Suhteliselt jobu jutt...
Kuskil tulevikus käib mingi mäng. Ja-jah! Järjekordne ulmekas, mis mängimise-teema ümber keerleb. On miski tüüp, kes mängib mingit mängu. Ausalt öeldes ma paari aasta tagusest lugemisest suurt rohkem ka ei mäleta... Seda vaid, et kergelt paha ja tuim maitse jäi suhu. Ja karta on, et seda teksti ma enam kunagi ka ei loe.
Miski arvustaja kuskil, kas «Locuses» või «Tangentis» võrdles seda teksti Larry Niveni loominguga. No ma ei tea... Ühesõnaga pole Reynoldsi suurimaid õnnestumisi.