Kasutajainfo

Jeff VanderMeer

7.07.1968-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jeff VanderMeer ·

Annihilation

(romaan aastast 2014)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
3
1
1
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (6)

On piirkond, kus toimub midagi imelikku. Ametlik versioon on, et seal naabruses tegutsenud sõjaväebaasis katsetati midagi, aga läks asi valesti ja nüüd siuke lokaalne ökokatastroof. Kuna seal peale paari kaluriküla midagi ei olnud ja polnud ka loodus suurem asi, siis kogu värk kedagi eriti ei häiri, liiatigi on paugust juba aastakümneid möödas. No ja vahel siis saadetakse järjekordne ekspeditsioon vaatama, kuidas seal asjad on. Mõnikord juhtub ekspeditsioonillikmetega pahandusi. No et lähevad nagu tülli ja lasevad üksteist vastastikku maha. Viimseni. Või siis jälle, et ilmuvad järsku koju tagasi, ei mäleta, kuidas koju said, ja on üldse kuidagi imelikud.

Jutustaja on nagu ametlikult kaheteistkümnenda ekspeditsiooni liige, üsna tülika iseloomuga naisbioloog, kellele on raskevõitu kaasa elada. Aga teadagi on vastassoost peategelase kasutamine riskantne ja harvaõnnestuv samm. Nojah, ja siis vähehaaval selgub, et tsoonis on asjad kuidagi teisiti, kui algul paistab. Ma ei saanudki aru, kas autori jaoks oli tähtsam lugejas kõhedust tekitada või teda mõtlema panna. Ja triloogia esimese osa põhjal ei peagi vist selget pilti saama. Selle esimese eest võiks miinusega nelja panna, aga päris kohe nüüd edasi lugema ei kutsu.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani stiil üldse ei meeldinud-hämar ja literatuuritsev. Lisaks minajutustaja sisemaailma kirjeldused-sarnaselt eelarvustajale oli mul sellisele isikule vägagi raske kaasa elada, aga eks puhtakujuliste introvertide mõistmine olegi keeruline. Asjaolu, et romaanis toimuv lõpuni sogaseks ei jäänud ja anomaaliate võimalikele põhjustele ka veidi valgust heideti, tõstis hinde minu jaoks "3" peale. Igatahes järgmised osad jäävad minust lugemata.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa ei anna ilmselgelt tervest triloogiast täit pilti ja seetõttu loen arvatavasti vähemalt ka teise osa ära. Lugu ise oli hästi kirjutatud.
Minu silmis ainuke kehv asjaolu oli see, et kogu raamat oli moderne koopia vanast heast "Armastuse Käsitöö"-nduslikust stiilist, millele on mul välja kujunenud sügav vastumeelsus.
Teksti loeti eesti keeles

Alustasin lugemist päris optimistlikult, võrdlused olid küll Lemi ja küll ka Strugatskitega aga reaalsuses langes mõttes mu lõpphinne iga loetud hetkega. Erinevalt Strugatskitest ja Lemist pole tegelikult abstraktsete peategelase ümber toimuvate sündmuste mõte minuarvates seotud inimlikkuse proovilepanekuga. Pole Lemi Eedenile omast inimkonna kui terviku vaatlemist läbi nende arusaamatusse keskkonda asetamist. Et kuidas inimesed otsivad alati ratsionaalseid selgitusi ja analoogiaid. Pole ka stalkerlikke hingepiinu, et kuidas võõraga kohtuvad stalkerid üritavad seda omakasuks või teiste hüvanguks kasutada jms. On lihtsalt selline kulgemine, kus tegelased lähevad ükshaaval hulluks ja kui alguses tundus natukenegi põnev see, et mida peategelane võib veel avastada või mõni ootamatu hirmuäratav pööre sündmustes, mingi autori kaval konks. Siis mida edasi seda enam sain aru, et seda ei tule. Pigem selline aeglane langemine hullusesse, jälgituna erakliku inimese poolt. Lõpus paljastatakse ka põhjus - et kõik on lihtsalt mingi võõra ja võibolla isegi mitte enesest teadliku olendi katse meie maailma tungida ja seal olevat jäljendada. See raamat võib kahtlemata meeldida Tombergile, kes leiab sealt õige "täiusliku võõra" tunnetuse ja meeldib ilmselt ka Juhan Rauale, kes nagu arusaan naudib lihtsalt autori kirjelduste ja kirjutamislaadi sugestiivsust ja naha vahele pugemist. Ehk ma saan aru miks see raamat mõnedele inimestele meeldib aga minule oli see ebarahuldav matk läbi sürreaalsuse.
 
Minule jäi aga mõttest väheks. Ei ürita autor enda fantaasiat viimase piirini kruttida, et luua mingeid nutikaid konstruktsioone ja neid siis hiljem omaloodud huvitavate teooriatega lahti seletada ning pole ka Lemile või vendadele omast inimese enda lahkamist. On selline painajalik palaviku-unenäole omase stiiliga kulgemine. Ja tegelikult tundub, et ega autoril suurt mingit mõtet kah polnud... kunstijulledele täpselt see mis vaja, paneb nende hinge käima ilmselt paremini kui LSD mark keelel aga mina pole kunagi happeulmadest hoolinud
Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustust:

Taivo on väga pädevalt loo kitsaskohad ära märkinud. Isegi kui tegu on äärmiselt üksildase kolkaga, mõni seeneline ikka sinna peaks ju vahetevahel ära eksima. Hea küll, tegu on suht kauge ajaga, aga siis tekib kohe teine probleem -- millal sokikandmine lihtrahva seas üldse massiliseks sai ja kas alternatiivsete jalavarjude (näiteks jalanartsude) kandmine ka mõju alla läheb?
 
Lugu ise oli üle keskmise taseme kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Anti arvustuse esimene lõik võtab minu seisukoha ilusti kokku. Selle erandiga, et ma olen seda Lovecrafti mythost näinud ja lugenud kogu maakeeli ilmunu läbi ka, aga ikka läheb see korda sama umbes palju kui Nauru välispoliitika. Mis parata...
Teksti loeti eesti keeles

See on jutt kategooriast, milles oli ületamatu parun Münchhausen -- nimelt iseenda juukseidpidi mülkast väljatõstmisel. Lühidalt öeldes parajalt muhe, aga täiesti meeldejäämatu jutuke.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne Reaktori best of. Hea, et neid ilmub, sest wõrgust lugemine ja paberil ilmunu käes hoidmine on ikka kaks ise asja, seda enam, et tunnistan ausalt, et ei viitsi/jõua iga kord värske Reaktori jutte keridagi.
 
Üldmulje... kuidagi verine. Miks küll? Igas loos lendab va punast sidekude ohtramalt. Horroržanris see ei üllata, aga tegu ei ole ju puhta horrorkogumikuga! Ja kuna ma horrorist ja iseäranis mõttetust rappimisest suurt midagi ei pea, siis seda märgib ka kehvakene  hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin läbi. Ei saanud muhvigi aru. Siis vaatasin autori nime ka. Ja kohe sain aru, et sellest põhimõtteliselt ei saagi ju aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Ippolit, Tooni tulek ja selle otsesed tagajärjed on selle kogumiku lugude jaoks suuresti juba igiammune ajalugu. Niisamuti on planeet Maa ja Kuugi sündmuste tegevuskohana väikseks jäänud ning maalaste tsivilisatsioonile kabelimatsu andmud putukid ning vähesed matsu üleelajad möllavad nüüd sisuliselt terve Päikesesüsteemi ulatuses.  5 juttu ja 5 väga erinevat ja üksteisest ruumiliselt väga kauget nurka. 
 
Siin polegi kirjutajatele muud kosta, kui et : Andke minna -- Galaktika ootab!
Teksti loeti eesti keeles

Kärts, mürts ja ilmkärakas.... ja ega siin suuremat iva rohkem ei olegi. Ja ega ole vajagi.
Teksti loeti eesti keeles

Young adult fantasy-žanrisse ja pigem tütarlastele (IMHO ei ole võimalik poisterahvastele kirjutada, kui kaks peamist tegelast on printsivennad, kes mõlemad on ühe neiu pärast arust ära!!) suunatud parajalt paks köide tekitas minus parajalt hämmingut, sest tegu on ühe ääretult sadistliku ja verise raamatuga. Kahjuks jäi surmasaanute loendus tegemata, kuna väärt mõte tuli pähe alles siis, kui pool raamatut oli juba läbi. Aga lisaks surnutele pööratakse ülearu tähelepanu ka sandistatutele ja ajude vägistamisele. Aga mida sa revolutsiooni ja kodusõja juures ju ikka ootaksidki.  
 
Ühesõnaga -- üks väga ebahuvitav raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Metsavana loomingust leiab kindlasti rohkem arvutiwärki (ja lima, IMHO) kui keskmise fantasykirjaniku tekstides. Jah, just fantasy --  sest nagu klassikudki ju on öelnud: piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast. Ja ülisupertehnoloogiat jagub Metsavanal kõikjale ohtralt, sealhulgas ka siia juttu jalaga segada. Ühtlasi on jutt hoiatuseks kõigile tuleviku-netiporno sõpradele. Parajalt huumorit, roppusi (ja toimetamata kirjavigu) annab kokku sellise maheda-muheda sürrealistliku komploti.
 
Aga megadoosides ma Metsavana ande ühekorraga ma siiski ei manustaks -- juhtmed kisub krimpsu ja illuminaatorid häguseks...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt ilmus kultuuriajakirja Müürileht veebis, paberlehest seda ei leia. Põhimõtteliselt kehtib kõik seesama, mis sai öeldud sama autori loo Vaba langemine kohta: Prima Vistat külastanud kirjaniku loomingu tutvustamiskampaania käigus tõlke saanud lühijutu peategelane väärib igal juhul Darwini auhinda -- Milanosse ühte iidset Tirooli legendi kontrollima läinud mees leiabki legendile kinnituse, kahjuks tema isikule fataalsete tagajärgedega.  Siin polegi midagi kommenteerida.
Teksti loeti eesti keeles