Kuni umbes ajani, mil mulle koitis, et kui mõeldakse sõnu "arhiivid" ja "ettekanded", siis täht-tähelt. Ning kuna juba algusest peale oli ulung teemal – oi vaene-vaene Shikasta (selgus, et Shikasta on planeet) – siis ei tekitanud see, et õitsev planeet käis alla, mitte mingit pinget. Küll aga olin ma üsna algusest peale kindel, et tegu on Maaga. Niimoodi, nagu meie planeeti võivad näha kõrgemad tsivilisatsioonid. Ühtlasi seletades ära selle, miks on kõigis religioonides ühised konstandid ehk pidepunktid, miks visalt usutakse lendavaid taldrikuid ning ka selle, miks inimesed ei näe tihtipeale oma egost välja, janunedes võimu, ilma tahteta midagi head selle abil korda saata, ja lõppeks, omandades teadmisi, mida nad on kogu aeg teadnud. Umbes nii.
Ühesõnaga, suht tüütu. Aga hästi kirjutatud tüütus. Lugesin diagonaalis, sest no ei huvita sotsiopaadid, ei huvita nende kujunemine kurjategijaks. Küll aga ei jätnud vahele rääbaka kassi lugu, kuigi ma tagantjärele ei saa aru, miks see seal oli. Samas olid need näited Maa indiviididest kuidagi lõdvalt seotud kogu looga. Sest üllatus-üllatus, olgu nii arhiiv kui tahes, siis oli ometi mõni peategelane. Üks neist oli Johor. See liin oli huvitav, kuigi see krdi noorsooliikumine oli ka asi, mille lihtsalt läbi sirvisin. Noore eduka mehe lugu.. ähh, who cares? Aga see, mida ta tegelikult ajas, see oli isegi natuke põnev. Näpuotsaga. Sest kogu lugu oli algusest peale kohe ära seletatud. Planeetide järjestused ja bla-bla. Et kurjus ja headus võitlevad. Üks saab ühest kasu, teine teisest. Ning Maa on nende mänguplats.
Kogu selle tüütu kirjeldamise taustal olid mõned toredad lood. Kui näiteks mõelda seda kassilugu. Või ahvilugu, või miks ka mitte, venda armunud õe lugu.
Natuke rohkem oleks tahtnud teada sellest 6. tsoonist. Üldse sellest tsoonindusest. Et on tsoonid ja Shikasta. Nojah. Eks siis tuleb leppida selle teadmisega. Et 6. tsoon on taassünnitsoon, a mis need teised siis olid? Mingid surmajärgsed olemise faasid?
Mida rohkem aga ma "Shikastale" mõtlen, seda enam on mul tunne, et tegu on sf-i raamidesse kohati orgaaniliselt, kohati veidrate traagelniitidega kokku sobitatud sotsiaalpornoga. Mis mind sel kujul mitte kübetki ei tõmba. Häda, hala, soigu ja muu taolist saab muuta söödavamaks. Näiteks luules see häda ja hala töötab isegi sel kujul miskipärast, aga sf romaanis mitte.
Võibolla on aga asi hoopis selles, et Lessing ei mõtlegi ulmelistes kategooriates. Talle on olulisemad muud asjad, talle meeldib kirjeldada elu nii nagu ta seda näeb. Mulle aga ei meeldi see elu niimoodi kirjeldatuna. Milleks seda s...a nina alla hõõruda, kui see nagunii haiseb siinsamas? Maailma sellega ei paranda... Ainsad lähenemisviisid maailmsele jamale on mu meelest kas must huumor või üle võlli keeratud õudus, soovitavalt pingelise õhustiku ning meeldejäävate tegelaskujudega.
Siiski, nii või naa oli tegu täitsa loetava asjaga, kuigi, päris oma tarkusest ma seda lugema poleks hakanud. A nüüd siis vähemalt tean. Misasi on Shikasta.