Suurepärane, et Reynoldsi loomingut tasapisi maakeelde pannakse. Loomulikult ootan fännina, et jõutaks tema eepiliste tellisromaanideni, aga eks kirjastaja reaalsus paneb asjad omamoodi paika. Eestikeelse kogumiku hinnaks kõrgeim - viis tärni! Väga hea, et meie lugejal on nüüd võimalus tutvuda Reynoldsi mõnusa maailmaloome ja hämarate tegelastega. Präänikuks erinevate maailmade/laevade/objektide/nähtuste maakeelsed tõlkevasted, mis olid mu meelest tabavad ja polnud raske neist originaalseid nimesid tagasi inseneerida.
Spioon Europal (4/5)
Esimene kord lugedes oli veidi segane, kuid teistkordsel mekkimisel elamus hoopis parem. Põgus spioonilugu, mis leiab aset Jupiteri kaaslasel Europal. Lõpp meenutas siiski – antagu mulle nüüd andeks – ühe prillidega võluripoisi seiklusi kooli kõrval asuvas veekogus.
Teemantkoerad (4,6/5)
Grupp seltsimehi võtavad suure tasu nimel ette retke planeedile, kus paikneb väidetavalt mõtlev Torn. Retke korraldajal on suur kihk tippu välja jõuda, aga selleks tuleb läbida arvutul hulgal ruumikesi, kust edasi pääsemiseks peab lahendama Torni poolt antud mõistatuse. Vale vastuse korral on Tornil varuks järjest vinge... ei, süngemad karistused. Oli huvitav jälgida, kuidas Reynolds proovib järjest keerukamaid ülesandeid välja mõelda, et lugeja tõepoolest hakkaks arvama, et tegu on testiga, mis ka galaktika parimaid päid kiunuma paneb. On täiesti inimlik, et lõpuks saab fantaasia otsa ja autor piirdub lihtsama kirjeldusega, et ülesanne on tõesti raske ja ega lugu vajuks tõesti ära, kui peaks veelgi pikemalt matemaatilisi konstrukte ning nende loogilisi lahendusi kirjeldama. Siis pöörduski tähelepanu rohkem tegelastele ja see oli hea. Minu jaoks võttis põnevuse alla see, et tegelased said vahepeal laevas nö laadimas käia. Kui proovida kujundlikult end väljendada, siis kõrgendatud erutatuse hetkel oleks justkui miski laksu saanud ja selle tulemusel noh... nõutult alla vajunud. Käed muidugi, käed! Võib-olla kadus selle tõttu osaliselt loo paine ja mu võime mõista tegelaste varjamatut soovi – maniakaalselt sõltuvust seejuures ilmselgelt eirates – hullusesse tagasi tormata. Siiski põnev lugu, mis üsna kohe tihedasse tegevusse sukeldub ja lugejat pisikese gore-annuse taustal hoolega lehekülgi pöörama sunnib. Vihjed Revelation Space maailmale ja kummardused teiste autorite loomingule olid armsad.
Grafenwalderi bestiaarium (4/5)
See loomadega mehkeldamine ja Dilberti koomiksis ekspluateeritud ületrumpajalik käitumine ei pakkunud esimesel korral pinget. Kuid olles tutvunud eelmises loos esile astunud kurikuulsa doktor Trintignantiga, oli kõik hoopis teise maiguga. Lõpplahendus harjumuspäraselt reynoldsilik.
Spioon Europal (4/5)
Esimene kord lugedes oli veidi segane, kuid teistkordsel mekkimisel elamus hoopis parem. Põgus spioonilugu, mis leiab aset Jupiteri kaaslasel Europal. Lõpp meenutas siiski – antagu mulle nüüd andeks – ühe prillidega võluripoisi seiklusi kooli kõrval asuvas veekogus.
Teemantkoerad (4,6/5)
Grupp seltsimehi võtavad suure tasu nimel ette retke planeedile, kus paikneb väidetavalt mõtlev Torn. Retke korraldajal on suur kihk tippu välja jõuda, aga selleks tuleb läbida arvutul hulgal ruumikesi, kust edasi pääsemiseks peab lahendama Torni poolt antud mõistatuse. Vale vastuse korral on Tornil varuks järjest vinge... ei, süngemad karistused. Oli huvitav jälgida, kuidas Reynolds proovib järjest keerukamaid ülesandeid välja mõelda, et lugeja tõepoolest hakkaks arvama, et tegu on testiga, mis ka galaktika parimaid päid kiunuma paneb. On täiesti inimlik, et lõpuks saab fantaasia otsa ja autor piirdub lihtsama kirjeldusega, et ülesanne on tõesti raske ja ega lugu vajuks tõesti ära, kui peaks veelgi pikemalt matemaatilisi konstrukte ning nende loogilisi lahendusi kirjeldama. Siis pöörduski tähelepanu rohkem tegelastele ja see oli hea. Minu jaoks võttis põnevuse alla see, et tegelased said vahepeal laevas nö laadimas käia. Kui proovida kujundlikult end väljendada, siis kõrgendatud erutatuse hetkel oleks justkui miski laksu saanud ja selle tulemusel noh... nõutult alla vajunud. Käed muidugi, käed! Võib-olla kadus selle tõttu osaliselt loo paine ja mu võime mõista tegelaste varjamatut soovi – maniakaalselt sõltuvust seejuures ilmselgelt eirates – hullusesse tagasi tormata. Siiski põnev lugu, mis üsna kohe tihedasse tegevusse sukeldub ja lugejat pisikese gore-annuse taustal hoolega lehekülgi pöörama sunnib. Vihjed Revelation Space maailmale ja kummardused teiste autorite loomingule olid armsad.
Grafenwalderi bestiaarium (4/5)
See loomadega mehkeldamine ja Dilberti koomiksis ekspluateeritud ületrumpajalik käitumine ei pakkunud esimesel korral pinget. Kuid olles tutvunud eelmises loos esile astunud kurikuulsa doktor Trintignantiga, oli kõik hoopis teise maiguga. Lõpplahendus harjumuspäraselt reynoldsilik.