Kasutajainfo

Robert A. Heinlein

7.07.1907-8.05.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

Double Star

(romaan aastast 1956)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1956; veebruar - aprill
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.438
Arvustused (16)

Töötu näitleja palgatakse tuntud poliitiku asendajaks. Asendatav on ise röövitud ning näitleja peab oma rolli täie pingega suhtuma, sest keegi ei tohi vahetusest aimu saada. Mida enam näitleja oma rolliga tegeleb, seda enam saab elu üsna kergelt võtvast tegelasest kodanik. Meeldiv ja inimlik romaan, millele on üsna raske mingit analoogi leida. Ka on ideloogilis poliitiline osa ilusasti tasakaalus inimliku materjaliga. Huvitav on ka marslaste tarulaadne ühiskond.Tõtt öelda ei saa ma aru miks allpool heidetakse romaanile ette lapsikust ja ebausutavust... kui on olemas ebausutavaid ja inimmõistusele mittevastuvõetavaid ühiskondi, siis on seda praegune EW (loomulikult oli seda ka kunagine Nõukogude Liit)... kas me oleme tõesti sedavõrd värdjastunud, et iga vähegi normaalne ühiskond tundub meile tobe ja usutamatu!?!
Teksti loeti inglise ja vene keeles

Teos, mida spetsialistid peavad Heinleini 50-ndate aastate "täiskasvanuromaanidest" parimaks. Järjest enam tundub mulle aga Heinleini suurema osa teoste otseseks sihttarbijaks olevat mõeldud siiski alaealine. Kuigi tegelasteks on täiskasvanud, kaalukausil on planeedisüsteemi saatus ja rahu, on intriig umbes samal tasemel nagu üleannetu õpilase heitluses miilitsa lastetoaga. Vältimatu on muidugi, et romaani lõpuks on õpilasest inimene saanud. Tahes-tahtmata tulevad meelde Holger Puki kunagi väga populaarsed didaktilise suunitlusega noorsooraamatud ("Rein ja Riina" jms). Hinne kajastab lihtsalt seda, et raamat ei suutnud absoluutselt köita.
Teksti loeti inglise keeles

Yks Heinleini neljast Hugost. Minuarvates oleks nii mõnigi tema teistest teostest toda Hogot rohkem väärinud aga see ei tähenda sugugi seda, et raamat halb oleks. Hea, lihtne lugeda. Ainuke mis natuke järele mõtlema pani on kohalik poliitiline systeem - sisuliselt konstitutsiooniline monarhia. Täpsemalt pööbli vajadus kulla ja karraga pärjatud kuninga järele. Yhest kyljest meeliylendav vaatepilt telekaekraanil, teisest kyljest keegi, kelle *ametikohustus* on linte läbi lõigata ja tribyynilt rahvale lehvitada, kolmandast kyljest poliitilise järjepidevuse illusioon kriiside ja valitsusevahetuste korral. Niiet sisutyhjaks seda raamatut nimetada ei anna. Peale kõige muu oli too kuningas (vahva nimega - Willem) tõeliselt andekalt kujutatud - vaatab 8 tundi oma troonilt kõrgi näoga ringi sebivaid ylikuid ja siis läheb tegeleb rahus ja vaikuses oma hobiga - mängurongidega ;)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu arvates on selle raamatu nimi küllaltki hästi valitud. Topeltstaar ("Double Star") iseloomustabki sundpalgatud näitleja rolli. Nimelt oli näitleja ise andekas ning kahtlemata staar (kellega aga keegi ei tahtnud koostööd teha üsnagi ilmselt tema kõrgi ja ääretult erapooliku suhtumise tõttu maailmaasjadesse) ning roll, mida ta pidi kehastama (tuntud poliitik ning ekspansionistide liider) oli samuti staar - tegemist oli tõelise tähtpoliitikuga. Ma ise olen kahe käega nõus sellele raamatule antud Hugoga, sest ma ise ootan raamatult alati mingit mõtlemisainet ning ei viitsi lugeda ainult ajaviiteks (mulle ei meeldi eriti inimesed, kes kalduvad aega lihtsalt surnuks lööma). See raamat iseenesest on küllalt eba-Heinelinilik: ei ole tormakat actionit, kuna karakter ise peab olema erinev meie peakangelase tegelikus karakterist, siis on RAH suurt vaeva näinud uut tüüpi isiku loomisega (ning ma ise arvan, et poliitiku kuju, mille ta lõi on tunduvalt parem tema tüüpkangelastest). Enamus raamatust räägib näitleja valmistumisest oma rolliks (antud juhul röövitud poliitiku duublina töötamiseks), tema elamist sisse oma uute rolli ning seoses järjest esile kerkivate viitustega ajapikku tegelikult muutumisega inimeseks, keda ta kehastas. Raamatu tippmoment on tegelikult see, et pärast tipp-poliitiku surma tekib olukord, kus ta ise tegelikult ongi originaal, isegi parem ning isik, kes ta tegelikult kunagi oli lakkas olemast. Ma hakkasin seda raamatut õhtul lugema, mõteldes, et loen paar peatükki ja heidan siis magama aga ei suutnud kuidagi lõpetada ning viimase lehe keerasin varahommikul.
Teksti loeti inglise keeles

Teoses esineb üks paremini kujutatud Heinleini karaktereid- töötu näitleja Lawrence Smith. Viimane palgatakse esitama röövitud poliitiku Joe Bonforte’i osa. Raamatu algul Smith räägib nagu näitleja ja tegutseb nagu näitleja, ta ei hooli poliitikast ja mõtleb vaid enesest. Vastupidiselt Bonforte’ile jälestab ta marslasi. Smithi iseloom saab mõistetavaks tema lapsepõlvemeenutuste kaudu ning just see teeb peategelasest elava. Aja jooksul näitleja muutub ning kui Smith astub lõplikult Bonforte’i saabastesse, on transmutatsioon lõppenud. Smith kõneleb nagu poliitik, mõtleb nagu poliitik. Seda muutust on autor kujutanud väga kindlakäeliselt. Teose teiseks tugevaks küljeks on sündmuste otstarbekohasus. Romaanis ei ole midagi liigset- kõik sündmused on hädavajalikud teose arengule. Hästi on kujutatud ka marslased. Paljudes Heinleini teostes on võõrad rassid ebameeldivad ning agressiivsed. Siin mitte. Kuigi kirjutamisest on möödunud üle 40 aasta, on raamatut lahe lugeda.
Teksti loeti soome keeles

Voldemar Panso.HuvitavMitte just see Heinlain keda ootasin ( a. la Starship Troopers või Nukkude isand ) Aga haarab - tõepoolest sihuke ühe hingetõmbega läbiloetav teos. Nobe.
Teksti loeti vene keeles

Suuepärane raamat, kuigi ehk mitte nii haaravalt terav ja kaugelenägelik kui paljud teised autori teosed. Vaidlustamata tema Hugo-väärilisust, on teoses muidugi palju asju, mis häirivalt mõjusid, eelkõige muidugi lõpp, mida oli haista juba esimesest kolmandikust ja ei tahaks hästi uskuda, et mees nii väljapaistev oli, et isegi imitaator veerand sajandit esikohal püsiks (?) Samas on tegemist usutava karakteriga ja väga hästi teostatud nign tasakaalustatud jutuga. Väikse etteheitena veel võib-olla, et kohati läheb seletamine üsna deklaratiivseks ja on lõike, mille vajadusest on raske aru saada (võib-olla pole nad siin ja nüüd lihtsalt enam päevakajalised, aga 50-ndate USA-s olid?). Igal juhul teos, mille lugemist ei kahetse.
Teksti loeti inglise keeles

Haarav teos, mida on raske käest ära panna.

Lisaks veel seda, et näitleja ja tema poolt mängitava rolli teemal on hiljemgi toeseid kirjutatud. Näiteks S.R.Greeni "Blood and Honour". Greeni teos käsitleb asendamist siiski hoopis teisest aspektist ja väga erineva rõhuasetusega.

Tõenäoliselt on sarnaseid teoseid kirjutatud rohkemgi, nii enne kui ka pärast Heinleini, mis aga sugugi ei vähenda Heinleini teose väärtust.

Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani lõpplahendus oli juba pea poole pealt ette aimatav, oli lugu hea. Ka lõpplahenduse teostus oli hästi kirja pandud, kuna ma juba poole peal arvasin, et õige mr. Bonforte on juba ammu terroristide poolt tapetud. Lool endal on hea ideestik, mis on hästi välja kirjutatud. Lugu on hoogne, sai see ühe jutiga läbi loetud. Kokkuvõttes midagi eriti negatiivset meelde ei tule, seega tugev viis.
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaoks paigutub see loetud Heinleinidest teisele kohale (esikoht "Kuu on karm armuke") ja üsna samadel põhjustel - tegemist on hea õpikuga. ;) Aga palun mind mitte valesti mõista, ka lihtsalt ajaviitena on see muidugimõista hea ja kaasahaarav. Lugesin üsna ühe soojaga läbi.  
 
Ainuke, mis sisseelamist veidi takistas, olid need 60-ndate "marslased" ja "veenuslased". Aga kui suutsin nende asemele mingid kaugemad tulnukrassid mõelda ning Impeeriumi Päikesesüsteemist laiemaks, siis sain hakkama.
 
Eestikeelsest tõlkest kraapis silma üks sisse lipsanud otsetõlge: "liiliavalge" (lily white - without fault or corruption; totally innocent or immaculate), mis oleks pidanud tõlgitama hoopis "puhas kui prillikivi" vms.
Teksti loeti eesti keeles

Double Star on pikareskne ulmeseiklus, kerge poliitilise aspektiga. Peategelaseks ja jutustajaks on töötu ja rahatu näitleja Lawrence Smith (lavanimega Suur Lorenzo), kes satub kõrtsis kokku paari kosmosepiloodiga. Nood pakuvad pärast kiiret tutvumist talle suuremat hulka raha ühe diskreetse ülesande täitmiseks.
 
Ootamatult saabuvad aga tundmatud vaenlased ning pärast kiiret tulevahetust ja põgenemist on peategelane pooleldi vastutahtsi juba Maast kaugeneva raketi pardal. Nagu välja tuleb, on talle määratud ülesandeks Päikesesüsteemi parlamendi opositsiooni juhi, lord Bonforte mängimine - ning juhtuks hirmsaid asju, kui ta sellega hakkama ei saaks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli väga mõnusa looga. See ei kuulu Heinleini eraldi seisvate "noortekate" hulka, aga sellel on siiski natuke sarnast tunnet, kuigi kogu tegelaskond on täiskasvanud. Muidugi, minu arvates õnnestuski sellel autoril hoogne noorteulme paremini kui püüded tõsisemat filosoofiat teha (viimasel oli oht kergesti õõnsaks minna).
 
See ei tähenda, et siin keskset ideed pole. Heinlein on seekord võtnud aluseks mõtte, et Briti konstitutsionaalne monarhia on hea valitsusvorm ja projitseerinud selle Päikesesüsteemi mastaapi. Kõik see on üsna 19. sajandi moodi - isegi tooride ja viigide rühmituste ekvivalendid on selgelt äratuntavad. Päikesesüsteemi impeeriumis ei looju päike tõesti iial.
 
Osaliselt võib 19. sajandi hõngu seletada asjaoluga, et loo süžee on nagu homaaž Anthony Hope'i klassikalisele seiklusloole "Zenda lossi vang" (1894), mida isegi hiljuti üle lugesin. Muidugi on teisikute vahetuse lugusid küllaga, aga ma vaatasin hiljem, et ka kirjandusteadlased on märganud mitte ainult süžee vaid ka erinevate tegelaste üsna selget kokkulangevust.
 
Huvitav on siinjuures peategelase areng. Suur Lorenzo on alguses üsna amoraalne suli, kelle ainus parem veendumus on see, et teatrikunst on püha. Lord Bonforte'i mängides läheb ta aga tasapisi karakterisse järjest enam sisse ning omandab selle käigus pea tahtmatult õilsamaid aspekte. Roll hakkab mängima näitlejat, võiks selle kohta öelda.
 
Jutustuses on päris palju retrolikkust. Raketi pardal kummutatakse viskit ja suitsetatakse sigareid ning kuldse südamega sekretärineiu tüüpkuju on nagu mõnest Dashiell Hammetti hardboiled-detektiiviloost võetud. Retrona võiks võtta ka Marsi, Veenuse ja Jupiteri kuude tulnukaid, kuid ma näen neid pigem sümbolina Briti impeeriumi kolooniate rahvaste kohta.
 
Keskne mõte on aga õilis, kuna lord Bonforte võitleb opositsioonist üldise valimisõiguse laiendamise eest ka mitte-inimestele. Erinevalt sama autori nii mõnestki teisest teosest ("Tähesõdalased" on vist kõige kuulsam näide), ei usu ma, et see idee väga vihaseid vaidlusi tekitada võiks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2020
juuni 2020
mai 2020
aprill 2020
märts 2020
veebruar 2020

Autorite sildid: