Kasutajainfo

Robert A. Heinlein

7.07.1907-8.05.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

The Door into Summer

(romaan aastast 1957)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1956; oktoober - detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Uks suvesse»
Tartu «Fantaasia» 2016 (Sündmuste horisont, nr 45)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
10
3
0
0
Keskmine hinne
4.36
Arvustused (25)

See oli esimene RAHi romaan, mille ma originaalis läbi lugesin. Ilmselt autori kõige mahedam romaan. Ei mingeid ühiskondlikke probleeme. Peategelane lahendab ajarändude abil iseenda pisikesi egoistlike probleeme: kättemaks vaenlastele ja armsa naise kättesaamine. Aga see mõnus meeleolu ning elegants, millega kõik lõpuks lahenduseni viiakse. Romaanis esinevad paljud Heinleini teoste olulised märgid: (nutikas) kass, punapäine naine ja kummaline seks (nudistid). Ilus raamat, kui nii saab öelda.
Teksti loeti inglise keeles

Yks Heinleini armsamaid raamatuid. Täpsemalt, raamat sellest et armastus pysib kauem kui vihkamine. Tõttöelda oli see neid kahte kogumikus Lilled Algernonile avaldatud lyhijuttu arvestamat esimene Heinleini romaan mida mul lugeda õnnestus (kunagi Tartus miskist suvalisest vabaõhu-raamatuletist, venekleelsena). Ja sellest õhtust alates sain endale uue lemmikkirjaniku. Loomulikult ei puudu ka selles raamatus kass (sedapuhku pirakas kõuts nimega Petronius, kes kausist õlut armastas limpsida) ja kamp nudiste. Aga eks te lugege ise, hea raamat on.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Soe ja optimistlik raamat sellest kuidas kõige kiuste lõpuks leiad sa ukse suvve ja ja oma probleemidele lahenduse. Siiani üks minu lemmikuid.
Teksti loeti inglise keeles

Pisut veider ning kahtlemata väga loetav raamat. Pidut veidraks teeb selle raamatu see, et olles kirjutatud aastal ''56 räägib ta aastast ''70 ning 2000. Vastavlt siis meie jaoks juba minevikust ning vägagi lähitulevikus. Just käib siis vastavalt sellest, et pisut eraklik kassisõbrast insener (see inseneerimine toimub kõik ''56 aasta tasemel teadmistega inimese vaatenurga alt, seega pisut totter aga kui ära kannatab pole hullu) leiutab paar masinat, millega saab keeta, kududa, küpsetada - ühesõnaga, millega saab automatiseerida praktiliselt kõiki kodumajapidamises (ning samuti muja) tehtavaid töid. Kuna tas ise on insener ning eriti ei viitsi businessile erilist rõhku panna, siis korraldavad tema pruut ja tema äripartner talle normaalse tünni, üritades talt leiutist pihta panna ning sellega ülikasumeid teenida. Kuna aga leiutajast endast on vaja probleemide vältimiseks lahti saada, siis külmutavad nad ta sujuvalt kolmekümneks aastaks ära. Kui leiutaja üles ärkab, meenub talle, et kogu selle jama käigus kuritarvitati hoogsalt tema armastatud kassi ning on suured ajad pissed. Hiljem (pärast mõningast tutvumist n.ö. tuleviku Los Angelesega) leiab ta ühe hullu teadlase ajamasina, millega ta rändab ajast tagasi ning kickib kõikidel kurjamitel ässi. Kogu asja lahendab ilus romantiline happy end.
Teksti loeti inglise keeles

See raamat on erand. Siin ei kohta me üllaid põhimõtteid, tohutuid probleeme ja kujunevaid jüngreid. Probleemid on üheselt mõistetavad ning lahendused sirgjoonelised. Peategelane seekord kergelt luuserlusse kalduv insener-leiutaja. Nii väliselt (ajarändamised ja -paradoksid) kui üldiselt hoiakult sarnaneb romaan legendaarsele jutule ''By His Bootstraps'' ja on väga muhe lugemine jättes lugejasse hulgaliselt meeldivaid emotsioone. Kaitseks ka pisut Heinleini insenerioidu, raamatus käsitletud robotid ja nende arhitektuur on märksa reaalsemad ja realiseeritavamad kui robotijumal Asimovi loodud. Thorsteni torud ei ole sisuliselt midagi muud kui kaasajal modelleerimises ja juhtimises rakendatavad närvivõrgud. Parim Heinleini romaan, mida siiani lugenud olen ja selline arvamus on säilinud ka pool aastat hiljem.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates on lõpp liiga moosine. Kõik läks nii hästi, et no mitte kuidagi poleks enam paremini minna saanud. Mitte et ma mingi masohhist oleksin, et õnnelikku lõppu ei suuda taluda, aga mõne pisikese otsakese oleks ehk võinud lahtiseks jätta. Noh, et peategelasel ka pärast teose lõppu midagi teha jääks.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles

Ka minul oli see esimene RAH raamat,mida lugesin originaalis.No ma ei tea,ei meeldinud eriti.Ega tal midagi otseselt ka viga ka ei olnud,aga teist korda ei taha enam kätte vötta.Sellepärast siis 3.
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke armas jah. Kui norida, siis algus venis, ning tekitas tunde, et mind eriti üldse ei huvita, kuidas ühel tüübil nahk üle kõrvade tõmmatakse, seda kõike 56-nda aasta ettekujutuste taustal 70-nda aasta tehnikast. Hiljem muidugi selgus, et see pikk jutt oli vajalik konteksti mõistmiseks. Ühelt poolt on muidugi naljakas lugeda autori ettekujutusi meie kaasajast, teiselt poolt on ta aga asjad läbi mõelnud ja otsad kokku viinud, hinnatav on ka RAH-i kuiv ja karm huumor, mis kahjuks tihti kipub tõlgetes kaduma minema, kuna avaldub pigem sõnavalikus kui otsitud situatsioonides. Keskel läks juba väga heaks, lõpp taas kuidagi tapvalt õnnelikuks - RAH-i tegelastes on uhkust ja suurust, neid omadusi aga alati hea kirjanduses kohata, teiselt poolt aga oli see armastus peategelase ja ta algselt plikakesest daami vahel (mida ajarändudega 10 aastat korrigeeriti) üsna… muinasjutuline. Huvitav, mis neist edasi sai?
Teksti loeti inglise keeles

Nagu eelnevad on kirjutanud on tegemist tõesti armsa ja kena raamatuga. Kogu selle raamatu juures on vähemalt üks asi mis mind kangesti häirima jäi. Kui palju teised kirjanikud kasutavad aega ja selle muutmist väga ettevaatlikult, siis selle teose põhjal võib ajas teha mida iganes, sest nii on juba kindlasti juhtunud. Ütleks lihtsalt, et teiste kirjanike käsitlus meeldib mulle tunduvalt rohkem.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minulgi esimene originaalkeeles loetud Heinleini raamat. Mulle meeldis. Ma saan suurepäraselt aru, et see polnud midagi suurt ja põhjapanevat, aga see oli erinevalt paljudest ulmeraamatutest inimlik ja armas. Plusspunktid kasside eest!
Teksti loeti inglise keeles

Väga armsasti kirja pandud aga kuidagi nagu lahjaks jäi. Ega seal ju tegelikult suurt midagi ei toimunud. Lugu tüüris tasakesi, laisalt oma lõpu poole ja sinna ta jõudis.
Teksti loeti vene keeles

Kuidagi vastuoluline mulje jäi sellest romaanist. Ühelt poolt päris huvitav tegevusmaailm (1956. aastast nähtud lähitulevik, kus ka tuumasõda juba edukalt maha peetud), hakkaja olemisega ja väga sümpaatse maailmanägemusega minategelane ning selline poeetiline südamlikkus. Teiselt poolt-põnevat toimus romaanis tõesti vähe ja kogu see sehkendamine majapidamisrobotite ning nende patentide üle oli üsna tüütu. Kohati paistab, et romaani ulmeline osa keerles paari märksõna ümber (külmauni, ajaränd ja majapidamisrobotid).

Tõlkest: pealkirja tõlge mind ei häirinud, aga veidi toores mulje jäi tõlkest tervikuna küll-päris rohkelt igast vigu ja apsakaid. Kõige naljakam tahtmatu viga ilmneb vast kohas, kus "zombirohuga" uimastatud minategelase jalad pikast seismisest nõrkevad-lauses peaksid olema sõnad "Ma olin seisnud nagu lipuvarras rohkem kui tunni...", ent selle asemel võib lugeda "Mul oli seisnud nagu lipuvarras rohkem kui tunni..." Lisaks veel muud näpukad (piiblitegelase nimi on eesti keeles Delila, mitte Delilah jne). Kuna romaan on üsna USA-keskne, siis joonealuste märkuste üle viriseda ei saa, ent need jätavad kuidagi valikulise mulje-näiteks on seletatud lahti kiirtoidurestoranis pakutava kanaroa olemus, ent mitte Daniel Boone´i isikusse puutuv, kelle järgi minategelane on oma nime saanud.

Hindest: vahel tundub, et Baasi hindamissüsteem pole piisavalt diferentseeriv. Käesolev romaan on üks neist teostest, mille hindamisel ma jänni jään-"4" oleks justkui liiga palju, ent "3" ebaõiglaselt karm. Olgu siis heatahtlikult "4-".

Teksti loeti eesti keeles

See eestikeelse keelekurdi pealkirjaga (nagu Ulmeguru Facebookis tabavalt ütles) raamat seisis mul tükk aega lauanurgal, hoolimata sellest, et Heinleini ma üldiselt austan ja armastan. Aga see pealkiri ja kaanekujundus ja tagakaane tekstid ei kutsunud kohe üldse lugema. Kuni järg selleni jõudis. Aga jõudis, ja edasist ma ei kahetse.

Algus sujus kenasti, aga kohe kui tundus, et nüüd läheb ulmeks (külmauni), visati lugeja patentide ja muude juriidiliste keerdkäikude sogasesse vette. Sealt välja ujumine võttis mõnda aega ja edasi läks juba kõik nagu lepase reega ning raamatut oli raske käest panna. Autor suuris mind ka kenasti üllatada proua Schultzi isiku suhtes - ootasin lihtsamat ja sirgjoonelisemat lahendust, aga ei, õnneks läks lugu edasi ja kui juba ajaränd mängu tuli, oli see lausa kirsiks tordil.

Siiski ei saa romaan mult parimat võimalikku hinnet ja peamiselt seepärast, et ulme polnud siin kesksel kohal nagu Heinleini lühiloos "Enese ees ja järel", mille pikem lahtikirjutus see romaan suuresti on. Näiteks ajarännu paradokside üle mõtisklemiseni jõuab autor alles päris lõpus ja teeb seda ka vaid nii umbes poolel lehel. Aga samas pole romaan sugugi halb, kaugel sellest - tegemist on hea ulmelise armastuslooga. Ja paistab, et sellised hästi kirjutatud "seebikad" mulle täitsa meeldivad. Peategelasele ja tema seiklustele oli tore kaasa elada ning kui kõik lõpuks õnnelikult lõppes, oli ka minu süda rahul. Samas päris pisarat välja ei kiskunud, nii et ikkagi ka siin kategoorias "neli".

Teksti loeti eesti keeles

Mahe utoopia. Täna lugedes saame pildi toonastest uskumustest ja unistustest. Eriti koomilisena kõlab kaasaegsete ärifilosoofiate kontekstis (ek 2016 lk 24): „Tahtsin, et minu vidinad töötavad ja jäävad töötama, mitte ei põhjusta omanikele maohaavu.“
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Nunnu raamat tõesti, nagu eelkirjutajad mitut puhku märkinud. Armastuselugu meenutas mulle igivana laulu "ei takista vallid, ..."
Ning taas kohtasin siin Heinleini usku inimmõistuse ... see tähendab, realistliku inimmõistuse jõusse. No olgu, peategelane oli kaunis über-Edison, aga mis siis. Ulme ju.
Sain eelnevatest arvustustest ka teada, et eksisteerib tõlge eesti keelde. Krt, raamatukogu on kaugel, nagu Wendell Urthil tüdruk. Siiski oleks päris huvitav näha, kuidas Petroniuse jutud eesti keelde tõlgiti.
Tõlkimisega seoses teen ühe siinses lõimes 20 aasta taguse veaparanduse. Arvestades raamatu ilmumisaastat, on väljendi "Thorsen tubes" ainuvõimalik vaste eesti keeles "Thorseni lambid".
Aga hirmsasti meeldis mulle koht raamatu lõpus, kus Heinlein mingite virisejate kohta ütleb, et neist suurem jagu "ei oska naela seina lüüa ega arvutuslükatit kasutada". Seda et... kas teie oskate? Seda teist asja, ma mõtlen...
Teksti loeti inglise keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Nunnu raamat tõesti, nagu eelkirjutajad mitut puhku märkinud. Armastuselugu meenutas mulle igivana laulu "ei takista vallid, ..."
Ning taas kohtasin siin Heinleini usku inimmõistuse ... see tähendab, realistliku inimmõistuse jõusse. No olgu, peategelane oli kaunis über-Edison, aga mis siis. Ulme ju.
Sain eelnevatest arvustustest ka teada, et eksisteerib tõlge eesti keelde. Krt, raamatukogu on kaugel, nagu Wendell Urthil tüdruk. Siiski oleks päris huvitav näha, kuidas Petroniuse jutud eesti keelde tõlgiti.
Tõlkimisega seoses teen ühe siinses lõimes 20 aasta taguse veaparanduse. Arvestades raamatu ilmumisaastat, on väljendi "Thorsen tubes" ainuvõimalik vaste eesti keeles "Thorseni lambid".
Aga hirmsasti meeldis mulle koht raamatu lõpus, kus Heinlein mingite virisejate kohta ütleb, et neist suurem jagu "ei oska naela seina lüüa ega arvutuslükatit kasutada". Seda et... kas teie oskate? Seda teist asja, ma mõtlen...
Teksti loeti inglise keeles

Ulme võite tänapäeval kohe unustada, kuid XIX sajandi teise poole olme kirjeldus on igati asjaks.
Kui hetkeks kõik odavlennufirmad unustame...
Ning veel meeldib mulle teost läbiv poliitiline ebakorrektsus. Kujutage ette, mida säärase raamatu autoriga praegu tehakse.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Sihuke nunnu jutt, meenutas Asimovi samatüübilisi lühilugusid, näiteks "My Son The Physicist". Ega ma lõppu ära küll aimanud.
Teksti loeti inglise keeles

Nomaeitea... olles just lamepealiste ... vabandust, lamemaalastega kokku puutunud, tundus lugu nendetaoliste "argumentatsioonina". A' ju mul jääb kujutlusvõimet vajaka.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oska autori jutustamisoskusele midagi ette heita ja üks tärn läheb maha taustalt paistvate sovjetlike kõrvade eest.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus jutt; ärge hakake siit mingit ülirasket filosoofiat otsima, vaid võtke seda kui kelmikomöödiat, mille käigus nekulturnõje saavad palju van Goghi kohta teada. Lõpp on kah asjaks... kui algus meelest läinud. Nelikümmend seitse aastat tagasi ootasid igatahes järgmist Horisonti kannatamatult.
Teksti loeti eesti keeles

Kui te pole iial tundnud, kuidas peaaegu kättejõudnud mõistmine on käest libisenud ning jätnud vaid masendava allakäigutee, siis pole teil õigust seda teost arvustada. Kaks korda viis.
P.S. Inimkonna kõrghetk oli 1969. aastal. Kuhu me edasi läheme?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nii hea ajasrännu-lugu, et hakka seda võimalust või uskuma. Ja kui mõned kogumikus "Lilled Algernonile" esinenud jutud on siin Baasis saanud pisut kõrgema hinde 1976. aastal eesti keeles ilmumise eest, siis "By His Bootstraps" on viit selletagi väärt.
Suur tulevik...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mul on tehnilise fantastika vastu lapsepõlvest saadud nõrkus ja seega ma nautisin kogu seda skafandri-lugu. Ja ausalt öeldes, ega edasi ka halvemaks ei läinud, meenutagem kas või tsentuurio Iuniot. Muide, tundub, nagu Heinlein oleks ennustanud elektroonika arengut ... ses mõttes, et see läheb nii keeruliseks, et lihtne amatöör enam seadmeid nullist üles ei ehita. Mäletate, Kip tegi küll skafandri ultralühilaine-raadio valmis, aga sellel oli see pisike häda, et ei mahtunud kiivrisse ära... Ja pidigi ta ostma valmis tüki.    
Teksti loeti inglise keeles

Nii kõrge hinde saab raamat selles sisalduva optimismi eest. Ju selliste lugemine mingi tegelikkusest ajutise väljumise vorm on aga mis siis. Kui tahate sünget ja koledat, võtke midagi ajalehtedest. Või EW 100. sünnipäeva etendusest.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Targo Tennisbergi kahe aastakümne tagusele arvustusele vaidlen vastu ses mõttes, et peategelane pole päris suvaline tegelane, vaid enesest lugupidava ajalehe teaduskorrespondent, ja seda sel ajal, kui ajalehed veel klikke püûdma ei pidanud. Mistõttu talle võiski ilmneda "vaade kõrgelt", nagu Hea Doktor ühele oma raamatule pealkirjaks pani.
Pealegi on siin kuldne sügis. Ja pesukarud. Ja ilus ja tark tüdruk. Mida te veel tahate?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mõnus ajaviitelugu meeste ja naiste vahelistest suhetest, nii klišeelik, et lausa vaimustav. Lisaks olmedetailid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma pisut eelarvustaja hinde tasakaalustamiseks panen "vìie". Lugu on meelelahutuseks kirjutatud ja nii tuleb seda ka võtta. Kas hakkame mõne Valteri karikatuuri juures ugisema, et see pole küllalt sügav & filosoofiline (kuigi tegelikult sageli on ;))?
Muide, esmakohtumine selle looga toimus mul umbes 74. aastal Eesti Raadio vahendusel ... kui keegi aitaks tollase kuuldemängu üles otsida, oleks kena. "Skunks on vähemalt kaine"...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nojah. Jüri Kallas on ammu varem öelnud, et seda raamatut peetavat CDS allakäigu alguseks. Mul tekkis seepeale tunne, et ehk ütles keegi pensioniikka jõudnud Simakile, et temal on nüüd allakäik alanud. Mispeale CDS mõtles "ma teen teile f****ng allakäiku" ja kirjutas näidisteose.
Sellise, et keskmine ulmekirjanik oleks igalt leheküljelt leidnud kaks ideed, millest saanuks terve jutu kokku kirjutada. Sul ei lasta hetkekski rahu saada, sa pead kogu aeg autoriga kaasa ... ei, mitte tormama, vaid kulgema, sest kuigi sündmused jutus toimuvad vahel erakordse kiirusega, on kogu tegevusel siiski eht-saimaklik rahu. Ja humaansus. Ja sügis. Ma suveinimesena sügist, talve ja neid muid vastikuid aegu eriti ei salli, kuid CDS suutis mind vähemalt sügise asjus ümber veenda.
Veel ei saa ma üle ega ümber kogu juttu läbivast optimismist. (Mitte hurraa-). Ja veel, ja veel, .... ah, mis ma räägin, lugege ise. Kuid lugege originalkeeles või vene keeles; eestikeelne tõlge pole just hull, kuid tundub kuidagi puisena. Võrrelgem kas või kohta, kus Garneel (Shrimp) ütleb Maxwellile
-- inglise keeles e. originaalis: "You are talked concerning";
-- eesti keeles: "Teist on räägitud";
-- vene keeles: "Вы есть говоримы о".
Viimane paneb mind seinu mööda üles ronima...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ah, olge nüüd. Meenutagem kõigepealt raamatu ilmumise aega -- kõige magusamat enne Venemaa kallaletungi Saksamaale (või, noh, ajaliselt ju vastupidi). Mismoodi oleks saanud kirjutada inimene, kes tahtis rääkida midagi meresügavustest, midagi tehnikast ja midagi puhtast fantaasiast, lisamata sinna kangelaslikke nõukogude inimesi nende puhaste mõtetega? Raamat on niivõrd igasugu gädžeteid täis, et mäletan, kuidas poisina seda neelasin ja ootasin, millal järgmine ette söödetakse. Ahjah, ja väitele, et see olla peaaegu kõige nõrgem raamat Seiklusjuttude sarjast, ei olegi vaja vastu vaielda. Piisab mõne pealkirja toomisest: "Eršoti kraater". "Trini". Noh, ja isegi "Polaarunistus". P.S. Ma ei tea, kas Adamov seda just nii kavatses, aga isegi lapsena seda raamatut lugedes oli mul Gorelovist kole kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on Simakiga üldse kummaline suhe. Ma loen teda, ütleme, viie parema fantastikakirjaniku hulka kuuluvaks. Kuid kuigi suur jagu tema teoseid on säärased, mida lugedes olen "õnnest märg", nagu üks mu naistuttav kunagi ütles, on tal ka mitmeid selliseid, mis minus ühtki keelt ei liiguta. Ja kahjuks kuulub ka "Linn" nende hulka. Mis ei tähenda, et ma ei soovitaks seda lugeda, ilmselt on asi sobivas või sobimatus peakujus. Mul oli veel see tüsistus, et ma sain "Deserteerimist" lugeda paarkümmend aastat enne tervet raamatut, ja see jättis vägeva mulje. Erinevalt ülejäänust. Ja veidral kombel -- kuigi ma hindan Simakit Bradburyst palju kõrgemalt, on "Linn" "Marsi kroonikatega" sarnane olles Bradbury loomingust kehvem. Kõik see annabki kokkuvõttes "rahuldava".  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma esimese hooga ei oska Targo Tennisbergi arvustusele midagi lisada... kuid mõtlen. Lugu on seda väärt.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles