Alastair Reynolds

"Absolution Gap" on otsene järk Alastair Reynoldsi Inhibiitorite sarja eelmisele raamatule "Redemption Ark". Eelmine loo lõpus olid raamatu peategelased prantsatanud maha Ararati nimelise planeedi peal ning teinud sellest oma uue kodu. Veerandsaja aasta jooksul kasvas peale uus põlvkond ning vanad tegijad olid ennast rahulikesse adminstratiivsetesse rollidesse taandanud. Idülliline pastoraal leiab aga kiire lõpu kui selgub, et vanad sõbrad ja vanad vaenlased on taaskord platsis ja vahetavad planeedi kohal viisakusi relvadest, mille olemasolust põgenikud kuulnudki ei olnud.

Olukorra muudab komplitseerituks ka eelmisest osast tuttav Khouri, kes on omale hankinud segastel asjaoludel tütre. Segased asjaolud on tekitanud olukorra, kus tptre teadvusesse on salvestatud iidsete ning ammu kadunud rasside teadmised, mida Inhibiitorite robotrassi vastu juba edukalt on ka rakendatud. Kõikide teadmiste hulgas domineerib paraku aga üks, milleks on peaaegu kinnisideelaadne vajadus lennata planeedi Haldora kuule nimega Hela ja võtta kontakti Varjudega.

"Absolution Gap"-il on ka teine süžeeliin, mis leiab aset viiskümmen aastat tulevikus ja kus teismeline Rashmika Els läheb otsima oma venda. Rashmikal on kaasasündinud oskus tunnetada, millal inimene valetab, oskus mille vastu hakkavad tundma huvi selle maailma vägevad.

Sedavõrd kuidas Ararati rahvas Helale läheneb, väheneb ka ajavahe kahe süžeeliini vahel, kuniks need mõlemad põimuvad.

Üldiselt on see minu arvates seniajani parim raamat sellest sarjast ja võimalik, et ka Reynoldsilt üldse. Raamatus on päris mitu ahaa! kohta, milleni lugeja jõuab just natuke enne seda kui autor asja lahti räägib. Süžees on piisavalt keerdkäike ning intriige, et asi lõpuni huvitav oleks. Tõenäoliselt ainuke nõrk osa on jutu lõpp: raamat lõppeb liiga kiirelt ning epiloog tekitab rohkem küsimusi kui vastuseid. Ilmselt pole kogu jutt veel sellega läbi ning jätkud tulekul ...

Viis, pisikese miinusega.

Kusagil galaktilises karuperses, inimeste poolt asustatud ruumiosa serva peal, on üks täht mis on nii mõttetu et veel 25. sajandiks ei ole keegi vaevunud talle isegi nime panema. Selle tähe ümber tiirleb üks gaasiline hiidplaneet ja planeedil on üks suhteliselt elamiskõlbmatu kuu. Ja sellel kuul sõidavad ringiratast, igavesti üht ja sama rada mööda, hiiglaslikud katedraalid. Umbes nagu igavesti ilmuvad ja kaduvad masinad Strugatskite "Põgenemiskatses". Aga nimetatust erinevalt saab selle nähtuse olemasolu põhjus ja ajalugu meile lugemise käigus selgeks.

Reynolds on suutnud tekitada ühest küljest aukartustäratava ja teisest küljest traagilis-groteskse lavakujunduse, mille taustal vana tuttav kosmoselaev Nostalgia for Infinity peab jätkama pingutusi inimkonna päästmiseks Inhibiitorite käest. Aga lavakujundus ise lööb tegevuses aktiivselt kaasa, siinsed asukad põimivad omaenda intriige mis ei jäta lõpptulemusele mõju avaldamata.

Lõpptulemus ise on küll selline et võib tekkida küsimus kas siis selle nimel me lugesimegi läbi kolm paksu romaani. Tuleb välja et kõik need müütilised cache-relvad, neutrontähest hiidarvuti, paljude peategelaste sajanditepikkused kangelaslikud jõupingutused jne. jne. millest Inhibiitorite triloogia peamiselt koosneb, ei avalda kuigivõrd mõju sellele kuidas Inhibiitoritest lõpuks jagu saadakse. Kõik taandub viimase romaani viimases peatükis püstitatavale küsimusele - kas kuradit sobib või ei sobi peltsebuliga välja ajada. Kui sellele küsimusele õige vastus leitud, siis ilmub vana hea Deus Ex Machina ja lahendab viimase romaani epiloogis kõik probleemid.

Selles mõttes võiks öelda et pettumus. Aga võib-olla tuleks seda lõpplahendust võtta hoopis tõdemusena et superkangelased võivad ju ilukirjanduses maailma päästa, tegelikus elus aga asjad niimoodi ei toimi. Ma ütleks et antud juhul oli teekond ise olulisem kui sihtpunkt, ja see oli üks väärt teekond.