Maandumisel langeb nende süstik sõja jäänustena ringiliikuvate hiigelsuurte robotusside ohvriks ja Voi saab surma. Clavain pääseb Conjoinerite juurde, kus ta aga avastab, et on olnud ainult kattevarjuks oma venna kättemaksuhimulise genotsiidi korraldamiseks. Nevil (kes kronoloogiliselt hilisemates juttudes ja romaanides mängib tähtsat osa) saab rünnaku käigus haavata ja on sunnitud vastu võtma pääsemist võimaldava nanotehnoloogia, mis aga seovad ta Conjoinerite ühistajuga. Conjoinerid põgenevad nii Marsilt, kui Marsi kuult Phoboselt oma upgreiditud mõistuse abil ehitatud ülivõimsate laevade abil kuhugi kaugemasse kosmosesse.
Alastair Reynoldsil on selline stiil, et midagi suurt ei seletata. Enamus selgub tegevuse käigus jutukatketest. Ometi on sellisel väga pisikeste tükkide abil sellesse suurepärasesse universumisse langemisel hämmastavalt sõltuvusttekitav mõju. Arvustaja peab Reynoldsit üheks praegusaja muljetavaldavamaks hard sf/space opera autoriks ja selle lühiromaani (mis on arvustajale enimmeeldivamaks kirjanduse vormiks) hindes pole kahtlust.
Tahaks veel.