, kes lahkus Boviverse’ist enne FTL-side leiutamist ja kellega kontakt on kadunud. Tal kulub mitukümmend aastat, et jälg üles võtta ja seejärel jõuda sinna huvitavasse kohta, kuhu ilmselt Bendergi kadus. Pole ka eriline spoiler, et ta leiab eest megastruktuuri, mis tekitab kõikvõimalikke seoseid eelmises kahes raamatus teemaks olnud Teistega, kes oma Dysoni sfääri tarbeks materjali hankides hävitasid ka terveid maailmasid koos sealse eluga. Eriti soovitav oli kui selle elu hulgas leidus ka mõistuslikke tegelasi. Vaidleks küll vastu hinnangule, et maailm on rahulik. Olgu – vähemalt esialgu ei toimu mingit niivõrd dramaatilist madinat nagu oli sõdimine eri riikide replikantidega, sureva Maa päästmine või sõda Teistega. Samas on suhteliselt teose alguses teema püsti selle Tähelaevastiku fraktsiooni ja teistega (Starfleet, Skippies, Gamers), kes kloonimise käigus toimuvate isiksuse muudatuste tulemusel aina ebabobilikumaks muutuvad. Õhus on konflikt.

Suurem osa teosest on siis seotud sellega, kuidas mõned Bobid ja üks Bridget (mitte-bob-inimreplikant) üritavad seal megastruktuuris Benderit otsida. See on justkui Jules Verne’i seiklusromaan 19.saj. loodus- ja kultuurivaadetega. Sekka on pillatud SF temaatikad ja natuke Bobverse’is toimuvat sisekonflikti, sest see Tähelaevastiku fraktsioon tahab ikkagi jõustada oma põhidirektiivi st välistada Bobide (ja tundub, et üldse replikantide) kontaktid bioloogiliste teadvuslike eluvormidega. Konflikt realiseerub.

Minu probleemiks selle raamatuga on, et autor on laiali valgunud. Benderi otsimine on muidugi selline leebe ja tore ja kohati põnev quest. Aga… sarnaselt kapten Granti laste rännakute kirjeldamisega jääb kohati ikka täiega venima. Kummalisel kombel saan tõmmata paralleele McDevitti „Omegaga“, kus tegelased seiklevad võõrtsivilisatsiooni keskel ja kuskil taustal terendavad mingid muud kriitilised probleemid. McDevitt siiski suutis need muud probleemid oluliseks kirjutada ja ka konkreetset tsivilisatsiooni ähvardas hukku. Ehk siis kriis oli olemas. Bobiverse’i neljas osa on mu meelest jätnud kriisi loomata.

Aga suht tore lugemine oli siiski.

Teksti loeti inglise keeles

Meeldis idee. Ei meeldinud see, mida ma nimetaksin "vene vaibiks"... Vendade USA pole muud kui ristand Petrogradi agulist ja Moskva suvilarajoonist. Aga vot see idee! Ehk siis kokkuvõttes jättis vastuokslikud tunded, mis väljenduvad hindes. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle küllaltki õhukese teose näol on siis tegemist otsese järjega romaanile "The Forever War". Võiks panna alapealkirjaks 20 aastat hiljem, kuigi nagu on sarja avateosest selge, siis tulenevalt relativistlikel kiirustel kosmoses kihutamisele ja ussiurgete kaudu kuskil Linnutee pärapõrgus ja teinekord kaugemalgi lahingute löömisele on ajal siin lehekülgedel figureeritvate tegelaste jaoks sootuks teine tähendus kui muidu inimestel.
 
Igavene sõda on läbi ja paljude veteranide meelehärmiks on inimkond muutunud millekski veidraks - tarumõistuse-laadseks tooteks. Justnimelt laadseks, sest päris kollektiivne see teadvus siiski pole. Aga rohkem või vähem on indiviidid oma isiksustest siiski loobunud. Selliselt on nad muutunud igipõlise vaenlase tauralaste sarnaseks, kellega on rahu tehtud ja nüüd koos eksisteeritakse. 
 
Sõjast naasnud veteranidele pakutakse võimalus Inimeseks saada või siis kolida võrdlemisi arhailise elukorraldusega kehva kliimaga hõredalt asustatud maailma, millele on antud nimeks Keskmine Sõrm. Noh - enam-vähem sedasi lõppes "The Forever War." Ja käesolev teos teeb selle teene, et tuletab need asjaolud kenasti meelde.
 
Et siis 20 aastat hiljem. William Mandella ja Marygay Mandella toimetavad Keskmisel Sõrmel kolkakülas oma elu elada - William on lisaks kalamehe ametile kohalikus koolis füüsika õppejõud. Neil on kaks last ja pealtnäha pole elul justkui vigagi. Aga... Tunne on selline nagu oleks nad vabakäiguvangid. Hakkavad siis koos teiste rahulolematute veteranidega hauduma plaani, kuidas saada oma käsutusse tähelaev ja mõnede vabatahtlikega (täpsemalt ca 150 inimesega) panna täiel aurul (vabandust - antiainemootori toel) ajama kuhugi sadade valgusaastate kaugusele. Ei mingit konktreetset sihtkohta. Pigem on jällegi küsimus ajas: nad tahaksid mõne laeva-aasta jooksul üldist aega edasi kerida 40 tuhat aastat. Ja naasta lootuses, et see suur Inimeseks olemise kollektiivse teadvuse eksperiment on selleks ajaks ilusasti ümber saanud ja neil õnnestub jälle kenasti vanamoodne 20.saj. USA-laadne tsivilisatsioon üles ehitada. (Jah - mitte päris nii naiivne ja lihtne, aga enam-vähem sellise üldistuse võib teha.)
 
Loomulikult ei ela ükski lahinguplaan üle esimest kontakti vastastega ja kui kõigi takistuste kiuste nende seltskond tähelaevaga teele asub, siis tuleb välja, et nad sekkusid oma tegevusega sootuks vägevamate ja veidramate jõudude plaanidesse.
 
Raamatu teine pool on siis paras segu apokalüptilisest düstoopiast, ellujäämisest katastroofis, seiklustest tundmatutel radadel ja kohtumisest (mitme) võõraga. Kui romaani algus ja keskpaik olid sellised suhteliselt tavalised, mõnusalt loetavad (ja pidevalt Heinleinile ja Scalzile mõtlema panevad - kuidagi hästi sarnane mingi mõttes), siis lõpp läks heas mõttes veidraks kätte ära. Nelja saab raamat selle pärast, et algus oli liiga tavaline ja lõpp natuke kiirustav. Oleks tahtnud ehk veidi keerulisemat ja põhjalikumat. Aga muidu täitsa tipp-topp.
Teksti loeti inglise keeles

Coop on varas, kelle eelis (supervõime, kui soovite) selles maagiat täis maailmas seisneb asjaolus, et needused (ja tundub, et üldse must maagia) tema peal ei toimi. Ise ta rohkemat võluda ei oska, nii et peab ikka vaeva nägema ja oskaja olema. Noh, alati kõik ei õnnestu. Coop sattub vangi ja kui ta sealt välja saab, siis palkab üks rikas tegelane ta varastama maagilist karbikest, mille õnnetu ingel Qapphsiel oli 4000 aasta eest kaotanud ja mida ta siiani taga ajab ja mille avamisel saabuks maailma lõpp.
 
Veidra Teaduse Osakond (ingl.k on raamatus kasutusel lühend DOPS, nii et vbl VTO polekski paha variant) tahab samuti seda karpi endale. Ja samamoodi tahavad seda saada endale esinevad pooletoobised deemoneid kummardavad sektid. Ja siis veel... Noh - nagu raamatu tutvustus ütleb: korraga tahavad kõik seda karbikest. Ja Coop oma sõprade-kolleegidega peab selle keskel ellu jääma.
 
Täitsa võimalik, et ma olen leidnud endale uue lemmiku... Ma ei suutnud jätta ingel Qaphsieli juures imetlemata teatavat sarnasust "Head ended" tegelaskujudega (iga kord kui see välja ilmus, oli tal minu jaoks Michael Sheeni nägu ees) ja loomulikult juba eelarvustaja poolt nimetatud vaimukad dialoogid ja maailmasüsteem, milles maagia eksisteerib tänapäevas kõrvuti meie argiolmega.
 
Aga... Ma päris viit ei pane, sest tõsi ta on, et tagantjärgi (ilmselt ülekohtuselt) tundub, et 80% raamatust ongi vaimukas lõõp. Olgu, hästi tehtud lõõp. Siiski tahtnuks rohkem tegevust, rohkem maailma, rohkem - teagi, võibolla tõsist sisu...? Siiski on tegu hea raamatuga, mida julgen soovitada kõigile, kes ei kohku tagasi fantasy ees, mis ei ürita iseennast liialt tõsiselt võtta ja kes tahaksid natuke nalja ja aktsiooni saada. 
Teksti loeti inglise keeles

Viit väärib see teos juba kasvõi selle tõttu, et suutis lüüa suure suitseva augu minu vahepeal küllalt sügavuti juurdunud eelarvamusse fantasy suhtes. Aga õnneks puuduvad siit nii päkapikud-haldjad-lohed (mitte et need iseenesest oleksid vastunäidustatud) kui misiganes-keskaegne seting. Täitsa igapäevane 21.sajandi LA ja autod ja püssid ja Department of Homeland Security ja nutitelefonid ja arvutid ja zombid ja inglid ja deemonid ja taevas ja põrgu ja Lucifer ja veel terve maailmatäis igasugust tavalist ja võlu-värki.
 
Lugu on lihtne tõepoolest: peategelane, kes soovib järjekindlalt, et teda Starkiks kutsutaks, sattub teiste maagide reeturlikkuse tulemusena põrgusse ja peab seal kuidagi toime tulema. Vähe sellest, teose antagonist Mason mõrvab Starki armastatud naise Alice'i. 11 aastat möödub: Starkist saab tasapisi põrgus palgamõrtsukas, kes lisaks areenil gladiaatorina võitlemisele rakendab oma oskusi Luciferi konkurentide kõrvaldamiseks. Ja siis tuleb ta tagasi Maa peale ja hakkab oma kättemaksu ellu viima.
 
Maailm on nüansirohke, avaneb tasa ja targu sündmuste arenedes. On lahedaid kõrvaltegelasi (nt 200-aastane prantslasest alkeemik, kes muutus kogemata, mingi pekki läinud eksperimendi tulemusena surematuks), on vaimukat dialoogi, tervmeelseid tähelepanekuid elust-olust jne. Kirja on see kõik pandud parasjagu sihukese mõnusa küünilisusega. Lugedes leian end seda paratamatult võrdlemas Deadpool'iga. Ja kuidagi õnnestub Kadreyl ka siiski öelda tõsiseid asju elust ja inimestest ja surmast ja armastusest. 
Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt pälvis Marko Kloos mu tähelepanu tulenevalt kunagisest militaar-SF'i teemalisest vestlusest Mandiga ja siis jäi nimi veel silma ka animatsiooniantoloogiast "Love, Death & Robots", kus tema lühilugude ainetel on (kui mälu ei peta) kaks pala ("Lucky Thirteen" sealjuures näikse toimuvat kas samas või siis väga sarnases maailmas kui käesolev sari), mis minu silmis esindavad viidatud animatsioonide paremikku.
 
Ja üllatus missugune - BAASis polegi ühelegi teosele arvustust tehtud...  Autorist niipaljukest siis, et tegemist on USAs elava sakslasega. (Lisalugemist leiab siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Marko_Kloos) "Terms of Enlistment" on Viable Paradise'i kirjanikekursuse läbimise tulemiks.
 
Raamatu sündmused toimuvad sajakonna aasta pärast. Põhja-Ameerikas laiub tänase USA ja Kanada asemel Northen American Commonwealth (NAC), mida iseloomustab küllalt räige sotisaalne kihistumine: megapolistes on riigi poolt ülalpeetavad getod, milles elab kümneid ja kümneid miljoneid inimesi minimaalse sünteetilise kaloraaži najal, lokkab kuritegevus ning taas ja taas puhkevad mässud.
 
Peategelane Andrew Grayson igatseb sellest viletsusest välja rabeleda küllaltki fantaasiavaesel viisil: ta kandideerib sõjaväkke. Kuna NACis inimestest puudust pole, siis peabki tõesti kandideerima. Noh, poleks teda vastu võetud, poleks ka antud romaani sellisel kujul. Kui ta ei saaks baaskursusel hakkama, poleks antud romaani sellisel kujul. Kui tal teenistuses probleeme ei tekkiks, poleks... Ja nii edasi.
 
Minu hinnangul ei ole mõtet siit romaanist midagi eriliselt hiilgavat ja teravmeelset otsida. Põhimõtteliselt on olemas kõik kohustuslikud sõjaromaani elemendid: peategelase taustalugu, sõjaväkke astumine, baaskursus, sõpruse ja armastuse teemad (mitte ülearu mesised), on eetilisi konflikte, on lollakaid bürokraate, ebainimlikku poliitikat (õnneks ei ole siiski poliitikutest tegelasi, kellele oleks mingit kandvat (kõrval)rolligi antud), on raskusi, mida tuleb ületada, peategelane pole mingi übervend. Lõpupoole kandub tegevus kosmosesse ja tuuakse tulnukad ka mängu.
 
Ausalt öeldes on võibolla kõige üllatavam selle raamatu juures asjaolu, et vaatamata teatavale puisusele ja igavusele ja etteaimatavusele, ei väsinud ma sellest siiski ära. Võimalik, et hetkel ongi lihtsalt selline momend, et sihuke mõtlemist mitte nõudev, rahulikult kulgev militaarteemaline lookene on sobilik meelelahutus... Seega neli on hindeks teatava avansiga. Näis, kas järgmine osa annab põhjust Kloosiga tutvumisele joon alla tõmmata või läheb asi tõsisemaks.
Teksti loeti inglise keeles