Kasutajainfo

Alastair Reynolds

13.03.1966-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Alastair Reynolds ·

Absolution Gap

(romaan aastast 2003)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (7)

Suurem osa "Absolution Gap"-st läbi käinud tegelasi peesitava Pattern Jugglerite juures rannas ja ootavad Conjoinerite poolt päästmist. Conjoinerid tulevadki, kuid toovad endaga kaasa pikalt kestva lahingu Inhibitoritega, mistõttu planeedilt evakueerimine on raskendatud.

Khouri saab endale vahepeal lapse, mis on sündinud keerulisest armastuse kolmnurgast inimesest mehe ja neutrontähega. Lapse näol on tegemist omamoodi messiasega, kes suudab juba looteseisundis oma emaga suhelda ja aidata conjoineritel kobedamaid relvi ehitada. Ühtlasi ennustab ta ette, et hädasti on vaja külastada üht kauget tähesüsteemi, kus on üks kahtlane gaasihiidplaneet ja selle ümber keerleb üks jäine kuu, mis on asustatud inimestest usuhulludega.

Väike osa Pattern Jugglerite planeedile varjunud inimestest pääseb Conjoinerite ja Kapteni abiga põgenema. Peale arutelu võetakse suund messiase osutatud planeedile. Tee peal külastatakse ka Yellowstone tähesüsteemi, kuid seal avastatakse, et see on langenud Inhibitorite kätte.

Jääplaneedil hargneb keeruline intriig, mille tulemus otsustab selle, et milline kahest abivalmis superalienite rassist inimestele abi osutama hakkab võitluses Inhibitorite vastu. Vale valik võib viia pikemas perspektiivis inimkonna hävinguni

Epiloogist on näha, et inimkonnal läks korda Inhibitoritest jagu saada (seda küll inimkonna levikualal, mitte kogu galaktikas), kuid vahepeal ilmus välja neljas super-alienite rühmitus, kes hakkavad rõõmsalt inimeste alale tungima.....
Teksti loeti inglise keeles

"Absolution Gap" on otsene järk Alastair Reynoldsi Inhibiitorite sarja eelmisele raamatule "Redemption Ark". Eelmine loo lõpus olid raamatu peategelased prantsatanud maha Ararati nimelise planeedi peal ning teinud sellest oma uue kodu. Veerandsaja aasta jooksul kasvas peale uus põlvkond ning vanad tegijad olid ennast rahulikesse adminstratiivsetesse rollidesse taandanud. Idülliline pastoraal leiab aga kiire lõpu kui selgub, et vanad sõbrad ja vanad vaenlased on taaskord platsis ja vahetavad planeedi kohal viisakusi relvadest, mille olemasolust põgenikud kuulnudki ei olnud.

Olukorra muudab komplitseerituks ka eelmisest osast tuttav Khouri, kes on omale hankinud segastel asjaoludel tütre. Segased asjaolud on tekitanud olukorra, kus tptre teadvusesse on salvestatud iidsete ning ammu kadunud rasside teadmised, mida Inhibiitorite robotrassi vastu juba edukalt on ka rakendatud. Kõikide teadmiste hulgas domineerib paraku aga üks, milleks on peaaegu kinnisideelaadne vajadus lennata planeedi Haldora kuule nimega Hela ja võtta kontakti Varjudega.

"Absolution Gap"-il on ka teine süžeeliin, mis leiab aset viiskümmen aastat tulevikus ja kus teismeline Rashmika Els läheb otsima oma venda. Rashmikal on kaasasündinud oskus tunnetada, millal inimene valetab, oskus mille vastu hakkavad tundma huvi selle maailma vägevad.

Sedavõrd kuidas Ararati rahvas Helale läheneb, väheneb ka ajavahe kahe süžeeliini vahel, kuniks need mõlemad põimuvad.

Üldiselt on see minu arvates seniajani parim raamat sellest sarjast ja võimalik, et ka Reynoldsilt üldse. Raamatus on päris mitu ahaa! kohta, milleni lugeja jõuab just natuke enne seda kui autor asja lahti räägib. Süžees on piisavalt keerdkäike ning intriige, et asi lõpuni huvitav oleks. Tõenäoliselt ainuke nõrk osa on jutu lõpp: raamat lõppeb liiga kiirelt ning epiloog tekitab rohkem küsimusi kui vastuseid. Ilmselt pole kogu jutt veel sellega läbi ning jätkud tulekul ...

Viis, pisikese miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Philip Reeve`i romaani "Mortal Engines" võtsin kunagi kätte sellepärast et idee linnadest mis ei seisa paigal vaid kimavad roomikutel maad mööda ringi tundus köitev. Tuumapunk oma parimal kujul! Paraku Reeve`il peale selle ühe idee suurt midagi pakkuda ei olnudki. Tuleb välja et selleks, et sellest ideest asja saaks, oli vaja ära oodata Reynolds kes põimis selle oma Inhibiitorite sarja tegevustikku.

Kusagil galaktilises karuperses, inimeste poolt asustatud ruumiosa serva peal, on üks täht mis on nii mõttetu et veel 25. sajandiks ei ole keegi vaevunud talle isegi nime panema. Selle tähe ümber tiirleb üks gaasiline hiidplaneet ja planeedil on üks suhteliselt elamiskõlbmatu kuu. Ja sellel kuul sõidavad ringiratast, igavesti üht ja sama rada mööda, hiiglaslikud katedraalid. Umbes nagu igavesti ilmuvad ja kaduvad masinad Strugatskite "Põgenemiskatses". Aga nimetatust erinevalt saab selle nähtuse olemasolu põhjus ja ajalugu meile lugemise käigus selgeks.

Reynolds on suutnud tekitada ühest küljest aukartustäratava ja teisest küljest traagilis-groteskse lavakujunduse, mille taustal vana tuttav kosmoselaev Nostalgia for Infinity peab jätkama pingutusi inimkonna päästmiseks Inhibiitorite käest. Aga lavakujundus ise lööb tegevuses aktiivselt kaasa, siinsed asukad põimivad omaenda intriige mis ei jäta lõpptulemusele mõju avaldamata.

Lõpptulemus ise on küll selline et võib tekkida küsimus kas siis selle nimel me lugesimegi läbi kolm paksu romaani. Tuleb välja et kõik need müütilised cache-relvad, neutrontähest hiidarvuti, paljude peategelaste sajanditepikkused kangelaslikud jõupingutused jne. jne. millest Inhibiitorite triloogia peamiselt koosneb, ei avalda kuigivõrd mõju sellele kuidas Inhibiitoritest lõpuks jagu saadakse. Kõik taandub viimase romaani viimases peatükis püstitatavale küsimusele - kas kuradit sobib või ei sobi peltsebuliga välja ajada. Kui sellele küsimusele õige vastus leitud, siis ilmub vana hea Deus Ex Machina ja lahendab viimase romaani epiloogis kõik probleemid.

Selles mõttes võiks öelda et pettumus. Aga võib-olla tuleks seda lõpplahendust võtta hoopis tõdemusena et superkangelased võivad ju ilukirjanduses maailma päästa, tegelikus elus aga asjad niimoodi ei toimi. Ma ütleks et antud juhul oli teekond ise olulisem kui sihtpunkt, ja see oli üks väärt teekond.

Teksti loeti inglise keeles

Triloogia saab endale lõpu. Õigemini lõpp on täiesti lahtine ja üsna segane. Sisu osas on eelnevad arvustajad hea ülevaate juba andnud.
Võrreldes eelmise kahe osaga, venis antud romaani lugemine kuidagi eriti. Hela planeedil toimuv oli minu maitse jaoks natuke liiga detailne (jällegi liiga suur raamatu maht). Oleksin oodanud rohkem keskendumist suurtele küsimustele ja lahendustele, milles Reynolds muidu väga tugev on. Maailm on endiselt äge, kollid hurmavalt vinged! Tegelased ka huvitavad - no juba varemalt armsaks saanud Scorpio, Skade, Vasko, Clavain ei saa lihtsalt külmaks jätta. Ekstra meeldisid veel Grelier ja see silmaklambritega antagonist, kelle exit oli niivõrd ootamatu ja koomiline, et ajas naerma :D Quaiche oli vist tolle tüübi nimi. Mitte et tegelaste loetelu arvustuse sirvijale korda läheks, aga kuna antud romaani ei saa lugeda eelmist kahte osa läbi töötamata, siis on see pigem soov näidata, et kui oled ainult Revelation Space'i lugenud, võta kindlasti järjed ette. Olles Reynoldsi andunud fänn, ei saa ma kuidagi alla 4 tärni panna. Tema kirjutamisstiil, tumedus ja teaduslik fantaasia sobituvad perfektselt minu koljuõõnde.
Teksti loeti inglise keeles

Korralik lõpp heale triloogiale – vähemalt nende jaoks, kes ei nõua täielikke, lõplikke ja konkreetseid vastuseid ning selgitusi. Mulle meeldis, et Scorpiost tehti üks kahest peategelasest, ja kogu tema lugu. Rashmika lugu oli ka hea, aga alles tagantjärele. Raamatu suurim miinus oligi see, et Rashmika/Hela tegevusliini osas pole umbes poole raamatuni selgust, kuidas see üldse millegagi seotud on. Lõpuks muidugi on, aga enne kipub see osa venima, kuna lugeja jaoks ei tähenda see kõik midagi, ehkki Hela on iseenesest huvitavalt väljamõeldud ühiskond. Teise miinusena tooks veel välja, et tegelastevahelised dialoogid on kuidagi kohmakad – enamus tegelasi räägib ühtemoodi, selgelt ja artikuleeritult, et plot saaks edasi antud – mitte nii, nagu inimesed päriselt räägivad. See häiris mind ka esimeses raamatus. Ja kolmas, kõige väiksem miinus on see, et imevõimetega lapsed, kes maailma päästavad, on tänaseks üpris kulunud klišee. Õnneks ei ole käesolev raamat selle kaugeltki kõige talumatum ilming.
 
Kokkuvõtteks: mitte parem kui suurepärane teine osa, aga siiski hea raamat.
Teksti loeti inglise keeles
x
Priit Kenkmann
1986
Kasutaja rollid
Viimased 4 arvustused:

Alustame kõige tähtsamast: see on suurepärane kogumik, võibolla tugevaim esikkogu Eesti ulme ajaloos ja ilmselt ka mingisugune verstapost. Minu huviorbiiti sattus kirjanik looga "Apollo 18" kogumikus "Täheaeg 18". Toona ei osanud ma muidugi oodata, et vähem kui kaks aastat hiljem saab lugeda tervet raamatutäit sama või parema kvaliteediga jutte. Aga näe sai!
 
"Vau!" oli mõte, mis mind käesolevat kogumikku lugedes pea iga loo juures valdas. See ei olnud niisugune "vau", mida ma toolilt püsti hüpates eksklameerinuks, kuulutades, et ma suren ära, kui ma kogumikku ühe jutiga läbi lugeda ei saa. Pigem oli see "vau" säärane, mida sa omaette õhtutunnil vaikse respektiga habemesse pobised, kui oled avastanud, et meil avaldatakse nii väljapeetud stiiliga, ilusa keelekasutusega, mõjusa atmosfääriga ning põnevalt välja mõeldud jutte, mida sa soovid, et oleksid ise kirjutanud.
 
Ma ei hakka neid jutte ükshaaval läbi töötama, sest ausõna, need meeldisid mulle kõik. Juba esimene tõmbas mind kaasa oma seguga müstikast, ulmest ja etnoõudusest ning ülejäänud lood jätkavad rohkem või vähem samal lainel nende kolme samba vahel laveerides, olles ometi igaüks isemoodi ning käsitledes täiesti erinevaid teemasid. Ükski lugu pole ääretult originaalne ega omasuguste seas parim, aga igaühes on mingi äge mõte või nüke või stiilimoment, mis meelde jääb. Ja et oleks selge: iga hinna eest ei tule originaalsust punnitada, vaid kirjutada seda, mis hästi välja tuleb.
 
Kui kõik see kõlas nagu glorifitseeritud keskpärasuse kirjeldus, siis olgu - sellisel juhul on keskmine väga kõrge tase, mille üle võib ainult uhkust tunda.
 
Jõudu autorile järgmisteks kirjutusteks!
Teksti loeti eesti keeles

Korralik lõpp heale triloogiale – vähemalt nende jaoks, kes ei nõua täielikke, lõplikke ja konkreetseid vastuseid ning selgitusi. Mulle meeldis, et Scorpiost tehti üks kahest peategelasest, ja kogu tema lugu. Rashmika lugu oli ka hea, aga alles tagantjärele. Raamatu suurim miinus oligi see, et Rashmika/Hela tegevusliini osas pole umbes poole raamatuni selgust, kuidas see üldse millegagi seotud on. Lõpuks muidugi on, aga enne kipub see osa venima, kuna lugeja jaoks ei tähenda see kõik midagi, ehkki Hela on iseenesest huvitavalt väljamõeldud ühiskond. Teise miinusena tooks veel välja, et tegelastevahelised dialoogid on kuidagi kohmakad – enamus tegelasi räägib ühtemoodi, selgelt ja artikuleeritult, et plot saaks edasi antud – mitte nii, nagu inimesed päriselt räägivad. See häiris mind ka esimeses raamatus. Ja kolmas, kõige väiksem miinus on see, et imevõimetega lapsed, kes maailma päästavad, on tänaseks üpris kulunud klišee. Õnneks ei ole käesolev raamat selle kaugeltki kõige talumatum ilming.
 
Kokkuvõtteks: mitte parem kui suurepärane teine osa, aga siiski hea raamat.
Teksti loeti inglise keeles

Iseenesest nagu ilusti kirjutatud lugu, kahjuks mitme suure suure puudusega. Esiteks on see temaatiliselt absoluutselt ebahuvitav. Mulle no üldse ei lähe korda aadlike tegemised, kõiksugu kostüümid ja ballid, ning samuti urban fantasy klišeed (kõik maagilised detektiivid võiksid end põlema panna). Teiseks toimub tegevus mitte lihtsalt maagilises, vaid alternatiivajaloolises maailmas, ja kaks kihti korraga on liig - loo maailm ei hakka kummaski kontekstis korralikult tööle. Ja kolmandaks on lugu oma pikkuse kohta lihtsalt liiga tihe, kõikvõimalikke tegelasi ja infot on kole palju. Mõned detailid on päris vahvad, aga lugu nad päriselt heaks ei muuda.
Teksti loeti eesti keeles

Alustame siis ka tagantpoolt lugemist.
Veidi lakooniline, aga kuna lugu koosneb kahe osapoole konspiratiivsest kirjavahetusest, siis ei olekski teistmoodi võimalik. Ja ma valin iga kell lakoonilisuse mõttetu loba asemel. Siin jutus on iga lause omal kohal. Infot antakse nii vähe, kui võimalik ning nii palju, kui vajalik.
Õnnestunud jutt. Hea algus/lõpp kogumikule.
Teksti loeti eesti keeles