Kasutajainfo

Alastair Reynolds

13.03.1966-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Alastair Reynolds ·

Diamond Dogs

(lühiromaan aastast 2001)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
0
0
1
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (7)

esiteks, oleks pidanud usaldama esimest muljet, mis Spirey-jutust tekkis. aga vahepeal on mitmed arvustajad autorit justkui tarvitatavaks pidanud. nüüd olen siis uuesti avastanud, et Reynolds ei suuda tegelasi minu jaoks huvitavaks või üldse kuidagi kaasaelatavaks kirjutada. ja kui tegelased tunduvad mingite arusaamatute veidrikena, siis ei viitsi nende probleemidesse eriti süveneda.

teiseks, ei peaks usaldama juhuslikke assotsiatsioone. no et Bowie ja tema cosmo-glam Ziggy Stardustiga peaosas oli ju päris tore. eriti värskest peast, muu tollasega võrreldes. aga sellisest nostalgiast ei tohiks lasta end mõjutada, sest sisuline seos ju puudub.

kui kedagi peaks huvitama, siis on jah sama Yellowstone ja Chasm City, ainult et sel ajal, kui seal see melting plague möllab, on selle jutu tegelased eemal, oma ... , ei, vabandust, intellekti pikkust mõõtmas.

ma olen kohanud üsna mitmeid ulmejutte, mida on inspireerinud male või mõni muu lauamäng. hmm, isegi keeglikurika vaatenurgast on kirjutatud. sedapuhku on inspiratsiooniallikaks olnud IQ-testi täitmine. kõlab kütkestavalt? just nimelt, mitte eriti. kõige hullemast päästab miski huvitav veidrus juba teisel leheküljel. olgu siis tsiteeritud.

More than a century and a half ago, a clique of researchers led by Calvin Sylveste had resurrected the old idea of copying the essence of a living human being into a computer-generated simulation. The procedure - then in its infancy - had the slight drawback that it killed the subject. But there had still been volunteers, and my parents had been amongst the first ... Less than fourteen months later, their simulations had also been amongst the first to crash. None could ever be restarted.

no et kui tavalise cp puhul on subjekt virtuaalsusse (või kuidas iganes seda parajasti nimetatakse) sukeldudes elus ja isegi kui tema materiaalse kehaga reaalsuses midagi fataalselt halba juhtub, ei teki tavaliselt küsimust, et mis kujul tema isiksust siis arvutis säilitatakse. trigerite kaskaad mingi või misiganes. sedapuhku aga pani nagu mõtlema küll, milliste omadustega peaks olema see exe, mis inimolemust simuleerib ning saab samas nii kokku joosta, et isegi restart enam ei aita. ei mõelnud välja, muidugi, aga tundus huvitava probleemina.

Teksti loeti inglise keeles

Mkm, selle jutu inspiratsioon võiks olla hoopis film The Cube. Selleks, et järgmisest uksest läbi saada, tuleb lahendada mingi arutu ülesanne. Mind lausa huvitaks, kas ülikoolis matemaatikat õppinutel on lihtne neid arutluskäike järgida? Või füüsikat õppinutel, kui arvestada, et Reynolds ise oli füüsik? Igatahes, kui vale lahenduse pakud, karistab torn sind hoogsalt.

Vahepealne osa kippus mulle igavaks jääma, kuna lahenduskäike järgida ei suutnud, aga kokkuvõttes jäi see lugu mind kummitama. Seega soovitan lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Ka minule meenus eelkõige film The Cube. Muidu oli tegemist tüüpilise hea Reynoldsiga, ses mõttes et see 160-leheküljeline lühiromaan on nii huvitav, et sai neelatud praktiliselt järjest. Loomulikult on tegu tükikesega sarjast Revelation Space Universe ja tuttavaid nimesid, paiku ja sündmusi vilksatas läbi korduvalt, olgugi et selles lühiromaanis nad mingit tähtsat osa ei mänginud.

Lühidalt kokku võttes ajab Roland Childe kokku kamba, et minna Golgotha planeedilt avastatud tundmatu päritoluga ja ilmselt vähemalt osaliselt teadvuslikku Torni avastama. Torn on üle 400 meetri kõrge ja koosneb paljudest järgnevatest ruumidest, millest järgmisesse pääsemiseks tuleb ära lahendada matemaatiline mõistatus. Õnneks mõistatusi väga üksikasjalikult ei kirjeldatud, need meenutasid veidi IQ-testi omasid, kus tuleb leida õige valik mingist loogilisest reast. "Teemantkoertes" jõuti lõpuks muidugi mingite 4 või 5 dimensiooniliste moonutatud kujutiste varjude juurde, mille hulgast tuli leida õige. Torn karistab valesid vastuseid julmalt, peategelasel Childel on aga sundmõte Torni tippu pääseda.

Peategelase nimi ja kogu süžee viitavad loomulikult Stephen Kingi The Dark Tower - tsüklile, laiemalt aga ehk isegi Kingi inspireerinud Robert Browningu poeemile.

Üsna vinge lugu tõesti. Huvilistele ja võimalikele lugejatele paljastan spoilerilaadse asjaolu, et olgugi et dr. Trintignant võttis ennast lõpus osadeks lahti, võib temaga kohtuda uuesti 2006. aasta jutus "Grafenwalder`s Bestiary".

Vägev, võimas, hämmastav. Soovitan soojalt, lugu iseenesest ei eelda Reynoldsi samasse sarja kuuluvate romaanide tundmist.

Teksti loeti inglise keeles

Arvan, et õigus on kõikidel eelkõnelejatel - mul seondusid esimesena IQ-testid, kuid peale kirjaniku enda poolt jutus antud vastavaid vihjeid lisaks ka The Cube ning Indiana Jones.
 
Väga kaasahaarav lugu nii üldise tegevustiku osas kui ka lahenduskäikude jälgimise mõttes. Kuigi ma pole ülikoolis otseselt matemaatikat õppinud, suutsin mingi piirini mõistatuste lahenduskäike täitsa jälgida kuid arvatavasti vaid tänu sellele, et autor oskas neid vägagi hästi visualiseerida.
 
Kuigi lõpplahendus oli mõneti aimatav - no selge see, et torni tipus ootavat on keeruline kujutada - siis ei pidanud ma ometigi lõpus pettuma. See oli elegantselt sünge ning jättis palju mõtlemisainet ka peale loo lõppemist.
 
Minu jaoks oli see parim lugu eestikeelsest kogumikust "Spioon Europal" ning arvan, et ilma selle lühiromaanita poleks kogumik pooltki nii hea.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin ehk sellest, et film "The Cube" on minulegi tuttav ja seostest selle filmiga ei pääsenud "Teemantkoeri" lugedes minagi. Mainitud film on lühiromaanist neli aastat vanem (pärinedes aastast 1997), nii et ehk on see tõesti ka Reynoldsit inspireerinud.
"Teemantkoerte" stiil meenutab mulle veidi David Zindelli loomingut (paralleel, mida ma varemloetud Reynoldsi teoste puhul pole millegipärast täheldanud). Kõrgtehnoloogiline, ent samas kuidagi tumedalt gootilik tulevikuühiskond, transhumanism, matemaatikaga seotud teemad ja universumi sünged saladused. Zindell on küll mõnevõrra raskepärasem ja filosoofilisem, Reynoldsi stiil meeldib mulle endale rohkem.
Eriti tahaks kiita pealkirja, mille tähendus avaneb alles lühiromaani lõpuosas. 
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018

Autorite sildid: