Kasutajainfo

Alastair Reynolds

13.03.1966-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Alastair Reynolds ·

Redemption Ark

(romaan aastast 2002)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Conjoinerite liigal on kindel plaan hankida endale tagasi pihta pandud tipprelvastus, mida saaks ehk kasutada pisut edukamalt Inhibitorite vastu. Relvastusest oli varem juttu raamatus "Relevation Space", kuid käesolevas raamatus pisut seletatakse nende saamise ajalugu ja kaotsimineku asjaolusid.

Conjoinerid jõuavad Resurgami planeedi juurde parasjagu siis, kui seal on algamas konflikt Inhibitoritega. Kohatakse vanu tegelasi: Volyova, Khouri ja Kaptenit.

Suurem osa Resurgami elanikest ja suurem osa peategelastest pääseb eluga, kuid põgenevad ühte inimasutuseta tähesüsteemi, kus varjuvad mõneks ajaks Pattern Jugglerite planeedile haavu lakkuma.
Teksti loeti inglise keeles

Ma alustan seekord arvustust lõpust ning räägin, miks ma panin sellele raamatule hindeks viie. Küll väga pika miinusega viie, aga ikkagi viie.

Esiteks olen ma andnud viie väga palju viletsamatele raamatutele. Ma mäletan, et kunagi kui Finnconist ja selle autori esinemisest seal juttu tuli, siis tõreles keegi minu kallal selle koha pealt, et ma ei ole kunagi varem Alastair Reynoldsit lugenud. Tee omale teene ja loe mõni ta raamat läbi, oli kokkuvõte. Nüüd, kus esimene raamat läbi ja teine öökapile tõstetud, pean tunnistama, et tal oli õigus.

Teiseks olen ma andunud kosmoseooperite austaja ning kogu “Revelation Space” universum, kus selle teose tegevus aset leiab on kosmoseooper parimas tähenduses. On erinevad planeedid, salapärased fraktsioonid, segase taustaga kangelased ja kosmoses ringi tulistamine. Isegi suur ja müstiline vaenlane on.

Ausalt öeldes juba esimestest lehekülgedest alates tundus lugu kuidagi tuttavlik ja kuigi sarnasus oli pigem tundes ja mõningastes detailides, oli see ometigi selgelt tajutav. Minu kõhutunnee ütleb, et kes iganes tegi mängud “Mass Effect” (ilmunud Xbox360 ja Windowsi jaoks) on sellest sarjast põhjalikult šnitti võtnud. Mõlemas on mängus müstilised ja peaaegu kõikvõimsad masinintellektid, kelle ainuke eesmärk paistab olevat mõistusliku elu kiviaega tagasi materdamine. Samuti käib mõlemas tähtede vahel reisimine massi ja inertsiga opereerimise abil.

Raamatu põhiliin keerleb Nevil Clavaini ümber, kes on avastanud uue ja peaaegu kõikvõimsa vaenlase, mis on teel hävitavamsk inimkonda. Kuna tema enda fraktsioon ei kavatse selle vastu midagi ette võtta, lööb ta neist lahku ja asub otsima poolmüütilisi relvi, mis kunagi ehitati viimsepäeva vahenditena inimkonna omavahelises arveteklaarimises ja mis olid nii võimsad, et nende tegijad ise kartsid neid kasutada. Loomulikult on tapariistade vastu huvilisi veelgi ja algab võidusõit, kus ei hoita kokku ei vahendeid, ega elusi.

Ma siiski ei saa mainimata jätta, et raamat siiski ei ole ilma miinusteta. Loos on erinevaid ebakonsistentsusi, mis jätavad mulje justkui oleks autor plaaninud liikuda ühes suunas, kuid kirjutamis käigus ümber mõelnud. Samuti on osad tegelaskujud jäänud arendamata. Lõpus on samuti puudujääke: päris mitu teemaarendust jäävad rahuldava lahendita ning hulk asju jääb loo lõpuni arusaamatuks. Selge on ka see, et ilma jätkuta see lugu ei jää …

Teksti loeti inglise keeles

Sisust on eespool piisavalt juttu, seda üle kordama ei hakka.

No ei ole sugugi hea raamat. Igavesti paks (=kahjuks kohati õhku täis puhutud) ja päris põnev, aga kui hakata sügavamalt analüüsima, laguneb tekst tükkideks. Ma ei taha spoilerdada ja seepärast... ja osaliselt ka laiskusest ;-) ei hakka ma ükshaaval lahkama kõiki selle raamatu puudusi, täpsemalt fabula ja tegelaste käitumise loogika vigu. Vabandust, aga mul oli õige mitmel korral tunne, et ma panen selle raamatu kõrvale, karjudes autorile: „Ei! Ära tee seda!”
Ma ei räägi isegi sellest, et kui üks peategelastest päästab kellegi täiesti võõra, jääb ainult oodata, kuidas paari lehekülje järel on tal ainus võimalus paluda selleltsamalt võõralt hiigelmõõdulist teenet ja see satub muidugi olema täpselt õige meelelaadi ja ettevalmistusega, et võtta tohutut riski; ja loomulikult on kogu aeg universumi saatus kaalul...Õige palju kordi raamatu jooksul pani tegevuse ajuvabadus mu oigama. Jah, oli suurepäraseid lehekülgi, oli palju (pseudo)teaduslikke kirjeldusi, mis tõesti näitavad, et vähemalt taustatöö on autor ära teinud, oli palju veidraid eluvorme, päris andekaid nägemusi ja nii edasi, aga ma põhimõtteliselt ei salli lugusid, kus inimkonna saatuse panevad paika paar ülinimest, kusjuures suurte otsuste tegemise kriitilisel hetkel kerkivad üles (asjatult segaseks aetud) omavahelised kiiksud; ja neil on lehekülgede kaupa aega selle kohal oiata. Teatud mõttes on sel raamatul kõik halva raamatu tunnused – salapärased „hääled” peas, sõnumid tulevikust ja kriitilisel hetkel on peategelase pea täis probleeme, mis oleksid saanud sujuva ja kõiki rahuldava lahenduse, kui ta oleks juba 400 aastat tagasi taibanud pereterapeudi juurde aja kinni panna.
Ja siis on seal õilsaid vargaid... ja isegi masinad käituvad aadlimehelikult... Ja siis nad teevad 40 ülirelva ja peidavad need kuhugi, nii et valed tegelased need üles leiavad... ja muidugi on nad hävitanud joonised – no ikka tõsiselt inimlik, eks ole :-P

Ühesõnaga, ma natuke vihastasin autori peale. Talutav meelelahutus, kui sa tõsiseltvõetavusest üldse ei hooli.

Teksti loeti inglise keeles

Mitmete ulmeromaanisarjadega on see probleem et esimeses osas lüüakse lugeja oimetuks kavalasti välja mõeldud uue maailmaga mille eest pälvitakse ohtralt kiitust ja maksimumhinded. Järgedes ei suudeta lugejale enam mingit avastamisrõõmu pakkuda vaid püütakse arendada selles loodud maailmas mingit süžeed ja kujutada tegelaste arengut, see aga ei kuku sugugi nii hästi välja kui kvantfüüsika.

Reynolds astub sellest lõksust mööda niisuguse trikiga et teise osa sündmustik algab sisuliselt uuesti nullist ja maailma kujutatakse suuresti inimkonna teise fraktsiooni vaatevinklist, tänu millele õnnestub mõjuda üsna värskelt. Maailma kohta saab ka mõndagi uut teada, ehkki osa sellest tekitab küsimärke (geneetiliselt emantsipeerunud sead??). See on küll selge et teist korda Reynolds sama trikki ei kasuta - kui `Revelation Space` oli suhteliselt lõpetatud tervik siis `Redemption Arki` lõpp ongi sisuliselt juba järgmise osa algus.

Lugu ei tundunud mulle eriti tüütu või veniv, mille üle paljud kurdavad. Sarja teine osa täidab oma peamise eesmärgi - et lugeja ikka kindlasti ka kolmanda osa ostaks.

Teksti loeti inglise keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Järgnev tõestisündinud lugu jutustati mulle ühest tuttavast abielupaarist kes käis kinos vaatamas üht kriitikute poolt kõrgelt hinnatud Eesti filmi. Vaatasid mees ja naine filmi ära, istusid autosse ja hakkasid sõitma kodu poole, kuhu on umbes 10 kilomeetrit. Esimesed 9 kilomeetrit ei öelnud kumbki sõnagi, siis aga lausus naine mehele sõnad mis jäid ka selle autosõidu ainsateks:  
 
"Misasi see siis nüüd oli?"  
 
Mind võttis samamoodi nõutuks David Zindell oma romaaniga "The Broken God". Viimati kui sai nii kannatamatult oodatud millal üks raamat ometi läbi saab oli arvatavasti keskkoolis mõnd kohustusliku kirjanduse "tähtteost" lugedes. Ja ometi oli algus nii paljutõotav.
 
Zindell on loonud vägagi huvitava tegevusmaailma. Ühel arktilise kliimaga planeedil elab neanertaallaste suguharu. Üsna peatselt saab aga lugejale selgeks et tegu ei ole mitte "päris" neandertaallastega vaid inimestega kellel mõni tuhat aastat tagasi sai kosmoses ringilendamisest kõrini. Nad maandusid planeedil, hävitasid oma kosmoselaevad, muutsid oma kehaehituse kliimale vastavaks ja asusid elama lihtsat elu. Nüüd teeb sellele lõpu epideemia mille tagajärjel surevad kõik suguharu liikmed välja arvatud Danlo. Eelviimane ellujäänu räägib Danlole et tolle imelik karvutu keha ei ole mitte mingi väärareng, vaid kusagil kaugel silmapiiri taga asub linn kus kõik inimesed on niisugused ja kust ka tema päris vanemad pärit on. Danlo asub rängale polaarretkele ja jõubabki lõpuks linna välja.  
 
Sellega saab läbi umbes kümnendik romaani mahust ja paraku ka kogu lugemist vääriv osa. Edasi tuleb valdavalt toorkujul religioonifilosoofia, millest mingisugust sisukokkuvõtet on väga keeruline teha.  
 
Linn nimega Neverness ja selle taga aimduv laiem tsivilisatsioon on iseenesest vägagi intrigeeriv. Inimeste igapäevaelu linnas tundub keskaegne. Teisalt on kasutusel arvutid millega vajaduse korral inimese mälu redigeeritakse või õpetatakse talle mõne päevaga selgeks uus keel või teadusharu. Inimesed ei ole tegelikult isegi ainsad mõistusega olendid selles linnas. Tehakse kaugeid kosmoselende. Kuskil galaktika teises servas tegeleb mingi inimrühm kahtlase tegevusega mille tulemusel hävib suur hulk tähti ja öötaevas laiutab selle tõttu suur värviline laik...  
 
See kõik on aga ainult taustal. Romaani põhiteljeks on Danlo arenemine "metslasest" omamoodi pühakuks. Niisuguse arengu vältimatuks osaks on, nagu juba mainitud, lehekülgede ja tervete peatükkide kaupa toorkujul religioonifilosoofiat millest oli ennast pagana raske läbi närida. Istutakse lihtsalt kuskil toas või kõrtsis ja diskuteeritakse näiteks teemal et kas jumal olla on parem või halvem kui inimene olla. Vahepeal toimuvad küll ka mõned sündmused - näiteks asutatakse uus religioon millega kaasneb omajagu intrigeerimist - aga siis läheb see kõik jälle üle ja teoloogiline traktaat jätkub.  
 
Kui loete siis omal vastutusel. Mina olen teid hoiatanud.
Teksti loeti inglise keeles

Expanse sarja eelmise osa sündmustest on möödunud umbes 30 aastat. See on piisav aeg selleks et mõnedel kosmoselaeva Rocinante meeskonna liikmetel hakkab tekkima tunne mida märulifilmi klassikas on kirjeldatud väljendiga "we are getting too old for this shit". Nii otsustavadki James Holden ja tema elukaaslane Naomi jääda pensionile, ülejäänud meeskond aga jätkab.
 
Just siis kui see ümberkorraldus on teoks saanud, annab endast märku Laconia. Laconia on üks nendest 1300 tähesüsteemist kuhu pääseb Päikesesüsteemist tulnukate poolt tekitatud portaali kaudu. 30 aastat tagasi lahkus sinna üks Marsi armeest lahku löönud mässajate grupeering mõningate pihtapandud sõjalaevadega. Pärast seda ei olnud neist rohkem midagi kuulda ja portaali peal rippus põhimõtteliselt silt "Do Not Disturb". Kuna Päikesesüsteemis oli samal ajal suuremaid jamasid, ei olnud kellelgi eriti mahti Laconia üle pead murda ja nii jäidki nad aastakümneteks omapead.
 
Nüüd järsku aga saadakse Laconia süsteemist sõnum "olge valmis liituma Laconia impeeriumiga ja rõõmustama selle rahu ja õitsengu üle mis teile nüüd saabub". Sõnumile järgneb üks Laconia sõjalaev mille sõpruskohtumine Maa ja Marsi kogu ühinenud laevastikuga lõpeb 1:0 Laconia kasuks. Algab okupatsioon, ja James Holden on sunnitud oma pensionilemineku plaani ümber vaatama.
 
Tegu on minu meelest ühe tugevama osaga Expanse sarjas. Pisukese kõhklusega võiks seda kõrvutada isegi selliste sõjaulme klassikutega nagu John Scalzi "Old Man's War" või Cardi "Ender's Game". Ma ei kipuks väitma et ta nendega lausa võrreldaval tasemel on, aga ta ulatub neile kui mitte just õlani siis igatahes vöökohast tublisti kõrgemale.
 
Värskendavalt mõjub see et suur osa tegevustikust on edasi antud mitte Rocinante meeskonnaliikmete vaid hoopis Laconia asevalitseja vaatepunktist. Eks need Rocinante tegelased on sarja eelmistes osades juba põhjalikult läbi töötatud ja keeruline oleks midagi uut lisada. Nüüd aga tuleb välja et diktaatori käsilane on ka inimene...
Teksti loeti inglise keeles

"Expanse" sarja kuues romaan on vahelduseks... kas just pettumus aga igatahes mitte nii heal tasemel kui eelmised. Pärast eelmises osas Maa maatasa tegemist ei ole autorid seekord suutnud lugejat millegi samaväärsega rabada. Sündmustik ongi täiel määral eelmise osa jätk ja mingeid suuremaid uusi tegevusliine seekord ei algatata.    
 
Maa enese päästmine seda tabanud paugust tundub olevat nii lootusetu et seda isegi ei arutata. Küsimus on nüüd selles kuidas inimkond saaks jääda ellu olukorras kus Päikesesüsteem on kaotanud oma ainsa tõsiseltvõetava tootmisbaasi. Maavarade kaevandamine asteroidide vööndis võib ju olla tulus tegevus, aga riisi miljardi inimese toitmiseks sa seal juba ei kasvata. Pääsemislootusena nähakse seda võõrpäritolu portaali Jupiteri orbiidil mille kaudu mõned kolonistide laevad on juba jõudnud teistesse tähesüsteemidesse. Aga portaali kontrollib hetkeseisuga seesama Vaba Laevastik kes Maale paugu pani. Sündmustik käesolevas romaanis keskendubki põhiliselt sellele kas õnnestub portaal terroristide käest tagasi vallutada. Peamiselt jäi mulle kui lugejale meelde see kuidas erinevad sõjalaevade grupid pidid kiirendama ja aeglustama et taktikaliselt õigel hetkel vajalikus kohas olla.    
 
Kui eelmistes romaanides on globaalsete sündmustega paralleelselt saanud jälgida ka mõne peategelase isiklikku arengulugu siis seekord seda peaaegu ei ole. Natuke on, aga välja on see kukkunud nii et selle puudumisest oleks romaan ainult võitnud. Episoodiliselt esineb Filip Inaros kelle identiteedikriis seisneb selles et tema isa on Vaba Laevastiku terroristide juht ja ema "Rocinante" meeskonnaliige. Vaene Filip peab nüüd üle elama oma moraalse kompassi rekalibreerimise, aga seda on kujutatud liiga trafaretselt et ma lugejana seda tõsiselt saaksin võtta.
Jääb ainult loota et tegu ei ole trendiga ja sarja seitsmes osa tuleb parem kui kuues.
Teksti loeti inglise keeles

Expanse sarja viies osa algab sellega et kosmoselaeva "Rocinante" meeskond läheb laiali. Aga kuna sarjas peab veel mitu raamatut ilmuma, ei ole lahkuminek mõistagi lõplik. Eelmises osas kõvasti kannatadasaanud laev peab jääma pikemaks ajaks ühte asteroidide vöös asuvasse baasi remonti. Senikaua otsustavad Alex, Amos ja Naomi, kes rohkem kes vähem väliste asjaolude mõjul, võtta mõneks ajaks palgata puhkust et õiendada ära mõned minevikust ülesjäänud võlgnevused isiklikus elus. Saame nende tegelaste seni varjatud minevikust üht-teist teada.
 
Aga just siis kui kõik meeskonnaliikmed on Päikesesüsteemi mööda laiali lähevad asjad (järjekordselt) väga hulluks ja (järjekordselt) kipub puhkema kogu inimkonda hõlmav sõda. Üks süsteemi serval tegutsev äärmusrühmitus muudab mõningate suurte kosmiliste kivide orbiite nii et see lõikub Maa omaga. Operatsioon õnnestub ja Maale saabub tuumatalv. Seejuures selgub et ühe Rocinante meeskonnaliikme minevik on lähedalt seotud just selle rühmituse ninamehega ja teine oli osanud just nimelt tabamuse ajaks Maale reisida. Ja peavadki meie kangelased alustama võitlust selle nimel et saada meeskond jälle kokku ja ühtlasi võimalust mööda päästa inimkond kõige hullemast.
 
Mida ma tahaks esile tõsta on see kuidas autor(id) oskavad oma väljamõeldud maailmas loogililiselt tuletada üldisest olukorrast tulenevaid konkreetseid sündmusi. Kui järsku tekib võimalus rännata teistesse tähesüsteemidesse siis loomulikult muutuvad Päikesesüsteemi senises elukorralduses mitmed asjad päris kardinaalselt. Mõned inimkonna grupid leiavad järsku et nad oleks justkui marginaliseeritud. Ja siis muidugi leidub nende hulgas keegi kes näeb lahendusena Püha Sõja alustamist. Ja siis muidugi selgub omakorda et selle jama sisse kistakse ka inimesed kellel asjaga mingit seost ei ole...
 
Kes sarja juba nii kaugele on lugenud see arvatavasti enam pooleli ei jäta. Minul igatahes on järmine osa juba ostetud.
Teksti loeti inglise keeles
11.2017

"Expanse" sari jätkub ja tegevusväli laieneb. Päikesesüsteemis on avanenud portaalid mille kaudu on võimalik jõuda teistesse tähesüsteemidesse. Esimeste hulgas kasutab seda võimalust suurfirma Royal Charter Energy, kes on ÜRO käest omandanud kaevandamisõigused planeedil millele on pandud üsna fantaasiavaene nimi New Terra. Kui RCE kosmoselaev jõuab "oma" uue planeedi orbiidile, selgub aga siiski et üks seltskond inimesi on jõudnud ennast pinnal juba sisse seada ega taha midagi teada sellest et nende jube perspektiivikas liitiumikaevandus koos kogu ülejäänud planeediga kuulub juriidilises mõttes hoopis kellelegi teisele. Kahe seltskonna vahel puhkeb konflikt mille juures on meil hea võimalus kasutada kulunud väljendit sellest kuidas ühe mehe terrorist on teise mehe vabadusvõitleja. ÜRO otsustab saata vahendajana seda vastasseisu lahendama James Holdeni.
 
Romaan järgib sarja eelmistest osadest tuttavat ja turvalist skeemi, kus James Holden satub (või ronib ise) puhkeda ähvardava globaalse katastroofi epitsentrisse ja seejärel leiab aset kangelaslik võitlus mille käigus peategelased oma kõrgete moraalsete väärtuste tõttu panevad ennast veel lootusetumasse olukorda kui  tingimata vaja oleks. Lõpuks selgub aga siiski et just see käitumisstrateegia oli juhtumisi õige, s.t. tagas kõigi peategelaste ellujäämise ja aitas katastroofi ära hoida. Ja sarnaselt eelmise osaga "Abaddon's Gate" on ka siin üks tegelane "pahade" poolel kes tegelikult ei olegi üdini halb vaid on pigem asjaolude ohver ja kelle "heade" poolele ületulekule lugejad saavad kaasa elada.
 
Need kes pärast "Abbadon's Gate'i" lugemist otsustasid sarja pooleli jätta võiksid sellele siiski veel ühe võimaluse anda, sest minu arvates on käesolev osa eelmisest parem. Lisapunkti teenib just sellega et ellujäämiseks peavad peategelased mitte lihtsalt pidama kahesaja-leheküljelise tulevahetuse kosmosejaama koridorides vaid olukord on märksa keerulisem ja huvitavam - lisaks tulistavale vaenlasele on nuhtluseks kaelas ka loodusjõud ja iidne tulnukate tehnoloogia.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmise osa lõpus Veenuselt "õhku" tõusnud konstruktsioon pargib ennast kuskile Uraani orbiidi kanti. Maa, Marsi ja asteroidide vöö laevastikud sõidavad seda uurima, teiste hulgas ka James Holdeni meeskond oma Rocinante pardal. Tegu tundub olevat mingisuguse portaaliga, aga kui laevad üritavad seda läbida siis satuvad nad omamoodi ruumilõksu. Moodustuvad kaks fraktsiooni kellel on erinevad teooriad selle kohta kuidas hädast pääseda. Ühed arvavad et portaal on ohuks kogu Päikesesüsteemile ja ainus võimalus on seel koos kõigi sinna kinnijäänud laevadega hävitada, teised (kelle hulka kuulub ka Holden) aga arvavad et just portaali hävitamise katse on kõige halvem võimalik plaan. Vastasleeride vahel puhkeb halastamatu võitlus. Ja tõepoolest, nagu juba M. Tänav kirjutas, moodustab see lahingu üleskirjutus liiga suure osa kogu romaanist ja seda on üsna tüütu lugeda.
 
Mõnevõrra parandab hinnet üks paralleelne tegevusliin. Ühe Marsi laeva meeskonnas sõidab kaasa hooldustehnik Melba Koh. Ainult et see ei ole tema päris nimi ja tegelikult ei ole ta ka mingi hooldustehnik. Liigse spoilerdamise vältimiseks ei hakka ma tema päris nime siinkohal välja ütlema, aga lugejale saab see tegelikult üsna varakult teatavaks ja siis on ka selge miks ta on endale pähe võtnud et peab James Holdeni iga hinna eest ära tapma. Selgub siiski et kõigist õilsatest motiividest hoolimata ei ole inimese tapmine üldse naljaasi, isegi kui sa oled "paha tegelane" romaanis...
Teksti loeti inglise keeles

World Walker sarja neljanda romaaniga on Sainsbury tõusnud järgmisele levelile. Enam ei pea arvustust kirjutades keskenduma vabandamisele miks on pandud sedavõrd trafaretsele tekstile nii kõrge hinne, sest midagi eriliselt trafaretset siin ei ole.
 
Ajaliselt toimub teose tegevustik põhiosas paralleelselt sarja eelmise osa "The Seventeenth Year" sündmustega. Saame teada millega Seb Varden eemalviibitud 16 aasta jooksul tegeles. Ei ole vast liigne spoilerdamine kui siinkohal ära ütlen et suure osa sellest ajast veetis ta ühe kanamunast natuke suurema muna sees :) Nimelt saab Seb kokku teiste World Walkeritega ja toimub teatav perspektiivi nihe. Tegelane, keda me oleme harjunud pidama kõikvõimsaks, osutub nüüd olevat hierarhiaredeli kõige madalamal pulgal. Selleks et aidata plindrist välja oma mentor ja järjekordselt päästa inimkond hävingust, tuleb tal enda peale võtta riskantne ülesanne. Ta peab sisenema simulatsiooni, mis selle sees viibijate jaoks on terve omaette maailm, ning sealses primitiivses ühiskonnas panema aluse uuele religioonile.
 
See simulatsiooni-maailm koos oma võõrapärase looduse, mitteinimestest tegelaste ja sündmustikuga on Sainsburyl väga veenvalt välja kukkunud. Neid peatükke lugedes jooksis kogu aeg nagu film silme ees, ja see oli sedalaadi film mille juurest naljalt ei lähe vahepeal kööki võileiba tegema.
 
Samas ei ole "The Unnamed Way" tervikuna mingi sirgjooneline superkangelane-päästab-maailma seikluslugu. Sainsbury käsitleb siin mitmeid (ulme)kirjanduse igipõliseid teemasid nagu religiooni tähtsus inimühiskonnas, inimese valikud  isikliku õnne või maailmapäästmise vahel, kas maailm milles me elame on "reaalne"... Need teemad saavad käsitletud kui mitte just süvafilosoofia tipptasemel siis igatahes piisavalt veenvalt nii et need ei tundu naeruväärselt triviaalsed või loole kuidagi jõuga külge poogitud olevat.
 
Loo lõpp on küll omamoodi kaheharuline ja mõningaid otsi ehk lahti jättev "happy end", aga autor on siiski mõista andnud et vähemalt mõneks ajaks on selle sarjaga nüüd lõpp. Tegelikult võikski nii jääda, sest tahaks näha mida peale World Walker sarja Sainsbury veel kirjutada suudab. Äkki üllatab veel kord positiivselt.
Teksti loeti inglise keeles

Nagu ma juba "Bobiverse" sarja eelmisest osast kirjutades mainisin, mõjub see sari pigem ühe romaanina mis ilmub mitmes raamatus. Erinevate osade sündmuste vahel ei ole ajalisi ega ruumilisi hüppeid, samuti ei ilmu uusi peategelasi. Kui sarja minategelaseks on intelligentne kosmosesond kes endast kogu aeg uusi kloone juurde vorbib siis võib viimase väite muidugi kahtluse alla seada, aga põhimõtteliselt ei ole tegu siiski erinevate tegelastega vaid ühe tegelasega kes tegutseb korraga mitmes lõimes (selline killuke aguristlikku arvutiterminoloogiat on sellest sarjast rääkides minu meelest igati kohane).
 
Keskseks tegevusliiniks seekordses osas on juba eelmises osas alguse saanud Taavet vs Koljat tüüpi konflikt vaenuliku võõrtsivilisatsiooniga, kellele autor pole miskipärast suutnud välja mõelda paremat nimetust kui The Others. Need on siis tegelased kes omaenda tähesüsteemis tegelavad Dysoni sfääri rajamisega ja selle jaoks ehitusmaterjali saamiseks viivad naabersüsteemides läbi ekstreemset röövkaevandamist, hävitades teisi tsivilisatsioone. Sihuke asi ajaks Bobil niisamagi sita keema, aga nüüd hakkavad need tegelased Maa kallale kippuma mida mõistagi ei saa käed rüpes pealt vaadata.
 
Samal ajal arendatakse edasi transhumanismi teemat - kuidas saaks Bob olla küll intelligentne kosmoseaparaat aga "ikkagi inimene". Selle tarbeks laseb autor Bobil välja arendada küllaltki elutruud androidid, mille abiga mõned Bobid tegutsevad inimeste, mõned aga teatavate Eridanuse tähtkujus elutsevate karvaste primaatide ühiskonna peaaegu et (ja kohati rohkem kui) täisväärtuslike liikmetena.
 
Kolmanda osa lõpuga jõuavad kõik seni algatatud tegevusliinid lõpuni, seega võib arvata et sellega ongi see sari lõppenud. Autori kodulehel enesetutvustuse sektsioonis seisab lause "I hope my novels will give you a few hours of entertainment and escape."
 
Igatahes.
Teksti loeti inglise keeles

Kui ma asusin lugema Expanse sarja avaromaani "Leviathan Wakes", siis ei teadnud ma üldse et selle põhjal (või sellega paralleelselt) on tehtud ka telesari. Nüüd kus ma seda tean, mõjutab see teadmine mind teise romaani arvustamisel tahes-tahtmata ja ma kipun võtmagi seda pigem telesarja üleskirjutuse kui iseseisva kirjandusteosena. Pilootosa "Leviathan Wakes" osutus piisavalt heaks et sari tootmisse võtta, ja "Caliban's War" ei hakka eriti midagi muutma, et kättevõidetud publikut mitte kohe laiali peletada.
Suuresti sama peategelaste seltskond - James Holden ja tema meeskond Marsi sõjalaevastikult välja tinistatud kosmoselaeva pardal - on silmitsi suuresti samasuguse probleemiga. Jälle algab kõik sellest et on kadunud üks tüdruk. Jälle asutakse teda otsima, ja jälle viivad otsingud meie peategelased otse keset planeetidevahelisi intriige mille käigus ähvardab puhkeda kogu tähesüsteemi hõlmav sõda. Ja muidugi on jälle asjasse segatud iidne võõrpäritolu nn. protomolekul, mida mõningad eriti pahad konflikti osapooled selles sõjas meelsasti relvana kasutaksid.
Õnneks ei lasu maailma saatus siiski ainuüksi meie kosmilise A-rühma õlgadel. Sündmustes mängivad olulist rolli ka kaks uut naistegelast - üks Marsi jalaväelane kes oleks justkui sõjaprintsess Xenast kloonitud, ja huvitavama karakterina üks Maa administratsiooni kõrge positsiooniga poliitik, kelle poliitkorrektsuse taseme põhjal võib järeldada et tema esivanemate hulka kuulus Jürgen Ligi. Tekkinud konfliktis pealejäämiseks tuleb vastasest edukamalt manööverdada nii kosmoselahingus kui ka võimukoridorides, ja kerge pole kindlasti kumbki.
Dramaatiliste sündmuste taustal üritab "Caliban's War" olla ka James Holdeni arenguromaan. Holden, keda esimeses osas kujutati naiivse idealistina, peaks autor(te) kavatsuse kohaselt läbi tegema teatava murrangu. Ta kipub muutuma samasuguseks kibestunud jõhkardiks nagu eelmise romaani teine peategelane detektiiv Miller, aga suure sisemise heitluse tulemusel suudab viimaks siiski peaaegu iseendaks jääda. Tuleb öelda et romaani see liin ei mõjunud mulle siiski kuigi veenvalt.
Milline hinnang sellele teosele siis anda? Pettumusega kindlasti tegemist ei ole. Kui plussid ja miinused kaalukausile laduda siis plussid võidavad kindlalt. Aga teades et Expanse sarjas on kavas vällja anda kokku üheksa romaani, ei saa ma siiski lubada et ka üheksanda osa arvustus minu poolt siin Baasis kunagi ilmub. Maailmas on ilmunud ja ilmumas palju muudki (vähemalt) sama head.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on kolmanda osaga "World Walker" sarjast, aga kui esimesed kaks osa jutustasid suhteliselt ühtse loo siis kolmas keerab ettetallatud rajalt veidi kõrvale. Eelmise osa lõpust on möödunud 16 aastat, mille jooksul on olukord põhjalikult muutunud. Ühest küljest ei sünni uusi supervõimetega inimesi enam juurde, teisest küljest on nende olemasolu avalikuks tulnud ja kogu ülejäänud progressiivne inimkond on asunud neid aktiivselt taga kiusama. Sebastian Varden on teadmata suunas lahkunud kuhugi väljapoole meie maailma. Tema abikaasa Mee koos tütre Joniga on tõmbunud ühte viimastest supervõimete kasutajate enklaavidest, väikesele Innisfarne'i saarele Briti saarestikus.
Just Joni ongi käesoleva romaani keskne tegelane. Oma üheksandal sünnipäeval kukub ta puu otsast alla ja saab surma, aga ei lase sellel pisiasjal sünnipäevapidu ära rikkuda. Kuigi Joni ei ole otseselt oma isa võimeid pärinud, paistab tal siiski olevat üks ebatavaline võime. Päriselt surnust ülestõusmisega just tegemist ei ole, aga jätaksin selle täpsema olemuse pigem lugejale koos Joniga avastamiseks. Igatahes kulub nimetatud võime tüdrukule vägagi ära. Kuigi eelmistes romaanides "The World Walker" ja "The Unmaking Engine" figureerinud kurjad salaorganisatsioonid ja üksikisikud on kõik ühel või teisel viisil mängust välja viidud, ilmub siiski üks tegelane kelle elu eesmärk on Seb Vardeni tütar teise ilma saata. "The Seventeenth Year" kujutabki endast tegelikult niisugust palgamõrvari-põnevikku nagu näiteks Frederick Forsythi "Šaakali päev", kuhu on lisatud teatav ulmeline element. Saame jälgida vaheldumisi jälitaja ja jälitatava tegevust ning mõistatada kuidas küll võiks hiir näiliselt ebavõrdsest kassi-hiire mängust võitjana välja tulla. Põnevuskirjanduse suurmeistrite hulka Sainsburyt ehk paigutada ei saa, aga igati korralik töö on tehtud, sest lugedes haigutus peale ei tule ja tahtmist midagi muud lugeda ei teki.
Teksti loeti inglise keeles

Sainsbury trafaretse sisuga esikromaan "The World Walker" on saanud enesele vääriliselt suhteliselt üllatustevaba järje. Tulnukliku nanotehnoloogia abil üliinimeseks muutunud Sebastian Varden saab siin teha lähemat tutvust nendesamade tulnukatega, kelle järjekordne ekspeditsioon on Maa poole teel, ja seejuures muidugi mitte heade kavatsustega. Seb Varden peab inimkonna hukust päästma, ja kolme korraga suudate tõenäoliselt ära arvata kas see tal õnnestub või mitte. Samal ajal ei anna Vardenile rahu ka eelmise osa peakurjam Mason, kes jäi küll hetkeks uskuma et tal on õnnestunud Varden tappa, nüüd aga mõistab et see siiski nii ei ole ja tuleb uuesti proovida.
Ja jällegi ei saa ma, hoolimata kõigist judisemapanevatest klišeedest mis ülaltoodud sünopsisest vastu vaatavad, panna madalamat hinnet kui "hea". Sest minu eelmises arvustuses kiidetud jutuvestmise oskust ei ole Sainsbury sugugi minetanud. Nii nagu "The World Walkeris", moodustavad ka siin üsna arvestatava osa romaani mahust tagasivaated ühe tegelase noorusesse. Kuigi autor ei ütle tükk aega välja millisest tegelasest käib jutt, ei ole lugejal seda keeruline ära arvata. Ja hoolimata ette teada lõpplahendusest moodustavad need täiesti ulmevälised peatükid romaani kõige nauditavama osa. Samuti on abiks peategelaste kohati üsna irooniline suhtumine toimuvasse. Ka tegelased ise justkui irvitavad selle üle millistesse jubedatesse klišeedesse nad on sattunud. Ja kirjeldused tulnukate kosmoselaevas aset leidvatest kohtumistest on selles osas täitsa omaette klassist. Kui näiteks üks Vardeniga intervjuud läbi viiv tulnukas teatab et rohkema informatsiooni saamiseks tuleb meil sulle järgmine kord lahkamine korraldada ja Varden seepeale reageerib ootuspäraselt "mida perset" stiilis vastusega, mille peale tulnukas omakorda vastab "syntax error..."
Lugege, ja saate paar õhtut mõnusat ajaviidet. Või ärge lugege ja te ei ole eriti millestki ilma jäänud. Igaühe oma valik.
Teksti loeti inglise keeles

Paluge inimesel, kes ulmekirjandusest suurt midagi ei tea, kujutada ette ulmeromaani. Tõenäoliselt kerkib tema kujutlusse just midagi niisugust nagu "The World Walker".
Kui esimese paari peatüki jooksul (peatükid on sel romaanil üsna lühikesed) selgub et teose tegevustiku üheks peamiseks käivitavaks tõukeks on Roswelli intsident, siis ei tekita see ootust et edasistel lehekülgedel saab lugeda midagi erakordselt originaalset. Ega ei saagi. Roswellis alla sadanud tulnukas on mitukümmend aastat lebanud ühe väga salajase asutuse keldris näiliselt vegetatiivses seisundis, siis aga ühel hetkel tõuseb püsti ja jalutab läbi seina välja. Seda teeb ta selleks et kohtuda Seb Vardeniga. Lootusetult haige Varden on just lõpetanud oma elu enesetapuga kui viimaselel hetkel kohale jõudnud tulnukas kannab temasse üle teatavad supervõimed, mispeale Vardenist saab tuumapommikindel kangelane kes peab seljatama teda jälitavad riiklikud kui ka valitsusvälised salaorganisatsioonid ja päästma ühe kauni naisterahva.
Kõlab juba piisavalt jubedalt? Ärge nüüd kohe ära minge, tegelikult ei ole asi üldsegi täiesti halb. Kuigi Sainsbury ei paku välja mingeid eriti jahmatavaid ideid, on tal olemas minu meelest üle keskmise hea loojutustamise oskus. Julgeksin seda võrrelda isegi lahjendatud Stephen Kingiga (iseasi kui paljud käesoleva arvustuse lugejad sellises võrdluses midagi positiivset näevad). Väga head on näiteks tegevustiku vahele pikitud tagasivaated Seb Vardeni noorusesse, tänu millele on peategelane lõpuks meie jaoks midagi palju enamat kui üks kahemõõtmeline koomiksikangelane. Samamoodi on lahti kirjutatud veel mõned tegelased, muuhulgas sellisedki kelle suhtes lugeja peab poole teose pealt hakkama oma esialgseid hinnanguid revideerima, mis annab jällegi lugemiselamusele paarkümmend grammi juurde. Tegevustiku põhiliin koos oma mõningate pööretega on ka piisavalt pinevalt edasi antud nii et lugejal ei ole üldse vaja ennast eriti kõvasti sundida selleks et lehekülgi edasi pöörata.
Ja nagu tänapäeval juba tavaks, on romaani näol tegu esimese osaga samanimelisest sarjast. Hakkasin praegu mõtlema et millal mulle üldse viimati sattus ette mõni ulmeromaan mis ei ole osa sarjast...?
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Endine tarkvarainsener ja -ärimees Bob Johansson, kellest on saanud mitukümmend kloonitud kosmosesondi, jätkab "Bobiverse" sarja teises osas oma seiklusi samaaegselt mitmes erinevas tähesüsteemis. Esimeses osas alguse saanud tegevusliinid lähevad sujuvalt edasi. Jätkuvalt on käsil näiteks inimeste ümberasustamine tuumasõja tõttu elamiskõlbmatuks muutunud Maalt, nagu ka ühe kiviaja tasemel võõrtsivilisatsiooni jaoks jumala mängimine. Olulisema uue liinina tuleb sisse kokkupuude kõrgemal arengutasemel vaenuliku võõrtsivilisatsiooniga. Sarja esimese kahe osa tegevustik on omavahel tihedalt seotud, ja arvestades kuidas teine osa lõpeb on ilmselge et kolmas läheb samast kohast hooga edasi. Võib isegi öelda et tegu ei olegi sarjaga vaid ühe pika romaaniga mis ilmub mitmes järgus. Igatahes selle sarja lugemisel ei ole mingite osade vahelejätmine või "vales" järjekorras lugemine soovitatav.
Erinevalt paljudest teistest sarjadest ei teki "Bobiverse" puhul teise osani jõudes tunnet et autoril ei ole enam midagi uut pakkuda aga edasi kirjutada justkui tahaks. Pigem jättis teine osa isegi parema mulje kui esimene. Arvestades et tegu on üleüldse Taylori teise romaaniga (ehk siis sarja avaosa oli Taylori esikromaan) võiks loota et tase tõuseb edaspidi veelgi ja sündinud on uus kosmoseooperite kunn.
Bobiverse sarja romaanid on mahult pigem õhukesepoolsed (300+ lehekülge) ja nende kaante vahele on mahutatud päris palju teemasid ja tegevusliine - transhumanism, postapo, inimkonna kokkupuude erinevate kõrgemal ja madalamal arengutasemel võõrtsivilisatsioonidega... Märkimisväärne, kuidas seejuures ei teki lugemisel tunnet et mingitest teemadest on liiga pealiskaudselt "üle kapatud" ega kao lugejal seda erinevate tähesüsteemide vahel hüplemist jälgides järg käest.
5, kiitusega.
Teksti loeti inglise keeles

Bob Johansson on umbes meie kaasajal elav jõukas noor mees kes sõlmib lepingu firmaga mis lubab kliendi ootamatu surma korral tema surnukeha külmutada et see siis kunagi tulevikus uuesti ellu äratataks. Üsna varsti pärast lepingu sõlmimist juhtubki nii et Bobile sõidab auto otsa, tal kaob pilt eest... ja tuleb tagasi. Mööda on läinud 130 aastat, aga juhtunud ei ole siiski päris see mida lepingus lubati. Nimelt on vahepealse aja jooksul USAs pääsenud võimule kristlikud fundamentalistid ja krüogeenika on tunnistatud jumalateotuseks. Bob ei ole enam inimene vaid tarkvara. Tüüpidel kes Bobi sisse skaneerisid ja arvutisse salvestasid on idee teha temast aju valmivale kosmosesondile. Sondi missiooniks on lennata teise tähesüsteemi, seal leiduvate ressursside baasil ehitada endast koopiaid ja saata need omakorda uutesse tähesüsteemidesse et niimoodi uurida läbi võimalikult suur osa kosmost ja võib-olla leida asustamiskõlblikke planeete.
Lisaks USAle töötavad samasuguse tehnoloogia kallal veel mitmed suurriigid, ja mitte edutult. Bobist saab osaleja kosmose hõivamise võidujooksus. Mõistagi tähendab see võõraste tähtede läheduses peetavaid lahinguid kus konkureerivate riikide kosmosesondid teineteist ulmerelvadega pilbasteks tulistavad (lootes seejuures et viimane backup on ikka taastatav), aga mitte ainult. Kloonitud Bobide armaadal tuleb tegelda muuhulgas näiteks esmakontakti loomisega primitiivse võõrtsivilisatsiooniga kui ka elanikkonna päästmisega Maalt kus asjad vahepeal päris käest ära lähevad.
Juba teose pealkirjast jääb mulje et tegu ei ole just surmtõsise tekstiga, ja nii ongi. Otseselt komöödia või paroodia zanri see teos kindlasti ei kuulu ja naerma ta ei aja, aga kerge mõnus huumor on tajutav igal teisel leheküljel ja see muudab lugemise tublisti meeldivamaks. Kasuks tuleb ka autori ilmselge pädevus IT valdkonnas mis minu kui sama ala inimese jaoks tegi tarkvaralise Bobi tegelasena üpriski usutavaks. Samas IT-zargooniga eriti üle ei pingutata, nii et muult elualalt pärit lugejal ei ole põhjust karta arusaamatusse terminoloogiasse uppumist. Tulenevalt peategelase virtuaalsest olemusest ei leia sellest teosest suuri inimsuhete draamasid. Põgusaid mõtisklusi transhumanistlikes küsimustes tuleb küll ette, aga üldiselt on lugemiselamuse järelmaitse siiski pigem nagu lõbusal ajaviitelisel arvutimängul, mitte sedalaadi tekstil milles püstitatud suurtele filosoofilistele küsimustele või eriti originaalsetele teaduslik-tehnilistele ideedele lugeja veel nädal aega pärast raamatu sulgemist tagasi mõtleks.
Olgu veel mainitud et tegu on "Bobiverse" nimelise sarja avaromaaniga, mille teine osa peaks ilmuma juba lähinädalatel. Jääme ülekeskmise huviga ootama.
Teksti loeti inglise keeles

Ei juhtu just tihti et romaanitriloogia kolmas osa on parem kui kaks esimest. Veel harvemini juhtub et kolmas osa on parem kui kaks esimest KOKKU. Ja eriti harva juhtub seda siis kui ma juba kahele esimesele osale olen viie pannud.
Mul ei ole tegelikult midagi öelda.
Ükskõik mida te praegu loete, visake see kus see ja teine ja võtke käsile Death's End. Või kui te sarja kahte esimest osa pole lugenud siis alustage nendest. Garanteerin et te ei kahetse. Või raha tagasi.
Teksti loeti inglise keeles
12.2016

Claire North püsib romaaniga "Touch" selles enesele ilmselgelt armsaks saanud teemas mille alusepanijaks on H.G.Wellsi "Nähtamatu". Paneme meie tavapärase ühiskonna keskele üksikisiku või väikese inimgrupi kellel on mingi üleloomulik võime/omadus ja vaatame mis saab. Kuna nähtamatu inimene on juba väga üle-eelmise sajandi teema, pakub Claire North välja midagi originaalsemat. Olgu selleks siis inimesed kes elavad oma elu korduvalt läbi ("Harry Augusti esimesed 15 elu") või inimene kes kellelegi meelde ei jää (hiljem ilmunud "The Sudden Appearance of Hope").
Romaani "Touch" peategelane on inimene kellel endal keha ei ole vaid kes "asustab" kellegi teise oma. Puudutuse teel suudab ta ühest kehast teise edasi liikuda. Ülevõetud keha päris peremehel ei jää sellest kõigest mingit mälestust, tema jaoks on tegu lihtsalt mäluauguga mis asjaoludest sõltuvalt võib kesta mõnest minutist mõnekümne aastani.
Tegevus läheb lahti ühes Istanbuli metroojaamas, kus peategelane kahetsusega vaatab ilusat keha mida ta alles äsja asustas, millel aga nüüd on fataalne kuuliauk sees. Samas kõrval seisab relvastatud mees kes ilmselt ei kõhkleks veel kedagi augustamast - kui ainult teaks keda. Paistab et "vaimud", nagu selliseid kehatuid tegelasi kutsutakse, on kellelegi tõsiselt närvidele käima hakanud ja nende peale on välja antud inimjahi luba...
Nagu "Harry Augusti", nii ka "Touchi" juures on näha et autor on teema rohkem kui põgusalt läbi mõelnud ja ilmselgelt tunneb ise suurt rõõmu sellest milliseid kavalaid konstruktsioone ebatavaline alusmaterjal laseb moodustada. Mida näiteks teie teeksite kui teil on vaja lahti saada maja ette pargitud Jube Salajase Agentuuri tumendatud akendega mikrobussis passivatest jälitajatest? Elementaarne - ühel hetkel koputab bussi aknale liikluspolitseitädi ja teatab resoluutselt et siin on parkimine keelatud ja olgu kohe jalga lastud kui ei taheta trahvi saada.
Niisuguseid kiireid hüppeid ühest kehast teise toimub sageli, sest tegu on peategelase ellujäämiseks hädavajaliku taktikaga. Paraku aga sai sellisest hüplemisest minu jaoks lugemisel peamine takistus - väga keeruline on selles kiiresti vahelduvate vaatepunktide virrvarris peategelasele kaasa elada. Lisaks kehade vahetumisele toimuvad aeg-ajalt ka taustainfo andmiseks tagasivaated mõnekümne aasta taha minevikku, mis ei tee üldpilti samuti lihtsamaks. Tagajärjeks ongi see, et päriselt kaasa elama panna see romaan mind ei suutnud. Aga ägeda algidee ja paljude lahedate episoodide tõttu ei taha ma hinnet ka eriti palju langetada.
Teksti loeti inglise keeles

Lühiromaanide sarjale "The Gameshouse" nime andnud asutus koos oma liikmeteks olevate mängijatega on läbi maade ja sajandite jõudnud välja meie kaasaega. Mängunupud on lauale asetatud ning viimaks ollakse valmis tõeliselt suureks mänguks. Üks mängijatest - siinkohal saavad ka lugejad teada kes on see salapärane "meie" kelle vaatepunktist kaks eelmist osa on jutustatud - esitab väljakutse Maja enda vastu. Ega mingi malest lihtsam mäng niisugusel juhul kõne alla ei tule. Kui üks käib FBI-ga, siis teise mängija vastukäik on NSA. Sellele vastukäiguks on omakorda globaalne põrandaalune häkkerirühmitus. Ja nii edasi. Miljardid dollarid kuluvad, ülemaailmsed majanduskriisid puhkevad ja vaibuvad, valitsused tõusevad ja varisevad...

Kui sarja ülesehituse seisukohast peaks kolmas osa kujutama endast Suurt Finaali, siis taseme poolest ei ole Claire North teinud siin eelmise osaga võrreldes veel ühte sammu kõrgemale, nagu ta suutis teises osas võrreldes esimesega. Põhjendatult ka, sest ega Baas ei lase viiest kõrgemat hinnet nagunii panna. Kahe eelmise osaga võrreldes tundub "The Master" pigem tavaline "üks mees maailma vastu" poliitiline põnevik. Lisaks sündmustikule toetab seda muljet ka stiil. Esimeses osas kohati ehk liigseltki lokkavat "kõrgkeelt" leiab siin ainult päris esimestes ja viimastes lühipeatükkides, teksti põhiosa võiks pärineda ükskõik millise heal tasemel põnevuskirjaniku klaviatuurist. Žanrile kohaselt (ja kuigi kogu sündmustiku taga on suur isikudraama) siin tegelaste hingeellu eriti ei süveneta vaid keskendutakse eelkõige ägedale actionile. Tulemuseks igati normaalsel tasemel, kuigi muidugi mitteüllatava lõpuga meelelahutuslik lugu, mida julgen sõbrale soovitada küll.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu lühiromaanide sarja "The Gameshouse" esimeses osas juba teada saime, on Mängude Maja selline institutsioon mille eksistents ei ole piiritletud ühe kindla koha või ajaga. Kui avaosa tegevus toimus 17. sajandi Veneetsias, siis teine osa viib meid 1930ndate Kagu-Aasiasse.

Allakäinud mängur Remy Burke ärkab hilisel hommikutunnil hirmsa pohmakaga ühes Bangkoki hotellitoas ja saab teada et eelmisel õhtul on ta täis peaga astunud mängu ühe teise mängija vastu. Ei midagi keerulist, lihtsalt peitusemäng. Kõigepealt üks peidab ja teine otsib, seejärel vahetatakse pooled. Võidab see kes suudab kauemaks peitu jääda. Mängu kokkulepitud algusajani on jäänud 15 minutit, ja Remy peidab esimesena...

Tänu piisavalt kõrgetele panustele on mängijatel motivatsiooni küllaga selleks et mängust kujuneks tõsine ellujäämisõppus ja lugeja jaoks korralik kaasahaarav põnevik.

Võrreldes eelmise osaga mõjus "The Thief" lugemisel kuidagi... tahtsin kirjutada "realistlikumalt" aga see ei ole päris täpne sõna sest mõtteline paralleel tekkis mul selle Indianda Jonesi filmiga kus nad Indias ringi seiklesid. Paralleel just nimelt õhkkonna osas. Mingeid Harrison Fordi filmitrikke ega killurebimist siit otsida ei maksa ja komöödiast on asi üleüldse kaugel. No ütleme siis et ta mõjus vähem nagu teatrilaval dekoratsioonide keskel toimuv etendus ja rohkem nagu kinolinal lahtirulluv film. Ka lauseehituses ja sõnakasutuses on vähem seda eelmise osa ülepakutud kõrgstiili, kuigi päriselt see kadunud ei ole.

Peategelased ei ole samad kes sarja eelmises osas, aga eelmise osa mõned kesksed tegelased ilmutavad end episoodiliselt. Ja jällegi saame aimu - või mis aimu, see öeldakse päris otse välja - et mängitav mäng iseenesest ei olegi nii oluline vaid kujutab enesest pigem ettevalmistust millekski suuremaks...

Üldiselt on mul hea meel et eelmisele osale sai 4 pandud, sest suurem number tundub seekord hindamiseks igati asjakohane.

Teksti loeti inglise keeles
8.2016

17. sajandi Veneetsias tegutseb üks asutus mis on tuntud lihtsalt kui Mängude Maja. Hasartmängude huvilised kogunevad sinna mängima kõikvõimalikke mänge. Esmapilgul polegi nagu midagi erilist - mõni võidab, enamus kaotavad, mõni laostub... Aga seda kõike jälgivad kõrvalt vahekohtunikud. Vahekohtunikud panevad tähele kui ilmub mõni uus eriti terane mängija, ja võivad pakkuda talle võimalust tulla mängima kõrgemasse liigasse. Kõrgemas liigas ei mängita enam mängulaua taga ja panuseks pole tühipaljas raha. Siin on mängunuppudeks päris inimesed ja panuste osas võiks öelda "sky is the limit", kui 17. sajandi Veneetsias oleks kombeks säärast väljendit kasutada.

Lühiromaanide sarja "The Gameshouse" avaosas satub õnnetult abiellunud juuditar Thene oma pigem jõuka kui nutika abikaasa kannul Mängude Majja, ja samal ajal kui mees ennast edukalt põhja mängib märkab Thene et temale need mängud päris sobivad. Sama meelt on ka vahekohtunikud, ja peatselt seisabki Thenel ees esimene "päris" mäng kõrgemas liigas. Maja on välja valinud neli uut kõrgema liiga kandidaati, kes aga peavad kõigepealt läbima kvalifikatsiooniturniiri. Väga sobivalt peaks varsti ametisse saama uus Veneetsia tribuun, millisele ametikohale on kandidaate rohkemgi kui neli. Jagatakse kaardid ja algab mäng, kus võita saab vaid üks.

Nagu näha, läheneb sari "The Gameshouse" kulunud väljendile "poliitiline mäng" vägagi sõnasõnaliselt - põhimõtteliselt kõik ongi mäng, ja vandenõuteoreetikutel on õigus - mängu juhib nähtamatu salaorganisatsioon! Samas aga tekib küsimus, kas kõrgema liiga mängijad omakorda pole nupud mingis veelgi kõrgema liiga mängus...

Ülesehituse poolest oli tegu igati meeldiva looga. Mäng oli kenasti käikude haaval lahti kirjutatud ja sai kaasa elada peategelasele, kellele loomulikult põnevuse huvides ei olnud kätte jagatud just parimad kaardid.

Omaette tähelepanuväärne on teose õhkkond. Lugemisel tekib umbes selline tunne nagu vaataks mõnda El Greco maali. Meile näidatakse ohtrasti üksikasju nii et lausa silme eest võtab kirjuks. Palju erinevaid tegelasi ("mängukaarte") kes on kujutatud väga värvikalt aga jäävad samas siiski kuidagi ebareaalseks, kahemõõtmeliseks, ja mõjuvad kohati mitte pärisinimeste vaid mingisuguste allegooriatena. Palju antakse edasi 17. sajandi Veneetsia olustikku mille tänavatel ja paleedes tegevus toimub, aga ka sellest on tagantjärele meenutaes jäänud pigem selline tunne nagu kirjeldataks mitte päris linna vaid pildialbumit. Kui see kõik nüüd etteheitena tundus siis sellena ei ole see tegelikult mõeldud. 16. sajandi maali vaadates ma ei ootagi et see mõjuks samamoodi nagu 21. sajandi virtuaalreaalsus.

Kui millegi kallal norida siis teose pingutatult kõrgelennuline stiil võib tunduda ülepaisutatuna ja mõnele lugejale vastuvõetamatuks osutuda.

Teksti loeti inglise keeles

Ka mina sattusin seda raamatut lugema vahetult pärast Ben Eltoni "Tagasi minevikku" nii et võrdlusmoment tahes-tahtmata tekkis. Kuidas neid kaht teost siis võrrelda? Üks võimalus mis mulle pähe torkas on nii-öelda filmianaloogia. On üsna lihtne ette kujutada et Eltoni "Tagas tulevikku" põhjal saaks teha päris ägeda põnevusfilmi. Harry Augusti loo põhjal tehtud kinohitti ma kuigi hästi ette ei kujuta. Samas raamatu kujul hindan Northi teost isegi paremaks, kuigi mitte mäekõrguselt. Tegu on pigem psühholoogilise põneviku kui ulmemäruliga. Ja määratlust "psühholoogiline" ei pea mõistma nii et see on mingi "eesti filmi" tüüpi sisutühi targutamine ja venimine.

Kristjan Rätsep mainis eelnevas arvutuses et ulmelist elementi on teoses üsna vähe. Ma sõnastaksin selle pisut teisiti. Ulmeline element on teoses vägagi kesksel kohal, aga autori jaoks on see pigem vahend kui eesmärk. Ei keskenduta mitte sellele et teaduslik-fantastilisest seisukohast selgitada taassünnifenomeni olemust, rääkimata juba sellest et püüda anda mingisugustki füüsikalist sisu kuulsale "kvantpeeglile". Pigem on autori jaoks oluline kirjeldada taassünnifenomeni mõju inimesele ja ühiskonnale, ja sellest aspektist on tegu ulmekirjandusega tema parimal tasemel.

Teksti loeti inglise keeles