Kasutajainfo

Alastair Reynolds

13.03.1966-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Alastair Reynolds ·

Redemption Ark

(romaan aastast 2002)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Conjoinerite liigal on kindel plaan hankida endale tagasi pihta pandud tipprelvastus, mida saaks ehk kasutada pisut edukamalt Inhibitorite vastu. Relvastusest oli varem juttu raamatus "Relevation Space", kuid käesolevas raamatus pisut seletatakse nende saamise ajalugu ja kaotsimineku asjaolusid.

Conjoinerid jõuavad Resurgami planeedi juurde parasjagu siis, kui seal on algamas konflikt Inhibitoritega. Kohatakse vanu tegelasi: Volyova, Khouri ja Kaptenit.

Suurem osa Resurgami elanikest ja suurem osa peategelastest pääseb eluga, kuid põgenevad ühte inimasutuseta tähesüsteemi, kus varjuvad mõneks ajaks Pattern Jugglerite planeedile haavu lakkuma.
Teksti loeti inglise keeles

Ma alustan seekord arvustust lõpust ning räägin, miks ma panin sellele raamatule hindeks viie. Küll väga pika miinusega viie, aga ikkagi viie.

Esiteks olen ma andnud viie väga palju viletsamatele raamatutele. Ma mäletan, et kunagi kui Finnconist ja selle autori esinemisest seal juttu tuli, siis tõreles keegi minu kallal selle koha pealt, et ma ei ole kunagi varem Alastair Reynoldsit lugenud. Tee omale teene ja loe mõni ta raamat läbi, oli kokkuvõte. Nüüd, kus esimene raamat läbi ja teine öökapile tõstetud, pean tunnistama, et tal oli õigus.

Teiseks olen ma andunud kosmoseooperite austaja ning kogu “Revelation Space” universum, kus selle teose tegevus aset leiab on kosmoseooper parimas tähenduses. On erinevad planeedid, salapärased fraktsioonid, segase taustaga kangelased ja kosmoses ringi tulistamine. Isegi suur ja müstiline vaenlane on.

Ausalt öeldes juba esimestest lehekülgedest alates tundus lugu kuidagi tuttavlik ja kuigi sarnasus oli pigem tundes ja mõningastes detailides, oli see ometigi selgelt tajutav. Minu kõhutunnee ütleb, et kes iganes tegi mängud “Mass Effect” (ilmunud Xbox360 ja Windowsi jaoks) on sellest sarjast põhjalikult šnitti võtnud. Mõlemas on mängus müstilised ja peaaegu kõikvõimsad masinintellektid, kelle ainuke eesmärk paistab olevat mõistusliku elu kiviaega tagasi materdamine. Samuti käib mõlemas tähtede vahel reisimine massi ja inertsiga opereerimise abil.

Raamatu põhiliin keerleb Nevil Clavaini ümber, kes on avastanud uue ja peaaegu kõikvõimsa vaenlase, mis on teel hävitavamsk inimkonda. Kuna tema enda fraktsioon ei kavatse selle vastu midagi ette võtta, lööb ta neist lahku ja asub otsima poolmüütilisi relvi, mis kunagi ehitati viimsepäeva vahenditena inimkonna omavahelises arveteklaarimises ja mis olid nii võimsad, et nende tegijad ise kartsid neid kasutada. Loomulikult on tapariistade vastu huvilisi veelgi ja algab võidusõit, kus ei hoita kokku ei vahendeid, ega elusi.

Ma siiski ei saa mainimata jätta, et raamat siiski ei ole ilma miinusteta. Loos on erinevaid ebakonsistentsusi, mis jätavad mulje justkui oleks autor plaaninud liikuda ühes suunas, kuid kirjutamis käigus ümber mõelnud. Samuti on osad tegelaskujud jäänud arendamata. Lõpus on samuti puudujääke: päris mitu teemaarendust jäävad rahuldava lahendita ning hulk asju jääb loo lõpuni arusaamatuks. Selge on ka see, et ilma jätkuta see lugu ei jää …

Teksti loeti inglise keeles

Sisust on eespool piisavalt juttu, seda üle kordama ei hakka.

No ei ole sugugi hea raamat. Igavesti paks (=kahjuks kohati õhku täis puhutud) ja päris põnev, aga kui hakata sügavamalt analüüsima, laguneb tekst tükkideks. Ma ei taha spoilerdada ja seepärast... ja osaliselt ka laiskusest ;-) ei hakka ma ükshaaval lahkama kõiki selle raamatu puudusi, täpsemalt fabula ja tegelaste käitumise loogika vigu. Vabandust, aga mul oli õige mitmel korral tunne, et ma panen selle raamatu kõrvale, karjudes autorile: „Ei! Ära tee seda!”
Ma ei räägi isegi sellest, et kui üks peategelastest päästab kellegi täiesti võõra, jääb ainult oodata, kuidas paari lehekülje järel on tal ainus võimalus paluda selleltsamalt võõralt hiigelmõõdulist teenet ja see satub muidugi olema täpselt õige meelelaadi ja ettevalmistusega, et võtta tohutut riski; ja loomulikult on kogu aeg universumi saatus kaalul...Õige palju kordi raamatu jooksul pani tegevuse ajuvabadus mu oigama. Jah, oli suurepäraseid lehekülgi, oli palju (pseudo)teaduslikke kirjeldusi, mis tõesti näitavad, et vähemalt taustatöö on autor ära teinud, oli palju veidraid eluvorme, päris andekaid nägemusi ja nii edasi, aga ma põhimõtteliselt ei salli lugusid, kus inimkonna saatuse panevad paika paar ülinimest, kusjuures suurte otsuste tegemise kriitilisel hetkel kerkivad üles (asjatult segaseks aetud) omavahelised kiiksud; ja neil on lehekülgede kaupa aega selle kohal oiata. Teatud mõttes on sel raamatul kõik halva raamatu tunnused – salapärased „hääled” peas, sõnumid tulevikust ja kriitilisel hetkel on peategelase pea täis probleeme, mis oleksid saanud sujuva ja kõiki rahuldava lahenduse, kui ta oleks juba 400 aastat tagasi taibanud pereterapeudi juurde aja kinni panna.
Ja siis on seal õilsaid vargaid... ja isegi masinad käituvad aadlimehelikult... Ja siis nad teevad 40 ülirelva ja peidavad need kuhugi, nii et valed tegelased need üles leiavad... ja muidugi on nad hävitanud joonised – no ikka tõsiselt inimlik, eks ole :-P

Ühesõnaga, ma natuke vihastasin autori peale. Talutav meelelahutus, kui sa tõsiseltvõetavusest üldse ei hooli.

Teksti loeti inglise keeles

Mitmete ulmeromaanisarjadega on see probleem et esimeses osas lüüakse lugeja oimetuks kavalasti välja mõeldud uue maailmaga mille eest pälvitakse ohtralt kiitust ja maksimumhinded. Järgedes ei suudeta lugejale enam mingit avastamisrõõmu pakkuda vaid püütakse arendada selles loodud maailmas mingit süžeed ja kujutada tegelaste arengut, see aga ei kuku sugugi nii hästi välja kui kvantfüüsika.

Reynolds astub sellest lõksust mööda niisuguse trikiga et teise osa sündmustik algab sisuliselt uuesti nullist ja maailma kujutatakse suuresti inimkonna teise fraktsiooni vaatevinklist, tänu millele õnnestub mõjuda üsna värskelt. Maailma kohta saab ka mõndagi uut teada, ehkki osa sellest tekitab küsimärke (geneetiliselt emantsipeerunud sead??). See on küll selge et teist korda Reynolds sama trikki ei kasuta - kui `Revelation Space` oli suhteliselt lõpetatud tervik siis `Redemption Arki` lõpp ongi sisuliselt juba järgmise osa algus.

Lugu ei tundunud mulle eriti tüütu või veniv, mille üle paljud kurdavad. Sarja teine osa täidab oma peamise eesmärgi - et lugeja ikka kindlasti ka kolmanda osa ostaks.

Teksti loeti inglise keeles
x
Pronto
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kõigepealt lühike ingress:
"The Three-Body Problem" on tunnustatud Hiina autori Liu Cixin vahest kõige tuntum raamat ning juhatab sisse triloogia nimega "Remembrance of Earth's Past". Lugu lahkab tehnoloogiliselt palju arenenuma tsivilisatsiooni invasiooni algust Maale ning pärjati 2015 aastal Hugo auhinnaga.
Põhjusega.
Kõigepealt paar väikest miinust.
Raamat kipub kohati heietama ning kuna läbivaks teemaks on Hiina kultuurirevolutsioon ning Hiina inimese hing, siis jääb see kohati piiritagusele lugejale, kelle hulka kuulume ka meie, kaugeks. Vaatamata sellele, et see on ohtrate joonealuste selgitustega varustatud.
Teise problemaatilise kohana võib välja tuua mõningaste lahenduste ebaloogilisuse, mis võiba olla ei olekski väga suur möödapanek kui sealsamas kõrval on paljud asjad detailideni läbi mõeldud. Selline kontrasti vahetumine kohati pisut häiris.
Enne kui ma paralleele tõmbama asun, oleks vast paslik visata pilk peale autori taustale: ta on piisavalt vana, et mäletada kuidas asjalood teisel pool Suurt Müüri varem olid, samas olles hariduselt infotehnoloogia spetsialist keskmisest suurema silmaringi küsimustes mis puudutavad nii Hiinat kui selle suhteid ülejäänud maailmaga.
Esimese autorina kellega paralleelide tõmbamisest ei pääse on Tad Williams, kelle "Otherworld" sarjaga, eelkõige selle osaga mis puudutab tehistõelisust, on sarnasus tuntav.
Lisaks tunneks selles maailmas ennast ilmselt kodus ka vennad Strugatskid ja Clifford D. Simak ehk autorid, kellel on lauale panna mõni ebatüüpiline tulnukate sõja- / külaskäigu lugu ("Nagu õieke väljal" ja "Väljasõit rohelisse" tulevad kohe meelde).
Lugu hakkab peale punktist, kus üks teadlane avastab viisi kuidas Päikest kasutades võimendada oma kosmosesse lähetatavaid sõnumeid nõnda, et saadetud sõnum jõuab ka Galaktika suurte poiste kõrvu. Paraku selgub, et suurtel poistel on endalgi hulk probleeme (raamatu nimi annab selle koha pealt vihje) ning kui nad kuulevad imearmsast pisikesest planeedist just sobival kaugusele, siis ei kestnud just kaua kui nad oma sõjalaevadel purjed masti tõmbasid.
Lugu on tõeliselt hästi kirjutatud ning maailm avaneb just sobivas tempos. Kuigi hinde taga on imepisike miinus, oleks patt sellele jutule anda vähem kui maksimumpunktid.
Teksti loeti inglise keeles

"IT`S A TRAP!"

Tõenäoliselt võtab see Tähesõdadest tuttav admiral Ackbari karjatus kõige paremini kokku selle raamatu olemuse. Kui sa oled kusagil esimese kolmandiku lõppu jõudnud, siis taipad, et sa oled kõike seda mingil hetkel varasemalt juba lugenud, ainult siis kui see oli veel põnev ja tükk maad pädevamate autorite poolt. Sind on meelitatud lugema midagi, mis pole ei originaalne, hästi läbi mõeldud ega isegi mitte eriti huvitav. Aga pärast sinnamaani jõudmist ei taha ka enam pooleli jätta.

Raamatu vahest ainukeseks päästvaks faktoriks on see, et kirjatehniliselt on autor pädev ehk ta oskab materjali enam-vähem adekvaatselt ümber jutustada. Ning kindlasti on see raamat vastuvõetav nende jaoks, kelle jaoks see on esimene või teine fantaasiaraamat. Ülejäänute jaoks hulgub selle raamatu hinne kusagil kahe ja kolme vahel, jäädes lõpuks läbi häda kolmele pidama.

Kui see lugu oleks lihtsalt ebaoriginaalne, siis ma võib-olla ei olekski nii kriitiline, kuid raamatu probleemid ei piirdu vaid sellega. Kogu lugu on täis lapsikusi, süstemaatiliselt eksitakse jutuvestmise elementaarsete reeglite vastu ning autori teadmised valdkondadest kus peategelane peaks justkui olema korüfee ei kannata pisimatki kriitikat. Tegemata kodutöö kumab läbi igast pisimast kui praost.

Lugu ise räägib noorest poisist, kes kaotas õrnas eas oma vanemad ning oli tänu sellele sunnitud kuidagi läbi häda toime tulema. Loomulikult oli tema vanemate surmas süüdi sarja põhikurjam koos oma kaaskonnaga, keda mainitakse vaid vilksamisi ja kellede nimede nimetamist ei peeta heaks tooniks kuna see võib kaasa tuua nende soovimatu tähelepanu. Õnneks võetakse ta vastu võlurite kooli, kus ta õpib erinevaid nõiakunste, leiab endale surmavaenlase, luusib kooli salajastes nurgatagustes ning kohtub erinevate müstiliste elukatega.

Ühesõnaga, tavaline värk. Ja põhikurjami nimi ei ole teps mitte Voldemort.

Teksti loeti inglise keeles

Kui võtta 2 osa Harry Potterit, 2 osa Spenserit ning 1 osa Sam Spadet (“Malta pistrikust”) ning segade seda nõus kus on varem hoitud erinevat muud fantaasia ja õuduskirjandust, segada tainas ning papargoogivormiga teha sellest mehikese, siis selle mehikese nimi oleks Harry Dresden, Dresdeni toimikute peategelane. Harry on üheaegselt nii võlur kui eradetektiiv, kellel on alalõpmata näpud põhjas ning ühe või teise allilma (nii sõna otseses kui kaudses mõttes) tegelasega kana katkuda. Lisaks on Harry ka paras irvhammas ning ainuke maag kelle reklaam on telefonikataloogis üleval.

Lugu hakkab nagu heale detektiiviloole kohane pihta peateglase büroos. Nagu sellistel puhkudel kombeks on peateglasel taaskord näpud põhjas ning kiirelt tuleb leida mingisugune ots, et pääseda kontoripinnalt välja tõstmisest. Ning nagu sellistel puhkudel kombeks astub kontorist läbi ähmi täis daam, kes vajab korraliku tasu eest hädasti abikätt oma kadunud abikaasa leidmiseks. Ja nagu sellistel puhkudel ikka pole kõik nii nagu see esmapilgul paistab.

Laias laastus on tegemist klassikalise detektiivilooga, kuhu on ohtralt pikutud maagilisi elemente. Raamatus kohtuma enamuste tähtsamate tegelastega ning külastame kohti kuhu igapäevaselt ei satu. Harry peab lahendama korraga mitu omavahel põimuvat juhtumit mille keskel paistab olevat eriti võimas sorts.

Kuigi raamat on trigeeriv on see samas suhteliselt primitiivselt kirjutatud ja tunda on, et tegemist on autori ühe esimese raamatuga. Narratiiv on tugev kuid hüplik, tegelased ja nende motiivid on tihtipeale kahedimensionaalsed ning halvas ladina keeles koostatud loitsud parimal juhul naeruväärsed. Samas on kontseptsioon ise võrdlemini originaalne ning potentsiaal arenguks selgelt tuntav (olles lugenud sarja järgnevaid osi võin kinnitada, et autori tase on liikunud igas järgnevas raamatus selges tõusujoones). Sestap hindeks neli, aga pika miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Eraldi avaldatud lühiloo eessõnas ütles Brandon Sanderson, et see lugu hakkas tema peas idanema siis kui ta oma sugupuud uurides leidis puritaanist naisterahva, kelle nimi oli Silence (Vaikus). See pani teda mõtlema: kes paneb oma tütre nimeks Vaikus ja miks?

Aga kirja pandud sai see lugu pisut teistel põhjustel. George R. R. Martin, kes on meile tuttav rohkem kui “Troonide mängu” autor, on koostanud hulgaliselt erinevaid antoloogiaid; viimane neist kannab nime “Dangerous Women”. Seda koostades pöördus ta (äärmiselt meelitatud) Sandersoni poole, et viimane sinna oma panuse teeks. See idee tundus põnev päris mitmel tasemel, kuid eelkõige just seetõttu, et rõhuv enamus autoreid kujutavad “ohtlike naisi” kas siis vampide või kahedimensionaalsete musta nahka riietatud verejanuliste naisekehasse torgatud rambodena. Kas selleks, et näidata tugevat naist on vaja ta teha meheks? Kas tõesti?

Sandersoni Silence on vaikne trahteripidaja Cosmere maailmas, mida ta kutsub Threnodyks. Selles maailmas hulguvad lahkunute hinged metsas ringi ning kui elavad jälgivad kolme lihtsat reeglit, siis nende teed suuresti ei ristu: ära süüta tuld, ära vala verd ja ära tõtta. Paraku pole see mitte alati võimalik. Eriti kui sul on saladusi. Eriti kui sa oled Silence.

Maksimumpunktides jääb siiski napilt puudu ning sestap hideks 4/5, kuna lugu eksib enda viimase reegli vastu ning tundub olevat kirjutatud tõtates. Ma väga loodan, et Sanderson kavatseb seda maailma veel külastada, sest selles on ainest sootuks enamaks.

PS. Lugu on lisaks eelpoolmainitud antoloogiale saadaval ka eraldiseisva Kindle raamatuna.

Teksti loeti inglise keeles

Shai on Võltsija, inimene, kes on võimeline muutma asjade olemust selle hinge ja ajalugu ümber kirjutades maailmas, kus igal asjal on hing ning mälu. Ta oma oma valdkonnas üks parematest ning uhke oma kunsti üle. Kuid kaugeltki mitte kõik ei jaga tema vaimustust ja nõnda juhtubki, et ta avastab ennast lõpuks imperaatorlikust, spetsiaalselt Võltsijatele mõeldud, vangitornist timukakirve langemist ootamas.

Lootusetusse olukorda toob päikesekiire külaline, kes teeb Shaile ettepaneku millest ei saa keelduda -- atendaadikatse käigus on imperaator saanud raskelt vigastada ja kuigi tema ihu on maailma parimad ravitsejad suutnud terveks teha on pead tabanud ammunool hävitanud valitseja mõistuse. Kuna kõik muud alternatiivid on juba ära proovitud, on oma positsiooni pärast hirmul olev keisri lähikond otsustanud kasutada viimast õlekort ning taasluua Võltsija abil tema hinge ja mõistuse. Ning Shai on parim Võltsija kes neil võtta on.

Kuid selleks, et petta ära terve kuningriik ei piisa pelgalt fassaadist. Selleks, et teha veenev ja püsiv Võltsing peab meister tundma ja mõistma oma loomingut, tõeliselt mõistma ja nõnda asub Shai uurima imperaatori mineviku. Pealegi milline meister oleks valmis keelduma võimalusest näha oma loomingut Roositroonil?

"The Emperor`s Soul", kuigi iseseisev lugu, leiab aset autori Elantrise maailmas. Roosiimpeerium, kus tegevus toimub, on siiski sama maailma teine piirkond ning Roosiimpeerium ise on väga sarnane meie omaaegse Hiinaga. Lühiromaan võitis 2013 aasta oma kategooria Hugo auhinna ning Brandon Sanderson ise peab seda üheks oma parimaks tööks.

Omalt poolt pean tunnistama, et kuigi lugu on kütkestav ning originaalne, on see samas ka liiga lühike ja pinnapealne. Õnneks jätab realiseerimata potentsiaal lahti võimaluse, et Sanderson selle loo juurde kunagi tagasi tuleb. Senikaua aga paraku hindeks neli.

Teksti loeti inglise keeles
6.2014

Charles Stross on omapärane mees: tema mõtted on omapärased, tema teod on omapärased ja isegi ta välimus on omapärane. Üks tema endistest ametitest on olnud tarkvaraarendaja ja tänu sarnasele taustale võib öelda, et meie mõtted liiguvad kohati samu radu pidi. Kuna ma ei ole tema raamatuid palju lugenud ning teemapüstitus tundus olevat huvitav, siis oli mul printskaupmeeste esimese köite kohta kõrgendatud ootused.

Loo tegevus leiab aset kusagil selle sajandi esimestel aastatel (raamat on algselt kirjutatud kaheosalisena, mille esimene osa "The Family Trade" ilmus 2004 aastal ja selle jätk "The Hidden Family" aasta hiljem). Värskelt majandusajakirjast sule sappa saanud Miriam saab oma valdusesse salapärase amuleti, mis võimaldab tal rännata erinevate paralleelilmade vahel. Juba oma esimesel külastusel satub peategelane hiliskeskaegse rüütli otsa, kes teda automaatpüssist maha kõmmutada püüab. Tänu situatsiooni absurdsusele ning ilmsetele anakronismidele kahtlustab ajakirjanikupreili, et tema pööningul pole tolm päris võetud, kuid foto ja videotõendid kinnitavad vastupidist.

Pärast seda hakkavad asja väga kiiresti käest ära minema -- selgub, et võime erinevate maailmade vahel reisida on tema suguvõsa pärast ning tema positsioon oma klannis pole kaugeltki mitte viimaste hulgas. Loomikult nööbib see avastus lahti aastakümneid laagerdada saanud intriigivaadi, mida siis jämetamat sorti telliste hulka mahtuva raamatu jooksul klaaritakse.

Kui ma ennist märkisin, et mul olid sellele jutule kõrgendatud ootused, siis paraku pean ma tunnistama, et need lootused said päris mitmel tasemel alt veetud. Ma tahtsin sellele raamatule esimese hooga hindeks kolm panna, aga siis taipasin ma äkki, et tegemist on noorsookirjandusega ning minusuguse vana ja kibestunud kala jaoks liiga toore napsuga. Teine asi oli see, et mingil endagi jaoks arusaamatul põhjusel tõmbasin ma kogu jutu ühe sõõmuga lipsu alla, mis viitab sellele, et MIDAGI pidi selles olema mis mind paelus. Seega hindeks neli. Aga nõrk neli. Kogu see tuhkatriinujutt on üksjagu jabur ning häiris ka see et muidu tarmukas ja tähelepanelik suleneitsi ei suuda ainsaid asju mis on reaalselt olulised terve raamatu jooksul läbi hammustada, kuigi päris mitu lõppu plaanitud suurt üllatust olid läbinähtavad juba loo esimestes peatükkides.

Samas ma ei väida, et tegemist on halva raamatuga. Kui asjale pisut teise nurga alt pilk peale heita, siis on tegemist üsna hea "poistekaga" (vaatamata sellele, et peategelane on naisterahvas) ning kes meist poleks sellistest asjadest lapsepõlves unistanud. Ehk siis teisisiõnu: vaatamata mõningastele puudujääkidele on asi lugemist väärt.

Teksti loeti inglise keeles

Sarjadega kipub olema tihtipeale nii, et autor kirjutab valmis väga hea loo ning hakkab seejärel vorpima parimal juhul keskpärased järgesi. Harvemini on nii, et keskpäraselt alustanud autor saab rütmi sisse alles järgnevate osadega. Sandersoni "Words of Radiance" on kolmandat tüüpi; väga heale loole on kirjutatud veelgi parem jätk.

Kui eelmise raamatu tegevus toimus eelkõige Kaladini ümber, siis selle raamatu keskseks tegelaseks on hall hiireke Shallan. Ärge muretsege, nii endisele orjale kui prints Dalinarile on jäetud küllaldaselt relavtäristamisruumi ning ei ole see hiir nõnda hall ühtigi. Lisaks ristuvad nende teed kusagil raamatu keskosas ja seetõttu jälgitakse ülejäänud kahe toimetamisi seekord üksjagu naiselikumast vaatevinklist.

Mõnes mõttes on see raamat üksjagu ühtlasem kui eelmine, kus suur osa ajast kulus taustadekoratsioonide seadistamisele. Sündmused arenevad ühtlaselt hoogsas tempos, tegelaskujudele tekib järjest ohtramalt liha luudele ning loomulikult tuuakse sisse juba sama autori "Mistborn"-st tuttav motiiv: kõik mis alguses tundus lihtne ja selge on osutunud täielikuks hämaks ning pisitasa hakkavad sündmuste tagant paistma kellegi kolmanda kõrvad. Samuti hägustuvad jutu edenedes kontuurid "heade" ja "pahade" vahel.

Lugu hakkab pihta enam vähem sealt kus eelmine raamat lõppes. Tundmatu suurus Shallan avab ennast pisitasa, me saame teada tema ja tema suguvõsa minevikust. Sedavõrd kuidas sündmused koonduvad Lõhutud Tasandikule saame me rohkem teada parshendi rahvast, Tormist ja sprenidest, Ning loo lõpuks saame me teade, et see kõik oli vaid aperatiiv ning JÄRGMINE raamat läheb alles tõeliselt põnevaks. Ahjaa, nagu eelmisegi osa puhul pärineb "Words of Radiance" pealkiri loo sees olulist osa mänginud teoselt.

Kokkuvõte on seega lihtne: kindel viis. Plussiga.

Teksti loeti inglise keeles

Kõigepealt hoiatus: see lühiromaan kirjeldab sündmuseid, mis leiavad aset iOS-i mängu "Infinity Blade" ja tema jätku vahel, toimides omamoodi sillana nende kahe vahel. Nende jaoks, kes pole kumbagi mängu mänginud võib tunduda algus pisut ebamäärane ning lõpp liiga järsk ning ilma selge lahenduseta. Muide, need mängud on head ja rangelt soovitatavad.

Aegade algusest peale on inimesed saatnud iga põlvkond ühe kangelase katsuma jõudu Jumalkuningaga, kes kogu ümbritsevat maad oma raudse rusikaga ikkes hoiab. Iga kord on nad pärast duelli korjanud üles tema surnukeha ning matnud austusavalduste saatel, et paarikümne aasta pärast järgmine kangelane uuele katsele saata. Viimane valitakse alati samast vereliinist, treenitud hällist alates ja nõnda on see kestnud juba aastatuhandeid.

Seekord on kõik aga teisiti, sest juhtus midagi enneolematut -- väljakutsuja võitis.

Ometigi selgub peatselt, et mis oleks võinud olla õnnelik lõpp on vad hetkeline tagasilöök surematule Jumalkuningale ning sündmuses võtavad peategelasele Sirise jaoks sootuks soovimatu pöörde, sest selgub, et nii Raidriar kui ka ta ise pole need, kes ta esmapilgul arvas olevat.

Lühiromaan annab täiendava ülevaate mängu tegelastele Sirisele, Isale ning Jumalkuningale Raidriarialile, kirjeldab maailma ning juhatab sisse sündmused, mis leiavad aset "infinity Blade II"-s. Raamatus oli ka nõrku kohti, näiteks Ausari motiivid polnud minu arvates kõige usutavamad, kuid suures plaanis on neede täiesti tühised detailid, põneva jutu sees.

Teksti loeti inglise keeles

Kirill Jeskov ise on öelnud, et teda ajendas seda raamatut kirjutama Tom Stoppardi kultusnäidend "Rosencrantz ja Guidenstern on surnud" (Shakespeare "Hamleti" sündmused antakse kiiksuga edasi kahe tähtsusetu kõrvaltegelase vaatevinklist. Loomulikult näevad nemad asju ja nende põhjuseid sootuks teistmoodi kui algmaterjal seda edasi annab). Tõepoolest, Stoppardi mõjutused on läbi loo selgelt tunda, ainult Taani kuningriigi asemel leiavad sündmused aset "Sõrmuste Isand"-ast tuttaval Keskmaal pärast Sõrmusesõja lõppu.

Nagu arvata oli, on "Viimases Sõrmusekandjas" kõik pea peale pööratud, sest teatavasti ajaloo kirjutavad ju võitjad. Selgub, et Sauron oli hoopis valgustatud monarh, kelle kuningriik oli teaduse ja kaunite kunstide poolest üle koge Keskmaa kuulus. Õigupoolest isegi sedavõrd kuulus, et oleks loetud aastate jooksul suutnud valmis ehitada autumasinad ja püssirohu ning koos sellega oleks ilmselt valusalt varvastele astunud maagiast sõltuvatele haldjatele ning Istari nõukogule. Viimased loomulikult ei saanud asja ju nii jätta...

Laias laastus on raamat jagatud kolme ossa: esimeses osas viiakse lugeja kurssi peale sõja lõppu aset leidnud sündmustega, teises osas sahmerdavad kõvemad võllid haldjatele käru keerata ning epiloogis vaadatakse tänapäevasemast positsioonist kõigele eelnevale tagasi. Huvitava kõrvaldetailina on raamatus ohtraid vihjeid muudele teostele, näiteks Kiplingit tsiteeritakse peaaegu igas teises peatükis ("No indeed! We are not strong..."), mis annab osadele olukordadele täiendava dimensiooni.

Üldiselt lõpetuseks võib öelda, et tegemist on puhtakujulise fännikirjutisega, mistõttu seda raamatut ei saa näiteks anglosaksimaades, kus intellektuaalset omandit jõulisemalt valvatakse, avaldada ning sestap õnnestus mu see raamat täiesti legaalselt e-kirjandusena autori lehelt inglisekeelsena alla laadida. Tänu väikesele amatöörlushõngule panin ma asjale hindeks viie kuigi sellel oli üksjagu puudujääke.

Teksti loeti inglise keeles

"The Way of Kings" on esimene raamatu kümneosalisest planeeritud sarjast nimega "The Stormlight Archives". See räägib loo maailmast nimega Roshar, mille sarnasus meie omaga on minimaalne. Sealsed tingimused on paika pandud eriliste tormidega, mis regulaarselt laastavad kõiki olulisemaid regioone -- rajude võimsus on selline, et õhk on paks veest ja kiviklibust ning inimese jaoks sel hetkel väljas viibimine tähendaks kindlat surma. Samas on orkaanid olulised, sest tormivalgus, mis käivitab kohaliku maagiat, tekib just nende käigus. Loodusseaduseid, emotsioone ning seisundeid Rosharis vaimud nimega sprenid, kes paistavad kogu maailma koos ja käigus hoidvat ehk teisisõnu, Toto, asi on Kansasest kaugel.

Stormlighti sari, kuigi olles maailma seisukohalt üksjagu erinev, paistab endas kandvad sama printsiipi, mida kandis endas sama autori Mistborni lood -- mitte midagi ei ole nii nagu see algusest paistab. Iga kord kui paistab, et nüüd on kõik justkui selge, selgub, et sa oled kõigest täiesti valesti aru saanud -- ootamatult selgub, et pahad teevad head, head teevad halba ning tegelaste motivatsioonidel on veel üks dimensioon, millest veel paar lehte tagasi peategelased (ja läbi nende ka lugeja) teadlik polnud. Lisaks paljusi selle maailma jaoks enesestmõistetavaid asju ei vaevuta kordagi lahti seletama ning need sleguvad pisitasa loo arenemise käigus. Näiteks see, et Alethkari kuningriigis valitseb teatavat sorti apartheid, kus heledate silmadega inimestel on sünnijärgne positsioon garanteeritud, sellal kui kui tumedate silmadega rahvas saab kuuluda parimal juhul vaid keskklassi kui sedagi.

Kogu lugu antakse edasi läbi kolme põhilise tegelaskuju ja käputäie tähtsusemate asjapulkade vahendusel. Selle raamatu põhinatuuriks on Kaladin, kes kuuludes küll tumedasilmsete hulka, on oma isetuse ning kõrgete ideaalide tõttu suutnud endaga siduda auspreni, kelle abil tal hakkavad pisitasa välja kujunema võimed, mida standarvarustuses inimestele ei jagata. Kaks teist põhilist tegelast on Shallan ja Dalinar, esimene on ühe teisejärgulise koja valitseja tütar ning teine Alethkari printsiriigi patriarh ning kuninga lell (Alethkari kuningriik koosneb kümnest pintsiriigist) ja mõlemaga toimub midagi sarnast mis Kaladiniga.

Lugu hakkab pihta sellega, et vana kuningas on avastamas midagi väga olulist, kuid siis tapetakse ta segastel asjaoludel ära. Tundub, et tulemas on Roshari ekvivalent viimasest kohtumõistmisest, kuid paraku pole selge, kes on kelle vaenlane ning kes on head ja kes on halvad. Sanderson on sündinud jutuvestja ning kuigi tegemist on tüseda tellisega, on raamat kaasahaarav ning kergesti loetav. Soovitan väga.

Teksti loeti inglise keeles

Raamatuid on laias laastus kolme liiki -- on head raamatud, on halvad raamatud ja on raamatud, mis kõikide näitude järgi peaks olema halvad kuid millel sellele vaatamata midagi, mis sunnib lugejaid järjest lehti keerama. Isegi siis kui lugeja annab endale aru, et tegemist ei ole just kirjakunsti tippteosega. Inglise keeles on selle jaoks isegi termin olemas: guilty pleasure. "The Age of Odin" kuulub sellesse viimasesse kategooriasse.

Enne arvustuse juurde asumist tasuks silmas pidada, et kuigi tegemist on eraldiseisva teosega, kuulub ta pikemasse "Pantheon" tsüklisse kuhu selle arvustuse kirjutamise hetkel mahub veel neli raamatut: "The Age of Ra", "The Age of Zeus", "The Age of Aztec" ja "The Age of Voodoo" ("The Age of Odin" on sarja kolmas raamat). Lisaks on autor James Lovegrove avaldanud Pantheoni lühiromaanide kogumiku, mille nimi on "Age of Godpunk".

Loo peategelane on Gideon Coxall, keda enamus ta semusi kutsuvad lihtsalt Gidiks. Gid oli professionaalne sõdur kuniks kokkupuude isevalmistatud lõhkekehaga ta sundpensionile saatis. Kuna endiste sõjaväelaste pension pole just suurem asi ning kuna sõdimine on tal veres kipub ta igavusest ogaraks minema. Sestap ongi nii, et kui tüüp nimega Abordijäänus tuleb lagedale uudisega Valhalla Missiooni nimelisest projektist, mis palkab endisi sõjaväelasi, siis ei mõtle ta kaua ning koos suundutakse Asgardi Kotta, kus pidaval asuma ettevõtmise peakorter.

Üsna pea selgub, et kogu ettevõtmise taga on päris Odin koos oma kambajõmmidega, kes siis tänapäeva Midgardist omale Ragnaröki jaoks kahuriliha värbab. Gid peab neid esialgu napakateks, kuid kui ta esimest korda puutub kokku jäähiiglastega, siis jõuab talle kohale, et vanal ükssilmal on tõsi taga.

Teksti loeti inglise keeles

"Legion" on lühiromaan, kus loo tegevus keerleb kahe vedava "mootori" ümber. Üheks selliseks on peategelane Leeds, kelle hüüdnimi on Leegion. Tal on kentsakas skisofreeniale sarnanev vaimne hälve, mis sunnib teda kujutama ette "aspekte", tegelaskujusi mis eksisteerivad ainult teme ettekujutustest. Ometigi on iga aspekt mingi valdkonna spetsialist ning Leeds on suuteline neid vajaduse korral ka juurde looma. Kõik need tegelaskujud on tema jaoks reaalsed inimesed, reaalsete minadega ning kuigi nad teiste jaoks eksisteerivad vaid Leegioni peas, pole loo peategelane kunagi üksi, samuti on tal tagataskust võsta hulk konsultante, kelle abil ta lahendab erinevaid äärmuslike probleeme.

Jutu teiseks mootoriks on fotoaparaat millega saab pildistada suvalisi hetki minevikust ja sellega kaasenvad sekeldused, mille lahtihammustamiseks vajatakse Leedsi abi. Me räägime siin samast motiivist, millest rääkis Harry Harrisoni lühijutt "Famous First Words" ning seda lühiromaani võib võtta kui planeerimata järelehõiget vanameistrile, kes lahkust meie hulgast samal kuul mil "Legion" poeriiulitele ilmus.

Lugu ise on kirjutatud ei rohkem ega vähem kui meisterlikult ning vähemalt minu jaoks resoneeris päris mitmes valdkonnas pakkudes ideid ja mõtteainet. Leidke kindlasti võimalus see lugu läbi lugeda, mitte ainult loo enda pärast, vaid ka seetõttu, et saate käsi südamel oma lapselastele öelda, et teie lugesite Sandersoni lugusi juba siis kui teda veel vanameistriks ei kutsutud.

Kaks tähelepanek siiski lõpetuseks veel. Tundub, et tegemist on sissejuhatusega uude sarja, mis on paigutatud tänapäeva ja kus valitseb n.ö. pehme maagia, milleks võib nimetada teadust. Teiseks on huvitav jälgida kuidas Sanderson, kes muide on praktiseeriv mormoon, lahkab religioosseid teemasi. Ta on väitnud, et kirjutamine ja lugemine on tema jaoks omamoodi eneseleidmine, võimalus lahata teemasi, mida tal muidu oleks raske ette võtta ning see on oluliselt laiendanud tema maailmakäsitlust.

Teksti loeti inglise keeles

"The Alloy of Law" ehk maakeeli "Seadusesulam" on suhteliselt tagasihoidliku jämedusega üllitis tuntud tellisevabrikandi Brandon Sandersoni sulest. Tegemist on eraldiseisva raamatuga Mistborni maailma "triloogiate triloogiast", mis mahub ajaliselt esimese ja teise triloogia vahele

Esimese triloogia käivitanud Isand Valitseja oli suutnud riigi hoida tuhandeaastases stagnatsioonis, pärssides jooksvalt kõiki katseid teaduse ja tehnika vallas läbimurdeid teha. Koos tema pildist kadumisega on kadunud ka kõik piirangud ning vaid mõnesaja aasta jooksul on Scadrial jõudnud meie mõistes viktoriaanliku ajastusse: tubasi valgustab elekter, linnade vahel liikumiseks kasutatakse raudteid ning arveid klaaritakse tulirelvadega. Avastatud on ka suur hulk uusi metalle.

Uued metallid on olulised, sest ka vanad oskused pole kuhugile kadunud: metallimaagid suudavad endiselt metalle põletades oma võimeid rakendada ning oskus metallidesse erinevaid füüsilisi ja vaimseid atribuute salvestada on üksjagu laiemalt levinud kui Mistborni esimeses triloogias. Vaatamata sellele on need oskused siiski üpris haruldased ning veelgi haruldasemad on inimesed, kellel on sünnipärane võime kasutada mõlemat valdkonda.

Raamatu peategelane Waxillium Ladrian on esimesest sarjast tuttava Breeze kauge järeltulija. Noorpõlevs oli ta suundunud meie mõistes Metsikusse Läände korravalvurik ning nüüd keskeas on ta Ladriani koja ametlik pärija ning peab tagasi linna tulema, et oma valdustes kord majja lüüa. Kuid Wax ei ole ainult aristokraadist revolvrikangelane. Wax on ka metallimaag ning salvestaja -- ta suudab metalle endast eemale tõugata ning salvestada oma kehakaalu, muutes ennast soovi korral nii kergemak kui raskemaks. Ning esimene oskus on tõenäoliselt tema suhteliselt pika karjääri saladusega, sest väga raske on tabada tegelast, kes tema suunas lendu lastud tinaubinaid endast eemale suudab tõugata.

Linna naastes kadrab Wax, et igav linnarutiin hakkab talle varem või hiljem mõistusele, kuid juba esimestel nädalatel selgub, et vastupidiselt tema ootustele võib Elendel olla isegi ääremaadega võrreldes tõeliselt karm kant.

Raamat on tihe ning tempokas, lugu kaasakiskuv ja tegelaskujud sümpaatsed. Hindeks kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Brandon Sandersoni Mistborni triloogia kolmas raamat, "The Hero of Ages", jätkab väikese ajalisele pausile vaatamata enam-vähem sellest kohast kuhu kolmas pooleli jäi. Sanderson, tundub, on ka ise aru saanud et poliitika ja majandus ei ole päris tema tassike teed ning on suundunud tagasi valdkonda, kus ta ennast koduselt tunneb -- karakterid, maailm, maagia. Ning loomulikul oma koduväljakul talle naljalt võrdset ei leia, kindel viis.

Nagu selles triloogias kombeks, on lugu viimase raamatu alguses juba mitu korda pea peale pööratud ning kolmas osa jätkab samas vaimus. Lisaks astuvad kulisside tagant välja tegelikud nööritõmbajad, paljastuvad aastatuhandete tagused saladused ning maailm saab kannatada globaalsel tasemel.

Kolmandast raamatust selgub ka see, et triloogia iga raamat lahkab sügavuti metallidega seotud maagia erinevaid tahke. Esimene räägib metallimaagidest, kes omavad võimet põletada metalle ja saavutada läbi selle soovitud tulemusi. Teise raamatu vedavaks teemaks on Hoidjad, kes suudavad oma füüsilisi ja vaimseid võimeid salvestada metallidesse ja siis hiljem neid vajaduse korral kasutada. Kolmanda raamatu läbivaks teema on veremetallurgia -- selgub, et spetsiaalseid metallvardaid kasutades on võimalik ühe inimese võimeid teistele üle kanda, hävitades küll originaali kuid lisades osa võetud võimest saajale. Kuid selgub ka see, et lisaks uuetele võimetele saab saaja omale kauba peale midagi üsna ebameeldivat.

Triloogia lõpuks võib öelda veel niipalju, et tegemist on triloogiate triloogia esimese triloogia viimase raamatuga. Vaheloona ilmub juba viktoriaanlikus ajastus toimuv "The Alloy of Law", mis on eraldiseisev raamat ning eellugu järgmisele triloogiale.

Teksti loeti inglise keeles

"The Well of Ascension" on jätk Brandon Sandersoni metallimaagiast pajatav Mistborni triloogia esimesele osale. Lugu jätkub täpselt sellest kohast, kus esimene raamat pooleli jäi, kogudes tuure sedavõrd, kuivõi olukord piiramisrõngas olevas Luthadelis järjest komplitseeritumaks muutub.

Tegemist on ilma igasuguse kahtluseta sarja nõrgima raamatuga, mille sündmused oleks saanud hõlpsalt esimese ja kolmanda vahel ära jagada ilma kummagi kvaliteeti langetamata. Asi selles on, et esimene ja kolmas raamat on väga head ning isegi teine raamat pole halb, kuid Sandersoni tasemel kirjamehe jaoks on tegemist täieliku haltuuraga, sestap ka hindeks kolm.

Kuid tagasi raamatu juurde. Läbivateks teemadeks on selles loos õukonnaintriigid ja poliitika, mis poleks iseenesest halb kui peategelased ei teeks kogu aeg mingit ebamäärast "poliitikavärki" ja "paberitööd". Mind oleks näiteks väga huvitanud, et mis dokumente siis seal kirjutuslaua nii pikalt koostati ning milles täpselt uue kuninga geniaalsus poliitikuna seisnes.

Tõsise tõrke tekitas ka see, et ilma igasuguse sissejuhatuseta hakati tänapäeva demokraatiat varafeodalistlikule ühiskonnale pähe tõmbama, kujutades tänapäeva väärtushinnanguid õigete ja headena ning ülejäänusi halbadena. Sandersonile tuleb selle koha pealt siiski au anda, et ta ise on ka aru saanud selle plaani rumalusest ning õnneks raamatu lõpuks on olukord sootuks teistsugune kui alguses, samuti kandub kogu looga kaasa eelmisest raamatust tulnud moto "Iga saladuse taga on peidus vähemalt veel üks saladus.", kuid muus mõttes on tegemist kirjatükiga mille lugemine on vajalik ainult selleks, et liikuda edasi sarja kolmanda osa juurde.

Teksti loeti inglise keeles

Suur hulk ulmevaldkonna kirjandust baseerub sellel, et kirjanikul tuleb pähe huvitav idee, mida siis mõttes ringi veeretades pisitasa edasi arendatakse ja mille ümber lugu kirjutatakse. "Leek sügaviku kohal", ehk siis algkeeles "A Fire Upon the Deep" kuulub just sellesse kategoorias, kuid ühe erandiga -- selles loo aluseks pole mitte üks kontseptsioon, vaid kaks, plus kamaluga pisemaid ideekübemeid.

Ühe idee aluseks on Shrekist tuttav sookolli ja Eesli omavaheline aasimine:

"Näiteks ... eee ... sookollid on nagu sibulad."
"Nad haisevad?"
"Jah ... Ei!"
"Nad ajavad su nutma?"
"Ei!"
"Kui nad päikese kätte jätta, siis nad lähevad pruuniks ja hakkavad ajama väikeseid valgeid võrseid?"
"EI! KIHID! Nad on kihilised!"

Ehk siis universum on kihiline. "All" on kihid aeglasemad ja algelisemad, füüsika on pisut teistsugune ning valguse kiirus on absoluutne piirang. "Üles" minnes olukord muutub, võimalikuks saavad erinevad tehnoloogiad, mis aeglastes tsoonides polnud võimalikud, näiteks valgusest kiirem transport, targad masinad ning erinevad väljatehnoloogiad. Tsivilisatsioonid pürivad arenedes järjest kõrgemale kuni jõuavad lõpuks kihtideni, kus on võimalik oma füüsilise keha hüljata ning muutuda jumalalaadseks.

Raamatu üks kahest põhilisemast liinist toimub kosmoses, kus kunagi luku taha pandud kuri superteadvus uuesti valla lastakse. Õnneliku juhuse tõttu läks osadel süüdlastel korda plehku pista Vastumeetmega, mille abil saab kurjust uuesti kontrolli alla võtta. Ometigi ei lähe kõik hästi ning laev Vastumeetmega teeb hädamaandumise planeedil, kus elavad intelligentsed koeralaadsed olendid. Kohe kui see informatsioon teatavaks saab muutub see planeet ootamatult kõikide jaoks äärmiselt huvipakkuvad. Paraku asub see aga universumi aeglasemas osas ...

Raamatu teine liin, tehniliselt võttes isegi teine ja kolmas, leiavad aset selle planeedil. Hädamaandumise teinud laevast pääseb eluga kaheksaaastane poiss ja kaheteistaastane tüdruk. Täiskasvanud tapeti kõik rünnaku käigus, mille käigus koeralaadsed elukad laeva hõivasid ning kui teoreetiliselt magab kapslites veel suur hulk muid lapsi, pole ei lastel, ega koertel oskusi neid elustada. Ning viimastel puudub asja vastu ka huvi.

Petselt selgub, et koerad on nii öelda kobarintelligentsed, kuigi oma tsivilisatsiooni arengus kusagil Maa pimedates sajandites. Neil on väikeste karjade peal ühine teadvus, mida siis kas vereliini pidi või sobivaid isendeid lisades on võimalik jooksvalt täiendada. Ükshaaval võttes ei ole need elukad oluliselt intelligentsemad loomadest kuid alates neljast on neil oma mina ning inimestega võrreldav intelligents. Asja teeb huvitavaks see, et omavahel suhtlevad liikmed mitte telepaatia vaid heli abil, vahetades informatsiooni nagu omavahel ühendatud arvutid seda teeks. See on ka raamatu teine vedav idee -- selgub näiteks, et koertel on raskusi nii vee kui raadiote kasutamisega, kuna neis liiguvad nende mõtted tavakeskkonnast erineva kiirusega ning tänu sellele on nõuab kohanemist. Lisaks ei saa need karjad omavahel liiga lähestiku minna ilma (ajutiselt) mõistus kaotamata, sest erinevate liikmete omavaheline helipõhine kommunikatsioon läheb kakofooniaks.

Koerteteema areneb kogu asja juures veelgi, sest nagu selgub on omavahel verivaenus kaks koerte riiki, kellest kummalgi õnnestub üks laps endale saada. Kuna pimedate riigis on ka ühe silmaga mees kuningas, siis pisitasa laste tehnoloogilist pagasit kasutades hakkab mõlemas pooles toimuma tehnoloogiline revolutsioon, ilmuvad esimesed kahurid, jne. Ometigi ei lähe kõik libedalt, sest probleemiks osutuvad nii koerte kobarteadvus kui laste vanuselised eripärad -- ühe pime usaldus ja teise tiinekaea trots.

Nagu näha on loos mõtteainet enam kui küll ning autori nimi kannab edasi tema kirjutamisoskuse taset (Vinge). Hideks puhas viis.

Teksti loeti inglise keeles
1.2012

Brandon Sanderson ütles selle loo kohta, et liiga suur hulk mõõga ja maagia lugusi baseerub samal mudelil -- koos suure kurja tulekuga hakkavad ringi liikuma ennistused kellestki, kes kõik jälle heaks teeb. Seetõttu otsustas ta kirjutada loo, mis lahkab vastupidist motiivi: mis siis kui kangelane läbi kukub?

Lugu ise leiab aset impeeriumis, mida valitseb surematu despoot nimega Lord Ruler (Isand Valitseja?). Impeeriumi rahvastik on jaotatud kaheks -- väikearvuline aadelkond ja suurearvuline loomadestki madalam alamrass, mille liikmeid kutsutakse skaadeks. Selleks, et aadlikud saaks skaasi kontrolli all hoida, andis Valitseja nende eelkäijatele võime, mida nimetatakse metallimaagiaks. Metallimaagid saavad "põletada" tarbitud metalli soovitud tulemuse saavutamiseks: raud näiteks aitab suvalist metalli maagi poole tõmmata, tina teritab oluliselt meeli, jne.

Et vältida vereliini pidi edasi antava metallide kasutamise oskuse levimist skaa hulka, on igasugune järglaste saamine erineva klassi liikmete vahel kõvasti ära keelatud, kuid kuna tegemist on siiski inimestega, siis seda siiski juhtub. Segaverelisi jahivad Inkvisiitorit, kes ühest küljest hoiavad nõnda skaa kontrolli alt väljumas ja teisest küljest kasutavad leitud maage omadel eesmärkidel.

Loo näiliseks peategelaseks on noor skaa preili nimega Vin ja kes on oma päritolu tõttu metallimaag. Tänu keskkonnale (ta on vargajõugu liige) ja oma vähestele oskustele pole ta seniajani vahele lennanud, kuni ta ühel eriti ambitsioonika skeemi tõttu jäi vahele samaaegselt nii inkvisiitoritele kui mässajatele, kelle üks võtmefiguure Kelsier ta naha päästab ja kellest saab Vini mentor.

Kuna lugu antakse edasi valdavalt Vini vaatenurgast, kes raamatu alguses on naiivne ning harimata tütarlaps, toimub tegelaskujude avanemine kihthaaval -- mida rohkem Vin asjadest aimu saab, seda rohkem mõistab asjaosaliste tausta ja motiive ka lugeja. Jutu läbivaks teemaks on ühe tegelaskuju moto "alati on veel üks saladus", tänu millele alguses lihtsad ja selged asjad uue ja ootamatu tähenduse saavad, et siis hiljem veelgi uuemateks ja ootamatutemateks muutuda.

Eraldi tuleks välja tuua ka Sandersoni kirjameheoskus. Loo narratiiv on väga ühtlane ning sündmusterohkusele vaatamata ei hakka see kordagi venima, ega kiirustama. Samuti jälgib raamat punktuaalselt Sandersoni esimest printsiipi -- maagia töötab vaid siis, kui tegelased ja autor lõpuni paika pandud reeglitest kinni peavad.

Kokkuvõtten võib "Mistborn: The Final Empire" kohta öelda nii, et ma ei ole juba aastaid lugenud midagi sellist, mis nõuab vastvaidlematult veel ühe peatüki lugemist enne magamaminekut. Ja siis veel ühe. Ja veel ühe. See raamat sai sellega hakkama ja seega hindeks puhas viis!

Teksti loeti inglise keeles

"Old Man`s War" on huvitav raamat päris mitmes mõttes. Autor ise loeb seda tribuudiks Heinleinile ja tänu sellele on läbiv teema "Tähesõdalastega" üsna sarnane. Ometigi on sellel raamatul üks suur ja oluline erinevus -- raamatutegelased tunduvad reaalsete inimeste, mitte kõndivate loosungitena. Ehk teisisõnu kui "Starship Troopers" oli midagi, millest rääkis Singer Vingeri laul "Ei midagi erilist":

Erilised episoodid erilisest elust
mida kuulis kõrv või mida nägi meie silm
Jutustasid kangelaste erilisest valust
sellest rääkis raamat, seda näitas meile film

siis "Old Man`s War" räägib rohkem sellest, et mis juhtuks kui PÄRIS inimesed sarnastesse olukordadesse satuksid.

Jutu sisu keerleb kontseptsiooni ümber, et Maa oma poliitkorrektsuse ning sisemise võimuvõitlusega on küll endiselt inimkonna häll, kuid mille staatus on taandatud muude inimkolooniatega sama pulga peale. Tegelikuks juhtoinaks on tõusnud koloniaalkaisejõud, mis on tehnoloogiliselt kolooniatest endist lootusetult eest ära sõitnud. Ometigi on katsejõud endiselt sõltuvuses kahurilihast, mida värvatakse kolooniate pensionäride hulgast -- inimeste hulgast, kellel on rikkalik igapäevane kogemustepagas, kes on oma "sarved" maha jooksnud ja kes on valmis tegema mida iganes, et nuka taga nuuskivat vikatimeest vältida.

Nimelt pakutavad kaitsejõud vanainimestele võimaluse uut elu alustada -- saada omale uus keha, olla uuesti noor ning ainuke mis selleks teha tuleb on liituda koloniaalarmeega. Kohe raamatu alguses tehakse selgeks ka see, et kuigi elu kolooniates tundub rahulik ja turvaline, siis on see nii vaid tänu "tähesõdalaste" ennastsalgavale tegutsemisele, sest multiversum on paksult täis tegelasi, kes esimele võimaluse inimesed planeetidest välja tõstaks ning ega inimesed isegi paremad pole.

Raamatu peategelane John Perry on üks nendest vanuritest, kes uuesti alustada püüab. Koos teiste samasuguste sarkastiliste vanade peerudega saab ta omale popi ja noortepärase rohelise keha ja Kassisilmad (tm) ning õpib pisitasa oma uut keha ja staatust tundma. Raamatu üks läbivaid teemasi on see, et inimesed kipuvad väga paljusi asju arvama -- ning võrdlemisi vääralt -- nii enda kui teiste kohta ning vaja on üsna äärmuslike situatsioone, et senistest stampidest vabaneda. Ning äärmuslike situatsioon pakub Scalzi kamaluga.

Üldiselt kogu loo tugevaim külg on tegelaste dialoogid, mis on värvikad ning samas usutavad. Pea kõikidel tegelastel on seal omad voorused ja omad pahed ning asjad juhtuvad sellepärast, et see on loomulik, mitte sellepärast, et autoril on hädasti vaja et need juhtuks. Hindeks kindel 5!

Ahjaa ... ning etteruttavalt võib öelda, et loomulikult ei puudu narratiivis ka tulnukad, kelle huvi inimkonna vastu on puhtalt kulinaarne.

Teksti loeti inglise keeles

Hakatuseks hinne: viis nii paika miinusega, et ulatub peaaegu nelja vastu. Vähem anda ei saa, isegi ei tohi, sest ma olen viisi andnud palju viletsamatele teostele.

"Rahu" on üsna väärikas punkt triloogiale, mille esimene raamat ilmus 2008 aastal. Laias laastus on tegemist kaks-ühes komplektiga, ehk samade kaante vahel on kaks raamatut: esimene räägib kuidas lõppes sõda ja teine sellest mis sai pärast. Teine pool aitab mõista, et kogu sõda pole toimunud vaakumis ning igal võidul -- nagu ka kaotusel -- on hind.

Natuke veider on kogu loo lõpp, mis jätab ülesse teoreetilisel võimaluse jätkulugudeks -- nimelt viimane diskussioon nende tõukude esindaja ja peategelase vahel viitab sellele, et lahti on rääkimata kaks väga olulist asja: kahe rassi arenguanomaaliate põhjus ja uue välise ohu teke. Nende kahe küsimuse põhjalik toonitamine enne viimast punkti ei saa lihtsalt olla juhuslik.

Aga tagasi loo juurde. Sisu on puhas viis -- isegi minu arvates täiesti põhjendamatult ette võetud ajaränne suudeti adekvaatselt välja mängida. Retked sõduri,keda on lapsest saati simulatsioonide abil treenitud, mõttemaailma oli samuti mõtlemapanevad: kui suur osa tema elust on üldse reaalne? Kas ta üldse saabki aru mis on reaalne? Kas ta on selleks suutelinegi?

Jutu miinustena tooksin ma välja karakterid, mis on üsna kahemõõtmelised ja dialoogid, mis on esitatud koolipoisiliku püüdlikude ja lihtlausetega. Pikemate diskussioonide käigus oli kohati isegi raske aru saada, kes mida räägib kuna diskussionid kippusid muutuma omamoodi topeltmonoloogideks, kus omavahel vestlevat tegelast vahetasid sõnu vaid selleks, et lugeja saaks kindlasti aru, mis toimub. Õnneks ei ole tegemist siiski karakteripõhise looga ja seetõttu saab selle miinuse panna maksimumhinde lõppu ilma palligi maha lõikamata.

Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal Mirabilia sarjas ilmunud "Nagu õieke väljal" ei ole otseselt halb raamat. Kahtlemata on tegemist naivistliku looga ja lahkatakse teemat, mida saaks palju intrigeerivamalt esitada. Ometigi tuleb arvesse võtta teose ilmumisaastat, mil suur osa klassikalisest ulmekirjandusest kõndis veel lapsekingades ja ka kõige labasem lahendus oli teedrajav.

Loo alguses pannakse ühe väikelinna elanikud elastse läbipaistva kupli alla, millest piisavalt arenenud eluvormid ennast läbi litsuda ei suuda. Pisitasa selgub, et tegemist on juba mõnda aega väldanud protsessi kulminatsiooniga, mille käigus on erinevate näiliselt suvaliste inimestega ühendust võtnud salapärased isikutega, kes paluvad neil mõistliku tasu eest ühest küljest lihtsaid, kuid samas arusaamatu eesmärgiga teenuseid. Näiteks paluvad nad mõnedel oma kontaktisikutel raamatuid ette lugeda, teistel lihtsalt arutleda mingite päevakajaliste teemade üle, jne.

Loo arenedes selgub, et enamusi taoliseid juhtumeid on ühte- või teistmoodi seotud eelpoolnimetatud väikelinnaga (Millville), kust on sirgunud üles ootamatult palju tähelepanuväärseid tegelasi. Kui mängu tulevad müstilised kaablita telefoniaparaadid ning olulise pidepunktina tuuakse ära peategelase varalahkunud isa, hakkab selguma, et mingit pidi on kõige sellega seotud veidrad tulipunase õiega lilled.

Ma pean paraku nentima, et raamatu tõlge oli eelkõige just vormilt kehvake, samas oli tegemist ühega vähestest pimedal nõukaajal välja antud ulmeraamatutest. Tänu sellele on paljudel antud teosega nostalgilisi elamusi, mis sundisid ka mind seda uuesti lugema. Kobe lugu, aga viite väärt ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Kes siis muu kui mitte mina ja millal siis veel kui mitte nüüd? Nagu näha olen ma taaskord esmane arvustaja.

Paari sõnaga kõigepealt üldisemalt. Tegemist on sarja kolmeteistkümnenda ja väidetavalt eelviimase raamatuga ning kui kellelgi tuleb pähe mõte, et võib seda uudishimust lugeda enne teisi osasi, siis unustage ära; selle sisu on ilma eelnevaid teoseid läbi lugemata täiesti arusaamatu.

Taaskord on näha, et raamat on kirjutatud kahe autori poolt: selgelt on tunda lõike, mis on paberile pandud Jordani poolt ja samas on ilmselgelt sandersonilike teemaarendusi. Brandon Sanderson pole julgenud algse autori lõike väga ümber kirjutada ja kohati jätab see halva mulje, sest sõnaseadjana on Sanderson kindlasti parem sulesepp.

Huvitaval kombel on kõige lihtsam sellest raamatust rääkima hakates panna paika, mida selles raamatus ei ole. Põhimõtteliselt lõppeb lugu täpselt päev enne Viimast lahingust (Tarmon Gaidon). Erinevad väed on positsioonidele liigutatud, liidud sõlmitud, kadunud pojad koju saabunud, eksistentsiaalsed probleemid lahendatud. Kõik mängijad kohendavad pikkade varukatega kuubesi ja kõigi silmist on näha, et need varukad on turmpkaarte triiki täis. Seega lugege ja nautige mängu ilu.

Omalt poolt viriseks ma Perrini süžeeliini üle, mis on selgelt teistest nõrgem ja lohisevam. Seevastu Mati ja Randi liinid on selle võrra kõvemad ning kuigi hinne on miinusega ei tõuse käsi alla viie hindeks panema.

Teksti loeti inglise keeles

Tavaliselt maalivad lood, mis räägivad sellest kuidas arvutid intelligentsuse saavutavad, maailma mustematest mustematesse värvidesse. "Maneki Neko" ei ole selline lugu.

Jutu sündmused leiavad aset lähituleviku Jaapanis. Arvutid on saavutanud eneseteadvuse, kuid selle asemel, et kõigel elaval kael kahe korra keerata on nad võtnud omale armuliku vahetalitaja rolli, õpetades inimesi õnnelik olema. Arvutid on moodustanud inimestega kahasse sotsiaalseid võrgustikke, mis eksisteerivad vastastikuse seljasügamise tähe all ja kus arvutite poolt orkestreeritud väikeste teineteisele osutatavate teenuste kaudu jõuab õnn kõigi õuele. Tehisintellekt, mis ei vaja und ja mille analüüsivõimel pole piire jälgib oma jüngreid ööpäevaringselt, teades neist rohkem kui nad ise endist teavad. Loo maailmas (nagu meiegi omas) võib olla õige hetkel ulatatud kohvitassil ehk paaril lahkel sõnal kaugeleulatuv mõju ning tehnika hoolitseb selle eest, et kui see hetk saabub, siis tass ulatamata ning sõnad lausumata ei jääks.

Lisaks pakub see lugu ridade vahel üles küsimuse, et kui palju vaba tahet me oma elukorralduse jaoks üldse vajame? Õnnelikuks see meid päris kindlasti ei tee, möödunud aastatuhanded on seda üle ja üle kinnitanud.

Muide, maneki neko tähendab Jaapani keeles viipavat kassi ning tegemist on omamoodi hea õnne ja jõukuse sümboliga mida leiab nii suurlinna tuledesärast kui lagunenud maamajadest.

Teksti loeti inglise keeles

Ma olen korduvalt rõhutanud, et õuduslood ei ole minu tassike teed ja see jutt ei muuda mu seisukohti. Samas peab märkima, et tegemist on mitmes plaanis huvitava üllitisega, mis pole ajaproovile küll nõnda vastu pidanud nagu mõni teine raamat, kuid võib oletada, et kasutatud võtted on andnud inspiratsiooni paljudele hilisematele kirjanikele. Ütleme nii, et kuigi kaasaja kalestunud inimeste jaoks on tegemist suhteliselt stereotüüpse looga, võib “Fear”-is näha oma aja pulp-kirjanduse koorekihi märke. Ma kujutan ette, et aastal 1951, mil see lugu paberile pandi või olla tegemist suhteliselt originaalse kirjatükiga.

Lugu räägib professor Lowreyst, kes etnoloogi ja teadusemehena pilkas tonte, paharette ja deemoneid, pidades neid omaaegse ebausu ja inimliku manipuleerimisvajaduse manifestatsioonideks. Paraku kui ta ühel kenal kevadisel pärastlõunal kaotas oma kaabu ning ei suutnud meelde tuletada, kuhu kadus neli viimast tundi tema elust — ja miks ta ülikond räsitud on, pannakse kõik tema tõekspidamised proovile. Kui teda lisaks hakkavad kimbutad erinevad nägemused, on olukord juba üsna nadi …

Võimalik, et loos lahti hargnev stsenaarium võib tunduda Wikipediaga harjunud inimese jaoks ebatõenäoline, kuid enamus õuduslugudest ongi kõike muud kui tõenäolised. Veidrate üleloomulike sündmuste peategelase jaoks loomulikuna kirjeldamine reetis ka osa jutu puändist, sest just unes või hallutsinatsioonide küüsis kipub inimene puuduvat ise välja mõtlema, kuid tegemist oli ladusalt areneva teemaarendusega, mis sai läbi loetud paari tunni jooksul.

Omalt poolt ma muidugi pean natuke sarjama tõlkijat, kes keelekujunditega üsna meelevaldselt ümber käis, kuid tunnistan ausalt, et ma olen lugenud ka palju-palju halvemaid tõlkeid. Hindeks kõva koolipoisi kolm.

Teksti loeti eesti keeles
11.2009

Argh! Aaargh! Aaaaaaargh!!! Kui maailmas peaks eksisteerima mõni raamat, mis on kirjutatud puhtast kurjusest, siis see on üks taolistest — ei saa olla, et inimene heast tahtest sai valmis millegagi, mille tõttu kaob usk inimkonda üldisemalt ning naiskirjanikesse ja raamatutesse konkreetsemalt. Või on see kirjutatud vihast puude vastu, mida selle publitseerimiseks maha saeti?

Mäletate, ma andsin esimese osa hindeks neli — esiteks mingi väike uudsus selles siiski oli, teiseks oli see mõeldud taseme poolest nooremale koolieale, kus ei sihtgrupi õrna iga arvestades suhteliselt pretentsioonitu. Järjega (mis kannab maakeelset nime “Rohuvoodi asemeks”) on lugu nii, et autor on eksimatult tuvastanud kõik, mis eelmises raamatus töötas … ja selle sellest teosest välja jätnud. Enamgi veel, ta on lasknud loomingul lennata ja lisaks vanadele vigadele on raamatusse lisatud hulgaliselt uusi. Ma esimese hooga plaanisin anda jutule hindeks kahe, ettekäändega, et on olemas halvemaidki raamatuid. Pärast mõningast mõtlemist jõudsin aga järeldusele, et isegi kui on halvemaid, pole need minu kätte jõudnud. Ja ma olen üsna palju halba kirjandust läbi töötanud. Hindeks kindel üks!

Natuke jutust endast ka. Tegevus areneb läbi kahe süžeeliini: Takeo ja Kaeda. Mõlemad liinid on täiesti mõttelagedad ja trafaretsed. Näiteks Takeo puhul ma tabasin ennast mõttelt, et puud on ainult veel mingi müstiku ettekuulutus. Ja ennäe, vaevalt oli paarkümmend lehte möödunud ning juba oli platsis püha tegelane, kes talle tuleviku ennustas.

Takeo on sõlminud lepingu Hõimuga, kes on on stereotüüpsete ninjade kamp. Õigupoolest poleks ma eriti üllatunud kui kusagilt Naruto välja oleks karanud. Hõim on müstiline suguharu, kellel on vereliini pidi pärandatavad maagilised võimed, mis nagu tuleb välja võimenevad kui nad käivad läbi Hõimuväliste partneritega. Esmapilgul tundub, et umbes pooled selle maailma tegelased on Hõimust ja nad on umbes sama salajane organisatsioon nagu Vabadussammas.

Üldjoontes koolitatakse Takeod välja, kusjuures lõpuni on ebaselge mille jaoks täpselt. Ühest küljest justkui viidatakse, et tema koolitamine on vajalik ööbikupõranda ületamiseks, aga siis tuleb välja, et kõvemad kunnid suudavad suisa ringi lennata, mis tähendab, et kuhugile astuda polegi vaja. Ühesõnaga see segane ja vastuoluline liin jätkub kuni ta lõpuks Hõimu vastu astub.

Kaeda liin on veel vaimuvaesem. Piinatud kaunitarist saab selles raamatus tõeline nõid, kusjuuresjuures rumal nõid, kuigi autor korrutab kogu aeg tema tarkust. Üleüldse tundub, et ainuke ajudega tegelane kogu selle liini juures on tema teenijatüdruk, kes (nagu ülejäänud pool maailma) on Hõimust pärit. Üldjoontes tegeletakse siin lambist tõmmatud majapidamistküsimustega.

Kui eelmine raamat, nagu ma ennist märkisin, oli mõeldud nooremale koolieale, siis see raamat ei ole mõeldud mitte kellelegi. Pidevalt tekivad päevakorda küsimused erinevate tegelaste seksuaalsest orientatsioonist, kusjuures ka mõlemad peategelased ei jää sellest puutumata. Ma ei hakka siin isegi rääkima erinevatest alltekstidest, millest see raamat kubiseb, kuigi sellele kohta pole. Väga halb.

Teksti loeti eesti keeles

Veidike rohkem kui kaks aastat tagasi lahkus meie hulgast "Wheel of Time" sarja algne autor, jättes selleks hetkeks juba üheteistosaliseks paisunud mammutloo lõpetamata ning nii fännid kui kriitikud kimbatusse. Algselt oli autor plaaninud kogu loo lõpetada ühe, viimase, raamatuga, kuid paraku jäi see lugu pooleli.

Õnneks oli autor oma tegevuse kenasti dokumenteerinud ning pärast mõningast järelemõtlemist leidis kirjaniku lesk uue noore autori, kes pidi jätkama sellest kohast, kus Jordan pooleli jäi. Autori nimi oli Brandon Sanderson, keda me tunneme ka kui Mistborn maailma loojat. Pisitasa selgus siiski, et ühe raamatuga seda saagat ei lõpeta ning praeguseks ilmunud 12. osa, "The Gathering Storm" saab esialgsete plaanide kohaselt veel kaks järge.

Enne anna juutde asumist katsun ma vastata esmasele küsimusele "Kuidas on?" Ma ütleksin, et autori vahetud mõjutas lugu selgelt positiivses suunas. Uus kirjanik on minu arvates isegi liiga konservatiivselt oma loomingulist litsentsi pruukinud ning mõnes mõttes on kogu raamatu tuntavalt laigule -- on lõike, mis on päris kindlasti kadunud habemiku poolt kirjutatud ja on lõike, mis ilmselgelt on pärit Sandersoni sulest. Sanderson on leidlik kirjanik, tema intriigid ja keerdkäigud on palju intellektuaalsemad ning suures plaanis on tema kirjutatud osad ka palju süngemad.

Sanderson on meie kolm põhitegelast (Rand, Perrin ja Mat) lahku löönud. Kui Jordan kirjeldas neid nagu kolme kolkaküla klooni, siis seekord on tegemist kolme eraldi persooniga. Rand on tõepoolest Taassündinud Draakon, maailma valitseja. Ta enam ei kohku tagasi tegemast otsuseid, mis veel eelmises raamatus oleks mõeldamatu, ta ei kohmitse enam ringi, vaid tegutseb kindlakäeliselt ja jõuliselt. Rand on selles raamatus Kuningas (suure K-ga). Perrin on heasüdamlik hiiglane, kes tahaks kõigile head, kuid saatus seab ta raskete valikute ette. Mat seevastu on sahkerdaja, vaba hing ning seikleja, kelle käed ometigi mingi (ka Mati enda jaoks) hämmastaval viisil on seotud erinevate kohustustega.

Üldine stoori on ühest küljest pettumus ning teisest küljest ometigi väga rahuldustpakkuv. See, et Sanderson on otsustanud ühe raamatu asemel kolm kirjutada on täiesti mõistlik -- mees sulgeb ahvikiirusel erinevaid lahti jäänud süžeeliine ja ometigi ei anta vastuseid põhilistele küsimustele. Lisaks tekitatakse mitu uut probleemi -- näiteks selgub, et Moridin ning Draakon on omavahel mingil esoteerilisel viisil seotud, tänu millele viimase tapmite muutub ootamatult pahategijate jaoks äärmiselt problemaatiliseks ning pigem tekib veider olukord, kus just negatiivsed kangelased katsuvad peategelast elus hoida.

Kui kedagi huvitab, millest see raamat räägib, siis võib öelda, et põhiliiniks tundub olevat Tar Valoni konflikti lahendamine, mis selles raamatus ka ammendava vastuse saab. Tundub ka, et järgmise raamatu põhiteemaks saab olema Seanchanide küsimuse lahendamine ning viimases osas tegeletakse Tarmon Gai`doniga. Õnneks on Sanderson külltki kiire kirjutaja, seega peaks järgmine osa ilmuma juba aasta pärast.

Teksti loeti inglise keeles