Kasutajainfo

Robert A. Heinlein

7.07.1907-8.05.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

Double Star

(romaan aastast 1956)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1956; veebruar - aprill
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.583
Arvustused (12)

Töötu näitleja palgatakse tuntud poliitiku asendajaks. Asendatav on ise röövitud ning näitleja peab oma rolli täie pingega suhtuma, sest keegi ei tohi vahetusest aimu saada. Mida enam näitleja oma rolliga tegeleb, seda enam saab elu üsna kergelt võtvast tegelasest kodanik. Meeldiv ja inimlik romaan, millele on üsna raske mingit analoogi leida. Ka on ideloogilis poliitiline osa ilusasti tasakaalus inimliku materjaliga. Huvitav on ka marslaste tarulaadne ühiskond.Tõtt öelda ei saa ma aru miks allpool heidetakse romaanile ette lapsikust ja ebausutavust... kui on olemas ebausutavaid ja inimmõistusele mittevastuvõetavaid ühiskondi, siis on seda praegune EW (loomulikult oli seda ka kunagine Nõukogude Liit)... kas me oleme tõesti sedavõrd värdjastunud, et iga vähegi normaalne ühiskond tundub meile tobe ja usutamatu!?!
Teksti loeti inglise ja vene keeles

Teos, mida spetsialistid peavad Heinleini 50-ndate aastate "täiskasvanuromaanidest" parimaks. Järjest enam tundub mulle aga Heinleini suurema osa teoste otseseks sihttarbijaks olevat mõeldud siiski alaealine. Kuigi tegelasteks on täiskasvanud, kaalukausil on planeedisüsteemi saatus ja rahu, on intriig umbes samal tasemel nagu üleannetu õpilase heitluses miilitsa lastetoaga. Vältimatu on muidugi, et romaani lõpuks on õpilasest inimene saanud. Tahes-tahtmata tulevad meelde Holger Puki kunagi väga populaarsed didaktilise suunitlusega noorsooraamatud ("Rein ja Riina" jms). Hinne kajastab lihtsalt seda, et raamat ei suutnud absoluutselt köita.
Teksti loeti inglise keeles

Yks Heinleini neljast Hugost. Minuarvates oleks nii mõnigi tema teistest teostest toda Hogot rohkem väärinud aga see ei tähenda sugugi seda, et raamat halb oleks. Hea, lihtne lugeda. Ainuke mis natuke järele mõtlema pani on kohalik poliitiline systeem - sisuliselt konstitutsiooniline monarhia. Täpsemalt pööbli vajadus kulla ja karraga pärjatud kuninga järele. Yhest kyljest meeliylendav vaatepilt telekaekraanil, teisest kyljest keegi, kelle *ametikohustus* on linte läbi lõigata ja tribyynilt rahvale lehvitada, kolmandast kyljest poliitilise järjepidevuse illusioon kriiside ja valitsusevahetuste korral. Niiet sisutyhjaks seda raamatut nimetada ei anna. Peale kõige muu oli too kuningas (vahva nimega - Willem) tõeliselt andekalt kujutatud - vaatab 8 tundi oma troonilt kõrgi näoga ringi sebivaid ylikuid ja siis läheb tegeleb rahus ja vaikuses oma hobiga - mängurongidega ;)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu arvates on selle raamatu nimi küllaltki hästi valitud. Topeltstaar ("Double Star") iseloomustabki sundpalgatud näitleja rolli. Nimelt oli näitleja ise andekas ning kahtlemata staar (kellega aga keegi ei tahtnud koostööd teha üsnagi ilmselt tema kõrgi ja ääretult erapooliku suhtumise tõttu maailmaasjadesse) ning roll, mida ta pidi kehastama (tuntud poliitik ning ekspansionistide liider) oli samuti staar - tegemist oli tõelise tähtpoliitikuga. Ma ise olen kahe käega nõus sellele raamatule antud Hugoga, sest ma ise ootan raamatult alati mingit mõtlemisainet ning ei viitsi lugeda ainult ajaviiteks (mulle ei meeldi eriti inimesed, kes kalduvad aega lihtsalt surnuks lööma). See raamat iseenesest on küllalt eba-Heinelinilik: ei ole tormakat actionit, kuna karakter ise peab olema erinev meie peakangelase tegelikus karakterist, siis on RAH suurt vaeva näinud uut tüüpi isiku loomisega (ning ma ise arvan, et poliitiku kuju, mille ta lõi on tunduvalt parem tema tüüpkangelastest). Enamus raamatust räägib näitleja valmistumisest oma rolliks (antud juhul röövitud poliitiku duublina töötamiseks), tema elamist sisse oma uute rolli ning seoses järjest esile kerkivate viitustega ajapikku tegelikult muutumisega inimeseks, keda ta kehastas. Raamatu tippmoment on tegelikult see, et pärast tipp-poliitiku surma tekib olukord, kus ta ise tegelikult ongi originaal, isegi parem ning isik, kes ta tegelikult kunagi oli lakkas olemast. Ma hakkasin seda raamatut õhtul lugema, mõteldes, et loen paar peatükki ja heidan siis magama aga ei suutnud kuidagi lõpetada ning viimase lehe keerasin varahommikul.
Teksti loeti inglise keeles

Teoses esineb üks paremini kujutatud Heinleini karaktereid- töötu näitleja Lawrence Smith. Viimane palgatakse esitama röövitud poliitiku Joe Bonforte’i osa. Raamatu algul Smith räägib nagu näitleja ja tegutseb nagu näitleja, ta ei hooli poliitikast ja mõtleb vaid enesest. Vastupidiselt Bonforte’ile jälestab ta marslasi. Smithi iseloom saab mõistetavaks tema lapsepõlvemeenutuste kaudu ning just see teeb peategelasest elava. Aja jooksul näitleja muutub ning kui Smith astub lõplikult Bonforte’i saabastesse, on transmutatsioon lõppenud. Smith kõneleb nagu poliitik, mõtleb nagu poliitik. Seda muutust on autor kujutanud väga kindlakäeliselt. Teose teiseks tugevaks küljeks on sündmuste otstarbekohasus. Romaanis ei ole midagi liigset- kõik sündmused on hädavajalikud teose arengule. Hästi on kujutatud ka marslased. Paljudes Heinleini teostes on võõrad rassid ebameeldivad ning agressiivsed. Siin mitte. Kuigi kirjutamisest on möödunud üle 40 aasta, on raamatut lahe lugeda.
Teksti loeti soome keeles

Voldemar Panso.HuvitavMitte just see Heinlain keda ootasin ( a. la Starship Troopers või Nukkude isand ) Aga haarab - tõepoolest sihuke ühe hingetõmbega läbiloetav teos. Nobe.
Teksti loeti vene keeles

Suuepärane raamat, kuigi ehk mitte nii haaravalt terav ja kaugelenägelik kui paljud teised autori teosed. Vaidlustamata tema Hugo-väärilisust, on teoses muidugi palju asju, mis häirivalt mõjusid, eelkõige muidugi lõpp, mida oli haista juba esimesest kolmandikust ja ei tahaks hästi uskuda, et mees nii väljapaistev oli, et isegi imitaator veerand sajandit esikohal püsiks (?) Samas on tegemist usutava karakteriga ja väga hästi teostatud nign tasakaalustatud jutuga. Väikse etteheitena veel võib-olla, et kohati läheb seletamine üsna deklaratiivseks ja on lõike, mille vajadusest on raske aru saada (võib-olla pole nad siin ja nüüd lihtsalt enam päevakajalised, aga 50-ndate USA-s olid?). Igal juhul teos, mille lugemist ei kahetse.
Teksti loeti inglise keeles

Haarav teos, mida on raske käest ära panna.

Lisaks veel seda, et näitleja ja tema poolt mängitava rolli teemal on hiljemgi toeseid kirjutatud. Näiteks S.R.Greeni "Blood and Honour". Greeni teos käsitleb asendamist siiski hoopis teisest aspektist ja väga erineva rõhuasetusega.

Tõenäoliselt on sarnaseid teoseid kirjutatud rohkemgi, nii enne kui ka pärast Heinleini, mis aga sugugi ei vähenda Heinleini teose väärtust.

Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani lõpplahendus oli juba pea poole pealt ette aimatav, oli lugu hea. Ka lõpplahenduse teostus oli hästi kirja pandud, kuna ma juba poole peal arvasin, et õige mr. Bonforte on juba ammu terroristide poolt tapetud. Lool endal on hea ideestik, mis on hästi välja kirjutatud. Lugu on hoogne, sai see ühe jutiga läbi loetud. Kokkuvõttes midagi eriti negatiivset meelde ei tule, seega tugev viis.
Teksti loeti inglise keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Nunnu raamat tõesti, nagu eelkirjutajad mitut puhku märkinud. Armastuselugu meenutas mulle igivana laulu "ei takista vallid, ..."
Ning taas kohtasin siin Heinleini usku inimmõistuse ... see tähendab, realistliku inimmõistuse jõusse. No olgu, peategelane oli kaunis über-Edison, aga mis siis. Ulme ju.
Sain eelnevatest arvustustest ka teada, et eksisteerib tõlge eesti keelde. Krt, raamatukogu on kaugel, nagu Wendell Urthil tüdruk. Siiski oleks päris huvitav näha, kuidas Petroniuse jutud eesti keelde tõlgiti.
Tõlkimisega seoses teen ühe siinses lõimes 20 aasta taguse veaparanduse. Arvestades raamatu ilmumisaastat, on väljendi "Thorsen tubes" ainuvõimalik vaste eesti keeles "Thorseni lambid".
Aga hirmsasti meeldis mulle koht raamatu lõpus, kus Heinlein mingite virisejate kohta ütleb, et neist suurem jagu "ei oska naela seina lüüa ega arvutuslükatit kasutada". Seda et... kas teie oskate? Seda teist asja, ma mõtlen...
Teksti loeti inglise keeles

Ulme võite tänapäeval kohe unustada, kuid XIX sajandi teise poole olme kirjeldus on igati asjaks.
Kui hetkeks kõik odavlennufirmad unustame...
Ning veel meeldib mulle teost läbiv poliitiline ebakorrektsus. Kujutage ette, mida säärase raamatu autoriga praegu tehakse.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Sihuke nunnu jutt, meenutas Asimovi samatüübilisi lühilugusid, näiteks "My Son The Physicist". Ega ma lõppu ära küll aimanud.
Teksti loeti inglise keeles

Nomaeitea... olles just lamepealiste ... vabandust, lamemaalastega kokku puutunud, tundus lugu nendetaoliste "argumentatsioonina". A' ju mul jääb kujutlusvõimet vajaka.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oska autori jutustamisoskusele midagi ette heita ja üks tärn läheb maha taustalt paistvate sovjetlike kõrvade eest.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus jutt; ärge hakake siit mingit ülirasket filosoofiat otsima, vaid võtke seda kui kelmikomöödiat, mille käigus nekulturnõje saavad palju van Goghi kohta teada. Lõpp on kah asjaks... kui algus meelest läinud. Nelikümmend seitse aastat tagasi ootasid igatahes järgmist Horisonti kannatamatult.
Teksti loeti eesti keeles

Kui te pole iial tundnud, kuidas peaaegu kättejõudnud mõistmine on käest libisenud ning jätnud vaid masendava allakäigutee, siis pole teil õigust seda teost arvustada. Kaks korda viis.
P.S. Inimkonna kõrghetk oli 1969. aastal. Kuhu me edasi läheme?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nii hea ajasrännu-lugu, et hakka seda võimalust või uskuma. Ja kui mõned kogumikus "Lilled Algernonile" esinenud jutud on siin Baasis saanud pisut kõrgema hinde 1976. aastal eesti keeles ilmumise eest, siis "By His Bootstraps" on viit selletagi väärt.
Suur tulevik...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mul on tehnilise fantastika vastu lapsepõlvest saadud nõrkus ja seega ma nautisin kogu seda skafandri-lugu. Ja ausalt öeldes, ega edasi ka halvemaks ei läinud, meenutagem kas või tsentuurio Iuniot. Muide, tundub, nagu Heinlein oleks ennustanud elektroonika arengut ... ses mõttes, et see läheb nii keeruliseks, et lihtne amatöör enam seadmeid nullist üles ei ehita. Mäletate, Kip tegi küll skafandri ultralühilaine-raadio valmis, aga sellel oli see pisike häda, et ei mahtunud kiivrisse ära... Ja pidigi ta ostma valmis tüki.    
Teksti loeti inglise keeles

Nii kõrge hinde saab raamat selles sisalduva optimismi eest. Ju selliste lugemine mingi tegelikkusest ajutise väljumise vorm on aga mis siis. Kui tahate sünget ja koledat, võtke midagi ajalehtedest. Või EW 100. sünnipäeva etendusest.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Targo Tennisbergi kahe aastakümne tagusele arvustusele vaidlen vastu ses mõttes, et peategelane pole päris suvaline tegelane, vaid enesest lugupidava ajalehe teaduskorrespondent, ja seda sel ajal, kui ajalehed veel klikke püûdma ei pidanud. Mistõttu talle võiski ilmneda "vaade kõrgelt", nagu Hea Doktor ühele oma raamatule pealkirjaks pani.
Pealegi on siin kuldne sügis. Ja pesukarud. Ja ilus ja tark tüdruk. Mida te veel tahate?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mõnus ajaviitelugu meeste ja naiste vahelistest suhetest, nii klišeelik, et lausa vaimustav. Lisaks olmedetailid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma pisut eelarvustaja hinde tasakaalustamiseks panen "vìie". Lugu on meelelahutuseks kirjutatud ja nii tuleb seda ka võtta. Kas hakkame mõne Valteri karikatuuri juures ugisema, et see pole küllalt sügav & filosoofiline (kuigi tegelikult sageli on ;))?
Muide, esmakohtumine selle looga toimus mul umbes 74. aastal Eesti Raadio vahendusel ... kui keegi aitaks tollase kuuldemängu üles otsida, oleks kena. "Skunks on vähemalt kaine"...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nojah. Jüri Kallas on ammu varem öelnud, et seda raamatut peetavat CDS allakäigu alguseks. Mul tekkis seepeale tunne, et ehk ütles keegi pensioniikka jõudnud Simakile, et temal on nüüd allakäik alanud. Mispeale CDS mõtles "ma teen teile f****ng allakäiku" ja kirjutas näidisteose.
Sellise, et keskmine ulmekirjanik oleks igalt leheküljelt leidnud kaks ideed, millest saanuks terve jutu kokku kirjutada. Sul ei lasta hetkekski rahu saada, sa pead kogu aeg autoriga kaasa ... ei, mitte tormama, vaid kulgema, sest kuigi sündmused jutus toimuvad vahel erakordse kiirusega, on kogu tegevusel siiski eht-saimaklik rahu. Ja humaansus. Ja sügis. Ma suveinimesena sügist, talve ja neid muid vastikuid aegu eriti ei salli, kuid CDS suutis mind vähemalt sügise asjus ümber veenda.
Veel ei saa ma üle ega ümber kogu juttu läbivast optimismist. (Mitte hurraa-). Ja veel, ja veel, .... ah, mis ma räägin, lugege ise. Kuid lugege originalkeeles või vene keeles; eestikeelne tõlge pole just hull, kuid tundub kuidagi puisena. Võrrelgem kas või kohta, kus Garneel (Shrimp) ütleb Maxwellile
-- inglise keeles e. originaalis: "You are talked concerning";
-- eesti keeles: "Teist on räägitud";
-- vene keeles: "Вы есть говоримы о".
Viimane paneb mind seinu mööda üles ronima...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ah, olge nüüd. Meenutagem kõigepealt raamatu ilmumise aega -- kõige magusamat enne Venemaa kallaletungi Saksamaale (või, noh, ajaliselt ju vastupidi). Mismoodi oleks saanud kirjutada inimene, kes tahtis rääkida midagi meresügavustest, midagi tehnikast ja midagi puhtast fantaasiast, lisamata sinna kangelaslikke nõukogude inimesi nende puhaste mõtetega? Raamat on niivõrd igasugu gädžeteid täis, et mäletan, kuidas poisina seda neelasin ja ootasin, millal järgmine ette söödetakse. Ahjah, ja väitele, et see olla peaaegu kõige nõrgem raamat Seiklusjuttude sarjast, ei olegi vaja vastu vaielda. Piisab mõne pealkirja toomisest: "Eršoti kraater". "Trini". Noh, ja isegi "Polaarunistus". P.S. Ma ei tea, kas Adamov seda just nii kavatses, aga isegi lapsena seda raamatut lugedes oli mul Gorelovist kole kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on Simakiga üldse kummaline suhe. Ma loen teda, ütleme, viie parema fantastikakirjaniku hulka kuuluvaks. Kuid kuigi suur jagu tema teoseid on säärased, mida lugedes olen "õnnest märg", nagu üks mu naistuttav kunagi ütles, on tal ka mitmeid selliseid, mis minus ühtki keelt ei liiguta. Ja kahjuks kuulub ka "Linn" nende hulka. Mis ei tähenda, et ma ei soovitaks seda lugeda, ilmselt on asi sobivas või sobimatus peakujus. Mul oli veel see tüsistus, et ma sain "Deserteerimist" lugeda paarkümmend aastat enne tervet raamatut, ja see jättis vägeva mulje. Erinevalt ülejäänust. Ja veidral kombel -- kuigi ma hindan Simakit Bradburyst palju kõrgemalt, on "Linn" "Marsi kroonikatega" sarnane olles Bradbury loomingust kehvem. Kõik see annabki kokkuvõttes "rahuldava".  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma esimese hooga ei oska Targo Tennisbergi arvustusele midagi lisada... kuid mõtlen. Lugu on seda väärt.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles