Kasutajainfo

Robert A. Heinlein

7.07.1907-8.05.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

Double Star

(romaan aastast 1956)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1956; veebruar - aprill
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.583
Arvustused (12)

Töötu näitleja palgatakse tuntud poliitiku asendajaks. Asendatav on ise röövitud ning näitleja peab oma rolli täie pingega suhtuma, sest keegi ei tohi vahetusest aimu saada. Mida enam näitleja oma rolliga tegeleb, seda enam saab elu üsna kergelt võtvast tegelasest kodanik. Meeldiv ja inimlik romaan, millele on üsna raske mingit analoogi leida. Ka on ideloogilis poliitiline osa ilusasti tasakaalus inimliku materjaliga. Huvitav on ka marslaste tarulaadne ühiskond.Tõtt öelda ei saa ma aru miks allpool heidetakse romaanile ette lapsikust ja ebausutavust... kui on olemas ebausutavaid ja inimmõistusele mittevastuvõetavaid ühiskondi, siis on seda praegune EW (loomulikult oli seda ka kunagine Nõukogude Liit)... kas me oleme tõesti sedavõrd värdjastunud, et iga vähegi normaalne ühiskond tundub meile tobe ja usutamatu!?!
Teksti loeti inglise ja vene keeles

Teos, mida spetsialistid peavad Heinleini 50-ndate aastate "täiskasvanuromaanidest" parimaks. Järjest enam tundub mulle aga Heinleini suurema osa teoste otseseks sihttarbijaks olevat mõeldud siiski alaealine. Kuigi tegelasteks on täiskasvanud, kaalukausil on planeedisüsteemi saatus ja rahu, on intriig umbes samal tasemel nagu üleannetu õpilase heitluses miilitsa lastetoaga. Vältimatu on muidugi, et romaani lõpuks on õpilasest inimene saanud. Tahes-tahtmata tulevad meelde Holger Puki kunagi väga populaarsed didaktilise suunitlusega noorsooraamatud ("Rein ja Riina" jms). Hinne kajastab lihtsalt seda, et raamat ei suutnud absoluutselt köita.
Teksti loeti inglise keeles

Yks Heinleini neljast Hugost. Minuarvates oleks nii mõnigi tema teistest teostest toda Hogot rohkem väärinud aga see ei tähenda sugugi seda, et raamat halb oleks. Hea, lihtne lugeda. Ainuke mis natuke järele mõtlema pani on kohalik poliitiline systeem - sisuliselt konstitutsiooniline monarhia. Täpsemalt pööbli vajadus kulla ja karraga pärjatud kuninga järele. Yhest kyljest meeliylendav vaatepilt telekaekraanil, teisest kyljest keegi, kelle *ametikohustus* on linte läbi lõigata ja tribyynilt rahvale lehvitada, kolmandast kyljest poliitilise järjepidevuse illusioon kriiside ja valitsusevahetuste korral. Niiet sisutyhjaks seda raamatut nimetada ei anna. Peale kõige muu oli too kuningas (vahva nimega - Willem) tõeliselt andekalt kujutatud - vaatab 8 tundi oma troonilt kõrgi näoga ringi sebivaid ylikuid ja siis läheb tegeleb rahus ja vaikuses oma hobiga - mängurongidega ;)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu arvates on selle raamatu nimi küllaltki hästi valitud. Topeltstaar ("Double Star") iseloomustabki sundpalgatud näitleja rolli. Nimelt oli näitleja ise andekas ning kahtlemata staar (kellega aga keegi ei tahtnud koostööd teha üsnagi ilmselt tema kõrgi ja ääretult erapooliku suhtumise tõttu maailmaasjadesse) ning roll, mida ta pidi kehastama (tuntud poliitik ning ekspansionistide liider) oli samuti staar - tegemist oli tõelise tähtpoliitikuga. Ma ise olen kahe käega nõus sellele raamatule antud Hugoga, sest ma ise ootan raamatult alati mingit mõtlemisainet ning ei viitsi lugeda ainult ajaviiteks (mulle ei meeldi eriti inimesed, kes kalduvad aega lihtsalt surnuks lööma). See raamat iseenesest on küllalt eba-Heinelinilik: ei ole tormakat actionit, kuna karakter ise peab olema erinev meie peakangelase tegelikus karakterist, siis on RAH suurt vaeva näinud uut tüüpi isiku loomisega (ning ma ise arvan, et poliitiku kuju, mille ta lõi on tunduvalt parem tema tüüpkangelastest). Enamus raamatust räägib näitleja valmistumisest oma rolliks (antud juhul röövitud poliitiku duublina töötamiseks), tema elamist sisse oma uute rolli ning seoses järjest esile kerkivate viitustega ajapikku tegelikult muutumisega inimeseks, keda ta kehastas. Raamatu tippmoment on tegelikult see, et pärast tipp-poliitiku surma tekib olukord, kus ta ise tegelikult ongi originaal, isegi parem ning isik, kes ta tegelikult kunagi oli lakkas olemast. Ma hakkasin seda raamatut õhtul lugema, mõteldes, et loen paar peatükki ja heidan siis magama aga ei suutnud kuidagi lõpetada ning viimase lehe keerasin varahommikul.
Teksti loeti inglise keeles

Teoses esineb üks paremini kujutatud Heinleini karaktereid- töötu näitleja Lawrence Smith. Viimane palgatakse esitama röövitud poliitiku Joe Bonforte’i osa. Raamatu algul Smith räägib nagu näitleja ja tegutseb nagu näitleja, ta ei hooli poliitikast ja mõtleb vaid enesest. Vastupidiselt Bonforte’ile jälestab ta marslasi. Smithi iseloom saab mõistetavaks tema lapsepõlvemeenutuste kaudu ning just see teeb peategelasest elava. Aja jooksul näitleja muutub ning kui Smith astub lõplikult Bonforte’i saabastesse, on transmutatsioon lõppenud. Smith kõneleb nagu poliitik, mõtleb nagu poliitik. Seda muutust on autor kujutanud väga kindlakäeliselt. Teose teiseks tugevaks küljeks on sündmuste otstarbekohasus. Romaanis ei ole midagi liigset- kõik sündmused on hädavajalikud teose arengule. Hästi on kujutatud ka marslased. Paljudes Heinleini teostes on võõrad rassid ebameeldivad ning agressiivsed. Siin mitte. Kuigi kirjutamisest on möödunud üle 40 aasta, on raamatut lahe lugeda.
Teksti loeti soome keeles

Voldemar Panso.HuvitavMitte just see Heinlain keda ootasin ( a. la Starship Troopers või Nukkude isand ) Aga haarab - tõepoolest sihuke ühe hingetõmbega läbiloetav teos. Nobe.
Teksti loeti vene keeles

Suuepärane raamat, kuigi ehk mitte nii haaravalt terav ja kaugelenägelik kui paljud teised autori teosed. Vaidlustamata tema Hugo-väärilisust, on teoses muidugi palju asju, mis häirivalt mõjusid, eelkõige muidugi lõpp, mida oli haista juba esimesest kolmandikust ja ei tahaks hästi uskuda, et mees nii väljapaistev oli, et isegi imitaator veerand sajandit esikohal püsiks (?) Samas on tegemist usutava karakteriga ja väga hästi teostatud nign tasakaalustatud jutuga. Väikse etteheitena veel võib-olla, et kohati läheb seletamine üsna deklaratiivseks ja on lõike, mille vajadusest on raske aru saada (võib-olla pole nad siin ja nüüd lihtsalt enam päevakajalised, aga 50-ndate USA-s olid?). Igal juhul teos, mille lugemist ei kahetse.
Teksti loeti inglise keeles

Haarav teos, mida on raske käest ära panna.

Lisaks veel seda, et näitleja ja tema poolt mängitava rolli teemal on hiljemgi toeseid kirjutatud. Näiteks S.R.Greeni "Blood and Honour". Greeni teos käsitleb asendamist siiski hoopis teisest aspektist ja väga erineva rõhuasetusega.

Tõenäoliselt on sarnaseid teoseid kirjutatud rohkemgi, nii enne kui ka pärast Heinleini, mis aga sugugi ei vähenda Heinleini teose väärtust.

Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani lõpplahendus oli juba pea poole pealt ette aimatav, oli lugu hea. Ka lõpplahenduse teostus oli hästi kirja pandud, kuna ma juba poole peal arvasin, et õige mr. Bonforte on juba ammu terroristide poolt tapetud. Lool endal on hea ideestik, mis on hästi välja kirjutatud. Lugu on hoogne, sai see ühe jutiga läbi loetud. Kokkuvõttes midagi eriti negatiivset meelde ei tule, seega tugev viis.
Teksti loeti inglise keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

No midagi pole teha, mul on sellest raamatust vaimustumiseks vale kujuga pea. Kuid -- nagu eelarvustajadki märkinud -- "Deserteerimine" on hea, ja seda just "Horisondis" ilmununa. A' võib-olla ongi asi tõlkes?
Teksti loeti eesti keeles

Vaatasin esmakordselt sellele kogumikule täiskasvanuna otsa ja üllatusin. Positiivselt, kui mitte päris meeldivalt. Ärge otsige siit mingit fantastikat. Võtke seda kui olukirjelduste sarja teemal "Teaduse ja tehnika eesliinil", ja pilt muutub. Vaatame jutud järjekorras läbi.
1. "Uus planeet". Ennustatakse Maa uurimist tehiskaaslaste abil, mis avab hoopis uue vaatenurga. Realiseeritud.
2. "Zoja Vinogradova päev". Ennustatakse isejuhtivaid autosid, nutimaju ning tööstuslike seadmete automatiseerimist ja juhtimist üle võrgu. Esimesel suunal tehakse mõningaid edusamme, teisel isegi rohkem (kuigi nende mõtttekus jääb küsitavaks) ja kolmas on piisavalt realiseeritud.
3. "Objekt 21". Ennustatakse loodete-elektrijaamu ja ülitõhusat energiasalvestusmeetodit. Esimese realisatsioone esineb, teisega on nigu on, liitiumakudest hoolimata. A' noh, enam-vähem realiseeritud.
4. "Sinilind". Kogumiku nõrgim lüli, arutletakse lindude orienteerumismehhanismi ja selle praktilise kasutatavuse üle. Realiseerimata ja nii vist jääbki.
Nii et -- mida virisete? Eriti arvestades seda, et üheski jutus pole välismaa spiooni, kellel taskud 25-dollarilisi täis, pole ühtki ebateadlikku kodanikku, keda usin kollektiiv ümber kasvatab, ega -- kui õigesti mäletan -- ühtki Stalini tsitaati.
Tehke järele.
Teksti loeti eesti keeles

Kuivõrd mul on vist juba imikueast nõrkus kõiksugu masinate, aga eriti autode vastu, siis tundus see lugu seitsme-kaheksaselt lugedes ilgelt pônev. Mistõttu saab lisapalli.

P.S. Limusiiniga polnud vähemalt eestikeelse väljaande piltide järgi otsustades sel autol küll mingit pistmist. A' see ongi vist meile ida poolt tulnud komme kõiki ilusaid ja  läikivaid autosid limusiinideks kutsuda. Ma olen miskis ajalehes või ajakirjas isegi kabrioletti näinud nii nimetatavat.

Teksti loeti eesti keeles

Kuulge, kallid eelarvustajad! Sihuke keskmine hinne (3,0) paneb mõne inimese veel seda raamatut lugema ... me ei taha ligimeste kallal vaimset vägivalda tarvitada, ega?
Minu arvates kuulub "Teed sügavusse" vene kommunistliku saasta kõige alumisse kihti. Igatahes meeldis lapsest peast mulle "Polaarunistus" märksa rohkem, ja "220 päeva tähelaevas" oli suisa kirjandusteos "Teede..." kõrval.
Teksti loeti eesti keeles

Einojah, romaan saab minult kõrgeima hinde, selles pole kahtlust. Kuid ma pole siiani mõistnud, mida ACC selle kirjutamisega tahtis öelda, ja võimalikud on variandid.
A. Ülimalt helge nägemus inimkonna tulevikust -- meie kuulume äravalitute hulka ja meie päralt on ... universum.
B. Nägemus inimkonnast kui ahjul istuvast Ivanuška-duratšokist, kellele (kui ta ahju mööda kobades kogemata noa on kätte saanud) pannakse kohe saba, tiibade ja sarvedega njanja juurde, et imelaps ometi endale kogemata viga ei teeks, enne kui printsessi (Overmindi) juurde lubatakse.
C. (Tegelikult A teisendus). Kaastunne Ülemvalitsejatele, kes näevad midagi ülevat ja aitavad sellele kaasa, kuid iial selleni ei jõua (see on romaanis ka kõige otsesemalt välja öeldud).
D. Progressorlus või antiprogressorlus, võtke kumbapidi teil tuju parajasti on. Kas kõrgema astme tsivilisatsioon võib suunata madalama astme tsivilisatsiooni arengut? (Vt. ka Vendade vastavaid teoseid). 
Jne., jne. A' eks ta seepärast hea raamat ongi, et ei too kõike sinise lindiga kandikul ette. Pealegi ilmus
4 aastat enne esimest Maa tehiskaaslast,
8 aastat enne inimese esimest kosmoselendu,
16 aastat enne inimese esmakordset astumist teisele taevakehale.
P.S. Kohe saab 50 aastat sellest, kui inimesed esmakordselt pidasid jõule väljaspool Maad. Nii et Ülemvalitsejad on kuidagi hiljaks jäänud, kuid oma käitumisega oleme selle möödunud poolsajandi jooksul neid edukalt asendanud.    
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Just selle loo puudumine vähendab kogumiku "Kadunud robot" väärtust,, kuid ega seda vene võimu ajal avaldada poleks saanud...
Teksti loeti inglise keeles

Kaur Virunurm 15 aasta tagant -- kui see jutt on teismelistele, siis on suur osa mu 63-aastasest kerest ikka veel teismeline... kuid see polegi tähtis. Andke inimesele, mis inimlik ja robotile, mis robotlik. Ehk: ärge pugege masinate seljataha.
Teksti loeti eesti keeles