(jutt aastast 1947)
Tegelikult on ju tegu üsnagi lummava laastuga, et vestlevad mõned mehed kõrtsis, aga kui palju selle kõige käigus ära öeldakse, nii maailma, meeste endi, kui ka nende mõttelaadi kohta... Kaif!!!
Ise näen küll jutu mõtet lihtsamalt (vt. taas eelmist arvustust)... Mina sain asjast aru nõnda, et kõik ei peagi kuhugi edasi trügima, enamus peaks pigem oma tavalise eluga tegelema... kuid need kes midagi teedrajavat ette võtavad, nende kohta pole mõtet ju kah lõugu laiutada, sest kui Kolumbus oleks olnud see, kelleks teda pealkirjas nimetatakse, siis poleks ju jutu tegelased ja see kõrts seal, kus nad on?
Kohtuvad baaris täppisinstrumente müüv Nolan, terasetööstur Barnes ja esimest Proxima Centaurile lendama pidavat tähelaeva ehitav Appleby. Mehed on varasemast ajast New Yorgist tuttavad, kuid Appleby tunnistab, et pidi siia pärapõrgusse kolima, kuna ei saa ju Long Islandil tähelaeva ehitada. Meeste vahel lähebki vaidluseks plaanitava reisi üle. Barnesile ei meeldi üldse mõte, et Appleby kavatseb reisile kaasa võtta naisi ja lapsi, kuna tegu on mingis mõttes ka põlvkonnalaeva reisiga, kohale plaanitakse jõuda 60 aasta pärast. Igatahes usub Barnes, et tähelaev suure tõenäosusega plahvatab juba startides või mis iganes, aga et kõik nad on hukule määratud. Tuuakse välja paralleelid Kolumbuse reisiga ja Mayfloweriga, kuid üha kiiremini napsu kurku kallavat Barnesi see kõik ei veena.
Igaühel on võimalik valida oma pool, et kas Kolumbusega kaasa minna, teda mõista või hukka mõista. On ka selline pisike naljakas puänt, mis kogu toimunu ja räägitu hoopis uude perspektiivi seab. Miks mitte.