(lühiromaan aastast 1941)
Punkte läheb maha hoopis muu pärast. Nn. alternatiivseid või parateaduslikke teooriaid on põhimõtteliselt kolme liiki. Esiteks ilmselge sõgedus ja pettus, mille viljelejad tuimalt valetavad ammu läbiuuritud asjade kohta: Lameda Maa Selts, vaktsiinivastased, astroloogiliste ennustuste koostajad, homoöpaadid jt. Teiseks fantastilised teooriad, mida pole kunagi õnnestunud kontrollida või uurida põhjusel, et need on vastuolus enam-vähem kõigega, mida loodusteadused seni on saavutanud: levitatsioon, pürokinees jt. Kolmandaks nähtused, mis iseenesest ei riku ühtegi tuntud loodusseadust ja võiks vabalt meile tuntud maailmas eksisteerida, aga mida pole seni õnnestunud eksperimentaalselt kinnitada. Kõige ilmsem näide sellest grupist on telepaatia. Minu etteheide Heinleinile seisnebki selles, et ta paneb ühte patta kaks viimast gruppi.
Esiteks on see mõõdutundetu ja loogikavaba - miks peaks arvama, et telepaatial ja pürokineesil võiks omavahel niigi palju ühist olla kui absoluutsel muusikalisel kuulmisel ja võimel käelöögiga telliseid purustada? Teiseks jääb ta fabuleerimisoskus niimoodi võimestatud tegelaste kujutamisele alla - miks pidid tegelased linna keskväljakul toimuma pidanud võimete demonstratsioonile taksoga sõitma ja ennast kinni nabida laskma, kui nad võinuks kohale lennata ja nii oma demot väga veenvalt alustada...? Kolmandaks pole kogu imevõimete spektri kaasamist üleüldse vaja - toimiv telepaatia ajaks püstitatud eesmärke silmas pidades asja üksigi ära.