Kasutajainfo

Larry S. Haverkos

Teosed

· Laura Loolaid ·

Tagalas on alati soe

(lühiromaan aastast 2019)

ajakirjapublikatsioon: Reaktor nr 92
Hinne
Hindajaid
0
0
2
1
0
Keskmine hinne
2.667
Arvustused (3)

See oli minu jaoks üks neetult raske lugemine. Kui nüüd küsida, et mis siis konkreetselt on kehvasti, ei oskakski midagi väga tarka ütelda… On selline militaar SF-seting. On võõras planeet, millel müttavad sõdurid oma väljaõpperutiine teha, on lahedat bio-bula-mula-tehnikat, on dialoogi, on kirjeldust ja veel ühte-koma-teist. Minu põhiline mure on see, et veel umbes poole teksti peal (mis on oma pikkuselt lühiromaani mõõdus – 20+ tuh sõna) ei juhtu õigupoolest midagi „kandvat“. Kõik see sehkendamine lihtsalt on kuidagi, üks episood järgneb teisele, tehakse tegevusi, vahetatakse repliike, aga mis on loo point? Kuhu see lugu peaks minema? Mis toimub? Miks toimub? Peale selle noh, et sõdurid ikka teevad väljaõpet…

Sisult on see sihuke suht lobe kaitseliidu üksuse „nädalavahetus metsas“ (või minu poolest 2 nädalat Siilil) kirjeldus. Aga suures ulatuses ilma seikluse, ilma huumori, ilma õpetusliku või olemusliku momendita.

Mingite nüansside kallal nuriseks samuti. Lugemist ei muuda kergemaks asjaolu, et loosisene ajaarvestus käib kilo- ja megasekundites. Mulle on täiesti mõistetamatu, mis lisaväärtust peaks see andma? Muutma õhustikku kuidagi futuristlikumaks? Ma arvan, et selleks on suht head põhjused, et inimestel on igapäevaselt kasutusel ajalised mõõdud, mis ei lähe tüüpiliselt minutist väiksemaks. Sekundite olulisus on tajutav sündmuste juures, mis ongi lühiajalised, kui kirjeldatakse kiireid protsesse. Misjaoks ma peaksin 1 h asemel mõtlema 3,6 kilosekundist? Ööpäeva asemel 86,4 kilosekundist ja mida ütleb mulle ajaühik 15,034 megasekundit? Peale selle, et eeee… vist on päris pikk…?

Samavõrra on „toores“ arv kolmteist-sada (1300) – inglise keeles räägitakse niimoodi, nõus, kuid eesti keeles saame värdtermini. Google’i tõlkerobot on siinkohal küündimatu… Kahtlen sügavuti, et keel selles suunas areneks. Inglisekeelse one thousand (and) three hundred mugandusena thirteen hundred on täiesti mõistatav, kuid eesti keeles oleme asja juba ära mugandanud – me ei räägi üks tuhat ja kolmsada, vaid ütleme lihtsalt tuhat kolmsada.

Lõpp jätab kuidagi pooliku mulje – et noh, missioon on hoopis üks teine salajane missioon ja üks mingi saladuslik tegelane on selle taga ja et on veel mitu huvitavat saladust – aga vot lugeja imegu käppa, nendest asjadest autor ei räägi. Väidetavalt sai jutt otsa, kuid selline „järgneb…“ tunne jääb õhku. Romaani esimene osa? Et tuleb edasi üks suurem asi kunagi? Samas pole lõpp sihuke hinge kinni hoidma jättev põnevuslõpp (huvitekitaja e cliffhanger; kunagi Sirbi artiklis välja pakutud ’ripplõpp’ pole minu meelest vist laia kasutust leidnud), et tahaks küüsi närida, jalgu trampides autori juurde põrutada ja järgmist osa nõuda.

No-jah… Suur hulk tööd ja vaeva on nähtud. Natuke sihuke nõutu tunne on ja kui üldse mingit emotsiooni tekitab, siis on kahju, et ei meeldinud…

Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkõnelejaga, et varem oleks võinud "asjast" rääkida ja et lõpp jäi õhku rippuma. Samas oli täitsa mõnusaid detaile vahele puistatud.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa äge üksuse tagalatöö militaarpilt korralikus SF kastmes. Probleeme on juba eelarvustajad välja toonud. Veidi varem oleks võinud tegelaste kaudu kõhklused missiooni osas välja tuua. Või siis mingid seigad tolle saladusliku tuleviku või tegeliku suure pildi osas. Et tekiks kiiremini tunne, et miskit on mäda. Seda enam, et tegemist on lühiromaaniga ja siin ei saa nii pikalt olustikule surfima jääda. Ka lihtne sõdur või vabatahtlik abiline teab üldiselt, mis toimub maailmas/avaruumis. Või siis võiks jutu käigus selguda, miks nad seda ei saa/või/tohi teada.
 
Kuid autor valdab hästi militaristlikku "köögipoolt", mida oli ka võhikul hea lugeda, ja ei saa öelda, et üldse midagi ei toimunud. Juhtus ikka ja lahedat butafooriat ning bioloogiat oli ka. Kui näiteks neist erinevatest kaitse-/abikihtidest või -materjalidest tegelaste ümber juba rääkida, siis võib-olla rohkem neid loo sisse suruda. Näidata rohkem, milleks need kasulikud on. Peale välimise mundri. Autoril on ka lahedat sõnaloomet, mille jätan lugejatele avastada.
 
Kokkuvõtteks tõesti, romaani esimene peatükk. Nüüd siis palun teine ja kolmas peatükk ka, kus läheb "asjaks", ning see romaanina ära vormistada :) Just hakkas ägedaks minema, tegelased said omaks ja siis...
Teksti loeti eesti keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Täitsa äge üksuse tagalatöö militaarpilt korralikus SF kastmes. Probleeme on juba eelarvustajad välja toonud. Veidi varem oleks võinud tegelaste kaudu kõhklused missiooni osas välja tuua. Või siis mingid seigad tolle saladusliku tuleviku või tegeliku suure pildi osas. Et tekiks kiiremini tunne, et miskit on mäda. Seda enam, et tegemist on lühiromaaniga ja siin ei saa nii pikalt olustikule surfima jääda. Ka lihtne sõdur või vabatahtlik abiline teab üldiselt, mis toimub maailmas/avaruumis. Või siis võiks jutu käigus selguda, miks nad seda ei saa/või/tohi teada.
 
Kuid autor valdab hästi militaristlikku "köögipoolt", mida oli ka võhikul hea lugeda, ja ei saa öelda, et üldse midagi ei toimunud. Juhtus ikka ja lahedat butafooriat ning bioloogiat oli ka. Kui näiteks neist erinevatest kaitse-/abikihtidest või -materjalidest tegelaste ümber juba rääkida, siis võib-olla rohkem neid loo sisse suruda. Näidata rohkem, milleks need kasulikud on. Peale välimise mundri. Autoril on ka lahedat sõnaloomet, mille jätan lugejatele avastada.
 
Kokkuvõtteks tõesti, romaani esimene peatükk. Nüüd siis palun teine ja kolmas peatükk ka, kus läheb "asjaks", ning see romaanina ära vormistada :) Just hakkas ägedaks minema, tegelased said omaks ja siis...
Teksti loeti eesti keeles

23. sajandil on inimkond suutnud Nanokausti (imeline termin) järel Maal kogu elu hävitada. Peategelasest arheoloog Verity Auger saadetakse antud teema uurimise pealt hoopis mujale. Nimelt avastati ühe ussiurke otsast suletud hiiglaslik objekt, mis sisaldab Maa identset koopiat. Ainult et aeg on seal justkui 50-ndate Pariisi kinni jäänud. Idüllilist alternatiivajaloolist sättungit häirib asjaolu, et keegi plaanib ussiurke otsas oleva tsivilisatsiooni hävitada.
 
Veidral kombel oli kolmveerand romaanist mõnus lugemine oma kenade pöörete ja vägevate ideedega. 50-ndate Euroopa kultuuri kohtumine külalisega tulevikust, klassikaline mõrvamüsteeriumi lahendamine detektiivide abil, mis loomulikult võtab peagi ette hoopis teised tuuri ja mastaabid, Pariis-noir. Suurpärane! Isegi raske rännak tagasi nn tulevikumaailma oli huvitav, sest avati tausta 23. sajandi inimkonnast. KUID teose viimane veerand (madin) jäi kuidagi rabistatuks ja meh varjundiga. Liiga lihtsad ja lõplikud lahendused. Oleks oodanud midagi rohkem eepilisemat sellise seikluse peale. Samas romaan tervikuna oli siiski meeldiv kogemus ja lugemist ei kahetse.
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia viimane osa tuntub alguses nii hägus, et raske on üldse pihta saada, mis on füüsiline ja mis virtuaalne maailm. Aga kuskilt romaani keskpunktist käis raksatus ära ja kuni lõpuni oli mõnusalt pöörane ja väikseid tviste täis retk finaali. See oli mõistust laiendav transhumanistlik seiklus ning seda täie raha eest.
Teksti loeti inglise keeles

Kingi tänuväärt kogumik nüüd kirjastus "Fantaasia" abil maakeeles saadaval. Suurepärased ja mõned lihtsalt head õõvalood. Enim meeldisid "Jerusalem's Lot" ning "Tuisutops" ("One for the Road"), kultuslik "Maisi lapsed" ("Children of the Corn"), üllataval kombel ka "Rullija" ("The Mangler"). Võimalik, et see viimane kõige õelama lõpu eest. Mitteulmest imponeeris enim "Ühinenud mahajätjad" ("Quitters, Inc."). Suurepärane lugu, mis mõjus põgusal ümberjutustamisel ka teistele inimestele. Eriliselt mõnus oli lugeda autori ja MacDonaldi eessõnu, mis lisasid niigi säravale õuduskogumikule uusi värve. Kingi fännile kohustuslik, teistele tugevalt soovitatav. Tõlkijatele kiitus, eriti peamisele staarile (20 loost 18) Silver Särale.
Teksti loeti eesti keeles

Hea kogumik! Üheks tugevaks punktiks ongi vast leidlik maagia kasutus, mis on vahelduseks erinevalt mitmest teisest tuntud fantaasiateosest hästi tasakaalus. Igal loitsul on hind - väga tõsine hind. Teine punkt oleks rusuva idamaise ühis- ja keskkonna loomine. Kogu seda tolmu, verd, raskust ja lakkamatut võitlust okasväätidega oli lugedes tunda.
 
Mulle meeldis väga Alkeemik (5), mis oli minu meelest perfektne tervik sellest maailmast. Värvikad tegelased, usutavad suhted, piisavalt maailma ja korralik lugu. Hukkajanna (4) hoogne seikluslugu, mille kangelanna mõjus ägedalt ja mis oli lugudest ka kõige mastaapsem. Jõuti veidi rohkem seda müstilist maailma avada, kui Khaimis või selle ümber toimuvates lugudes. Khaimi lapsed (3) oli kõige rusuvam ja õõvastavam, aga mind ei köitnud peategelane, kelle arengut ka ei tajunud. Põhirõhk õudsate sündmuste kirjeldamisel ja ängil. Sepa tütar (4) jällegi parem, kus järjekordne naispeategelane end muutes õigluse eest võitlema peab.
 
Võimalik, et negatiivsed tegelased olid liiga ühevärviliselt halvad, kuid võimust joobununa ning taolistes oludes võivad sellised türannid inimeste hulgas täitsa olemas olla. Eks leiab tõelisest ajaloostki sarnaseid näiteid. Meeldis ka see, et kõik lood polnud sellest, kuidas lihtrahvas rõhuva ülikkonna vastu mässab. Alkeemikus ja Khaimi lastes võime lugeda, mis juhtub ülikute endaga, kui olukord halvaks läheb. Võiks öelda, et maailmas, kus inimelul puudub absoluutselt igasugune väärtus, ei ole ükski klass ängist prii.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia sai läbi. Kahjuks oli siin kadunud agressiivse tulnukaliigi Teised (Others) tõeline antagonismus. Põhimõtteliselt said nad veidi sõna lavastuse lõpus. Kogu see üle romaanide kestev tundmatu suhtes ärev ootus ja triloogia lõpplahendus jäid minu jaoks veidi kesiseks (ja lihtsaks?). Need vanemad suhteliinid, kuhu pidevalt hüpati ning millega prooviti vägisi otsad kiirelt kokku tõmmata, olid suures plaanis ok (transhumanism ikkagi), aga võtsid jutul hoogu maha. Kõik huvitav toimus kusagil mujal ja seda "mujal" asja anti meile ainult sõrmkübara jagu. Tundub, nagu oleks triloogia kolmada osa jaoks liiga palju liine harali jäänud ja lihtsalt ei jaksanud enam huvitavust ülal hoida. Bobid käisid pigem lihtsalt asju kõrvalt jälgimas või suhteid arendamas/lõpetamas. Tegelaste arengud oleks justkui seisma jäänud ja autor nõutult Bobide vahel pendeldama.
 
Kuid... kogu sari kokkuvõetuna on siiski lahe ja mulle mõjus värskendava lugemiskogemusena. Seega viimase osa hinne 3 -> 4 peale kui koondtulemus sarjale tervikuna.
Teksti loeti inglise keeles

Kohati tundus, nagu loeks Kreutzwaldi muistendit. Pimedus, hämarad jõud, müstiline masin jne. Aga samas oli intriigi ka (valguse maailmas). Kokkuvõtteks kompaktne ja pretensioonitu fantasy lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tavapärasest erineva kirjutusstiiliga harjumine läks üllatavalt kiiresti ja minu meelest oli vägev seikluslik Eesti alt-ajalooromaan. See Ehatähe lennuks valmistumine tuli natuke kiirelt ja ebausutavalt, et nad ilma katsetuseta kohe sobiva hiiglasliku pronksruuna valmis meisterdasid, kui Maal lendavad õhulaevad järjepanu alla sadasid. Neid oli nii Maavalla kui Leedu taibudel aega vähemalt katsetada (mida sai lugeda ka peatükkide alguses olevatest väljavõtetest). Elik kuni Entiteedi lahkumiseni oli Kolde mõisa teadushullus ja butafooria täitsa seeditav. Muus osas on näha, et antud romaani on väga palju sisse pressitud. Kõrgema seltskonna mängud jäid natuke lahtiseks, kuigi just too pool oli äärmiselt huvitav. Minu meelest tubli algus uuele sarjale.
Teksti loeti eesti keeles

Punktid, mis meeldisid romaani juures (6 tärni viiest):
1. lühike ja konkreetne (192 lk)
2. ajasrändamise tehnoloogia ehk läbi MRI skannerite teadvuse ränne (midagi värsket vahelduseks)
3. huvitav katastroof, mis maailma apokalüpsise tõi
4. huvitav peategelase valik (eakas proua)
5. Vennad - lahedad tehisintellektid
6. põhimõtteliselt viimaste lehekülgedega viidi viimased jooned kokku. Suurepärane!
Teksti loeti inglise keeles

Kui Mario Pulveri esimene debüüttekst "Simulatsioon", mis ilmus Algernonis, ei jätnud väga positiivset muljet, siis antud lugu on hoopis midagi muud. Siin on huvitav alternatiivajalugu, kus Eesti saab imperialistlike vaenujõududega lahingu järel hävitatud ning kohalikku piirkonda nimetatakse generaalselt Estoniaks. Tegevus toimub Jurjevis ehk endise Tartu linna aladel. Tegutsevad kaks arheoloogi, kes kiiritunud alalt robotite abil säilmeid välja kaevavad. Loo tugev külg ongi see maailma kirjeldus, mis võib tõesti kulunud apokalüpsise teema olla, aga no vähemalt Eesti ja Tartu. Tegelaste dialoog meenutab veidi ülevõlli nõukogudeaegset vene ulmekirjandust (mitte Strugatskeid). Selline positiivne ja naiivne. Võimalik, et see ongi autori taotlus. Epigeneetiline osa oli uljalt kirja pandud, kuigi jah... Pulveril kirjutamise soont on ja edasi saab ainult paremaks minna.
 
PS. Tegemist oli vist tõesti kõige ausama ulmelooga antud Loomingu numbris.
Teksti loeti eesti keeles

Uus Veskimehe lugu "Loomingus". Positiivne üllatus selles mõttes, et kui Veskimees tahab, suudab ta end tagasi hoida ja vältida pikantsete aktide kirjeldusi. Selles mõttes on "Vaikne deemon" teist masti lugu, kui see, mida autor võib-olla tavapäraselt avaldab.
 
Ülal on sisust räägitud. Olen eelneva kaasarvustajaga nõus, et kohati muutusid arvukad eluperioodide episoodid kronoloogiaks või siis autoripoolseks meelsuse kirjelduseks. Samas leidus huvitavaid kilde pea kõigis, mis küll polnud otseselt peategelase arenguga seotud. Pigem soov maailma kirjeldada. Lugu ise selline kurblik mõtisklus möödunud pikast eluteest. Surematu elu surelikus maailmas pole tõesti kergete killast.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi eksituse tõttu on ajakirjas "Looming" paberväljaandes autori nimi trükitud kodanikunimega, kuid internetis me selliseid eksimusi lubada ei saa :)
 
Orlau on kahetsusväärselt ulmeautor, kes avaldab liiga vähe. Me lugejatena januneme kirjanduslikult heal tasemel ning sisukate ulmetekstide järele, mida pole kunagi küll. Nii oli ka minul meeldiv kuulda, et Orlau uus tekst on taas ilmavalgust näinud. Ootused olid kõrgel ja ma ei pidanud pettuma.
 
Lugu ühest noorest naisterahvas nimega Astrid, kes avastab endas väe. Väe sõnadega teiste saatust muuta. Jutt on edasi antud lühiintervjuude, mõttekatkete ja monoloogidena läbi erinevate tegelaste. Üsna raske valik ühe tervikliku loo realiseerimiseks. Mind ajas kohe muigama alguses nähtud viide 'Estcon', aga tegemist pole kaugeltki naljandiga. Lugu on tõsine ja naisterahva sisemusse süübiv. Kui sa avastad endas sellise väe, kuidas see sind mõjutab? Kuidas näevad seda teised? Kui see jõud su üle võimust võtab, kes sa siis lõppeks oled? Mulle meeldis väljapeetud stoilisusega lahtikooruv noore inimese äng ja situatsioonid/konfliktid teistega. Sõnade väest võiks veel häid lugusid kirjutada. Lahterdaksin Orlau "Viimase sõna" Le Guini "Meremaa" maailma modernseks lisalooks. Aitäh!
Teksti loeti eesti keeles

On mõneti üllatav leida Weinbergi sulest lugu putukatest (hard-entomofiction?). Tõenäoliselt sipelgatest. Kuigi teksti lugedes jääb kergelt häirima atropomorfne lähenemine tegelaste käitumisele ja igapäevaelule, on võimalik sellest tundest loo lühisusele vaatamata välja rabeleda. Sest missioon tundub olevat huvitav.
 
T'hekwan'habibi on päritolult töölisputukas, kellest saab ühel hetkel sõdurputukas. Peategelasel tuleb rinda pista klassiühiskonna pahupoolega, raskustega Suurel Katsumusel ja elada üle kontakt võõrastega. Hoogne ja mõnusalt kulgev kvestilugu.
 
Weinbergi loominguga kursis olevatele inimestele leiab loos ära märkimist klassikaline vandesõna 'saast', tegelastel on üsna keerulised nimed (ma pakun, et 'w' kasutamine nimes on samuti autorit iseloomustav väike kiiks) ja militaaria teemad. Arvestades ajakirja, kus antud teos esmakordselt ilmus, on mõistetav, et ulmeliste elementide kirjeldamisega ei mindud detailseks. Lugeja saab oma peas ise kokku panna pildi, kuidas kõik need väikesed vidinad, rihmad, soomused, navigatsioon putukate juures toimida said. Samas me ei tea ju üldse, kas tegevus toimus meile tuntud asupaigas - Maal - või hoopis mõnel kaugel planeedil, kus evolutsioon on hoopis teisiti kulgenud. Või on tegemist hoopis arenenud putukate ühiskonnaga tuleviku (või mineviku?) Maal. Kuid see kõik pole tähtis. Oluline on hoopis väikese hingekese olelus ja enesetõestus hiigelsuure parve koosluses. See oli kokkuvõtteks nauditav kulgemine. Kahjuks oli lõpp liialt kiirustades lahti või siis hoopis kinni kirjutatud. Selline nadimas mõttes mida-kuradit tunne jäi sisse. Võimalik, et süüdi oli tähtaeg või ajakirja mahupiirang. Eks aeg annab arutust.
Teksti loeti eesti keeles

Eks igal kirjanikul ole paremaid ja halvemaid hetki. Antud teos on mu meelest üks minu seniloetud Reynoldsi romaanidest nõrgemaid. Tüütud noored peategelased (hädaldavad), igav rahmeldamine ehk aardejaht Päikesesüsteemis, veniv lugu, elevantide teema... Tegemist triloogia avalooga, kus minu jaoks läks huvitavaks alles 50 viimase lehekülje peal. Võimalik, et sealt oleks võinud lugu alatagi. Maailm oli tavapäraselt ägedate ideedega üles ehitatud, artilectid(!) ja muud tehnovidinad, sekka veel nipet-näpet (kuritegevuse väljajuurimine TI kontrolliga). Võib arvata, et sarja järgmistes osades läheb asi veidi paremaks, kuid algus on nõrk. Soovitaks pigem Reynoldsi teisi sarju või üksikteoseid. Need on palju tugevamad.
Teksti loeti inglise keeles

Kuldajastu pulp. Intrigeeriv põlvkonnalaeva teema, palju ringisabimist ja ports goret, noorukist areneb tegija, ainult meestegelased (üksikud naised sigimiseks või teenijateks). Kui jätta kõrvale tänapäeva lugejale turri kargavad puudused, lahutas meelt küll.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle klappis Bobiverse'i sarja teine osa suurepäraselt. Lugu muutus esimese osa esialgse muretu naiivsuse ja optimismiga võrreldes hoopis murelikumaks ja ka realistlikumaks. Jumala mängimine pole nii kerge ülesanne ühti. Lisaks näeme suurema ja ohtlikuma vaenlase palet. Bobi ja tema kloonide järjest isiklikumaks minevad suhted inimeste ja teiste mõistuslike olenditega võimaldavad tegelastesse paremini sisse elada. Kui triloogia esimene episood oli selline poisilik lõbutsemine, siis nüüd toimub nö täiskasvanuks saamine. Lisaks on huvitav lugeda erineval arengutasemel olevate tsivilisatsioonide kulgemist, kui kosmilised jõud neid aina "tülitamas" käivad. Sarja idee ja ülesehitus paistab olevat lihtsa skeemi põhjal kokku pandud, kuid mulle tundub, et autoril on kogu lugu enne kirjutamist detailideni fikseeritud. Ühe soojaga realiseeritud, mida näib toetavat ka triloogia ilmumine kahe aasta sees. Pole midagi öelda - tugev teine osa ja huvi on laes.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja teine osa oli minu jaoks üllatuslikult tüki maad parem kui esimene. Kõigepealt oli käesolev tsuti tõsisem, vähem naiivne ja samas konkreetsem. Oli huvitav lugeda peategelastest tüdrukute hakkama saamist kurikuulsa ning hälbelise kosmosepiraadi Bosa Sennen'i jälgedes. Kui kogu tuntud universum su laeva ja meeskonda jahib, on raske mõistust selge hoida. Õed Nessid näitavad oma iseloomu ja ka nõrkusi just sellisel viisil, mis muudab tulest ja veest läbi käinud peategelased usutavaks. Kuigi esimeses osas oli kirjeldatud rõlgemaid (reynoldsilikke TM) stseene, meeldis mulle teise osa süngemas toonis õhustik rohkem. Lisaks toob autor selles osas rohkem tausta välja (müstilised rahad quoinid, pankuritest tulnukad Crawlies, teooriad tsivilisatsioonide hävimistest ja teketest) jättes samas kõik veel lahtiseks ning mõistatuslikuks. Lõpuks jõuame huvitava kraamini! Erinevalt esimesest osast lõppes teine minu jaoks küll selliselt, et krt, tahaks kohe edasi panna. Kuna sattusin lugema paralleelselt Reynoldsi teist YA sarja "Poseidon's Children", siis Shadow Captain on mu meelest palju huvitavam ja haaravam. Siin on küll veidi vähem hulle tehnoloogiate kirjeldusi ja vidinaid, kuid antud romaan püsib palju paremini püsti. Olen kolmanda osa suhtes lootusrikas.
Teksti loeti inglise keeles

Pagana segane kraam! Aga viimane veerand sain enam-vähem (vist!) pihta, mis värk käib. Enne viimast osa püüan vahelduseks lihtsama kirjandusega pead puhata.
Teksti loeti inglise keeles

Väga äge maailm ja ideed. Mulle meenutas see kõndiv Marsi linn ja üldse kogu Marsil toimuv pigem moodsat new weird stiilis õhustikku. Kõik oli mievillelikult nihkes kuidagi. Supervinged kontseptid, tehnoloogia ja muu SF butafooria. Ma nimme ei hakanud lugemise kõrvale internetist fännide seletusi otsima, vaid soovisin ise loo käigus kõike avastada. Ahmisin mõnuga. Mõni detail jäi segaseks ja kummitab peas edasi, aga loodan, et järgedes leian neilegi vastused. Samas olen kindel, et ilmuvad uued rasvased küsimargid, aga see kõik ongi põnev. Detektiivilugu oli suhteliselt sirge ja kergelt haagitav - no vahepeal peab aju puhata ka saama või siis lugeja enesekindlust, et jõud käib ikka autori loomingust üle. Kuid kokkuvõttes moodne küberpunk... ei, cyberweird oma parimas nahas.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi üldteemad on romaanis sünged, pole ma paradoksaalsel kombel nii helget ulmeteost tükil ajal lugeda saanud. Ma ei saanud Bob Johanssoni ette kujutades kuidagi lahti Portal 2 arvutimängust tuntud Wheatley nimelisest humoorikast kaaslasest. Nii jäi see kuni lõpuni - vahe oli lihtsalt selles, et neid Wheat... Bobisid oli raamatus palju. Mõnus ja huvitav lugemine!
Teksti loeti inglise keeles