Kasutajainfo

Robert A. Heinlein

7.07.1907-8.05.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

The Long Watch

(jutt aastast 1949)

ajakirjapublikatsioon: «The American Legion Magazine» 1949; detsember [pealkirjaga «Rebellion on the Moon»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Pikk vahikord»
antoloogia «Lilled Algernonile: Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid» 1976

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.789
Arvustused (19)

Yks kahest (seni) kohalikku keelde tõlgitud Heinleini jutust. Kuigi see ei ole kaugeltki yks parimaid Heinleini lyhijutte, saan ma põhimõtteliselt aru, miks ta sinna kogusse (Lilled Algernonile) sisse läks. Kahekesi koos ("By His Bootstraps") annavad nad Heinleini stiilist ilmselt kahe jutu abil potentsiaalselt saavutatavatest ylevaadetest yhe parima. Nimelt on käesolev jutt hea näide Heinleini patriootlik-heroilistest noorsoolugudest. Jutu peategelast (nimi hetkel ei meenu) ja syndmusi mainitakse ära ka yhes hilisemas romaanis ("Space Cadet"). Syzee seisneb sõjaväelises riigpöördekatses kuule paigutatud tuumalõhkepeadega rakettide abil. Mille siis vapper peategelane omaenese elu hinnaga nurja ajab. Niiet eraldi võetuna mitte midagi erilist, samas eesti tõlkeulme arendamise seisukohalt nelja igati ära teeninud.
Teksti loeti eesti keeles

Patriootlik heroilisus on asi, mis mulle praktiliselt Heinleini igast teosest näkku kargab...noh, ütleme varasemast Heinleinist kuni ''Stranger in a Strange Land'' nime kandva teoseni. ''Pikk vahikord'' on tegelikult vähemdidaktiline kui Heinleinil muidu tavaks, küllaltki traagiline pala ja võib-olla tema peamine õnnetus on olla (eestikeelses väljaandes) niivõrd tugeva loo nagu seda on ''Enese ees ja järel'' kõrval.
Teksti loeti eesti keeles

Kiidan kõrgemalt kui eelpoolkõnelejad. Mulle meeldivad lood inimestest, kes on nõus teiste päästmise nimel ennast ohvriks tooma. Igal juhul lugu, mis mind tolles "Lilled Algernonile" kogumikus kõige enam torkis. Kindel viis.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Mulle ka meeldis. Patriotism on mõnes kohas täitsa omal kohal. Tegelikult oli päris mõnus lugu. Minu meelest ei läinud ta midagi nii suureks halamiseks kätte. Jutus on veidi musta huumoritki. Peategelane suhtus ju peatselt lähenevasse surmasse üpris ükskõikselt. Jutu süzee oli kah üpris normaalne, polnud seal millegagi üle pingutatud. Seega, mina viskan "viie".
Teksti loeti eesti keeles

"Film oli otsast lõpuni süsimust." See pole isegi patriotism, vaid kogu inimkonna nimel tegutsemine, kõrgemal igast kohalikust natsionalistikesest. See oli esimene koht, kust ma (ca. 9-aastasena või nii) lugesin, kuidas tuumapomm toimib, muide. Kirjutatud samal ajal suht tugevas stiilis, mitte nagu Heinleini mõned muud kosmoselookesed, mis paistavad olema ainult selleks paberile pistetud, et mingit ideed kirjeldada.
Teksti loeti eesti keeles

Patriotism oli siin ju tegelikult suhteliselt kõrvaline asi. Oluline ei ole mitte ühe üksiku natsiooni tulevik, vaid kogu inimkonna saatus. Otsida võib ju siit musta huumorit ja tragöödiat (ning kindlasti need ka leitakse!!!), aga mõte jääb minu jaopks samaks: ühe isimese elu on väheoluline, kui kaalul on terve planeedi tulevik.
Teksti loeti eesti keeles

On lugusid, mis ei aegu.

RAH selle jutu võluks on see, et ta ei muutu läägeks - viga, mida paljud helgete-heroiliste lugude kirjutajad pole vältida suutnud.

Sisu ümber jutustama hakata pole vist mõtet. ;-)

Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata teab enamus eesti ulmehuvilisi seda juttu ka une pealt, seetõttu ei räägi sellest... ;) Hea jutt. Kui hinnet täpsustada, siis on see 4,95.
Teksti loeti eesti keeles

Patriootlik neh, aga hea ehk kah. Isegi patriotism on vahel hea, eriti, kui see on selline... kuidas nüüd öeldagi... isetumat laadi. Üksikisiku ja planeedi või inimhulga suhete arutamine on alati veidi keerukas, aga tegelane näis toimivat mõistlikult nii psühholoogilisest kui ka geneetilise matemaatika vaatevinklist.
Teksti loeti eesti keeles

Mõjuv ja mõtlemapanev jutt. Viis igatahes. "By his bootstraps" oli nii erinev, et omal ajal lugedes ei märganudki, et tegemist on sellesama autoriga. Mõlemad oma zanris sellegipoolest viieväärilised.
Teksti loeti eesti keeles

Minu huvi RAH vastu algaski tegelikult hetkest, kui kunagi ca 7-10 aastat peale ilmumist "Lilled Algernonile" kogumikku üle lugedes avastasin, et kaks mulle kõige enam meeldinud lugu on sama autori sulest...

Jätkuks vaid endal julgust vajadusel käituda nagu leitnant John Ezra "Johnny" Dahlquist!

Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Huvitav tekst -- "Purpurpunaste pilvede maa" näpuharjutus. On Krajuhhin, ja on Aleksei Petrovitš ... kuid ega muud polegi.  Kui Vendade vastu sügavamat huvi pole, ei tasu lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Täitsa lõbus lugemine... muuhulgas need kaks asja, millega maailma saab paremaks paigaks muuta. Kunstmõistus tuleb -- kui mitte arendustöö tulemusena, siis kogemata ;)
Teksti loeti inglise keeles

Eelarvustaja on kõik öelnud; võin vaid lisada, et juba termini "noncompos" eest peab see lugu "viie" saama.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Põgenemiskatse" väärtuselt teine jutt nimiloo järel. "Nelja" saab kahel põhjusel: a) kannatab väga hästi lugeda, kuid eriti ei kannata üle lugeda ja b) läänemaailma kirjeldus on veidi ... hm... "Krokodili" moodi. (Kui keegi veel teab, misasi see oli).
Teksti loeti eesti keeles

Teate, ma tahtsin seda asja "kahega" hinnata, kuid siis tuli mulle meelde, et "geeniuseks opereerimise" teemal on ka üks teine lugu kirjutatud ... teate küll, ühe kogumiku nimilugu ;). Ja nüüd on kahju, et nulli ei saa panna.
Teksti loeti eesti keeles

Võib-olla ma ei teaks selelst raamatust midagi, kuid õnneks otsustas kirjastus "Eesti Raamat" selle 1966. aastal eesti keeles välja anda ja ma sattusin just kõige sobivamas eas olema.
Jutt -- õigemini kolm juttu -- on poisist ja tüdrukust, kelle hoovi sõidab ühel päeval vana Opel Kapitän, kellel aga peagi avanevad ebatavalised võimed. Ja nende kaudu lapsed kolme seiklusse satuvadki. Esimene on pisut kriminaalset masti, teine  ... aga ma edasi ei räägi. Ütlen vaid, et kaasarvustaja Triinu Meres kirjutas ühel teisel arvustuslehel: "Selle raamatu olemasolemine maailmas teeb selle paremaks paigaks." Ja selle määratluse täpsus paneb mind kadedusest seinu mööda üles ronima.
Ei hakka jutud ka täiskasvanud inimesena üle lugedes vastu a la "220 päeva tähelaevas". Tõsi, kolmandast seiklusest lugedes meenus miskipärast Heinleini "Have space suit, will travel". Aga ainult natuke.
Teksti loeti eesti keeles

"Marslasega" seadis kodanik Weir personaalse lati väääga kõrgele, mistõttu ei maksa temaga kohe pahandama hakata, kui mõni järgmine teos sinnamaani ei küüni.
"Artemise" tegevus toimub samanimelises esimeses (ja ainsas) Kuu linnas ning peategelane (täpsemalt peategelanna) saab kena lisateenistust salakaubaveoga. Mistõttu ta satub peagi mitmesugustesse, enamasti eluohtlikesse sekeldustesse. Ah et kas neist ka terve nahaga välja tuleb? Mida te ise arvate?
Niisiis on tegu korraliku kosmose-bojevikuga, mis on lobedalt loetav, kuigi "Marslase" tasemele definitsiooni kohaselt ei küüni. Veidi, kuigi ainult õige veidi, häiris mind, et Jazzi kuju tagant paistsid Friday ... kõrvad või mingid muud kehaosad, vahet pole. Hinnet see alla ei kisu.
Väga kõrgelt hindan Weiri oskust (ja töötahet) lavakujundus võimalikult usutavaks teha. Tal on üldiselt kõik välja arvutatud, ja kui mõnikord arvutused näitaksid asja võimatust, oskab ta nii kenasti hämada, et üldmulje ikkagi usutav jääb.
Niisiis tuleb "viis", kuigi "Marslase" "viis" on jupp maad jämedam.
Lõpuks: usutavuse kohalt häiris mind üks seik, kuid oma puuduliku keemiahariduse tõttu ma ei tea, kas nii võib või ei või. Nimelt kusagil esimese peatüki lõpus selgitab peategelane rumalale lugejale, et Artemise õhk koosneb ainult hapnikust rõhul 0,2 bar. Ning paar lehekülge edasi süütab üks teine tegelane sigari... Kuivõrd Gusi, Edi ja Rogeri käest seda küsida ei saa, siis loodan, et siin mõni paremate teadmistega arvustaja asjasse valgust toob. Meenutuseks: neil oli 1,2 baari.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu peaks tõesti kõigile tuttav olema. Ja kui ei ole, lugege. Eesti keeles palun esimest tõlget, kus Paunasteid veel ringi ei jooksnud.
Mis raamatu väärtusse puutub, siis -- mulle ulme non-science-fiction-osa üldiselt ei maitse. Kuidagi igav on. Eriti õudukad, aga ka igasugu müstilised lood, ja ega ma lohedest ja nende tapjatest ka liiga palju ei arva.
Mistõttu on märkimisväärne, et a) omal ajal lugesin "Kääbiku" ühe jutiga läbi ja b) aeg-ajalt võtan ta ikka kätte ülelugemiseks. Taustsüsteemi tajumiseks olgu veel öeldud, et sõrmuste-triloogia taha jäin umbes kolm korda magama, misjärel loobusin selle läbilugemisest.
Inimlik raamat on, nagu mitmed eelarvustajad juba märkinud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nunnu raamat tõesti, nagu eelkirjutajad mitut puhku märkinud. Armastuselugu meenutas mulle igivana laulu "ei takista vallid, ..."
Ning taas kohtasin siin Heinleini usku inimmõistuse ... see tähendab, realistliku inimmõistuse jõusse. No olgu, peategelane oli kaunis über-Edison, aga mis siis. Ulme ju.
Sain eelnevatest arvustustest ka teada, et eksisteerib tõlge eesti keelde. Krt, raamatukogu on kaugel, nagu Wendell Urthil tüdruk. Siiski oleks päris huvitav näha, kuidas Petroniuse jutud eesti keelde tõlgiti.
Tõlkimisega seoses teen ühe siinses lõimes 20 aasta taguse veaparanduse. Arvestades raamatu ilmumisaastat, on väljendi "Thorsen tubes" ainuvõimalik vaste eesti keeles "Thorseni lambid".
Aga hirmsasti meeldis mulle koht raamatu lõpus, kus Heinlein mingite virisejate kohta ütleb, et neist suurem jagu "ei oska naela seina lüüa ega arvutuslükatit kasutada". Seda et... kas teie oskate? Seda teist asja, ma mõtlen...
Teksti loeti inglise keeles

Ulme võite tänapäeval kohe unustada, kuid XIX sajandi teise poole olme kirjeldus on igati asjaks.
Kui hetkeks kõik odavlennufirmad unustame...
Ning veel meeldib mulle teost läbiv poliitiline ebakorrektsus. Kujutage ette, mida säärase raamatu autoriga praegu tehakse.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Sihuke nunnu jutt, meenutas Asimovi samatüübilisi lühilugusid, näiteks "My Son The Physicist". Ega ma lõppu ära küll aimanud.
Teksti loeti inglise keeles

Nomaeitea... olles just lamepealiste ... vabandust, lamemaalastega kokku puutunud, tundus lugu nendetaoliste "argumentatsioonina". A' ju mul jääb kujutlusvõimet vajaka.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oska autori jutustamisoskusele midagi ette heita ja üks tärn läheb maha taustalt paistvate sovjetlike kõrvade eest.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus jutt; ärge hakake siit mingit ülirasket filosoofiat otsima, vaid võtke seda kui kelmikomöödiat, mille käigus nekulturnõje saavad palju van Goghi kohta teada. Lõpp on kah asjaks... kui algus meelest läinud. Nelikümmend seitse aastat tagasi ootasid igatahes järgmist Horisonti kannatamatult.
Teksti loeti eesti keeles

Kui te pole iial tundnud, kuidas peaaegu kättejõudnud mõistmine on käest libisenud ning jätnud vaid masendava allakäigutee, siis pole teil õigust seda teost arvustada. Kaks korda viis.
P.S. Inimkonna kõrghetk oli 1969. aastal. Kuhu me edasi läheme?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles