Kasutajainfo

John W. Campbell, Jr.

8.06.1910-11.07.1971

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John W. Campbell, Jr. ·

Who Goes There?

(lühiromaan aastast 1938)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science-Fiction» 1938; august [autorinimega Don A. Stuart]
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
2
0
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (5)

Legendaarse mehe tuntuim tekst!

John W. Campbell, Jr. on see mees kellega seostatakse seda ameerika ulme kuldajastut 1939-1946 (mõni venitab veel paar-kolm aastat juurde). Campbell oli alates 1938. aastast (kuni surmani) ajakirja «Astounding» toimetaja: just tema ajakirjast tulid Robert A. Heinlein, A. E. van Vogt ja Isaac Asimov – ameerika ulme suur kolmik. Just Campbell tõi ulmesse tagasi Clifford D. Simaki, tegi ajakirja püsiautoriteks Henry Kuttneri ja C. L. Moore`i, Theodore Sturgeoni. Just Campbelli käe all kirjutasid Eric Frank Russell ja L. Ron Hubbard oma parimad tekstid.

«Who Goes There?» on lugu sellest, kuidas ameerika polaaruurijad leiavad Antartikast, jää seest mingi võõra kosmoselaeva, sulatavad selle välja ning sealt pääseb lahti Olend. Olend on justkui liba: suudab võtta mistahes kuju. Nii nad seal siis notivad üksteist tulnuka pähe, ainuke kes kogu aeg terve nahaga pääseb on Olend ise.

Võiks arvata, et sihuke õudukavarjundiga rappimislugu, aga ei, loost kumab läbi mingi kummaline ja kaine teadlaslik vari. Campbell oli MITis õppinu ning üsna prohvetliku fantaasiaga (ka hüperruumi idee pidi temalt pärinema).

Väärib kindlasti lugemist.

Kurb, et see tekst jäi autori viimaseks jutuks – leping «Astoundingu» kirjastajatega nägi ette ka punkti, et Campbell ei tohi enam ise kirjutada. Samas pärinavad Robootika Kolme Seaduse, Asumi ja Tulevikuajaloo ideed paljuski just Campbellilt.

Pseudonüümist! Don A. Stuart (autori naise Donna Stuarti neiupõlvenimi) märgistas lugusid, mis olid keerulisemad ja mõttetihedamad; tavalisi kosmoseoopereid avaldas John W. Campbell, Jr. oma kodanikunime all.

Lühiromaanist on ka filme valminud: «The Thing» (1951) ja sellest 1982. aastal tehtud värviline remake. Mõlemad on head tükid, remake paistab silma veel ka kõrgeklassiliste limaste ilgustega. Remakei on näidanud ka mingi kohalik telekanal. Selle uue versiooni põhjal kirjutas Alan Dean Foster ka romaniseeringu, mille pealkiri oli samuti «The Thing».

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Tige andmine! Lugu sattus mulle ette mingis naabrite kogumikus (kas see poln''d midagi taolist nagu "Amerikanskaja fantasticeskaja proza 30-40"? või midagi sihukest). Veetsin tõesti mõnusalt aega. Kuna Jürka on seda teost põhjalikult tutvustanud, siis polegi muud kui "viis" ära.
Teksti loeti vene keeles

Osasid jutte loetakse ja tuntakse muidugi ainult tänu populaarsele ekraniseeringule, aga Campbelli oma selliste hulka arvestada ei saa - võitnud on teine päris palju prestiižsseid auhindu ja kui ulmefanaatikutest tuttavaid õigesti olen mõistnud, kuulub autor ise kaasaegse ulmekirjanduse suurkujude hulka... andis vist mingit märkimisväärset ajakirja välja. Mulle endale jõudis viimaks midagi pärale: oluline on klassikalisi ulmejutte lugedes arvestada, et kui rohelised mehikesed, lendavad taldrikud, kehade ülevõtmine ja muu säärane on asi, millest praeguseks juba lugematuid filme vändatud ja raamatuid kirjutatud, siis sajandi esimesel poolel pidid selliseid teemasid käsitlevad lood päris novaatorlikult ja rabavalt mõjuma. Söandan oletada, et kõnealune lühiromaan, mis esmakordselt 1938. aastal ilmus, on ka üks varasemaid näited nüüdseks üsna kulunud nn. kehanäppaja-loost, nii et selles valguses ei tohiks kellelgi olla õigust süüdistada seda ebaoriginaalsuses. Lihtsalt tähelepanek. Kuigi jutu ideestik on särav ja õhkkond lämmatavast paranoiast tiine (nagu filmgi), on polaaruurijate meeskonda kuuluvad mehed armutult ühedimensioonilised. Kuna tekst pole oluliselt pikem keskmise koolipoisi referaadist, siis oodata ei maksagi, et tegu Jean Valjeanidega, aga individuaalsete isiksuste puudumise pärast sulanduvad nad üheks üksluiseks kollektiiviks. Vähemalt filmis on nad sellised uimased muidusööjad ja seega veidi koloriitsemad. "The Thing`i" stsenaristist Bill Lancasterist pole ehk ülbe väita, et Campbelli juttu on kergem austada kui seda võrratuks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt on muidugi raju ja omast ajast ees - siit kiirgab ju otse Dicki moodi paranoiat. Hinne on kompromiss uuenduslikkuse tunnustamise ja lapsikuste peale ohkamise vahel. Hirmus kahju igatahes, et ta rohkem ei kirjutanud.
Teksti loeti inglise keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kaks tegevusliini. millest olulisem Jommy oma. Joanna Hillory arhiiviuuringud võiks olla kolmas liin, aga see jäi suuresti lahti kirjutamata. Kangelne paistis olevat suur leiutaja, nagu mõni Campbelli romaani tegelane. Kadunud isa vari jäi Jommyt siiski lõpuni saatma, sest kui palju nendest tema leiutistest põhinesid Peter Crossi poolt pojale jäetud joonistel ja palju poisi enda mõttetööl, jäigi vastuseta.
Teksti loeti inglise keeles

Neli päeva ja neli ööd kohaliku ajalehe reporteri elust. Tegevus toimub Clarendoni väikelinnas 1947. aastal.
Teksti loeti inglise keeles

Kas Gilbert Gosseyn on 1940. aastate Jason Bourne? Mees ei tea kes ta on, ja see tõik ei tule romaanile kasuks, nagu ka malekujundi liigne tarvitamine, kangelase kalduvus vestluspartnereid kinni siduda ja suutropistada jms. Üldise semantika kudumine teksti lõime on teisalt huvitav. Veenuse puud samuti. Kokkuvõtvalt ei ole The World of Null-A päris samal tasemel Isheri sarjaga, seega neli miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani pealkiri viitab muidugi Aldous Huxley kuulsale teosele, mis omakorda on viide Shakespeare'i näidendile Tempest. Kuigi "Bright New Universe's" paar-kolm korda mainitakse inglise ulmekirjanikku ja tema teost, on sellel romaanil rohkem kokkupuudet teiste Williamsoni kirjutistega. Helge uus universum on viide n-ö transgalaktilisele Klubile, millesse kutsutakse inimkonda, kes aga kaldub eelistama mitte näha oma ninaotsast kaugemale.        
 
 
Romaani kangelaseks on 22aastane ltn Adam Monk Cave, kes soovib sarnaselt oma teadmata kadunuks jäänud isale hakata tegelema teadusega ja liituda kosmilist kontakti taotleva projektiga. Adami emapoolne mõjuvõimas suguvõsa on projekti suhtes vaenulikult meelestatud, mille tõttu tekib sellest erimeelsus. Iseasi küll, mida sõjakooli haridusega kutil üldse teadusprojektis teha peaks olema? Williamson kasutab sageli oma teostes sõjaväelastest tegelasi, kes aga käituvad pigem tsivilistidena.          
 
 
Adam Cave sarnaneb mitmel moel Williamsoni "The Humanoid Touch" kangelasele Keth Kyronile, kellele sõjakool avab võimaluse kiireks ühiskondlikuks tõusuks, mis jäetakse aga kasutamata, et selle asemel liituda ebakindla tulevikuga organisatsiooniga. Williamson annab Keth Kyronele kolmteist aastat, et läbida pea sama teekond, millele Adam Cave'l kulub paar-kolm nädalat. Bright New Universe's on tunda liigset kiirustamist, selle asemel et lasta sündmustel iseeneses küpseda.
Teksti loeti inglise keeles

After World's End on kunagi ilmunud The Legion of Time'iga samade kaante vahel, mis võib olla põhjuseks nende kahe teose paigutamiseks ühte sarja, sest muud ühist neil ei paista olevat. After World's End'i kangelane Barry Horn kupatatakse tööandja poolt kiiresti kosmosesse, kuhu ta jääb üsna pikaks ajaks. Raamjutustus leiab aset 1938. aastal. Põhijutustus toimub 1,2 miljonit aastat hiljem. Romaani esimene pool on unenäoline, justnagu reis inimese sisemaailma. Teine pool on põnevam, aga ka siis jääb kangelane sageli pealtvaatajaks, kellega lihtsalt asjad juhtuvad.
Teksti loeti inglise keeles