Kasutajainfo

Alastair Reynolds

13.03.1966-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Alastair Reynolds ·

Absolution Gap

(romaan aastast 2003)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (6)

Suurem osa "Absolution Gap"-st läbi käinud tegelasi peesitava Pattern Jugglerite juures rannas ja ootavad Conjoinerite poolt päästmist. Conjoinerid tulevadki, kuid toovad endaga kaasa pikalt kestva lahingu Inhibitoritega, mistõttu planeedilt evakueerimine on raskendatud.

Khouri saab endale vahepeal lapse, mis on sündinud keerulisest armastuse kolmnurgast inimesest mehe ja neutrontähega. Lapse näol on tegemist omamoodi messiasega, kes suudab juba looteseisundis oma emaga suhelda ja aidata conjoineritel kobedamaid relvi ehitada. Ühtlasi ennustab ta ette, et hädasti on vaja külastada üht kauget tähesüsteemi, kus on üks kahtlane gaasihiidplaneet ja selle ümber keerleb üks jäine kuu, mis on asustatud inimestest usuhulludega.

Väike osa Pattern Jugglerite planeedile varjunud inimestest pääseb Conjoinerite ja Kapteni abiga põgenema. Peale arutelu võetakse suund messiase osutatud planeedile. Tee peal külastatakse ka Yellowstone tähesüsteemi, kuid seal avastatakse, et see on langenud Inhibitorite kätte.

Jääplaneedil hargneb keeruline intriig, mille tulemus otsustab selle, et milline kahest abivalmis superalienite rassist inimestele abi osutama hakkab võitluses Inhibitorite vastu. Vale valik võib viia pikemas perspektiivis inimkonna hävinguni

Epiloogist on näha, et inimkonnal läks korda Inhibitoritest jagu saada (seda küll inimkonna levikualal, mitte kogu galaktikas), kuid vahepeal ilmus välja neljas super-alienite rühmitus, kes hakkavad rõõmsalt inimeste alale tungima.....
Teksti loeti inglise keeles

"Absolution Gap" on otsene järk Alastair Reynoldsi Inhibiitorite sarja eelmisele raamatule "Redemption Ark". Eelmine loo lõpus olid raamatu peategelased prantsatanud maha Ararati nimelise planeedi peal ning teinud sellest oma uue kodu. Veerandsaja aasta jooksul kasvas peale uus põlvkond ning vanad tegijad olid ennast rahulikesse adminstratiivsetesse rollidesse taandanud. Idülliline pastoraal leiab aga kiire lõpu kui selgub, et vanad sõbrad ja vanad vaenlased on taaskord platsis ja vahetavad planeedi kohal viisakusi relvadest, mille olemasolust põgenikud kuulnudki ei olnud.

Olukorra muudab komplitseerituks ka eelmisest osast tuttav Khouri, kes on omale hankinud segastel asjaoludel tütre. Segased asjaolud on tekitanud olukorra, kus tptre teadvusesse on salvestatud iidsete ning ammu kadunud rasside teadmised, mida Inhibiitorite robotrassi vastu juba edukalt on ka rakendatud. Kõikide teadmiste hulgas domineerib paraku aga üks, milleks on peaaegu kinnisideelaadne vajadus lennata planeedi Haldora kuule nimega Hela ja võtta kontakti Varjudega.

"Absolution Gap"-il on ka teine süžeeliin, mis leiab aset viiskümmen aastat tulevikus ja kus teismeline Rashmika Els läheb otsima oma venda. Rashmikal on kaasasündinud oskus tunnetada, millal inimene valetab, oskus mille vastu hakkavad tundma huvi selle maailma vägevad.

Sedavõrd kuidas Ararati rahvas Helale läheneb, väheneb ka ajavahe kahe süžeeliini vahel, kuniks need mõlemad põimuvad.

Üldiselt on see minu arvates seniajani parim raamat sellest sarjast ja võimalik, et ka Reynoldsilt üldse. Raamatus on päris mitu ahaa! kohta, milleni lugeja jõuab just natuke enne seda kui autor asja lahti räägib. Süžees on piisavalt keerdkäike ning intriige, et asi lõpuni huvitav oleks. Tõenäoliselt ainuke nõrk osa on jutu lõpp: raamat lõppeb liiga kiirelt ning epiloog tekitab rohkem küsimusi kui vastuseid. Ilmselt pole kogu jutt veel sellega läbi ning jätkud tulekul ...

Viis, pisikese miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Philip Reeve`i romaani "Mortal Engines" võtsin kunagi kätte sellepärast et idee linnadest mis ei seisa paigal vaid kimavad roomikutel maad mööda ringi tundus köitev. Tuumapunk oma parimal kujul! Paraku Reeve`il peale selle ühe idee suurt midagi pakkuda ei olnudki. Tuleb välja et selleks, et sellest ideest asja saaks, oli vaja ära oodata Reynolds kes põimis selle oma Inhibiitorite sarja tegevustikku.

Kusagil galaktilises karuperses, inimeste poolt asustatud ruumiosa serva peal, on üks täht mis on nii mõttetu et veel 25. sajandiks ei ole keegi vaevunud talle isegi nime panema. Selle tähe ümber tiirleb üks gaasiline hiidplaneet ja planeedil on üks suhteliselt elamiskõlbmatu kuu. Ja sellel kuul sõidavad ringiratast, igavesti üht ja sama rada mööda, hiiglaslikud katedraalid. Umbes nagu igavesti ilmuvad ja kaduvad masinad Strugatskite "Põgenemiskatses". Aga nimetatust erinevalt saab selle nähtuse olemasolu põhjus ja ajalugu meile lugemise käigus selgeks.

Reynolds on suutnud tekitada ühest küljest aukartustäratava ja teisest küljest traagilis-groteskse lavakujunduse, mille taustal vana tuttav kosmoselaev Nostalgia for Infinity peab jätkama pingutusi inimkonna päästmiseks Inhibiitorite käest. Aga lavakujundus ise lööb tegevuses aktiivselt kaasa, siinsed asukad põimivad omaenda intriige mis ei jäta lõpptulemusele mõju avaldamata.

Lõpptulemus ise on küll selline et võib tekkida küsimus kas siis selle nimel me lugesimegi läbi kolm paksu romaani. Tuleb välja et kõik need müütilised cache-relvad, neutrontähest hiidarvuti, paljude peategelaste sajanditepikkused kangelaslikud jõupingutused jne. jne. millest Inhibiitorite triloogia peamiselt koosneb, ei avalda kuigivõrd mõju sellele kuidas Inhibiitoritest lõpuks jagu saadakse. Kõik taandub viimase romaani viimases peatükis püstitatavale küsimusele - kas kuradit sobib või ei sobi peltsebuliga välja ajada. Kui sellele küsimusele õige vastus leitud, siis ilmub vana hea Deus Ex Machina ja lahendab viimase romaani epiloogis kõik probleemid.

Selles mõttes võiks öelda et pettumus. Aga võib-olla tuleks seda lõpplahendust võtta hoopis tõdemusena et superkangelased võivad ju ilukirjanduses maailma päästa, tegelikus elus aga asjad niimoodi ei toimi. Ma ütleks et antud juhul oli teekond ise olulisem kui sihtpunkt, ja see oli üks väärt teekond.

Teksti loeti inglise keeles

Triloogia saab endale lõpu. Õigemini lõpp on täiesti lahtine ja üsna segane. Sisu osas on eelnevad arvustajad hea ülevaate juba andnud.
Võrreldes eelmise kahe osaga, venis antud romaani lugemine kuidagi eriti. Hela planeedil toimuv oli minu maitse jaoks natuke liiga detailne (jällegi liiga suur raamatu maht). Oleksin oodanud rohkem keskendumist suurtele küsimustele ja lahendustele, milles Reynolds muidu väga tugev on. Maailm on endiselt äge, kollid hurmavalt vinged! Tegelased ka huvitavad - no juba varemalt armsaks saanud Scorpio, Skade, Vasko, Clavain ei saa lihtsalt külmaks jätta. Ekstra meeldisid veel Grelier ja see silmaklambritega antagonist, kelle exit oli niivõrd ootamatu ja koomiline, et ajas naerma :D Quaiche oli vist tolle tüübi nimi. Mitte et tegelaste loetelu arvustuse sirvijale korda läheks, aga kuna antud romaani ei saa lugeda eelmist kahte osa läbi töötamata, siis on see pigem soov näidata, et kui oled ainult Revelation Space'i lugenud, võta kindlasti järjed ette. Olles Reynoldsi andunud fänn, ei saa ma kuidagi alla 4 tärni panna. Tema kirjutamisstiil, tumedus ja teaduslik fantaasia sobituvad perfektselt minu koljuõõnde.
Teksti loeti inglise keeles
x
Liisa Vesik
14.02.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

See on järgi "Prefectile", aga järg vaid selles mõttes, et maailm on sama ja taustal jätkub Aurora ja Kellameistri vaheline võitlus. Kui Prefecti lõpus lubas Dreyfuss, et ei puhka enne kui on välja selgitanud kõik, mis puutub Kellameistri inimkuju surma, siis selles raamatus seda igatahes ei mainita kordagi.
Lugu uurib hoopis, miks mõned inimesed järsku surevad - põhimõtteliselt keedetakse surnuks ajuimplantide poolt, mis üle kuumenevad. Selle vahele on pikitud kahe poisi lapsepõlvemäestusi ja loomulikult on see seotud nende surmadega. Aga kuidas just, selgub alles lõpus. Ja lisaks selgub taaskord, et rikastel on ajaviiteks vahel väga jubedaid hobisid, mis inimelusid otseselt mõjutavad. Mulle ei tundu vaid usutav, et nad kõik ühel hetkel sellest shokeerituna loobusid.
Teksti loeti inglise keeles

Kui te otsite romaani, mille peategelased oleks naissoost, ja mitte nõrgukesed päästmist ootavad daamid, vaid käed-küljes-saame-hakkama naised, siis see on see raamat.
Selles raamatus on ka lummav inimkonna tuleviku kujutelm - inimkord on korduvalt arenenud äärmiselt kaugele ning koloniseerinud laialdasi alasid. Iga sellist korda nimetatakse okupatsiooniks. Erinevatst okupatsioonidest on jäänukeid, mis töötavad, kuigi keegi ei tea, miks ja kuidas - neid saavutusi pole suudetud korrata.
Loo keskmes on peidikud, kuhu on erinevate okupatsioonide relikte koondatud - teatud tingimustel ja ajal on võimalik sellistele planeetidele laskuda ja kraami kokku krabada, et hiljem maha ärida.
Kättemaks tuleb mängu seoses sellega, et üks kahest õest langeb Väga Halva Kuulsusega piraadi kätte ning teine õde pühendub koos eelmise laevkonna ainsa ellujäänuga õe vabastamisele ning piraadi lõksu meelitamisele.
Loos on, nagu Reynoldsi puhul ikka, ka piinamist või karmide meetmetega mõjutamist. Seda pole palju ja ülejäänud raamat on täis väga huvitavaid ideid. Ma ei saa ju neid kõiki ära rääkida?
Teksti loeti inglise keeles



Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.

See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.

Teksti loeti eesti keeles



Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.

Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas,  konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.  

Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu  vms.

Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.

Teksti loeti inglise keeles



Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.

Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.

Teksti loeti inglise keeles



Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.

1.      - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt

2.     - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.

3.     - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.

-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.

Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub võimatu, et see oli paremuselt kümnes lugu jutuvõistlusel. Kui tõesti nii, siis on mul zhüriist kahju -  mida kõike nad läbi ei pidanud lugema.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli pettumus. Mind täitsa häiris, et pealkirjas käidi välja plastaknad ja siis käis kogu lugu rohelise värvi ümber, kusjuures kultuurilist põhjust ei pakutudki välja. Ilmselt oli see teisejärguline oma otsuse nimel kannatamise kõrval.
 
Enese ohvriks toomine ja selle läbielamine on teema, mida ma Merese lugudes kuskil varemgi kohanud olen, kuigi ma kaugeltki kõik lugenud pole. Põhimõttekindel kannatamine.
Teksti loeti eesti keeles

Seenetamine kukkus loos välja hästi ja usutavalt, aga maailmade vahel sekeldamine mitte ning lõpp justkui lõikas kõik ära - autoril oleks nagu ideed otsa saanud, et mis nüüd edasi, see notime lihtsalt kõik maha.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see kogumiku kõige parem lugu, mis pani kaasa elama ja jooksis hästi. Kui mulle üldiselt ei meeldi ropu suuga tegelased, sest ropendamine varjab liiga tihti autori oskamatust, siis selles loos ropendasid nad just õigesti ja niipalju kui vaja. Selles loos on usutav külaelu meeleolu!
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga kokku pressitud ja kvaliteet kannatab selle all. Ei teki korralikku nägemust maailmasst, lugejale öeldakse, mitte ei näidata.
Teksti loeti eesti keeles

See oleks olnud väga hea jutt, kui põgenikke tegelastena üldse sisse poleks toodud. St minu arvates olid loos ülearu sissejuhatus ning kosmosejaamas ringironimine, mis enesetapuga lõppes. Weinbergi juttude juures olen ennegi tähele pannud, et ühe loo sisse on täiesti asja põimitud teist.
Teksti loeti eesti keeles

Autor oli tuttav, ja loo headuses ei pidanud pettuma. Tugrikuid tahaks jagada ka kaanekujundajale.

Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)

Teksti loeti eesti keeles

Tahaks mingit selgitust, miks just see lugu algupäranditele lisaks tõlkena pandi. Minu jaoks ei haaku kuidagi, ja kuigi hästi jutustatud ja tõlgitud, ei ole tondijutud põnevad. Raske on sedasi hinnata ja see kisub hinde alla.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see järjelugu kord kokku saab pandud ja ümber kirjutatud ja ära toimetatud, siis võib sellest päris asja saada. Praegu on ta selline visand, mille iga osa kallal annaks norida ja mida on igav lugeda. Kui millegagi võrrelda, siis Eddingsi “Belgariad” tuli pähe - no et impeeriumi pärija ja värki.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusalt jutustatud. Meeldis kõik peale lõpu. Kui saaks lõpust selle vestluse Remmiga maha tõmmata, oleks täitsa ok. See ei andnud midagi.

Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?

Teksti loeti eesti keeles