Üsna palju käib läbi Revelation Space Universe tsükli läbivaid tegelasi ja grupeeringuid, mainitakse sarjas olulist osa mänginud isikuid ja kohti. Hea lugu iseenesest, aga on tunda, et kogu sari alles hakkas autori peas kuju võtma.
(jutt aastast 1999)
Üsna palju käib läbi Revelation Space Universe tsükli läbivaid tegelasi ja grupeeringuid, mainitakse sarjas olulist osa mänginud isikuid ja kohti. Hea lugu iseenesest, aga on tunda, et kogu sari alles hakkas autori peas kuju võtma.
Halva hinde saab see jutt aga muu asja eest (pole ilus nöökida üldinimlike nõrkuste ohvreid, eksju?). Kujutlegem, et kosmoselaev loksub mõnisada või isegi 1000 aastat külmutatud meeskonnaga ja jõuab kuhugi pärale. Planeetidel on ju elu vahepeal edasi läinud. Kui ka kosmoselendude tehnoloogias pole erilist läbimurret toimunud (valgusbarjäär ikka ees), siis kõik ülejäänu peaks ju ikka olema edasi arenenud. Näiteks käsirelvad - aastal 1350 oli käsirelva tipp korralik amb, aastal 1700 "Brown Bess" püss ning praegu M24 või midagi sellist. Täpselt sama käib kommunikatsiooniseadmete, implantaatide jms. kohta. Ühesõnaga iga kord pärast ärkamist peaks reisijad uues maailmas toibuma ja hakkama saama õppima (kui nad just kolonistidena tühjale kohale ei maandu). Reynolds aga läheb sellest probleemist mööda ning kujutab planeete üsna staatiliste mutimullahunikutena, kus mingeid läbimurdeid toimub ainult kord mitmesaja aasta jooksul ja üldjuhul leiab aset lihtsalt vegeteerimine või stagnatsioon. Kui see aga tõesti nii oleks, poleks kunagi ka kosmoselendudeni üleüldse jõutud...