Kasutajainfo

Teresa Patterson

Teosed

· Mehis Heinsaar ·

Ilus Armin

(jutt aastast 2001)

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2001; nr. 10 (oktoober)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

Hinne
Hindajaid
2
0
2
3
2
Keskmine hinne
2.667
Arvustused (9)

«Ilus Armin» on tekst, mis sundis mind mõttes kõiki Mehis Heinsaare tekste esmasesse lugemisjärjekorda sättima. Sedavõrd võimas lugu on!

Lugu ühest sohilapsest – tema see Ilus Armin ongi. Muhe lugu ühest erilisest poisslapsest...

Minu jaoks on see novell mõneski mõttes paralleeltekst Robert Schneideri romaanile «Une poolvend» (Schlafes Bruder). Selline seos võib pisut meelevaldne tunduda, kuid minu jaoks on need kaks teksti otsekui ühe puu viljad. Jätaks kõrvale pinnapealsed seosed... noh, et külaelu, saksa/eesti raskemeelsus, maagilis-realistlik kirjutamislaad jne.; kuid ka miskil sügavamal meeleolu ja juhtmotiivi tasandil on need kaks teksti minu jaoks otsekui vennad. Loomulikult ei taha ma väita, et Heinsaar oleks selle novelliga Schneiderit jäljendanud – sedamoodi väites võiks kogu maailmakirjanduse ju lõputuks jäljenduseks kuulutada!

Ah, et millest see «Ilus Armin» pajatab. Ei ütle, lugege ise novell on vägagi klaari keelega kirja pandud ning esmase kihi (ehk sisu) omandamisega ei tohiks küll kellelgi raskusi tekkida. Kuipalju sealt lugemisjärgselt leiab, see on juba lugeja tahtmise ja võimete küsimus. Mina leidsin palju!

Ajakirja «Looming» toimetus ei liialdanud, kui nimetas antud teksti ajakirja kaanel meisternovelliks. Seda see on!!!

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt on siis minul puhul tegu ülalviidatud "tahtmise ja võimete küsimusega", ent isegi kui ma suutnuks või tahtnuks sellest jutust leida "sügavaid" ja "olulisi" tähendamissõnu, ei hinnanuks ma "Ilusat Arminit" sugugi kõrgemalt. Ridade vahele peidetud koodi olemasolu on minu jaoks pigem miinus kui pluss ja ma ei oska seletada, miks see mõnedele a priori teksti kvaliteeti tõstev tunnus on. Sagedasti oletan ka, et teksti puhul, mis jääb segaseks, ei ole asi tingimata minus.

Sellest hoolimata olen ka mina Heinsaare jutukogud oma lugemisjärjekorda planeerinud, ehkki mitte küll esmasesse. Vähemalt ühe tema jutu olen varem maksimumile hinnanud.

Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast tuli mulle meelde Tuglas. Ei oska küll Ilusat Arminit seostada ühegi Tukla kirjatükiga, kuid võibolla sai meenutavaks jõuks sõna ilu ja novelli meisterlikkus, kus mõtegi end sisse söönud. Sisse söödud sai peategelanegi...
Teksti loeti eesti keeles

Tüüpiline näide "maagilisest realismist", ehk siis kirjandusvoolust, mille viljelejad ei taha ega ei oska ja - nagu me teame - on käinud samas koolis, kus kirjanduskriitikud. Novelli keelekasutus on kobav ja abitu; algajalikult tihe ja häiriv on stampväljendite kasutamistihedus. Sellest johtuvalt on lugeda võrdlemisi igav... jutt on selline paras jahvatamine.Sisu osas on kokku kuhjatud mitmeid allegooriaid ja allusioone luterliku teoloogia teemadel, et anda tekstile Suurt ja Sügavat plaani. Kergeusklikuma lugeja ehk petabki ära; oluliste seoste tõmbamine tekstis pole aga autoril õnnestunud või pole ta seda püüdnudki, lootes nii oma saamatust varjata ja teksti pretensioonikust kergitada. Muidu võiks panna "kolme"... süzhee oli ju olemas, ehkki üsna ebahuvitav ja lonkamisi kulgev - täis psühholoogilisi ebaveenvusi. Või polegi see "maagilises realismis" oluline? Baasi kontekstis oleks hindeks seega "kaks". Kuna aga M.Heinsaar valda elementaarset kirjutamiskvaliteeti, siis "üks".
Teksti loeti eesti keeles

Lõpp rikub loo ära, see on ilgelt jälk. Jälkust ma ei kannata.
Hea tegelane on tuksi pandud. Mees, kes kiirgab armastuse laineid, nii et kõik naised, kes lähedusse satuvad, temasse armuvad, on väärt palju paremat lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tõsi, natuke igavalt esitatud, aga meeldis sellegipoolest. Jutul oli korralikult sajandi hõngu juures ja maakolka elustiil mõjus väga veenvalt. Mingeid sügavamaid mõtteid ma otsinud ja pettumuse osaliseks ei saanud.

Kolm seepärast, et Heinsaarel on ikka palju asju, mis on tunduvalt paremad.

Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Juttude „The Anything Box“ ja „The Substitute“ tegevustik leiab aset koolis. Nende juttude keskmes on erandlik õpilane, kes algul kogeb õpetajate poolt vääritimõistmist, mis aga hiljem hajub. „The Anything Box“ tuletas kohati meelde Clifford Simaki pastoraalse ulme jutte, nagu nt The Autumn Land.

 

Sõjajutud on Subcommittee ja The Last Step.

 

The Grunder on üks väheseid selle kogumiku jutte, mille tegelaste hulgas pole lapsi. Noored Ellena ja Crae püüavad käituda nagu täiskasvanud. Jutu taustaks on noorte poolt juhuslikult kohatud vana Eli muinasjututaoline pajatus. Noorte raskustest muutuva maailma hindamisel räägib ka Things.

 

Kogumiku paremateks juttudeks pean Something Bright’i ja Walking Aunt Daid’i Mõlema loo jutustajaks on laps, kes satub olukorda, kus ta peab koos tegutsema vanainimesega.

Teksti loeti inglise keeles