1.
3
2.667
2.
5
4.2
3.
1
3.0
4.
2
3.5
5.
4
3.5
6.
3
5.0
7.
45
3.822
8.
3
3.333
9.
1
4.0
10.
1
3.0
11.
2
4.0
12.
6
3.667
13.
16
4.438
14.
3
5.0
15.
27
4.333
16.
10
4.0
17.
5
4.4
18.
7
4.0
19.
17
4.412
20.
35
4.257
21.
17
4.294
22.
5
3.8
23.
3
4.333
24.
5
3.6
25.
22
4.409
26.
5
3.6
27.
9
4.444
28.
3
4.667
29.
24
3.5
30.
3
3.667
31.
5
4.8
32.
2
5.0
1.
7
4.0
2.
3
4.0
3.
3
4.667
4.
2
4.0
5.
33
4.909
6.
2
4.0
7.
4
3.25
9.
1
3.0
10.
5
3.4
11.
2
5.0
12.
3
4.667
13.
3
4.0
1.
7
4.571
2.
4
4.0
3.
2
4.5
4.
4
4.0
5.
5
4.2
6.
1
2.0
7.
9
4.556
8.
4
4.0
9.
1
3.0
10.
4
4.0
12.
1
3.0
13.
3
2.667
14.
4
4.25
15.
3
4.0
16.
2
4.5
17.
2
5.0
18.
3
4.667
19.
2
4.5
21.
2
3.5
22.
3
4.333
23.
2
4.0
24.
5
3.6
25.
19
4.789
29.
1
3.0
30.
3
4.333
31.
2
3.0
32.
2
4.0
34.
4
4.75
35.
1
4.0
36.
6
4.333
37.
2
3.5
38.
1
4.0
40.
1
3.0
3.
3
3.667
5.
1
4.0
6.
3
4.0
8.
3
4.667
9.
4
4.25
10.
1
5.0
15.
1
4.0
18.
1
5.0
(jutt aastast 1941)
Ka on mul kahju. Targo Tennisbergist (ja teistest temasugustest), kes otsivad kirjandusest seda, mida seal ei peagi olema ning pahandavad selle üle, millest nad aru saada ei taha. Mõningad taolised isikud saavad aja jooksul targemaks, mõned mitte... no juhtub! Howard Jenkins siinarvustatavas jutus igatahes mõistis, et pole mõtet eitada asju, mis on juba olemas...
Jah, antud Heinleini jutt võib tõesti mõjuda kummaliselt... aga ta vist oligi sellisena mõeldud. Juttu tuuakse sisse mitu omaaegset populaarset para- ja muud ideed. Kuid õnneks ei keskendu jutt millegi tõestamisele, ega samuti ka segaste teooriate seostamisele igapäevase eluga. Jutt on lihtsalt kena inimlik lugu professorist ja tema viiest õpilasest ning ajast/kohast, mida nad valivad.
Robert A. Heinlein ei tõestanud mingeid aja- ja ruumirännu võimalusi, vaid kirjeldas tugevaid ja teotahtelisi inimesi, kes saavutavad ka selle, mille poole nad isegi päris püüdlikult ei kipu.
