Kasutajainfo

Jeff VanderMeer

7.07.1968-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jeff VanderMeer ·

Annihilation

(romaan aastast 2014)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
3
1
1
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (6)

On piirkond, kus toimub midagi imelikku. Ametlik versioon on, et seal naabruses tegutsenud sõjaväebaasis katsetati midagi, aga läks asi valesti ja nüüd siuke lokaalne ökokatastroof. Kuna seal peale paari kaluriküla midagi ei olnud ja polnud ka loodus suurem asi, siis kogu värk kedagi eriti ei häiri, liiatigi on paugust juba aastakümneid möödas. No ja vahel siis saadetakse järjekordne ekspeditsioon vaatama, kuidas seal asjad on. Mõnikord juhtub ekspeditsioonillikmetega pahandusi. No et lähevad nagu tülli ja lasevad üksteist vastastikku maha. Viimseni. Või siis jälle, et ilmuvad järsku koju tagasi, ei mäleta, kuidas koju said, ja on üldse kuidagi imelikud.

Jutustaja on nagu ametlikult kaheteistkümnenda ekspeditsiooni liige, üsna tülika iseloomuga naisbioloog, kellele on raskevõitu kaasa elada. Aga teadagi on vastassoost peategelase kasutamine riskantne ja harvaõnnestuv samm. Nojah, ja siis vähehaaval selgub, et tsoonis on asjad kuidagi teisiti, kui algul paistab. Ma ei saanudki aru, kas autori jaoks oli tähtsam lugejas kõhedust tekitada või teda mõtlema panna. Ja triloogia esimese osa põhjal ei peagi vist selget pilti saama. Selle esimese eest võiks miinusega nelja panna, aga päris kohe nüüd edasi lugema ei kutsu.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani stiil üldse ei meeldinud-hämar ja literatuuritsev. Lisaks minajutustaja sisemaailma kirjeldused-sarnaselt eelarvustajale oli mul sellisele isikule vägagi raske kaasa elada, aga eks puhtakujuliste introvertide mõistmine olegi keeruline. Asjaolu, et romaanis toimuv lõpuni sogaseks ei jäänud ja anomaaliate võimalikele põhjustele ka veidi valgust heideti, tõstis hinde minu jaoks "3" peale. Igatahes järgmised osad jäävad minust lugemata.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa ei anna ilmselgelt tervest triloogiast täit pilti ja seetõttu loen arvatavasti vähemalt ka teise osa ära. Lugu ise oli hästi kirjutatud.
Minu silmis ainuke kehv asjaolu oli see, et kogu raamat oli moderne koopia vanast heast "Armastuse Käsitöö"-nduslikust stiilist, millele on mul välja kujunenud sügav vastumeelsus.
Teksti loeti eesti keeles

Alustasin lugemist päris optimistlikult, võrdlused olid küll Lemi ja küll ka Strugatskitega aga reaalsuses langes mõttes mu lõpphinne iga loetud hetkega. Erinevalt Strugatskitest ja Lemist pole tegelikult abstraktsete peategelase ümber toimuvate sündmuste mõte minuarvates seotud inimlikkuse proovilepanekuga. Pole Lemi Eedenile omast inimkonna kui terviku vaatlemist läbi nende arusaamatusse keskkonda asetamist. Et kuidas inimesed otsivad alati ratsionaalseid selgitusi ja analoogiaid. Pole ka stalkerlikke hingepiinu, et kuidas võõraga kohtuvad stalkerid üritavad seda omakasuks või teiste hüvanguks kasutada jms. On lihtsalt selline kulgemine, kus tegelased lähevad ükshaaval hulluks ja kui alguses tundus natukenegi põnev see, et mida peategelane võib veel avastada või mõni ootamatu hirmuäratav pööre sündmustes, mingi autori kaval konks. Siis mida edasi seda enam sain aru, et seda ei tule. Pigem selline aeglane langemine hullusesse, jälgituna erakliku inimese poolt. Lõpus paljastatakse ka põhjus - et kõik on lihtsalt mingi võõra ja võibolla isegi mitte enesest teadliku olendi katse meie maailma tungida ja seal olevat jäljendada. See raamat võib kahtlemata meeldida Tombergile, kes leiab sealt õige "täiusliku võõra" tunnetuse ja meeldib ilmselt ka Juhan Rauale, kes nagu arusaan naudib lihtsalt autori kirjelduste ja kirjutamislaadi sugestiivsust ja naha vahele pugemist. Ehk ma saan aru miks see raamat mõnedele inimestele meeldib aga minule oli see ebarahuldav matk läbi sürreaalsuse.
 
Minule jäi aga mõttest väheks. Ei ürita autor enda fantaasiat viimase piirini kruttida, et luua mingeid nutikaid konstruktsioone ja neid siis hiljem omaloodud huvitavate teooriatega lahti seletada ning pole ka Lemile või vendadele omast inimese enda lahkamist. On selline painajalik palaviku-unenäole omase stiiliga kulgemine. Ja tegelikult tundub, et ega autoril suurt mingit mõtet kah polnud... kunstijulledele täpselt see mis vaja, paneb nende hinge käima ilmselt paremini kui LSD mark keelel aga mina pole kunagi happeulmadest hoolinud
Teksti loeti eesti keeles
x
Pjotr Petrovitš Garin
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust: