Alastair Reynolds

Planeet on selline, kus taevas hõljuvad hiigelsuured mandrid ja kohalikel taevaelanikel ja maa-elanikel parasjagu sõda käimas. Merlin teeb kindlaks, et taevas hõljuvad mandrid on jäänused kunagisest kamuflaažist planeet The Huskersite eest ära peita. See kõik pole aga üldse tähtis, Merlin on kindlaks teinud, et põhjus miks ta valguse kiirusel mööda The Way`d kihutades korraga tavakosmosesse sattus oli see, et The Way`st on hiigelsuur tükk teadmata põhjusel eraldunud ja see triivib gravitatsiooni tõmbel sellesama planeedi kuhu ta sattus päikese poole. Way-tükk lõikaks päikese pooleks nagu kuum traat juustukera ja planeet häviks koos oma sõdivate pooltega. Aega on 70 aastat. Merlin kavatseb peale remonti juba jalga lasta, siis aga ärkab kaastunne ja ta otsustab pärismaalastel aidata 70 aastaga vajalik tehniline tase saavutada, et planeedilt evakueeruda.

Enne lõppu on veel päris mitu ootamatut pööret, kõik polegi nii lihtne nagu alguses paistab. Üldiselt mulle need Merlini-lood eriti ei meeldi, aga see siin oli täitsa kobe kosmoseseiklus, huviga ja mõnuga loetav.

Ja nagu parimaid lühiromaane ikka iseloomustab sedagi teksti meeletu kontsentreeritus - kirjanik suudab vähem kui sajale leheküljele mahutada äärmiselt omapärase maailma, mis ei jää pelgalt visandlikuks dekoratsiooniks, luua faabula arenedes kasvavad ja muutuvad mitmekülgsed tegelased - õigupoolest suudab ta nende tegelaste emotsionaalset ja moraalset laengut teose jooksul korduvalt muutagi: alguses sümpaatsena tundunud plikatirts muutub diktaatorlikuks üle laipade minevaks kibestunud vananevaks naisterahvaks jne.

Muidugi on see küll varemgi kasutust leidnud, kuid ikkagi väga huvitav võte - sel ajal, kui jutu tegelased surevad ja kasvavad 70 aasta jooksul, möödub jutustaja jaoks vaid mõni aasta, kuna ta teatava regulaarsusega pikkadel uneseanssidel käib ja vaid kriitiliselt olulisteks hetkedeks üles ärkab. Tema oma väärtuste ja emotsioonidega nagu märkimisväärselt ei muutu, küll aga kihutab paratamatu katastroofi suunas kogu teda ümbritsev maailm, mis seal tegutsevaid inimesi loomulikult puutumata ei jäta.

Ühesõnaga satub kõrgelt arenenud inimtsivilisatsiooni esindaja Merlin madalamalt arenenud inimeste planeedile, mille päikest on 70 aasta pärast tabamas katastroof, mille põhjustes ehk Merlingi ennast kaudselt (kuigi tegelikult põhjendamatult) süüdi tunneb. Ta tutvub kohaliku kogukonna liidriga, kellele tõe avaldab ning neile tehnilist arenguabi pakub, et planeedi elanikud katastroofi eel süsteemist evakueerida.

Ühtlasi kiindub Merlin kogukonnavanema pisikesse tütresse Minlasse, kellele kõiksugu võõrapäraseid high-tech kosmoselaeva loodud lilli kingib. «Minla lilled» - tuumaplahvatused, nagu neid hiljem kutsuma hakatakse.

Eks mingi nurga alt räägib «Minla lilled» ju progressorlusega kaasnevatest ohtudest. Oma päikesesüsteemist pääsemiseks vajaliku tehnoloogilise taseme saavutamiseks peab Merlin kiirendama selle ühiskonna arengut ebaloomulikul, sekkujalikul kombel - ja mis kõik sellest ühiskonna enda mõttes välja tuleb... eks seda näitab raamatu kaanel olev tuumaseen - «Minla lill» - kenasti...

Aga imelik jah, et suurema osa lugemisele kulunud ajast polnud ma tekstiga üldse rahul, kohati tundus faabula venivat, siis olid tõusud ja langused nagu valesti, aga lõppmulje on võimas - see mastaap, traagika ja arengu paratamatus, mis Merlini ja lugeja ainult ühe ja selle konkreetse lahenduseni viisid, jätab hinge lihtsalt nii tugeva emotsiooni. Tugev viis.