Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Robert A. Heinlein

7.07.1907-8.05.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

Citizen of the Galaxy

(romaan aastast 1957)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1957; september – detsember
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
2
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (10)
Andri Riid

Kuulub Heinleini nn. noorsooraamatute hulka, vististi ka üks paremaid nendest. Otseselt nagu midagi raamatule ette heita ei ole - on tegevust galaktilises mastaabis, erinevaid kultuure ja rahvaid ja endise orjaniru naasemine "armastava" perekonna rüppe. Ja siis on veel mingi Püha Luuraja, kes orjaniru peremehena talle eluks vajalikke teadmisi ja õilsaid hoiakuid sisendab ning kellele ausad sõjamehed üle kogu galaktika ka kinnisilmi kulpi viskavad. Teatud määral tekkis paralleele isegi Düüniga.Kõigest sellest hoolimata ma raamatut tõsiselt võtta ei suutnud. Mis selle raamatu kaanelt vastu vaataski: An Heinlein book much better than 99 percent of science fiction published every year.
Teksti loeti inglise keeles
Jüri Kallas

Tõesti noorsooulmekas, aga seda ei tasu karta: lapsik ta nüüd küll pole. Takkajärgi ongi kõik RAH-i nn. lastekad antud välja kui tavalised raamatud. Lihtsalt erinevalt teistest romaanidest on Heinleini noorsooulmekates peategelasteks lapsed. Sisust siin Andri Riid juba pisukese künismiga kirjutas. Ütleks veel seda, et kui mingit RAH-i noorsooulmekat lugeda, siis «Citizen of the Galxy» on just see õige ja tüüpiline ning sinna paremiku hulka kuuluv.
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Raamat mille puhul syzee ymberjutustamine või isegi pärast lugemist tegevuskäigu yle järelemõtlemine erilist mõtet ei oma. Heinleini puhul tema (noorsoojuttude) syzeede kohatine lapsikus lihtaslt ei häiri - kaifida võib seda *kuidas* vanameister kirjutab. Ei saa muidugi öelda, et see raamat Heinleini paremikku kuulub aga sellele et ta parem on kui 99% ylejäänud avaldatud stuffi kirjutan alla kõigi jäsemetega.
Teksti loeti vene keeles
Ats Miller

Panin talle "4", kuna just panin "Between planets"ile "3" ja avastasin, et käesoleva teose kohta polegi arvamust avaldanud, kuigi olen seda eelnimetatust tunduvalt varem lugenud. Paralleel pole ilmaasjata, sest teostes on palju sarnast (entusiastlik õnnesärgis nolk, traagilise saatusega täiuslik Õpetaja, omast kohast märkimisväärselt loogiline ja kelmikas olustik ja situatsioon), kuni selleni välja, et alguses on päris hea, lõpp aga tekitab vaid ühe küsimuse: "No miks ta seda niinooodi tegi...?" Ehk on see ajastu märk - ulmeteos pidi lõpuks iga hinna eest üllatama? Ja veel - selle teose elemente on tuntavalt RAH paljudes hilisemates teostes.

Kokkuvõtteks - ajaviide, aga lugeda võib.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Ei häirinud mind selle raamatu juures lapsik süzhee, kuna kirjutatud oli raamat hästi. Samuti ei tasuks häirida lasta ennast sellest, et tegu on nn. "lastekaga". Sellel raamatul on ka sügavamaid mõtteid (orjusest jm.) sees. Kokkuvõtlikult mõnus lugemine.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Heinleini noorteulmekatega (kui samuti algselt sinna kategooriasse sobituma mõeldud "Tähesõdalased" välja jätta) polegi ma varem kokku puutunud, ehkki minu mälu järgi olid ka mõned ürgammu inglise keeles loetud autorikogus "The Past Through Tomorrow" ilmunud lühemad lood justkui pigem nooremale lugejale suunatud. Sarnaselt mitmetele eelarvustajatele ei jätnud "Galaktika kodanik" ka mulle põrmugi lasteraamatu muljet ja kindlasti pole romaani algne sihtgrupp põhjus raamatu lugemata jätmiseks.
Mida siis veel eelarvustajatele lisada? Korralik romaan, suurt vaimustust ei tekitanud, ent lugeda kõlbas ("4" tuleb vast väike miinus taha). Tehnoloogilise poole pealt torkas kõige rohkem silma sõrmejälje abil töötava rahaautomaadi mainimine - kui muidu on romaanis kirjeldatud tulevikutehnoloogia tüüpiline 1950. aastate tulevikunägemustele, siis mainitud detail mõjus enne esimeste pangaautomaatide leiutamist kirjutatud romaanis üsna prohvetlikult. Ja tõlkele pole muidu eriti midagi ette heita, ent sõna "fail" on kahtlemata valesti tõlgitud. 
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kindlasti mitte parim Heinlein, kuid tõepoolest 99% nii mõnestki muust ulmekas parem. Vaevlesin enne sellega alustamist ühe Simakiga, mis pooleli jäigi... Seetõttu oli väga värskendav vahelduseks lugeda mõnusat lineaarset lugu, kus sai liigselt pead murdmata ühe inimhinge kujunemisloole kaasa elada. Samas ei puudu teoses ka sügavamad teemad ning huvitavad keerdkäigud. Järelsõnas toodud võrdlus "Printsi ja kerjusega" tuli endalegi pähe, aga lisaks tekkis ka - võimalik, et ebatäpne - seos lapsepõlves loetud eepilise teosega "Pärija Kalkutast".
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Lõpp valgub kuidagi laiali, muidu võiks "viie" panna. Heinleinil esineb seda mujalgi ("Friday" näiteks) -- kangelase kätte koguneb nii palju ressursse, et too vaeseke ei oska neid enam ära kasutada.
Sinnamaani oli aga kena lugeda, mis sest, et mõned teised Heinleini noorsooromaanid ka meenusid.
Kuid põhjalikult pani mind imestama eelarvustaja mainitud seos "Pärijaga Kalkutast". Olles viimast tellist hiljuti üle lehitsenud, ei osanud ma midagi sääsrast märgata. Pigem vastupidi :)
Teksti loeti inglise keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Margus Freudenthal

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles