Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Vladimir Trapeznikov

1957-

Teosed

· Walter Jon Williams ·

The Accidental War

(romaan aastast 2018)

Hinne
Hindajaid
0
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (1)
Must Kass

Eks see sinna Dred Empire's Falli sarja jälle kuulub. Lisaks lobedale meelelahutusele on ka paar õpetlikku momenti. Ilmselt inspireeris autorit USA panganduskriis, kui hulk lootusetuid laene ühendati paari kasumliku ettevõttega üheks finantsinstrumendiks ja müüdi lihtsameelsemale pangale maha kui kasumlik.
Lady Sula - kes tegelikult pole ei leedi ega ka Sula - võetakse parlamenti (nagu mitmesaja liikmega lordide koda, kohad on jõukate suguvõsade esindajatele) ja määratakse kõige igavamasse, rahanduskomisjoni. Kus ta puhtast igavusest käsib pankadel kaardid lauale panna ja selgub, et väga paljude oletatav varandus koosneb peamiselt katteta võlakirjadest. Ülejäänud neli tähtsamat rassi otsustavad igatahes inimestelt tõsiselt aru pärida, kuidas nii sai juhtuda.
Teine õpetlik asi on meeldetuletus kiirenduse mõjust inimorganismile. Umbes nii ma seda mäletasingi: 2g on talutav päevades, 3g tundides, 6g sekundites, kusjuures silmanägemine, otsustamis- ja tegutsemisvõime hakkavad juba kaduma. Hetkeks võib näiteks avarii korral üle elada ka kümnetesse g-desse ulatuva aeglustuse, aga siis on muud mured juba suuremad...
Miks ma seda kiirenduse asja üldse mainisin - esiteks võiks ju arvata, et kui kosmoselennud (koos oma kiirenduste-aeglustustega) on igapäevane asi, siis oleks ehk mõistlik olnud inimorganismi natuke geneetiliselt tugevdada. Ja teiseks, miks oletada, et kui mõni rass on tugevama ja mõni nõrgema kehaehitusega, siis kiirendust taluvad kõik ühtviisi. On seal ju ka need karvased, kes eelistavad toorest liha ja kui üks õhtusöögilauas teise pauguga vastu seina viskab, siis on tegemist kerge flirdiga...
Ah, noh, kellele meeldivad suuremate ja väiksemate relvakonfliktide kirjeldused, leiab ka neid piisavalt.
Teksti loeti inglise keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:
Must Kass

Tegelikult on see isegi loetav. Eriti haiglas, vanglas või ühistranspordis. Jõudnud veidi üle poole, tuli mulle meelde, et ma ei viibi ju üheski neist kinnipidamiskohtadest ja seega ei pea lõpuni lugema.   Galaktika on suur ja lai ning kusagil on just nagu veel mõned. Galaktikas on palju erinevaid rasse, enamasti humanoidseid (välja arvatud need, kes ei ole). Tähendab, mõnedel on kõrvade all atrofeerunud lõpused, mõnedel lai, ilma ninata kalanägu jne. Ulmeline idee on selles, et mõistuslike olendite teadvused koosnevad mingitest tükikestest, umbes nagu legoklotsidest. Pärast surma lagunevad teadvused miskisse infovälja laiali ja legoklotsid lägevad ükshaaval taaskasutusse. Aga vahel jäävad tükid kokku ja satuvad niisugusel kujul uude teadvusse. Sel juhul teavad humanoidid asju, mida nad pole kunagi õppinud või kuulnud või lugenud. Üks peategelastest on inimene, tema teab palju ajamõõtjatest, veel rohkem putukatest, eriti putukate suguelust. Nii et väga paljud asjad assotseeruvad tema jaoks just sellega.   Siis on miskid tüübid, kes otsivad ja püüavad selliseid kaasasündinud teadmisega humanoide. Sest mingid veel vingemad tüübid ostavad neid kokku ja pumpavad vastavate seadmetega teadvuse tühjaks, lootes, et keegi teab midagi mingist helist ja selle tekitamiseks vajalikust instrumendist. Mõnede arvates on tegemist tervet galaktikat hävitava relvaga, mõnede arvates umbes nagu kevadkülviga vms.    
 
Kui oleks just nagu isegi mingi sisuga kosmoseooper, siis miks see mulle ei meeldinud? Arusaamatute sõnadega kirjeldatakse arusaadavaid asju, st teiste rasside aja- pikkuse- ja rahaühikuid; puudub igasugune võimalus neile mingit võrreldavat väärtust leida. Arusaadavate sõnadega kirjeldatakse arusaamatuid asju: teadmata konstruktsiooniga kosmosesõiduki tööpõhimõtteid ja remontimist; teadvusest eelmiste elude mälestuste otsimist jms. Sugugi harvad pole ka arusaamatute asjade kirjeldamised arusaamatute sõnadega. Tagatipuks on maalasest putukamäletajal kaasas juhm sõber ja koos veavad nad kõikjal kaasas purki marineeritud kurkidega. Üldse ei ole naljakas, aga eriti juhmid arvustajad on leidnud selles paralleeli Hitchhikeri rätikuga.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Laundry sarjas toimub see samal ajal kui The Nightmare Stacks - kus mainiti, et Bob Howard on Jaapanis. Tema Jaapanis-käiku siin kirjeldataksegi. Üleloomulikuks põhivaenlaseks osutub Hello Kitty. Ärge naerge midagi - inimeste emotsioonidest toituvad müstilis-maagilised entiteedid ei pea ju kõik ainult hirmu ja õudust õgima. Mõni eelistab mudilastest suurtes kogustes nõrguvat kawaiid.
 
Iseenesest ju hea mõte, leidub ka häid detaile ja ütlemisi. Strossi puhul tundub see aga siiski pigem lati alt läbi jooksmisena.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Igav on see lugu, mis parata.
Aga alustame positiivsest. Kiusatus Veskimehe romaanidele mingi vähe inimlikum/emotsionaalsem vint sappa keerata on igati mõistetav. Kellel seda ei tekiks! Hea, et ära sai tehtud. Kompositsioon on paigas, kuigi "rääkivate peade" piiratud võimaluste juures olekski raske sellega väga mööda panna. Kultuuride konflikt on asi, millest annab kirjutada küll. Rohkem head nagu polegi öelda.
Kolme turisti karakterid on paberõhukesed, pärineksidki nagu mingist lõika-ja-kleebi vihikust. Ning nende intervjueeritavad tunduvad olevat miski väsimatu ja üliandeka kärgpere liikmed. Kes teevad lapsi ja kauneid kunste. Kuidas elu planeedil tegelikult käib, jääb arusaamatuks.
Saatesõnas on öeldud, et lugu oli algselt pikem, aga hulk peatükke sai välja visatud. Nüüd siis ei teagi. Võibolla oleks need peatükid lisanud elu ja värvi - aga kui need olid kirjutatud niisama igavalt, samasuure distantsiga autori ja kirjeldatava vahel, siis tuleb nende puudumine muidugi kasuks.
Autor on kogenud, tal on oma väljakujunenud stiil jne. Aga mul on tunne, et mõni konkreetsem, ehk isegi vastuoluline detail loenguepisoodide vahel oleks loo elusamaks teinud. Näiteks kui daam oleks oma tantsukingi veel uinudeski käes hoidnud...
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Selle raamatu on lesbikirjanik välja andnud V. E. Schwabi nime all ehk siis oma mõlema eesnime esitähti kasutades.
Hale tondilugu orvuks jäänud tummast tüdrukust. Sihtgrupiks vist varateismelised tütarlapsed, aga silmatorkamatu isegi selles alamžanris. Lugemiskõlbmatu ila, jõudsin ma umbes veerandi kohal otsusele.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Hoiatus: selle romaani lugemine võib mõne nõrgema närvikavaga lugeja veeganiks muuta.
 
Kui keegi võtab kõrvuti ette ainult selle romaani ja siis mõne varasema Laundry sarja teose, The Atrocity Archives vms, siis ei tuleks ta ise ilmselt selle pealegi, et need võiksid kuuluda samasse sarja. Ei mingit Bob Howardit, ei mingit Laundryt, Või, noh, The Fuller Memorandumist võib ju paar vihjet tulevasele juba leida. Äratundmise teeb keerulisemaks seegi, et sarja esimeste raamatute puhul on Stross kasutanud erinevate (krimi)autorite stiile. Siiski, kui sarja kogu vahepealne osa on lugemata, võib ometi aimata, et see, mille vastu Bob ja Laundry (Briti vastuluure okultsete ohtudega tegelev osakond) võitlesid, on paraku teoks saanud.
 
Niisiis, sarja 11. osa on otsene järg eelmisele osale Dead Lies Dreaming ning koos kavandatava kolmanda raamatuga peaksid need moodustama alamsarja Tales of the New Management. Nagu tavaliselt, peavad head tegelased võitlema mingi pahatahtliku kultusega. Antud juhul tahavad pahad võimule kutsuda Tumma Poeedi, Püha Ppilimteci. Kas Lovecraft seda nime kasutas, ma ei tea, atsteekidel oli sellenimeline muusika ja poeesia jumal ning seda nime kasutav Mehhiko räppar pole keskmisest räpparist oluliselt ebameeldivam - mitte et räpil oleks kokkupuutepunkte muusika või poeesiaga... Kõigepealt tuleb aga tagasi tuua Ppilimteci kiriku piiskop, kes eelmises osas läks jumala elustamiseks vajalikku manuskripti otsima, aga manuskript pistis ta nahka. Piiskopi tagasitoomiseks vajaliku hulga mana saaks aga nelja paravõimetega lapse ohverdamisest.
 
Briti peaministrina on Nyarlathotep kehtestanud surmanuhtluse, mida rakendatakse agarasti, aga tundub, et Ppilimteci austajate kombed on veel verisemad. Kui näiteks katoliiklased jagavad oma missadel ainult Kristuse ihu sümboliseerivaid küpsiseid, siis Tumma Poeedi missa jaoks vormitakse kõigepealt värskest inimhakklihast inimkujuline asjandus, puhutakse sellele eluvaim sisse ja hakatakse siis sellest missal osalejatele viilakaid lõikama. Mispeale hakkavadki sakramendist osa saanutel rahulolust silmad siniselt hiilgama. (Ma ju hoiatasin, eksole.)
 
Paralleelselt toimub mitmeid intriige, muuhulgas ka suure toidupoe lihatöötlusosakonnas, aga kõige lahedam liin on seotud nelja ohverdamiseks kavandatud lapse ja nende lapsehoidjaga. Laste vanemad on oma vägevate oskuste poolest kuulsad politseitöötajad: isa muundab enda läheduses gravitatsioonivälja, ema leviteerib ja pillub välkusid. Lapsed on vanuses umbes 5 kuni 11 ja nende võimed ei jää vanemate omadest oluliselt maha. Kui laste vanemad tööasjus nädalaks ära peavad sõitma, sokutavad Tumma Poeedi jüngrid rahahädas kolmanda leveli nõia Mary lapsehoidjaks. Lõppeesmärgist pole Maryl aimu, talle ütlevad pahad ainult, et võtad lapsed, sõidad nendega nädal aega ringi, siis tood tagasi. Aga selles vanuses lapsed kipuvad väga kergesti omavahel tülli minema, puhtast igavusest oma võimeid rakendama jne. Mary on nendega hädas ja hullema vältimiseks lubab neil hamburgereid süüa ning õpetab eluks vajalikke oskusi: praktilist poevargust, autode ärandamist jms. Nagu ehtne Mary Poppins, eksole.
 
Vaimustav sõnastus, kiire ja haarav tegevus, usutavad tegelaskujud - mida enamat siis tahta olekski.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

MurderBot on kahtlemata originaalne tegelane ja oma isikupärase väljenduslaadiga ning pakub meeldivat lugemist. Ja kui peaks tekkima küsimus, milline võiks olla roboti huumorimeel - Asimov vist kusagil arutles selle üle - siis mumeelest sobiks MBot päris hästi selle näiteks.
 
Kui eelmistes osades toodi esile MBoti üha uusi võimeid, siis antud juhul nõustub ta piirangutega, ei häki enam igale poole sisse ja seetõttu on tal ka raskem oma ülesannet lahendada. Aga polekski ju loogiline olnud teda kõikvõimsaks arendada.
 
Mul on miski isiklik - või ühe kirjastuse poolt kultiveeritud - kiiks tädi Agaate loomingu suhtes. Ning kui lugu algab sellest, et orbitaaljaama (õigem oleks vist orbitaallinnaks nimetada) kaubanduskeskuse nurgast leitakse laip, sellele järgneb tüütu nokitsemine motiivide, alibite, tegeliku mõrvapaiga ja muu sellisega, siis meenutab see pisut nagu liiga palju agathachristie ammuaegunud meetodit. Ausalt, krimikirjanduse ajaloole mõeldes meeldib mulle näiteks Chandleri hardboiled stiil oluliselt rohkem, labidaga lapiti pasunasse (tõsi, ka see ei jää tulemata) on tädi Agaatega võrreldes helgelt elutruu. Liiatigi on antud juhul kuriteo paljastamise ajendiks lame abstraktne humanism, mitte midagi algupärasemat.
 
Ma arvan, et loen ka järgmist MBoti lugu, kui see kunagi ilmub. Aga kui autor sama teed edasi läheb, siis nii palju punkte enam ei anna.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Suhted militaarulmega pole mul just kõige soojemad. Ja miskite tehnopõnevikega pole lugu palju parem. Kui autor on mingeid olematuid imevidinaid välja mõelnud, siis on nende tööpõhimõttest olulisem ikkagi see, kuidas need inimest (inimkonda) mõjutavad. Antud juhul on sellega peaaegu hästi. Autor on mängu toonud mehaanilised tehismõistused ehk siis pakub, et analoogne on parem kui digitaalne. See mehaaniline arvuti on oma esimestes versioonides tillukeste kolbide, klappide jms täidetud, umbes meetrise läbimõõduga kera, mis tarbib väiksema tuumajaama jagu energiat. Võib siis aga lahendada keerukaid strateegilisi ülesandeid, arendada arukat vestlust ja samal ajal juhtida ka nelja bioprinterit - nendega tekitatakse inimestele varuosi või ka terveid androide. Mingi pauk on ka käinud, inimesi on vähevõitu ja neilegi ei jätku tööd. Teine, mitte nii originaalne idee on, et kui politsei ei suuda mingis piirkonnas korda hoida, siis tuleb see töö üle anda maffiale - nemad juba oskavad piitsa, aga ka präänikut tõhusalt kasutada. Antud juhul on selleks piirkonnaks üks New Yorgi sildadest oma lähiümbrusega ja aastaks 2055.
 
Sisust: endine sõdur ja nüüd politseinik Alice Yu (tema nime kannab terve triloogia - või enamgi) läheb päästma oma paarimeest, kelle maffia just nagu ära röövis, ning punkariharjaga nooruk Red loodab kirja linna teise otsa toimetamisega teenida viis dollarit. Ohtlike olukordade rägastikus satuvad nad kokku ja on sunnitud koos tegutsema. Tagaplaanil teevad pahad muidugi oma kurjasid plaane. Paraku pole asjad päris korras gradatsiooniga ja autorile näib väga meeldivat dramaatiliste olukordade kirjeldamine. No et kui üsna alguses kukub Red jälitajate eest põgenedes jääauku, on paar minutit jää all saastunud vees lõksus, kuni saab kinni kaldale viivast pikast libedaks jäätunud raudredelist, mida mööda krabinal üles ronib - no kui seda on kirjeldatud oma kolm lehekülge, siis ma jätan need leheküljed rahulikult vahele. On ju selge, et üks peategelastest ei saa kohe raamatu alguses surma. Ning nii ka edaspidi - ma ei hakka süvenema sellesse, millise sillatrossi küljes parajasti riputakse vms. Sedapuhku on meesautoril naistegelase kirjeldamine paremini õnnestunud. Või, noh, juba mitmendat aastat lahingujärgses stressis ja ennast kaaslaste hukkumises süüdistava Alice puhul pole erilisi meeleliigutusi oodatagi, aga Red kipub olema kuidagi nagu mitmekülgne - et mitte öelda bipolaarne.
 
Niisiis, hulk lehekülgi on täidetud rauakolina ja "põnevust" loovate süžeekäänakutega, kuid mitte miski ei meelita mind järgmisi osasid lugema. Alice sõjamälestused ei tee tervikut oluliselt paremaks - kui Marsi kolooniad hakkasid liiga iseseisvaks muutuma, osales ta rahustusoperatsioonis, mille tagajärjel kõik sealsed kolonistid jäid kohe nii rahulikuks, et enam üldse ei liigutanud. Küll aga toob see liin kaasa pool punkti, mis tõstab hinde miinusega kolmele. Kosmoselaevade kummaliste nimede poolest paistis silma Banks, de Bodardi laevanimed on meeldivalt müstilised - ja Keeni laevanimed on samuti tasemel. Suur aatompomme ja muud kandev emalaev Fuck You Looking At? ning dessantkaatrid It's Been A Long Week, Why Can't We Just Get Along? ja Sorry For The Mess.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Ma olen üsna kindel, et ulatuslikku sarja alustades on autoril parimal juhul vaid ähmane ettekujutus, kuhu ja kuidas ta lõpuks välja jõuab. Eriti kui esimese ja viimase osa kirjutamise vahele jääb 20 aastat. Olgu siis kohe öeldud, et The Merchant Princesi puhul meeldis mulle teelolek rohkem kui lõppjaam, kuhu viimaks jõutakse. Ammuste esimeste osade puhul meeldis mulle see, et kaamera oli peategelase lähedal, maailm (või kolm) alles vajas avastamist ja lugeja sai seda teha koos kangelannaga. Põneva sündmustiku taustal analüüsiti erinevate ühiskondlike formatsioonide toimimist ja vihjati sellelegi, et ajastust ja klimaatilistest (vms) tingimustest hoolimata on inimloomus ikka sarnane, lihtsalt vahendid oma ahnuse rahuldamiseks ja teistele käki keeramiseks võivad olla erinevad. Ning veel oli alguses oluline, et paralleelmaailmade vahel liikumine oli raske ja kurnav, seejuures kättesaadav vaid vähestele. No hea küll, esimese tsükli lõpus pääses USA strateegiline lennuvägi "teisele poole" pommirünnakut tegema.
Muidugi pole Stross selles süüdi, et Baxter vahepeal mitte eriti andeka Long Earthi sarja kirjutas, kus samuti lõputult paralleelmaailmu, mille vahel liikumiseks oli vaja umbes nagu kartulit ja kirjaklambrit. Aga paratamatult tuleb see võrdlus meelde, sest lõpuks hüppavad ka selle raamatu tegelased muretult mitu korda järjest ning ühest maailmast teise tõstetakse tuumarakettidega allveelaevu ja lausa kosmoselaev. Majandusmudelite vaatlemise asemel on Stross aga võtnud sihikule USA paranoilised jälitussüsteemid. Loomulikult on kirjeldatud maailm(ad) iga romaaniga avaramaks muutunud, see omakorda on tinginud järjest uute tegelaste sissetoomise. Päris sümpaatne on seejuures, et alguse noorepoolsetest aktiivsetest ja agaratest kangelannadest on aastakümnete jooksul saanud eakad ja väärikad tippametnikud. Aga kui autor tahab nüüd lõpuks otsad kõiki olulisi tegelasi mainides kokku tõmmata, siis killustab see romaani väga väikesteks peatükkideks. Mis paraku ütlevad nende tegelaste kohta küll kus ta on, aga mitte seda kes ta (inimesena) on. No ja siis need tüütud seletused universumi tausta kohta, Eelkäijate võitlus tarumõistusega robotitega jne. Mitte kellelgi sarja tegelastest pole võimalik seda teada, seega on minu meelest tegemist tarbetu materjaliga. Aga ju siis tahtis autor tekitada positiivse moraali, et hädaolukorras suudavad omavahel vaenulikud riigid ja ajaliinid siiski ehk koostööd teha. Seiklusi jätkub, Strossi tugevad küljed tulevad ikka ja jälle esile, ometi kipub hinne kolmelähedase miinusega nelja kanti. Just arvestades, et tegemist on sarja lõpuga. Samas on raamatus nii palju huvitavaid tegelasi ja lahtisi otsi, et kui tegemist oleks, ütleme, triloogia esimese osaga ja tarbetu kraam oleks välja visatud, paneksin kõhklemata viie.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Algul ajas mind selle raamatu puhul segadusse toimumisaeg. Sest kui, nagu eelarvustaja esile tõi, on nii hoolikalt välja joonistatud argine taust, siis omab tähtsust ka see, millal just selline argireaalsus valitses. Selleks, et teise linna helistada, tuleb minna postkontorisse ja tellida kaugekõne. Rongid ja nendega seotud tunduvad samuti kuuluvat kuhugi sügavale nõuka aega. Lisaks muule kannab väikelinna peatänav endiselt kahe jobu nime, kelle järgi nimetati nliidus mitte ainult tänavaid, vaid ka kõike muud kuni värvipliiatsiteni välja. Siiski, peaaegu kõikvõimsa tegelase sõiduvahendiks on inomarka ja edukate vanemate lapsed uhkustavad suurtes linnades juba mobiiltelefonidega. Nii et umbes nõnda võisid asjad kusagi Ukraina ääremaal kirjutamise ajal olla küll.
 
Õppimine kujundab inimest. Vana tõde, aga ma pole vähemalt ulmes varem kohanud teost, kus seda oleks nii piltlikult kujutatud. No et kui kolmanda semestri tudengitel on ikka dekonstruktiivne faas... Veidi sarnasena meenus Lev Grossmani "The Magicians", aga selgus, et Grossman oligi kirjutades "Vita Nostra" eeskujuks võtnud.
 
Kuidagi aga ei kannata tõsise ulmekirjandusega võrdlust välja ilmselt kommertskaalutlustel arutult pikaks venitatud lasteraamat, milles ju ka nagu oleks õppimisest juttu. Ometi piirdub õppeprotsessi kirjeldus paari äpardusega võlukunsti praktikumides, ülejäänud ajal lennatakse luudadega ringi ja lahendatakse suht suvalisi, omandatud teadmistega üldse mitte sünkroonis queste.
 
Ülikoolis toimuvast on eelmine arvustaja juba kirjutanud: juuakse tublisti viina, elatakse kokku, minnakse lahku - just nii, nagu normaalsed tudengid seda alati on teinud. Aga õppeülesanded on üsna keerulised. Õppida mõne päevaga pähe mitu lehekülge seosetuid tähekombinatsioone. Kuulata kassetilt valget müra ja leida sealt meloodia. Vaadata täiesti mustade lehtedega albumit ja leida tähtkujud... Ehk just seepärast raamat mulle nii väga meeldiski, et tekitas nostalgilist äratundmist. Sest kui näiteks kompleksmuutuja funktsioonide teooria pimeduses hakkasid mõned tähed lõpuks helendama, siis paraku matemaatilise füüsika võrrandid minu jaoks suuremas osas valgeks müraks jäidki.
 
Hea küll, lõpp ehk õpingute kaugem eesmärk - lisaks eneses kurat-teab-milleks vajalike oskuste ja võimete avastamise - jääb lahtiseks. Aga teavad ka vaid vähesed ülikooli astujatest, mida nad peale lõpetamist või veel mõne aasta pärast end tegemast leiavad. Mumeelest kuulub "Metamorfoosi" sarja veel kaks raamatut, aga seni on need vist ainult ukraina keeles.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Hoiatav märge alamžanri LitRPG kohta oli küll nähtavas kohas, aga ma mõtlesin, et kui kehv see siis ikka saab olla - Mahhanenko, kes iirc selle nimetuse üldse kasutusele võttis, ju oma Šamaani teekonnas nagu teadis, mida teeb, ja mõni noorem ka. Teisalt on muidugi ebaõiglane lükata selle alamžanri alla normaalne cp nagu "Ready Player One", mis siis, et seal on mängudest juttu.
Isegi sama maailmas ja sama tegevust kujutades on kirjandusel ja mängul kohati erinevad reeglid. No näiteks zerg rush - kui see mängus kätte jõuab, peaks mängijal olema juba piisavalt kogemusi, relvi jms, et olukord enda kasuks pöörata. Kui mitte esimesel, siis teisel või kolmandal või... katsel. Kirjanduses on zerg rushi tulemuseks kogunenud vahendite täielik häving, sattumine tagasi nö esimesele ruudule.
Olgu öeldud, et see oli õigesti tehtud - tagasilöök tuli siis, kui kõik tundus hästi minevat. Plussiks oli ka naise valimine peategelaseks, mees juhi rollis oleks olnud tavaline action hero. Paraku ei saanud meesautor psühholoogiliselt usutava naistegelase loomisega hakkama, aga noh, vähemalt püüdis. Aga sellega on positiivsed asjad ka ammendatud.
Tegevuskoht on umbes nagu külmema kliimaga Fallout: väljas külm ja paha, punkris soe ja kokad teevad eimillestki süüa. Nii et Snow on pealkirjas õigustatud, Punk aga mitte: on küll üks punkariharjada tegelane, alguses paha-paha, aga kasvab ümber ja laseb end humanistlikel kaalutlustel õhku. Laiemalt võttes pole tegevuskoha ja reaalsuse seos päris selge: just nagu oleks tegemist olnud virtuaalse lõbustuspargiga, siis jooksis midagi kokku ja avatarid jäid virtuaalsusse kinni. Mõned mäletavad, et kunagi oli ka teistsugune maailm, aga suurem osa seda ei usu. Aga kui sari on kavandatud 12(!)-osaliseks, siis ehk ei saagi kohe alguses kõike välja rääkida.
Kirjanduses tegelased reeglina arenevad, omandavad uusi oskusi ja tarkusi, kõige juhmimad neist leiavad ehk vähemalt suurema nuia. Mängudes on areng statside kaudu selgeminigi väljendatud. Mõnes mängus on areng kiirem, mõnes aeglasem, tõepoolest on ka selliseid, kus tuleb arutul hulgal rotte rappida, enne kui tekib lootus marutõbisest rebasest jagu saada ja arusaadavalt on sealt musta lohe tapmiseni veel väga pikk maa (Morrowind?). Lugeda kogu seda teekonda keegi ei viitsiks - kuigi, Vladimir Vassiljevi ümberjutustus X-COMist on kahe keskmise kolmandiku ulatuses peaaegu niisama igav kui mäng ise selles faasis. Ausa, kuid nüri statside kogumise asemel on enamasti võimalik kasutada cheate (kuldsel windowsieelsel ajal suutsin ma neid ka ise välja mõelda) ja siis on juba igaühe südametunnistuse asi, kui kõvasti ta oma statse muudab. Antud juhul oli mumeelest siiski liialdus ajada leadership cheatiga 105 pointsi peale 100-st võimalikust.
Pahatihti jäävad selles alamžanris inimsuhted statside varju. Ja kui peategelase lähemaid sõpru püütakse kujutada inimestena, mitte statistiliste elementidena, tekib jälle see jama, et kui punkri ülejäänud elanikud on tööle rakendatud, tolknevad need sõbrad niisama ringi. Nad on lihtsalt sõbrad või armukesed vms, mitte ühe või teise ala spetsid ehk siis vähemalt käsuliini järgmine aste. (Hea küll, antud juhul oli armuke ka vilunud sõdur.) Ja: statsid puudutavad ainult peategelast. Kuigi need peaksid olema igaühel erinevad. Muidugi esineb nö massiga löömist ka (militaar)kirjanduses, kuulsas Kolmevalitsuses vist väiksemaid kui 40000 mehest koosnevaid üksusi üldse ei nimetatudki. Teisest küljest: võibolla tuginebki Troonide mängu populaarsus sellel, et autor on viitsinud isikupäradega vaeva näha ning loetlenud igas lahingus osalenuid ja ellujäänuid. Aga mängude poolel sai juba X-COMis selgeks, et teadlasele pole mõtet plasmapüstolit anda - kui baasi rünnatakse, saab ta pihta vaid oma jalale. Ehk siis: ei ole kirjanduses ega mängus - elust rääkimata - nii, et iga inimtööjõu ühik on võrdselt maksimaalsete oskustega kokana, insenerina, sõdurina jne.(Ja wtf tegi punkri nimekirjas alamhulk "lapsed"?)
Veel kord kõige segasema asja juurde. Kui tegemist oleks reaalses maailmas ootamatult aset leidnud katastroofiga, poleks keegi jõudnud eelnevalt valmis panna sadu punkreid, isemõtlevaid puurmasinaid, ühest kliimavööndist teise viivaid portaale jms. Seega jään arvamuse juurde, et tegemist on virtuaalsusega. Aga pole ma veel enne lugenud, et avatarid virtuaalsuses nahistades lapsi saaksid ja samas virtuaalsuses surma saanute hinged taaskasutusse läheksid. Et siis uus, aga mumeelest mitte just hea mõte.
Hinde panemisel sai otsustavaks küsimus: kas ma loeksin ka järgmist osa nimega Coil Punk? Ei, ilmselt mitte. Autor on kahtlemata asjatundja D&D alal, nendest käsiraamatuid kirjutanud, võikski pigem nendega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Iga asi saab kord otsa. Aga mul on miskipärast tunne, et endale sarjast parema mulje jätmiseks võiks selle viimase osa ehk lugemata jätta.
 
Esiteks, mumeelest on miinuseks, kui päevasündmused ulmeteosesse tungivad. Isegi siis, kui neid on üle võlli võimendatud. No et on LA-s viirus lahti, inimesi sureb miljonite kaupa ja need, kes veel elus, peavad maskiga käima. Mõjub aga viirus paljudele nii, et paneb tegelema enesemoonutamise ja eneseõgimisega. Isegi vaene Fuck Hollywood hammustab endal sõrme otsast, enne kui ära päästetakse.
 
Nagu sellest veel vähe oleks, ilmub välja Sandman Slimi poolvend, kes hakkab kogu seda viirusest lolliks läinud massi juhtima, eesmärgiga kogu LA maha põletada ja elanikud hävitada, eriti aga Sandmanile ots peale teha.
 
No ja siis läheb eelmises osas alanud enesehaletsus ja patukahetsus ikka läilamaks. Hea küll, neile, kes on kogu sarja vältel oodanud paljastust, et James Stark on tegelikult nohik, see võibolla meeldib. Neile, kes on temas näinud "koletist, kes tapab koletisi", ilmselt mitte. Hea küll, sarja lõpp peabki ehk dramaatilisem olema ja võibolla ka humanistlikke (?) väärtusi rõhutama, aga mumeelest on see haledalt välja kukkunud. Ega see viimane lehekülg kah eriti ei päästa.
 
Riivamisi on mainitud ka Dreameriteks nimetatud seltskonda, kellest on varem vist ainult ühes osas pikemalt juttu olnud. Nad on vast teenimatult põhjalikuma käsitluseta jäänud. Muidugi, mõtisklused teemal, kumb pool siis tähtsam on, kas viisainus jumal või Dreamerid, kes oma unenägudega universumit koos hoiavad, võiksid kogu sarja kosmoloogia segamini pöörata.
 
Kokkuvõttes on sari siiski pakkunud nii suure hulga nauditavaid lugemiselamusi, et üldmuljet ei suuda isegi see lõpp ära rikkuda.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

See on nüüd jälle sellest autori uuemast maailmast. Kus mässama hakanud (või liigseid küsimusi esitanud) ingleid taevast alla visatakse. Ja siis on juba vedamise asi, kas nad leiavad eest austava kohtlemise, pannakse nahka või satuvad mingitesse omavahelistesse intriigidesse.
Hästi kirjutatud, seda kahtlemata. Kas just vääriline Hugo nominent - no selleks peaks ka teadma, millega see võistleb. Inimtunded kõigi oma peensustega, väljaöeldult ja ütlematajäetult. Ja üle nende tunnete siis langenud inglite igatsus tagasi pääseda. Ma kujutan täitsa ette, kuidas mõni lihtsakoelisem autor oleks samast materjalist kokku pannud "põneva" ulmeloo - mängus on ju ikkagi portaalid, loitsud, fuuriad... Aga kui kaalul oleksid ühelt poolt põnevus ning teiselt poolt inimeste tunded ja motivatsioon, siis ma eelistaksin seda teist. Antud juhul on tundlemist siiski pisut palju saanud ja mahust hoolimata on mõned olulised punktid jäänud seletuseta.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Tõenäoliselt on tegemist raamatuga, milles sõna "Tallinn" esinemissagedus on kõige suurem. 
 
Aga alustame algusest. Inimkond on koloniseerinud juba suure hulga planeete, loonud nn Täheuniooni. Ühe koloniseeritud planeedi nimi on Aesti. Sellel on maakond nimega Saaremaa, kus asuvad Kaali mäed. Mägede vahel on kraater, kus kasvab tohutu puu, tüve läbimõõt on umbes pool kilomeetrit. Ja see puu Teab Kõike. Jagades teadmisi ka neile, kes on saanud tema sõbraks. Aesti kosmosesadamast pääseb puu juurde Kunda ja Sindi kaudu dirižaabliga, aga viimane ots Pulli asulasse tuleks rongiga sõita. Aestil, selgus, loodusvarasid praktiliselt polnud, ja planeedi magnetväljaga oli ka midagi valesti, nii et võeti ette veel mõned planeedid. Kõige soodsam neist sai nimeks Tallinn. Selle ümber kujunes aga Tallinna Vabariik. (Täpitähed on autorile raskusi valmistanud, nii on korra mainitud planeeti Ravala. Ja tallinlastel on merevagi.) 
 
Tallinna Vabariigi ja Täheuniooni suhted on läinud väga teravaks, eks ikka ressurssiderohkete planeetide omandisuhete pärast. Tallinlased on viimastel aegadel olnud sõjas väga edukad. Eelkõige seepärast, et suure puu sõbrad - watcherid - teavad tänu puule juba ette unioonlaste lahinguplaane ja kohandavad sellest lähtudes oma plaane. Loo peategelasteks on mõned uniooni sõjaväelased, kes enda meelest läksid ülekaalukate jõududega tallinlaste liikumisvõimetuks tehtud kosmilist sõjalaeva rüüstama ja purustama, satuvad aga varitsusele ja peavad oma naha päästmiseks vaenlase tagalasse põgenema. Uniooni sõdurite jaoks on kõik tallinlaste raketid Tallinnad, kõik nende sõdurid Tallinnad jne. Nii see sõna siis kordub ja kordubki. 
 
Mõne raamatu puhul saab mõttes nö mängulaua ümber pöörata. Rõõmustada peategelaste äparduste üle ja tunda kaasa nende ohvritele. Antud juhul siiski ei saa, sest kogu tallinlaste tehnika kuulub tobeda aurupungi valdkonda. Nende raketid liiguvad aurumasinate, vedrude, hoorataste ja pendlite jõul, aurumasinad hoiavad käigus lahinguroboteid ja jalaväelaste turviseid. Ning kuidagi õnnestub tallinlastel sama masti tehnikaga kahjustada uniooni elektroonilisi sidevahendeid. Mina küll ei tea, kuidas saaks üleskeeratava äratuskellaga naabrite raadio nii välja lülitada, et see enam kunagi käima ei läheks. Aga autor on diplomeeritud insener, oma karjääri tipus oli ta kosmoseluure kolonelleitnant, selge see, et tema teab sellistest asjadest rohkem... 
 
Niisiis, üllatavad kohanimed, tehniliste kultuuride kokkupõrge, natuke müstikat kõiketeadva puu ümber. Aga peamine osa romaanist kuulub military SF alla. Ja kõik selle valdkonna tundjad teavad, et kui vastamisi satuvad päästepaat seitsme heaga ja lennukiemalaev tuhande raskelt relvastatud pahaga, siis kumb neist kahest alusest paari tunni ägeda kolina järel veel pinnal püsib. Ilmselt on olemas ka järjed, aga mõte nende otsimisest jääb minust küll väga kaugele.  
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Euroopast vaadatuna ehk järjekordne lugu sellest, kuidas revolutsiooni kunagised liidrid pärast revolutsiooni ebasoosingusse satuvad. Vietnami ajaloo taustal kindlasti palju tähendusrikkam.
Tulevad tugevad naabrid ja vallutavad oma (kosmose)impeeriumile tüki juurde. Neil on tõhusam tehnoloogia ja suuremad ambitsioonid kui kohalikel, kes nagu ainult seda tahavadki, et neid rahule jäetaks. Võõrad panevad oma (pisi)robotid inimeste käitumist juhtima, normeerivad kohaliku keele jne. On üks andekas naine, kes suudab ka vanglas palju ära teha. Ta kirjutab luuletusi, mis aitavad rahval iseseisvusvaimu säilitada - aga kirjutab neid normeeritud keeles. Ta õpib roboteid mõtte jõul juhtima, et vangla uksed avaneksid.
Naabrid, kes enda meelest tulid ju vaid progressi tooma, kehitavad õlgu ja tõmbavad minema - kui te meie tehnoloogiat ei taha, siis vaadake ise, kuidas hakkama saate. Hakkavadki tüübid jälle vana moodi elama ja vana moodi rääkima. Raskete aegade liidri saadavad aga maapakku - pole meil vaja sinu oskust roboteid juhtida, pole meil vaja sinu rikutud keeles luuletusi.
Muidugi on lugu palju keerulisem ja hinne näitab jälle vaid minu enda piiratust, no ei tunne ma idamaist luulet ega oska seda nautida.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Natuke segaseks jäi mulle see olukord, mis kolm sõbrannat (?) kriitilisi valikuid tegema pani. Võimalik muidugi, et antud vihjetest täiesti piisaks igale vietnamlasele mõistmiseks, milline Hiina-Vietnami konflikt siin allegooriliselt uuesti läbi on mängitud.
Sisuks siis võimalikud valikud äsja vallutatud või totalitaarseks muutunud maal. Üks asub korraldama vastupanuliikumist. Teine ei hooli maa kui terviku käekäigust, küll aga püüab iga hinna eest sõpra päästa. Ja kolmanda eesmärgiks on säilitada teatav organisatsioon legaalsena, selleks kas või sõpru kahides, et need sõbrad saaksid tulevikus organisatsiooni kattevarjus tegutseda.
Niisiis, mitte "jah" või "ei", mitte must või valge, nagu lääne pool harjutud, vaid radasid on ikka vähemalt kolm, igal neist veel isiklikust motivatsioonist tingitud hargnemisvõimalused.
Kahtlemata väga hea lugu, aga ma saan hinnata ju ainult oma subjektiivsest sesiukohast ja kui mulle jäi mõni asi segaseks...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Ega Amazonis või mujal tasuta jagatavast kraamist pole palju loota. Midagi veidrat võib siiski vahel ette sattuda. Mis on nii jabur, et peaaegu nagu hea juba.
Tim Lovecraft on pealtnäha siuke tüüpiline prillidega nohik, töötab kindlustusfirmas. Sellises, kus saab end kindlustada üleloomulike jõudude sekkumisest tekkinud kahjude vastu. Aga üleloomulikku on linnas... üleloomulikult palju. Tim ise on suht normaalne, aga ema on tal selgeltnägija, isa poltergeistide likvideerija ning vanem vend vampiir. Ja kui Tim pärast kümmet aastat kontoritööd pääseb välitööde rühma ehk siis hindama, kas hüvitis tuleb välja maksta või tegi kindlustuse võtja ise mõne saatusliku vea, siis saab tema otseseks ülemuseks deemon, kolleegide seas on libahunt, vampiir, sukkubus jne.
Ise seda veel aimamata satub Tim juba oma esimese juhtumi uurimisel suure vandenõu jälile: millegipärast on hulk mõjukaid linnakodanikke otsustanud igavesest vangistusest välja päästa kurja deemonkuninga Beliali. Tim ise osutub ülimalt uudishimulikuks tüübiks: ütleme, kui kusagil augu juures on silt 'ära roni, tapab', siis sinna auku ta tingimata ronibki. Ja kui giljotiinitera on juba langemas vms, ilmub mõni sõbralikult meelestatud tüüp, kes ta viimasel hetkel ära päästab. Põhiliini on autor 'rikastanud' enda meelest naljakate kõrvalepõigete ja meenutustega, See on kaasa toonud ainult ühe loogikavea, aga üldise jaburuse taustal see ei häiri.
Teksti tasuta jagamise tagamõte oli muidugi, et lugeja järjed juba raha eest hangiks. Sellist kavatsust mul küll ei tekkinud, aga see lugu täitis oma ülesande, aitas mul sisustada paar tühja haiglapäeva. Nii et rahuldava hinde võib ära panna.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Sel Nebulale nomineeritud lühijutul on lõpus päris kena konks. Kui pealkirja viimasele sõnale tähelepanu ei pööra, siis võib asi muidugi triviaalsena tunduda. Sest jutt on esitatud matemaatikaülesandena.
Võetakse episoode tüdruku / noore naise elust, kvantifitseeritakse mõned olulised parameetrid ja esitatakse küsimus lähima (?) portaali kohta. Mulle küll meeldis.
 
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Ajakirja Looming ostan ma keskmiselt kord aastas. Selline pisteline kontroll võimaldab veenduda, et väga tõenäoliselt pole ma ka vahepealsel ajal millestki olulisest ilma jäänud. Nii ka seekord.
Konkreetse jutu puhul osutab juba avalause oma üsna tarbetu sõnakordusega, et stiilieeskujuks on valitud Saalomon Vesipruul. (Mida ei maksa siiski võtta satiirilise üldistusena kogu kohaliku ulme kohta.)
Esimene lugemiskatse lõppes tukkumajäämisega, ilmselt siis, kui olin aru saanud, et loogikat või pinget pole mõtet sellest loost oodata.
Hinne sai ehk liiga kõrge, aga paar korda ma lugedes ju siiski muigasin.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Mulle täitsa meeldib, kuidas iga järgmise loetud jutuga saab Xuya universumi kohta teada uue killukese sealsest tehnikast ja killukese eetikast. Antud juhul siis näiteks sellest, kuidas suhtutakse lesbikutesse. No et üldiselt kerge põlgusega, aga sotsiaalse alaväärtuslikkuse võivad korvata väljapaistvad oskused tehnika või kunsti vallas.
Veel saame teada, küllap siis teistes juttudes arvestamiseks, et mehhiklased kulutavad kõik asjad lõpuni, sest ei oska või viitsi uusi teha, hiinlased aga arendavad ja uuendavad jne.
Tehnika poolelt on seletatud mindshippide olemust: tulevasele laevaajule istutatakse juba looteeas implante ja värke ning samal ajal ehitatakse laev just sellele ajule sobivaks.
Loo dramaatika kulmineerub nurisünnitusega. Siiski, loodet kandnud mehhiklanna sotsiaalne staatus tõuseb nurjumisest hoolimata astme või paari võrra.
Siiski - tasub lugeda vaid siis, kui de Bodardi on ennegi loetud või on plaanis lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

See lugu kipub ehk natuke venima. Nii tulebki kiita Rauli, kes autori eesti keeles tutvustamiseks valis kolmest Xuya universumi lühiromaanist just "Tsitadelli" - ja lühematest lugudest oleks selle maailmaga tutvumiseks ilmselgelt väheks jäänud.
Ühtaegu huvitavamaks ja keerulisemaks teeb de Bodardi lugemise see, et iga tekst lisab taustale mingi killu. Antud juhul: kui mindshippidest tuleb põhjalikumalt juttu teistes lugudes, siis siin on inimaju juhtimas tervet satelliiti. Ja see aju võib väsida, võib soovi või vajaduse korral valetada, aga kui sellele restart teha, unustab mitukümmend eelnenud aastat.
Ent lisaks nö tehniliselt ulmelisele osale on Kagu-Aasiast vähem teadvale lugejale peaaegu niisama ulmelised tegelaste omavahelised suhted, nende eetilised ja moraalsed hoiakud. No näiteks: avaldab impeeriumis kõrgel ametikohal olev isik oma märgukirjas arvamust, et imperaator ei tegutse kõigis olukordades alati optimaalselt. Mitmenda ringini tuleb kõik tema sugulased sellise teguviisi eest tappa? üheksandani, muidugi.
Tegelikult, kui Xuya (ehk siis Hiina, ning selle väikese naabri Vieti) universumi lood huvi pakuvad, tasuks autori koduleheküljel tutvuda kogu selle kronoloogiaga koos vihjetega, milline lugu millisesse perioodi kuulub.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Mulle ka meeldis, kuigi ma (õnneks?) vihjeid Sherlock Holmesile ei märganud. Ju oli siis nii palju muud põnevat. Või võõrast. Oma viga muidugi, et ma Kagu-Aasiast nii vähe tean.
Üks pähetulnud mõttejupp. Kuna on raske kujutleda kujutletamatut, siis on ulmes kujutatud võõrrassid valdavalt kuidagi antropotsentristlikud. Hea küll, annab autor neile saba, soomused ja täiendava kätepaari, lisab ehk eksootikat üllatava (või siis mitte eriti) seksuaalkäitumisega, aga üldiselt on nad oma eetilistelt hoiakutelt ikka nagu inimesed. Enamgi - nagu autori kasvukeskkonna inimesed. No et väike vahe on isegi inglise ja ameerika autorite võõrlaste käitumises, rääkimata siis venemaa, lõuna-aafrika vms omadest. Aga de Bodardi kujutatud inimesed on oma moraali ja eetika poolest mulle võõramad ning seetõttu põnevamad kui samused saba ja soomustega tüübid.
Väike võrdlus teise hiljuti loetud raamatuga. Mõlemas on inimkonna valduses suur hulk tähesüsteeme ja kunagisest ürgkodust on järel vaid legendid. Hea küll, kosmoseeskaadri lipulaev ja budistlik klooster pole päris samad asjad, kuigi mõlemas on oma väljakujunenud käitumisreeglid ja hierarhiad. Aga kui ühe nimi on "Los Angelese pommitamine" ja teise nimi "Õitseng ilma soolata", siis tundub teine mulle kuidagi... salapärasemana, sisukamana. Lisaks, tähtedevahelist rändamist ussiaukude kaudu on (lääne) ulmes kasutatud n+1 korda. Kuidas toimivad de Bodardi süvakosmosed - just mitmuses! - jääb seletuseta, ja parem ongi. Inimsuhted on kirjanduse ainena huvitavamad kui füüsika. Isegi kui inimeseks lugeda ka väga noore lapsena kosmoselaevaga ühildatud olendit.
Peab tunnistama, et ma umbes iga veerandtunnise lugemise järel mõtisklesin teist samakaua, et mis see siis oli, mida ma lugesin.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Lugu hakkab peaaegu lause pealt samast kohast, kus eelmine osa lõppes, ja jääb samamoodi ka järge ootama: sõda käib ja otsad on lahti.
Mõni asi on naljakas. Kui kosmiline eskaader kihutab läbi ussiaukudega ühendatud tähesüsteemide kiirusega 0,2c, mis ühtlasi tähendab, et sihtkohas turvaliselt dokkimiseks peab olema aeglustus paar nädalat 2-3g, ja kohtub kusagil tähesüsteemis vaenuliku eskaadriga, siis lihtsalt ei ole võimalik mingeid keerulisi manöövreid teha. Hargnemisi, reservide mõne planeedi taha peitmisi jne, isegi vaenlase pihta rakettide laskmine on komplitseeritud, kui need just otse ees ei asu. Lugeja võib leppida lühikokkuvõttega: pahad kaotasid 49, head 17 laeva.
Siis on pika romaani kohustuslik armulugu. Vahepeal igatsetakse, siis vihatakse, siis ollakse koos ja siis viivad mingid pahandused ja arusaamatused jälle lahku. Just nagu see peabki olema: autor ei tohigi armunuid enne Suurt Finaali kokku lasta.
Miks siis nii palju tärne? Eksootika ja tuttavlik on parasjagu tasakaalus, mõned sõjaromaani kohustuslikud elemendid on korralikult kirja pandud, esineb isegi paar väikest üllatust. Nii et üsna pretensioonitu lugemisvara, mis juba mõne lehekülje järel toob hea une.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Eks see sinna Dred Empire's Falli sarja jälle kuulub. Lisaks lobedale meelelahutusele on ka paar õpetlikku momenti. Ilmselt inspireeris autorit USA panganduskriis, kui hulk lootusetuid laene ühendati paari kasumliku ettevõttega üheks finantsinstrumendiks ja müüdi lihtsameelsemale pangale maha kui kasumlik.
Lady Sula - kes tegelikult pole ei leedi ega ka Sula - võetakse parlamenti (nagu mitmesaja liikmega lordide koda, kohad on jõukate suguvõsade esindajatele) ja määratakse kõige igavamasse, rahanduskomisjoni. Kus ta puhtast igavusest käsib pankadel kaardid lauale panna ja selgub, et väga paljude oletatav varandus koosneb peamiselt katteta võlakirjadest. Ülejäänud neli tähtsamat rassi otsustavad igatahes inimestelt tõsiselt aru pärida, kuidas nii sai juhtuda.
Teine õpetlik asi on meeldetuletus kiirenduse mõjust inimorganismile. Umbes nii ma seda mäletasingi: 2g on talutav päevades, 3g tundides, 6g sekundites, kusjuures silmanägemine, otsustamis- ja tegutsemisvõime hakkavad juba kaduma. Hetkeks võib näiteks avarii korral üle elada ka kümnetesse g-desse ulatuva aeglustuse, aga siis on muud mured juba suuremad...
Miks ma seda kiirenduse asja üldse mainisin - esiteks võiks ju arvata, et kui kosmoselennud (koos oma kiirenduste-aeglustustega) on igapäevane asi, siis oleks ehk mõistlik olnud inimorganismi natuke geneetiliselt tugevdada. Ja teiseks, miks oletada, et kui mõni rass on tugevama ja mõni nõrgema kehaehitusega, siis kiirendust taluvad kõik ühtviisi. On seal ju ka need karvased, kes eelistavad toorest liha ja kui üks õhtusöögilauas teise pauguga vastu seina viskab, siis on tegemist kerge flirdiga...
Ah, noh, kellele meeldivad suuremate ja väiksemate relvakonfliktide kirjeldused, leiab ka neid piisavalt.
Teksti loeti inglise keeles
3.2021
Must Kass

Kõigepealt on see väga kaunilt kujundatud raamat. Ka külaliste tulekul võib selle häbenemata jätta nähtavasse kohta ja kui keegi peaks märkama, siis uhkusega öelda: selline ongi Eesti ulme. Sisusse süvenemata.
 

Suurema osa lugude ülesehitus on üsna sarnane ja meenutab aastakümnete eest telekas näidatud tšehhi multikate sarja maksikoer Fikist. Sarja osad algasid niiviisi: siinpool jõge elab jänes. Jänes hüppab sips ja sops. Aga teisel pool jõge elab maksikoer Fik. No ja edasi läheb lugu juba Fiki askeldustega. See ei ole nüüd hinnang, kirjutada võib ju nii ja naa, lihtsalt mind hakkab pikapeale häirima, kui selles teisele kaldale jõudmises erilist loogikat ei ole.

 
Cali Mobilia: ühest küljest võib mõista lugejaid, kes eelistanuks jutu jätkumist. Ilmselt lootusega, et antakse mingi seletus, kuidas paralleelmaailmas ja teises ajastus toimuvad sündmused siinpool merevee soojust mõjutavad. Siiski võib karta, et järgneksid arutlused teemal "mitu tuuserit on tuusar" ja ma ei usu, et see kedagi eriliselt huvitada võiks. Praegusel kujul jääb lõpus kõlama umbes nagu "armastus võidab kõik", banaalne, kuid ometi kordamist vääriv moraal.

 
Katkise torni linn: ma olen täiesti nõus, et "ebaloogilised" linnad, kus esineb lesbikuid, on märksa huvitavamad rangelt reglementeeritud elukeskkondadest. Tekkis vaid väike ja loodetavasti õigustamata kahtlus, kas tegemist pole mitte nö kohustusliku elemendiga. Ingliskeelses uudiskirjanduses näib olevat võimatu avaldada jutukogu, rääkimata romaanist, milles poleks vähemalt ühte samasoolist armastajapaari. Ah jah, loo seisukohast pole lõputu hulk kopeeritud linnu üldse oluline.

 

Tagasipöördumine...: see on "Pincher Martini" jäljenduse moodi lugu, mille teeb ebausutavaks igasuguse koolihariduseta meremehele omistatud kaunisõnaline kõnepruuk.


Ühtegi üleliigset: esimesel kaldal on kummaline, kuid mitte eriti kutsuv maailm, mida on näidatud mitme tegelase silmade läbi. Jõuabki tekkida küsimus, miks neid nii palju on, aga siis selgub, et teisel kaldal nagu midagi polegi. Ühel vanal jutuvõistlusel tegin juba üsna alguses märkuse tl;dr ja ei oska seepärast ka öelda, kas lugu on vahepeal paremaks läinud. Tundub, et mitte eriti.

 
Pasir Hijau: siin on nüüd tegemist riskiga, mida ei soovitaks võtta - vastassoost peategelasega. Esimesel kaldal on nii palju taustaaskeldusi, et see ei jõua segama hakata, teist kallast aga... no lihtsalt ei usu.

 
Hüvasti, sõbrad: tänu raamile on ülesehitus parem ja tuttavam taust tuleb samuti kasuks. Ka tegelased on rohkem elus - kui siinkohal sobib nii öelda. Õudukate puhul on üksikasjalisus suuresti maitseküsimus. Minu jaoks on "kass ei läinud sinna enam kunagi tagasi" isegi mõjusam kui igas suunas lendavad verepritsmed. Ja seletamatuks jääb asi ju nagunii.

 
Viimane vastulöök: see on lugu, mis päästab päeva. Lugu, mis ei saanud kirjutamata jääda. Lugu, mis tundub olevat autorile tähtis. Mis on ühtaegu humoristlikus võtmes ja samas ka traagiline. On mõistetavad tegelased, on taust, on lugu vedav vastuolu erinevate maailmavaadete vahel. Mida siis veel saaks tahta? Ka metali kihid, nii vähe kui ma neist tean, on mumeelest hästi paigas. No et minu jaoks saabus kultuurišokk mõnevõrra varem, siis, kui plaadiedetabelitest hakkas muusika asemel kostma ila nagu abba või boneym. Ja küllap ma olen subjektiivne: muidugi trike, mitte Z3.

 

Tegelikult ma lootsin küll Viimase vastulöögi ja Apollo 18 põhjal natuke enamat. Nüüd jäi mulje, et autoril oli kogumiku avaldamisega kiire. Tugevaks küljeks on huvitavate ideede ja süžeekäänakute väljapakkumine. Ning õudukate puhul on maailma ebaloogilisus ilmselt lausa eesmärk. Kuid ideed üksi ei mängi. Tegelaste motivatsioon jääb aga pahatihti pinnapealseks. Nad ei tõmba kaasa ja põhjuse arvan ma olevat selles, et nad ei olnud ka autorile eriti südamelähedased. Kirjutama peaks aga enda jaoks olulistest asjadest. Nii et rohkem metalit, paluks.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Kosmiliste impeeriumite ajastu, inimesed pole oma kehadega üheselt seotud: võib tellida uue, võib lasta vana ümber teha. Tegevus käib planeedil, mis kunagi, ühe impeeriumi kontekstis oli tähtis (kultuuri?)keskus, täpsemalt selle suures orbitaaljaamas. Mingil ajal sattus kogu piirkond teise impeeriumi valdusse, planeet kaotas oma tähtsuse.
 
Orbitaaljaamas Taevased Tornid kogunes seltskond, kes nimetas end lihtsalt luulehuviliste ringiks, tegeles aga võimu jaoks väga kahtlase asjaga, vana kirjanduse põhjal planeedi kunagise suuruse uurimisega. Et võimud jälile ei saaks, krüpteerivad nad oma töö tulemused ja jagavad krüpteerimisvõtme siis tükkideks, nii et iga liige saab ühe killu. Ringi kuulus ka üks mujalt pärit, kohaliku naisega abiellunud tüüp, kes aga koos naisega 18 aastat tagasi minema tõmbas. Vahepeal on toimunud "puhastusi", peaaegu kõiki ringi liikmeid on vangistatud ja piinatud, paar tükki on surnud (aga nende võtmetükid on säilinud).
 
Kogu sellest taustast on juttu vaid üksikute vihjetena. (Võibolla aitaks, kui ma autori loomingu seda osa paremini tunneksin.) Lugu algab sellest, et see kunagi ära läinud - või end temaks nimetav - tüüp tuleb tagasi, väites, et ei saa rahu, kuni pole oma võtmekildu ära toonud. Kuna kehasid saab vahetada ja ümber teha, pole päris kindel, kas see ikka on tema. Aga võtmetükk sobib. Appi kutsutakse identifitseerimiskeskuse spetsialist, et too käitumismustrite jms põhjal kindlaks teeks, kas on ikka õige inimene. Nagu oleks, aga kahtlused jäävad. Kahtlane küll, aga võti oli ju õige... Kirjutatud on see tõe aeglane lahtirullumine igatahes üsnagi vaimustavas stiilis ja sugugi ei tee paha, kui seda parema arusaamise huvides kaks korda lugeda.
Teksti loeti inglise keeles