Kasutajainfo

Jeff VanderMeer

7.07.1968-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jeff VanderMeer ·

Fixing Hanover

(jutt aastast 2008)

eesti keeles: «Hanoveri parandamine»
antoloogia «Täheaeg 9: Joosta oma varju eest» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
1
5
1
0
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (12)

On üks põgenik kuskil rannakülas maailmas, millest aimub postapokalüptilist hõngu. Selles mõttes jällegi pole tegu aurupungiga, kuigi lugesin seda lugu aurupungi antoloogiast. Põgenikul on ümbritsevast maailmast pisut rohkem aimu, kui suhteliselt primitiivsetel kaluritel, kes ta enda hulka on võtnud. Kui rannalt leitakse poolik robot, on põgeniku kui kõikvõimsa parandajamainega mehe kohus see robot töökorda putitada, kuigi ta püüab märku anda, et see ei pruugi kõige targem tegu olla. Randlaste armust elajana pole tal palju valikuvõimalust, lisaks on taustal tema ja külavanema mitte just kõige sõbralikum läbisaamine ühe naise pärast.

Lõpp läks üsnagi ettearvatult traagiliseks. Impeerium ei otsi oma õhulaevade peakonstruktorit naljapärast mööda ilma taga. Lõpp meenutas veidike Poul Andersoni "The Sky People`it", küllap vist tuld ja rauda sülgavate õhulaevade pärast.

VanderMeeri eesti keeles ilmunud "Balzaci sõda" jättis küll üsna viletsa mulje, see lugu oli siin oluliselt parem. Mõlemaid lugusid ühendab segane (vist) postapokalüptiline maailm, Balzaci sõja maailmast aga rohkem teada ei taha, sellest siin aga küll.

Teksti loeti inglise keeles

Õpikulugu.

Kuigi tekst saab oma viie kergesti kätte, on see kuidagi nii projekti või arhitektuuriplaani järgi lahendatud, et ajuti tekkis küsimus, kas siin ikka ilukirjandusega tegemist on, või loen matemaatikaülesande lahenduskäiku. Elevust nappis, ootamatust, ebakonventsionaalsust. Kõik läks nii, nagu pidi. Traagika tulvas akendest ja ustest sisse, enne seda näpuotsaga keskpärast seksi.

Tekst oli igati korralik (kindlasti vääriks eesti keelde ümber panekut, sellised lihtsad traagikalood tunduvad peale minevat), kuid kogu loo vältel avastasin end justkui noogutavat: jah, õige lahenduskäik, nii see stseen peabki edasi arenema, workshopiõpetuse järgi tehtud, mhmh! Tubli.

Kindlasti nõustun eelarvustajaga, et see õhulaevadega varustatud impeerium on huvitav maailm, samuti see rannaküla, kuhu geniaalne leidur sattus, aga üldiselt oleksin traditsioone lõhkuvalt kirjanikult eeldanud veidi ootamatumate süžeekäikudega teksti. Korralik lugemine ju, aga kuidagi emotsioonitu-väljamõõdetud tunde jättis...

Kummalisel kombel on see jutt kõnealusest Geversi originaalantoloogiast pea ainus year`s best kogumikesse taastrükkimisele läinu - ja seda suisa kolme kogumikku... aasta parimate juttude sekka arvavad selle David G. Hartwell, Jonathan Strahan ja Rich Horton. (Vaid Strahan on sisse võtnud ka Margo Lanagani loo.) Peaks vist eesti keeles avaldama.

Teksti loeti inglise keeles

kohmakalt algajalik lugu selles mõttes, et on püütud ühe jutu sisse suruda väga palju asju korraga. mitmed killud on üksikult võetuna toredad, aga positiivse kogumulje saamiseks sellest ei piisa. ja ega see päris hea komme ei ole, kui jutustaja olulist teavet lugeja eest viimase hetkeni varjab. muidugi, ega "hullult geeniuselt" ei saagi midagi arukat oodata - aga ega sellega ka kõike ei seleta. igatahes üllatas, et autor on ka enne midagi kirjutanud. äkki peaks vaatama...
Teksti loeti eesti keeles

Mingisuguses üsna agraarses kalurilülas tõmmatakse merest välja mingisugune rauakolakas. Ilmselgelt on tegemist mingisuguse masinaga, sellest saavad inimesed aru, kuid muust mitte. Õnneks on külas ka üks mees, kes just tegelebki igasuguste kummaliste asjade parandamisega. Pöörduvad inimesed abi saamiseks tema poole. Tulemus on kõigile asjaosalistele parasjagu traagiline. Nõustun täielikult Raul Sulbi arvamusega, et täiuslik õpikutekst. Kõik kulgeb justkui sissetallatud rada mööda, algusest kuni lõpuni välja. Sellest hoolimata lugu mulle meeldis ning tekitas huvi sarja vastu, millesse see kuulub. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Justkui hea loo mustand, kus tegelased juba nagu on, intriig nagu ka on, aga põnevust veel üldse ei ole, see tuleks alles sisse kirjutada. Minu lõppemotsiooniks jäi "ahah".Üldiselt tahaks lugemisest natuke suuremat elamust, kuigi väga konkreetselt midagi ette heita ka pole.
Teksti loeti eesti keeles

Pettumus. Kõva pettumus. Sisust eelpool pajatatud.
Mis mind kõige rohkem häiris -- selles loos ei ole pooltoone. See on tõepoolest õpikulugu ka selles mõttes, et on võetud minimaalne hulk tegelasi, kedratud neist kokku täpselt minimaalne toimiv võrgustik ja siis sõidetud lõpuni. "Lõpp" siin surma tähenduses -- minu jaoks suri lugu ära.
Teksti loeti eesti keeles

New weird tuleks tõlkida kui “uued värdjad” või “uued väärakad”. Kuigi hästi jutustatud lugu, ei sobi see zhanr mulle üldse.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Mind teevad tigedaks kaht liiki lood. Esimene liik on lihtne: ilukirjanduslikuks tegevuseks võimetu isend on mingi jampsi kokku keeranud ja vastutustundetu toimetaja või kirjastaja selle avaldanud. Kui küpsisekarbist küpsiste vahelt koerajulk leida, siis see on mõnevõrra häiriv, eks ole.
 
Teise liigiga on keerulisem. Siia kuuluvad suurepäraselt arendatud tekstid, mis lõpuks keeratakse täielikult kraavi. "State Change" on teist liiki käkk. Peaaegu 13 meisterlikku lehekülge ja siis 14., millega kõigele eelnevale vesi peale tõmmatakse.
 
Sisust: inimesed sünnivad koos nende hinge sisaldavate esemetega. Kui hing otsa saab, siis inimene sureb. Nii näiteks sündis tuntud ameerika luuletaja Edna St. Vincent Millay koos küünlaga, mille pani iga kord, kui luuletust kirjutas, mõlemast otsast põlema. T. S. Eliot sündis koos kohvipulbri topsiga, kust lonkshaaval kohvi keetis. Peategelase kolledžiaegne toakaaslane sündis koos sigaretipakiga. Peategelane ise sündis jääkuubikuga, mida pidi iga hinna eest külmikus hoidma või siis vähemalt termoses. Hing peab igal juhul inimese ligidal püsima ning tööle minnes veab ta termost kaasas ja torkab kuubiku selleks otstarbeks tema kabinetti üles pandud külmkappi.
 
Konks seisneb selles, et oma hinge kujutavat asja tarvitades löövad inimesed neile ainuomaselt särama. Nii et valik on lihtne: kas elada pikk ja väga hall elu (vist mitte siiski igavene?) või siis võtta aeg-ajalt lonks kohvi või sigaret ja teha midagi võimast, mida ainult sina suudad teha. LeGuinil on üks jutt sama liini pidi, kus esinevad lendavad inimesed, kes aga võivad keset lendu taevast alla kukkuda. Turvalisem oleks kogu elu maad mööda ronida.
 
Aga Liu juurde tagasi. Nagu öeldud, on kõik see väga kõrgel tasemel kirja pandud. Lõpuks juhtub aga kaks asja: jääkuubik sulab ära ning sigaretikarbi tibi saadab peategelasele kirja, milles informeerib teda, et suitsud on küll otsas, aga karp alles ja tema elab edasi - muutununa, täiskasvanuks saanuna. Võib aru saada, et sama võiks juhtuda ka peategelasega, kelle kuubikust jäi ka vesi ju alles.
 
Paraku aga jääb see viimane lehekülg eelnevaga täielikult seostamata. Need teised tüübid, Edna Millay ja T. S. Eliot, need ju surid ära? Või alustas T. S. Eliot vapralt uut ja hoopis sisukamat elu, kui kogu ta kohv oli kuseks muutunud ja kui vahepeal surnud pole, elab tänapäevalgi??
 
Kõige nõmedam lugupidamatus lugeja vastu on oma teoses loodud maailmasüsteem või mängureeglid niimoodi lihtsalt laiali lükata. Võrreldav sellega, kui mõne Agatha Christie romaani lõpuks maanduks häärberi ette murule lendav taldrik, kust väljuks roheline mehike ja mõrva omaks võtaks.
 
Ja selle eelneva 13 lehekülje pärast ei saa rahuldavast nõrgemat hinnet ka panna...
Teksti loeti inglise keeles

LeGuin nimetas selliseid jutte psühhomüütideks, Lemil on neid omajagu ja veel hulgal teistelgi. Seesinane ei paista eriti millegi poolest silma: keskpäraselt hea või hästi keskpärane, kuidas võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Valik lühiproosat kogumikust "Mortal Engines" (1977). Sarja "Penguin Modern" 9. anne - üks 50-st märkmikuformaadis vihikust klassikutelt üle maailma, 1 £ tükk. Formaat meeldib mulle ning tekstid on ka sümpaatsed (kuigi mitte kõik viit väärt) ja suurepäraselt tõlgitud. Lemilikud mõistujutud, millesarnaseid LeGuin psühhomüütideks nimetas.
Teksti loeti inglise keeles

Mida keerulisemate aktsioonideni lugu jõuab, seda reljeefsemalt ilmneb autori võimetus. Alguses, kui ainult poiss, vanaisa ja metsaonu ringi tuterdasid, suutis autor lugeja mingil määral ära petta - et äkki oskabki natuke kirjutada. Kui tegelased suurde maailma jõudsid, sai selgeks, et ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Pika talve ilgus... Nagu ülal öeldud, kehva, trafaretse ning pooliku romaani avapeatükk. Vaevalt seda asja enam juurde tuleb ja senise põhjal võib öelda, et hea ongi.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu Jyrka ütles, miinuseks on sisu või siis selle puudumine... Väga nõrk rahuldav. Kuidagi halb tunne on sellele tükile sama hinnet panna kui samas kogumikus ilmunud Veskimehe tekstile, aga mis seal ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Rahuldava hinde saab lühiromaan kahel põhjusel. Esiteks Veskimehele omane kohmakas jutustamisstiil ning kalduvus lehekülje või poolteise pikkuseid pseudofüüsika või -inseneeria loenguid pidada. Teiseks kergus, millega Viiekümnetunnine sõda võidetakse. Kui asi on läinud juba tuumapommide loopimiseni, siis ei anna suurriigid alla lihtsalt selleks, et mõnd tuhandet meremeest veest hulpimast ära päästa. Sõja realistlik kulg pidanuks kirjeldatud jõudude vahekorra juures olema selline, et kõik Ordu tugialad Maal vallutatakse ning selle liikmetest suurem osa tapetakse või vangistatakse. Osa jääb põrandaalustes võrgustikes ellu, aga see on juba teine teema. Peategelased tegid satelliitide hävitamisega kindlasti tubli tüki tööd ära ning põhjustasid vaenlasele suurt kahju, aga nende likvideerimine ei muuda ühtegi armeed kurdiks ega pimedaks.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, jutustus on väga hakitud ja kõige paremat hinnet ei vääri seepärast kuidagi.
 
Antakse edasi kaks alternatiivset 1997. aasta 7. novembri pildikest. Esimeses saab minategelane kokku USA ülikoolist laekunud ammuse sõbraga, võtab temaga koos öö otsa viina ja targutab. Sõbral on kaasas aspiranditibi, kes jääb episoodiliseks tegelaseks. Teises (palju paremas) läheb minategelane sama sõbra juurde, kes töötab sotsialistlikul kodumaal instituudi juhina, palub talt veidi tööalast abi ning osaleb pärast revolutsiooni aastapäeva tähistamises. Tutvub seal aspiranditibiga ja läheb tollele ööseks külla.
 
Lisaks jutustatakse ümber Tolkieni pilastavat arvutimängu, mille erinevaid salvestusi (ja sellega koos süžeeliine) minategelane lappab. Kui nüüd selle loogikaga kaasa minna ja arvata, et kaks väga erinevat revolvripüha on ühe ja sama väga komplekse arvutimängu erinevad süžeeliinid, tekib küsimus mängijast. Ju selleks on aspiranditibi ning ringi kuukavad teaduste kandidaadid ja doktorid NPC-d.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kobe, kuigi autorile omaselt kohati veidi raskesti jälgitav.
 
Veskimees pole muidugi George R. Martin. Kui bahaduri pärast tibi päästmist mitmetunnine nõrkusehoog tabaks ja ta tibi selleks ajaks enda tuppa jätaks, siis intriigide ja alatuste peale maiama autori jutus saaks ta surma. "Kuldhordi teine tulek" on kõigest hoolimata siiski üsna lihtsameelne tekst. Stalker oli sel aastal ilmunut vaadates siiski ära teenitud: "Inglist ja kvantkristallist" on jutustus tõesti palju parem.  
 
Evolutsiooniga pole sel kõigel aga vähimatki pistmist.
Teksti loeti eesti keeles

Ülal on hoolega sakitud... Minu meelest on see aga üks VB paremaid jutte ja talle pigem ebatüüpiline. Üsna üllatuslik leid.
Teksti loeti eesti keeles

Jama see muidugi on, alustades kasvõi sellest, et nood minevikku siiratud aparitsioonid ei saanud küll midagi katsuda ega uksele koputada, kuid kohalikele kuuldavalt rääkida millegipärast said. Või siis sellest, et kui neist särtsu sai, pidanuks neil rahvarohkemates kohtades liikudes igasuguseid probleeme tekkima.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene, topistega lugu oli lahedam. See siin oleks võinud niisama hästi ka olemata olla.
 
Aga kahju ikkagi, et autor kopsuvähki suri. Eeldusi oli.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ulme ei ole, siis põhimõtteliselt ei kommenteeri... Aga ma saan muidugi aru, miks need kaks juttu "Täheajas" koos avaldati. Rauli arvustuses tõstatatakse asjakohane küsimus.
Teksti loeti eesti keeles