Kasutajainfo

Alastair Reynolds

13.03.1966-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Alastair Reynolds ·

Galactic North

(jutt aastast 1999)

ajakirjapublikatsioon: «Interzone» nr 145 (juuli 1999)
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
1
0
1
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (2)

Loo kronoloogiline pikkus on üle 40 000 aasta. Alguse saab jutt kuskil kolmesaja aasta pärast ja lõpeb kaugel tulevikus. Külmutatud koloniste transportiv laev satub piraatide rünnaku alla ja kargo röövitakse. Meeskond tapetakse, ellu jääb ainult kapten Irravel Veda, kes saab rängalt viga ja kapteni abi Markarian, kes vahetab vastutahtmist pooli. Ülejäänud jutt kirjeldab Veda pikka kättemaksuretke ja katset tagasi saada kasvõi osa röövitud kolonistide külmutatud kehadest. Valguse kiirusel läbi universumi kihutades liigub aeg erinevalt ja sellest ka jutu määratult pikk kronoloogiline ulatus. Vahepeal käib Veda jõudu taastamas, saab surma, teda kloonitakse, ta hangib võimsaid relvi, külastab erinevaid planeete jne. Taustaks kumab tema enda poolt tahtmatult lahtilastud võimsad maasarnastamismasinad, mis muudavad kogu Galaktika põhimõtteliselt kasvuhooneks, hävitades kõik, mis neile ette jääb.

Üsna palju käib läbi Revelation Space Universe tsükli läbivaid tegelasi ja grupeeringuid, mainitakse sarjas olulist osa mänginud isikuid ja kohti. Hea lugu iseenesest, aga on tunda, et kogu sari alles hakkas autori peas kuju võtma.

Teksti loeti inglise keeles

Nojah, eepiline ja poeetiline. Mulle tundub, et iga noore autori üks esmaseid püüdeid on kirjutada midagi eepilist ja poeetilist.

Halva hinde saab see jutt aga muu asja eest (pole ilus nöökida üldinimlike nõrkuste ohvreid, eksju?). Kujutlegem, et kosmoselaev loksub mõnisada või isegi 1000 aastat külmutatud meeskonnaga ja jõuab kuhugi pärale. Planeetidel on ju elu vahepeal edasi läinud. Kui ka kosmoselendude tehnoloogias pole erilist läbimurret toimunud (valgusbarjäär ikka ees), siis kõik ülejäänu peaks ju ikka olema edasi arenenud. Näiteks käsirelvad - aastal 1350 oli käsirelva tipp korralik amb, aastal 1700 "Brown Bess" püss ning praegu M24 või midagi sellist. Täpselt sama käib kommunikatsiooniseadmete, implantaatide jms. kohta. Ühesõnaga iga kord pärast ärkamist peaks reisijad uues maailmas toibuma ja hakkama saama õppima (kui nad just kolonistidena tühjale kohale ei maandu). Reynolds aga läheb sellest probleemist mööda ning kujutab planeete üsna staatiliste mutimullahunikutena, kus mingeid läbimurdeid toimub ainult kord mitmesaja aasta jooksul ja üldjuhul leiab aset lihtsalt vegeteerimine või stagnatsioon. Kui see aga tõesti nii oleks, poleks kunagi ka kosmoselendudeni üleüldse jõutud...

Teksti loeti inglise keeles