Alastair Reynolds

Minajutustaja Dexia Scarrow saabub Sky`s Edge`i nimelisele planeedile. Planeedil on mõnda aega tagasi käinud kõva sõda - Põhja Koalitsioon Lõuna Armee vastu. Hetkel on planeedil rahu ja endised vihavaenlased on ära leppinud ja üheskoos hakanud sõja ajal toimepandud kirjeldamatute jubeduste tegijaid otsima.

Põhjus, miks Dexia planeedile saabub on see, et Martinezi-nimeline vanamees on kokku pannud väikese Rambode grupi ja tema on sinna liikmeks kutsutud. Martinez arvab teadvat, kus peidab ennast massimõrvar kolonel Jax. Kuskil kosmoses on hiigelsuur, kilomeetripikkune haiglalaev Nightingale ja Jax varjab ennast selles tehismõistusega hiigellaevas.

Natuke imelik on see, et tollest laevast eriti midagi teada pole ja paar eelmist otsimisgruppi on kõik jäljetult kadunud. Nightingale paistab olevat midagi kosmose Lendava Hollandlase taolist.

Siinkohal oleks tarbetu midagi rohkem ette rääkida, et mitte rikkuda tulevaste lugejate üllatust, mis siis seal ennast varjab ja samuti pole vähimatki mõtet ette rääkida võigast, üllatavat, šokeerivat ja groteskset lõppu.

Alastair Reynolds on uue laine briti kosmoseooperiks nimetatava sub˛anri väljapaistvamaid esindajaid ja arvustajale on seesama ˛anr kohe kõvasti mokkamööda. Kohe nii kõvasti, et endale tulevikus rohkemgi Alastair Reynoldsi loomingut hankida.

Lühiromaan on Galactic Northi või ka Revelation Space`iks kutsutud sarja osa, on aga suurepäraselt iseseisvalt loetav.

Tõesti vägev. Soovitan kõigil lugeda, kellel kätte satub.

Kirjanik ei suutnud siiski tegevuspaiga ebamaisusesse piisavalt sisse elada, mis on sedalaadi loo õnnestumise eeltingimus. Seltskond liikus vedelikuga täidetud ruumist õhuga täidetud ruumi uksi oma teelt puhta tulejõuga hävitades, kuid sellest hoolimata püsis vedelik kuulekalt oma tsoonis ja õhk oma tsoonis edasi. Hea küll, kuna tegevus toimus kaaluta olekus, siis pidigi kõik teisiti käituma kui allveelaevas näiteks, aga mingid rõhkude erinevused olid ju kindlasti... Mitu tegelast tulistas kaaluta olekus projektiilrelvadest, aga tagasilöögiga kaasnevaid efekte millegipärat ei kirjeldatud. St. kõigele sellele leiab kindlasti vähese mõtlemise järel enam või vähem ulmelise selgituse, aga seda selgitust tuleb lugejale pakkuda... Ulmekirjandusele on ju omane kirjeldada tuntud tegevusi eksootilistes keskkondades. Selline ulmekirjandus, kus lugeja poole möllu pealt unustab, et tegevus kosmoselaevas toimub, pole oma nime suuremat väärt.

On kirjanikke, kes suudavad lugejani tuua tegelaste aistinguid alates puudutustest ja lõpetades lõhnadega ning on kirjanikke, kes seda ei suuda või ei üritagi. Ulmekirjandusest näib näiteks Verne kindlasti esimesse ning Reynolds teise liiki kuuluvat.