Kasutajainfo

Alastair Reynolds

13.03.1966-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Alastair Reynolds ·

Pandora`s Box

(jutt aastast 2009)

ajakirjapublikatsioon: «Tähtivaeltaja» 2009; nr 2 [esmatrükk soome keeles, pealkirjaga «Pandoran lipas»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Pandora laegas»
antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (9)

Lugu mille Reynolds kirjutas spetsiaalselt 2009. Finnconi tarbeks, lasi soome keelde tõlkida ja hävitas avalikult ja pidulikult ainukese ingliskeelse versiooni. Lugu eksisteerib ainult soomekeelsena Tähtivaeltajas nr. 2/2009 ja selle uuesti originaali saamiseks tuleb see soome keelest tagasi inglise keelde tõlkida.

Lugu ise on väga hea. Tegevus toimub Titaanil, kus ajakirjanik Magee ajab suure planeetidevahelise korporatsiooni Arguse salatehingute jälgi. Tal on Titaani liikuvates hotellides organiseeritud mingi kontakt, kes väidetavalt valdab siseinfot. Kontaktiga kokkusaamiseks peab ta ronima iseliikuvasse skafandrisse ja see viib ta eelnevalt programmeeritud marsruuti pidi kohale.

Kohapeal kohtub ta naise nimega Iva`ga. Iva räägib talle hämmastava loo Pandoralt kokkupõrke tagajärjel eraldunud massist leitud saladuslikust artefaktist, mille funktsioon siiski lahendatakse ja mis võimaldab kontakti alternatiivreaalsustega, inimkonna teiste harudega. Tehnoloogia areneb hüppeliselt ja võimaldab lühikese aja jooksul kaugemaid kosmoserände. OOtamatult aga jäävad kõik vestluses osalevad alternatiivsed inimtsivilisatsioonid üksteise järel vait. Ilmselt tuleb kuskilt Orioni suunast mingi pimedus, mis neelab kõik.

Palju saladusi ja ootamatuid süžeepöördeid. Magee pole ajakirjanik ja Iva teab ja planeerib rohkem, kui räägib. Mõtlemapanev lõpp ja mõtlemapanev lugu. Väga hea, kindel "viis".

Teksti loeti soome keeles

Minu meelest on lugu veidi kuivavõitu, et maksimumhinnet saada.

Helsingi Kaapelitehtases õnnestus mul sel hetkel, kui Reynolds loo originaalkäsikirja saalitäie rahva ees paberihunti toppis, ka ise kohal viibida.

Teksti loeti eesti keeles

Jutt «Pandora`s Box» on tekst, mille puhul jutuga kaasas käiv kõmu kipub ilmselgelt varjutama teksti ennast. Teadupoolest ilmus jutt esmatrükis soome keeles ning Alastair Reynolds peab ajakirja toimetaja Toni Jerrmani tehtud soome tõlget «Pandoran lipas» kanooniliseks ning võimalikud järgnevad tõlked tuleb teha just soome keelest.

Kõige õigem oleks mul siinkohal tsiteerida Alastair Reynoldsit ennast:
I`ve always been fascinated by the texture of translated prose, especially that cool, icy detachment that seems to hover around prose that`s been translated from a genuinely foreign language such as Japanese. I used to fantasize about paying someone to translate my stuff into Chinese or Russian, then paying someone else to translate it back again, just so that I could obtain some objective detachment on my prose, in the hope that it would turn out to read like the work of Lem or some other brilliant foreign-language SF writer. I also used to wonder if it was possible to be hypnotized into forgetting your own work, so that you could read it afresh. (I don`t need to do that now – I get the same affect just by being 43 and reading stuff I wrote 10 or 20 years ago).
Anyway, a long time ago – 2004 at the latest – after several pints too many in a Helsinki bar, Toni and I came up with the idea of translating a story of mine into his native language, and then destroying all copies of the original english-language version – including mine. /.../ So I`ll have a story that exists in Finnish, and Finnish only, and if I want to read it again, I`ll need to pay someone to translate it back into English. Of course the fact that it`s Finnish, not exactly a language everyone can dip into with the greatest of ease, only adds to the fun.

Jutu peategelaseks on ajakirjanik Magee, kes peab Saturni kuul Titaanil kokku saama oma allikaga, kel ilmselt on ajakirjanikule miskit paljastavat infot jagada. Kohtumine saab ka teoks, aga suurkorporatsiooni siseringi tegemisi puudutavate paljastuste asemel saab ajakirjanik hoopis märksa suurema loo. Võõras artefakt, mis juba on mõjutanud inimkonna elu ja mõjutab lähitulevikus seda veelgi kardinaalsemalt.

Ma juba kirjutasin, et juttu ümbritsev jauramine (mida ma samas ka ise siin taastoodan) kipub matma juttu ennast, sest olgem ausad, tegu pole ju mingi absoluutse tipplooga ja seda isegi mitte kirjaniku enda skaalal. Ei, jutt on hea, aga tekstil on mitu puudust, mis nõrgast neljast enamat panna ei luba. Esiteks on jutu algus tüütu, pean silmas seda tehnoloogilist reisikirja, mille tõttu pidin ma jutu lugemist kaks korda alustama... teiseks järgneb reisikirjale tuimavõitu vestlus, mille käigus lugejale kõik oluline ette vuristatakse... ning jutu kolmandaks ja viimaseks osaks olev eetilis-moraalne kaeblemine on lihtsalt hale.

Väga palju päästis Veiko Belialsi hurmav tõlge, mis (vähemasti eesti lugeja jaoks) seda juttu ümbritsevat kõmutaaka veelgi suurendab, sest Veiko Belials, kes koolis õppis saksa keelt ja inglise keelt ei oska, sai nüüd täitsa ametlikult Alastair Reynoldsit tõlkida!

Teksti loeti eesti keeles

Läheb mingi ajakirjanik Titaanile kokku saama mingisuguse tegelasega, kellel peaks väidetavalt olema siseinfot Päikesesüsteemi tabanud majandussurutise kohta. Leiab siis leheneeger oma allika üles ja, üllatus üllatus, asjad polegi nii nagu need esmapilgul paistsid. Olen täielikult nõus eelarvustajatega! Kuiv tekst. Algab reisikirjeldusena ning lõppeb peaaegu näidendina. Pole mingit järk-järgulist avastamist, kogu vajalik informatsioon paisatakse dialoogina lugejale näkku. Nii lühikese teksti puhul muutus selline lähenemine natuke tüütuks. Idee just kõige hullem ei olnud, kuid kõige parem ka mitte. Puhas käsitöö. Kõva keskmine. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Loo saamise kirjanduslik eksperiment on siin vast kõige tähelepanuväärsem. Aga halb see lugu kindlasti ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Reynolds on tuimavõitu ja fantaasiavaene kirjanik, aga vahel sähvatab temalgi ja mõned jutud on täitsa head. Tipp on muidugi "Zima Blue", aga "Pandora laekal" pole ka viga. Jyrka on teksti kohta juba kõik olulise ära öelnud ja tema hindega jääb üle vaid nõustuda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Jah, nagu eespool öeldud, täiesti normaalne Kuldajastu stiilis lugu. Kahju, et autor nii harva ulmet kirjutab (või avaldab?).
Teksti loeti eesti keeles

Autor on tõenäoliselt intelligente inimene, aga jutt on jamps. Mis akadeemia, mis preester... Kui ta juba nii kange akadeemik oli, et taimi ja inimesi võtva katku konstrueeris, siis näiteks jalgsi ringi tuterdamise asemel helikopteriga ringi lennata oleks selle kõrval pisiasi olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ülal öeldud: on lugu, on karakterid. Miinusteks on mõningane hõredus rabeluste kirjeldamisel (alati polnud nii väga selge, kes kuhu mis suunast liigub) ning mõned loogikavead. Alguses tundub, et mingi liikumisandur reageeris rotile - sellisel juhul oleks seal pidanud need masinad 24/7 ringi lõgistama ja põmmutama, sest linn pidi rotte täis olema. Liikumisandurid sätitakse ikka vastavalt soovitava saagi kaalule paika. Ja lõpus siis heidavad tegelased pilke "ööhämaruses laiuvale lagendikule", kusjuures kell on midagi kolme paiku öösel ja aastaaeg hilissügis... Ja juhtmerulli Triinu juba mainis.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik Hollywoodi elemendid on olemas:
* väga hästi kirjutatud ja stiilne algus, mis suubub aga tavapärasesse tõmblemisse;
* cliffhanger'id;
* väga paha pahalane;
* abitult tema võimusesse sattuvad head;
* üks neist süütult süüdi mõistetud, teine tehnikat täis topitud eriagent;
* ebatõenäoliselt õnnelik pääsemine ja võitlussteen, kus paha oma palga saab;
* rassismiteema ning sellega haakuv vasakpoolne noot (inimesed kardavad seda, mis meenutab neile nende endi sisemuses peituvat deemonit);
* lõpusuudlus.
 
Põhimõtteliselt makulatuur. Kahju, et kultuurinormid panevad andekaid inimesi niisugust põhku tootma.
Teksti loeti eesti keeles

Pseudodokk. Autori poolt käsitletud teema - II maailmasõja õuduste mäletamine, konkreetsemalt Jaapani "Üksuse nr. 731" tegevus Mandžuurias - on vaieldamatult oluline ja ma jagan täiesti tema hoiakut. Fabritseeritud nn. diskussioon koos "tavainimeste" ignorantsete ja hoolimatute arvamustega on veenev ja hästi komponeeritud. Tulemus kipub siiski ilukirjandusest kaugemale jääma, sellele hämarale piirialale, mida nimetatakse "ilukirjanduslikuks esseeks". Võrdluseks, Carl Sagani "Contact" läheneb ka sellele piirile, jäädes IMHO siiski ilukirjanduse poolele, kuid ka seda peavad mõned inimesed igavaks. Mart Laari "Sügissõda" asub žanripiiride mõttes umbes samas kohas kui Liu teos.
 
Ulmekirjandusena on lühiromaan aga kehv. Autoril on vaja käsitleda sündmuste pealtnägijate usaldusväärsuse teemat ning selleks püstitab ta loogikavaba konstruktsiooni. Nimelt leiutatakse viis minevikku vaadata, kuid kvantmehhaanika seaduspärasuste tõttu kaob vaadeldud muster pärast vaatlemist ära, mis tähendab, et üht aega ja kohta saab vaadata vaid ühe korra. Kuna kogu sisendi töötlemiseks pole arvutus- ega salvestusvõimsust, suunatakse sisend inimajju, mille tagajärjel muutub keegi vaadeldava sündmuse ainsaks elusolevaks pealtnägijaks. See kontseptsioon on ilmselge jama.
 
Kokkuvõtteks siis hea essee vajalikul teemal, dokumentaalsele käsitlusviisile alla jääv ilukirjandus ja vilets ulme.
Teksti loeti inglise keeles

Alternatiivajalugu, milles Jaapani ja USA valitsused saadavad Suure depressiooni tõttu töötuks jäänud mehed Vaikse ookeani alla tunnelit kaevama. 1922. aasta Washingtoni leping ning Saksamaale Versailles' rahulepinguga kehtestatud piirangud kaotatakse 1930. aastal ning see rahustab sealse elektoraadi maha ning hoiab ära natside võimule pääsu. Kokkuvõttes jääb II ms ära,  1960-ndatel on Jaapani koloniaalimpeerium täie tervise juures, Hiina kommunistid lüüakse kasti ning CCCP hoitakse ühiste jõupingutustega enam-vähem kontrolli all.
 
Tegelased on täiesti olemas ja loos ei puudu inimlik (traagiline) mõõde, kuid tulemus on ikka kuivapoolne.
Teksti loeti inglise keeles

Ken Liul on küll nii mõnigi pisarakiskujast halemeelne jutt, mis suurt kuhugi ei sünni, kuid kindlasti ei saa nii öelda "Mono no Aware" kohta. Määratlus "Ida-Aasia Bradbury" võib kõlada tobedalt, aga siiski: autoril on õnnestunud kokku sulatada kaht kultuuritraditsiooni, Jaapani kirjanduse ja Anglo-Ameerika SF oma, võttes viimasest vaid seda, mida selles on ilusat ja mõtlikku. Hugo auhind tuli kindlasti teenitult.
 
Jutt ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/mono-no-aware/
Teksti loeti inglise keeles

Nebula nominant.
 
Paljudel kirjanikel tekib tahtmine kirjutada eepiline tekst, kuhu mahub miljoneid aastaid inimkonna tulevikku, kosmose vallutamist ja üliolendiks saamist (vt. näiteks kogumikust "Me armastame Maad 2" Puhhovi lugu). Tavaliselt on sellised tekstid raskesti loetavad, heal juhul vaid kohati ebaloogilised ning kõige sügavmõttelisemad ja tähendusrikkamad autori enda ja tema kaisukaru jaoks. Kui autoril ja lugejatel veab, piirdub haigushoog jutu kirjutamisega ega jõua asjani, mille kunagi produtseeris Olaf Stapledon.
 
Ken Liu katse ei ole erand: raskesti loetav, kohati ebaloogiline ja kõike muudki. Lainete kujund seda siiski mõnevõrra päästab.
Teksti loeti inglise keeles

Erilise särata jutt, mis millegipärast 2017. aastal Hugole nomineeriti. Isa jutustab oma lapsele, et ema otsustas kosmoselaevaga minema lennata kuhugi Pluuto-tagusesse ruumi, kus asuvat Päikese gravitatsioonilise läätse fookus. Jutustuse vahele on pikitud psühhomüüdi-sarnaseid killukesi erinevate eksootiliste eluvormide ajutegevusest - või sellest, mida hea tahtmise juures võiks ajutegevuseks pidada. Kompositsioon IMHO ei õigusta ennast, aga jutu põhiliin on ka nõrk.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu ja ülesehituse poolest traditsiooniline ameerika krimilugu. Pahalane otsib tutvumisportaalidest teatud tüüpi prostituute ja tapab neid. Politsei ei saa juhtumi lahendamisega hakkama ega suuda üksikmõrvu seostada. Ühe ohvri ema palkab eradetektiivi, kes avastab mustri, raalib välja järgmise ohvri, läheb tollele külla ja jääb koos temaga mõrtsukat ootama. Pärast korralikku maadlust lõpulehekülgedel saab pahalane oma teenitud palga.
 
Tegevus toimub lähitulevikus ning kujutatakse mitmeid tehnoloogilisi lahendusi, mida hetkel veel laiatarbekasutuses ei ole (eelkõige kehalisi implantaate nagu tugevdatud lihased või varjatud kaamerad). See muudab teksti õrnalt ulmeliseks. Kirjutatud on hästi ning põnevalt, kuid mitte eriti originaalselt.
 
Hugo & Nebula nominant.
Teksti loeti inglise keeles

Hästi traditsiooniline SF jutt tehnika arengust ning selle efektidest inimsuhetele. Korralik käsitöö. Jutt ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/simulacrum/
Teksti loeti inglise keeles

Hiina libarebaselugu, millest kuskil keskel selgub, et see on ka aurupunk. Kahvatu ning teises pooles ka ajuvaba tekst. Wõrgus siin: http://strangehorizons.com/fund_drives/2012/special-issue-hunting1-f.shtml
Teksti loeti inglise keeles

Heietus Facebook'i ja Google'i ehk siis kogu oma elu jagamist eeldava sotsiaalvõrgustiku, otsingumootori ning varjatud reklaami teemal. Mingeid üllatusi ei paku. Tekst ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/the-perfect-match/
Teksti loeti inglise keeles

Kristjan-Jaagul on õigus: seda teost poleks saanud kirjutada mitteulmena. ULG oli tark inimene ja sai suurepäraselt aru, et Maal on kõik kohalike utoopiate loomise katsed ette läbi kukkuma määratud, sest nendes ei suudeta tagada julgeolekut. Kui piiri taha koonduvad röövlid või vaenulik armee (oleneb utoopia suurusest), siis tuleb ka endal hakata kaitsejõude looma, see eeldab kindlat juhtimismudelit ja läinud see riigita ühiskond ongi. Samuti ei ole võimalik teha kellestki revolutsionääri, kes seda sisimas ise ei ole.
 
ULG annab retsepti, mis võiks mõneks sajandiks toimida: füüsiline eraldatus tagab julgeoleku ning utoopiasse kolivad ainult inimesed, kes on ise väga motiveeritud selles elama. Kui lisada ajupesu korraldav haridussüsteem ning infosulg, võibki vist saada stabiilse süsteemi. Lõpuks käib muidugi ka see maha, nagu autor veenvalt näitab.
 
Hoolimata mõnest naiivsest mõttekäigust - Einstein näiteks küll andis meile uuel tasemel teadmise gravitatsiooni olemusest, aga antigravitatsiooni pole ikkagi; miks peaks Sheveki teooria aja olemusest kaasa tooma rakenduse ansibeli näol? - on muidugi tegu väga hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

Mind teevad tigedaks kaht liiki lood. Esimene liik on lihtne: ilukirjanduslikuks tegevuseks võimetu isend on mingi jampsi kokku keeranud ja vastutustundetu toimetaja või kirjastaja selle avaldanud. Kui küpsisekarbist küpsiste vahelt koerajulk leida, siis see on mõnevõrra häiriv, eks ole.
 
Teise liigiga on keerulisem. Siia kuuluvad suurepäraselt arendatud tekstid, mis lõpuks keeratakse täielikult kraavi. "State Change" on teist liiki käkk. Peaaegu 13 meisterlikku lehekülge ja siis 14., millega kõigele eelnevale vesi peale tõmmatakse.
 
Sisust: inimesed sünnivad koos nende hinge sisaldavate esemetega. Kui hing otsa saab, siis inimene sureb. Nii näiteks sündis tuntud ameerika luuletaja Edna St. Vincent Millay koos küünlaga, mille pani iga kord, kui luuletust kirjutas, mõlemast otsast põlema. T. S. Eliot sündis koos kohvipulbri topsiga, kust lonkshaaval kohvi keetis. Peategelase kolledžiaegne toakaaslane sündis koos sigaretipakiga. Peategelane ise sündis jääkuubikuga, mida pidi iga hinna eest külmikus hoidma või siis vähemalt termoses. Hing peab igal juhul inimese ligidal püsima ning tööle minnes veab ta termost kaasas ja torkab kuubiku selleks otstarbeks tema kabinetti üles pandud külmkappi.
 
Konks seisneb selles, et oma hinge kujutavat asja tarvitades löövad inimesed neile ainuomaselt särama. Nii et valik on lihtne: kas elada pikk ja väga hall elu (vist mitte siiski igavene?) või siis võtta aeg-ajalt lonks kohvi või sigaret ja teha midagi võimast, mida ainult sina suudad teha. LeGuinil on üks jutt sama liini pidi, kus esinevad lendavad inimesed, kes aga võivad keset lendu taevast alla kukkuda. Turvalisem oleks kogu elu maad mööda ronida.
 
Aga Liu juurde tagasi. Nagu öeldud, on kõik see väga kõrgel tasemel kirja pandud. Lõpuks juhtub aga kaks asja: jääkuubik sulab ära ning sigaretikarbi tibi saadab peategelasele kirja, milles informeerib teda, et suitsud on küll otsas, aga karp alles ja tema elab edasi - muutununa, täiskasvanuks saanuna. Võib aru saada, et sama võiks juhtuda ka peategelasega, kelle kuubikust jäi ka vesi ju alles.
 
Paraku aga jääb see viimane lehekülg eelnevaga täielikult seostamata. Need teised tüübid, Edna Millay ja T. S. Eliot, need ju surid ära? Või alustas T. S. Eliot vapralt uut ja hoopis sisukamat elu, kui kogu ta kohv oli kuseks muutunud ja kui vahepeal surnud pole, elab tänapäevalgi??
 
Kõige nõmedam lugupidamatus lugeja vastu on oma teoses loodud maailmasüsteem või mängureeglid niimoodi lihtsalt laiali lükata. Võrreldav sellega, kui mõne Agatha Christie romaani lõpuks maanduks häärberi ette murule lendav taldrik, kust väljuks roheline mehike ja mõrva omaks võtaks.
 
Ja selle eelneva 13 lehekülje pärast ei saa rahuldavast nõrgemat hinnet ka panna...
Teksti loeti inglise keeles

LeGuin nimetas selliseid jutte psühhomüütideks, Lemil on neid omajagu ja veel hulgal teistelgi. Seesinane ei paista eriti millegi poolest silma: keskpäraselt hea või hästi keskpärane, kuidas võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Valik lühiproosat kogumikust "Mortal Engines" (1977). Sarja "Penguin Modern" 9. anne - üks 50-st märkmikuformaadis vihikust klassikutelt üle maailma, 1 £ tükk. Formaat meeldib mulle ning tekstid on ka sümpaatsed (kuigi mitte kõik viit väärt) ja suurepäraselt tõlgitud. Lemilikud mõistujutud, millesarnaseid LeGuin psühhomüütideks nimetas.
Teksti loeti inglise keeles