Kasutajainfo

Vladimir Trapeznikov

1957-

Teosed

· Philip Pullman ·

His Dark Materials III: The Amber Spyglass

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: «Vaigust kiiker»
Tallinn «Tiritamm» 2005

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
5
4
1
0
Keskmine hinne
3.857
Arvustused (14)

Tundub, et sari hakkab venima: sarja teise ja kolmanda osa oleks võinud vabalt kokku panna üheks raamatuks.

Tulemas on võimas lahing taevaste ja maapealsete vägede osalusel. Vaenuvägede jaoks on ülimalt tähtis saada kontrolli alla (või mulla alla) tähtsate artefaktide omanikud Lyra ja Will. Nemad aga tegutsevad omapäi....
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin selle raamatu teisena läbi, sest see lihtsalt sattus mulle ootamatult kätte. Mind ei häirinudki eriti, et teine osa vahelt lugemata, sest kolmandas osas selgitati nii mõndagi. Selles raamatus leidsid asjad oma lõpplahenduse ning seetõttu muidugi oli seda eriti põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia kaks esimest osa meeldisid mulle väga aga kolmas valmistas täieliku pettumuse. Peamiseks põhjuseks on vist see, et romaan on ropult venitatud. Kusjuurees see venitatud pole saavutatud mitte tuiamiste ja jahvatamisega, vaid peaasjalikult lõputult jätkuva tegevustikuga ja pingutatud seikluslikkusega. Ma ei oska öelda, kas põhjuseks on see, et Pullman oli kahe esimesega romaaniga maailmakuulsaks saanud ja pidi triloogia lõpetama sellise grandisoosse questiga, nagu tänapäeval kombeks, või milleski muus. Igatahes on see romaan haiglaselt igav, ülekirjutatud ja venitatud. Eelmiste osade originaalsus ja põnevus on kadunud, ilmselt sellepärast, et suurem osa tegevustikku toimub kusagil udustes ja ähmastes maailmates, mitte kindlalt identifitseeritavates, nagu eelmistes osades. Kui kahes esimeses osas olid kõige intrigeerivamad just paraleelmaailmate iseärasused ja kogu müsteeriumi enda salapära, siis siin on lõivu makstud teatavale mastaapsusele ja üritatud saladusi ettevaatlikult ja pikkamööda lahendada. Noh, minu jaoks olid kõik lahendused kuidagi abitud ja mõttetud, jäi mulje, et Pullman ei tea isegi, millist kontseptsiooni ta õigupoolest eelistab ning Põrmu ja muude mõistatuste lahendused tulid sellised pooletoobised. Ent venitamist ei andesta miski. Ligi 500 lehekülge väiksekirjalist peiperbäkki, millest tugeva poole oleks saanud kärpida. Muutunud on kõik kirjaniku lähenemisviisid ainesele. Hoogsa ja põneva jutustamisstiili asemel on siin pikad looduskirjeldused ja veelgi pikemad kirjeldused näiteks rauasulatamistehnoloogiast või sellest, kuidas Mary Malone oma pikksilma meisterdab. Lyra retk Surnutemaailma on lausa surmavalt tüütu. Pärast kõigi konfliktiosaliste lahingut, kus enamik tegelasi oma otsa leiab, ja mis igati finaalina mõjub... sellele järgneb veel 100 lehekülge Willi ja Lyra teineteiseleidmist ja unelemist mulefade maailmas. Ja kui lõpuks tulevad lahendused, siis tahaks kirjaniku lausa kohtusse kaevata, et midagi paremat ei suutnud välja mõelda. Huvitavat on selles romaanis ca neljandiku jagu ja seda on täpselt niipalju, et üks hädine “kolm” pika miinusega välja teenida. Aga kindlasti annab “The Amber Spyglass” kohalikele semiootikutele ainest lollakate järelsõnade kirjutamiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Pean siinkohal täielikult nõustuma Andreiga kuna lugenud läbi esimesed kaks osa ei mallanud ma oodata kolmanda tõlget ja soetasin endale inglise keelse raamatu. Kahe esimese osa tekitatud uudsus ja pinge hajusid kohe esimese 100 leheküljega kolmandas osas kui tegevus hakkas lohisema ja muutus väga uduseks ning laialivalguvaks. Ja samuti juhtus ka mul nagu eelkommenteerijal et raamat jäi vahepeal mitmeks päevaks isegi mitmeks kuuks minu puhul seisma kuna ei kiskunud lugema. Siiski närisin läbi end kolmandast osast ainuüksi selleks et teada saada lõpplahendust, mis ka valmistas pettumuse.
Teksti loeti inglise keeles

Kohalikud semiootikahuvilised pidid seekord pettuma, romaani eestikeelse tõlke ainsaks järelsõnaks on autori enda tänuavaldused. Eelmistele osadele jääb tõesti alla. Seda, et ühe triloogia peab lõpetama mastaapne armagedon, mille käigus head ja pahad lõplikult arved klaarivad, teame juba "Sõrmuste Isanda" põhjal. Kui "Inglite torn" pakkus rohkelt üllatusi ja tõi sarja tegevusse uskumatuid ja etteaimamatuid pöördeid, siis "Vaigust kiikri" sisu on umbes selline, nagu eelmise osa põhjal aimata võis. Ka on siin vähem seda hõrku ja minutaolisele umbkeelsele nii kättesaamatut aurupungi-õhustikku-ilmselt Indrek Hargla mainitud põhjusel-maailmade kirjeldamisele on autor käesolevas romaanis märksa vähem tähelepanu pööranud kui eelmistes. Aga iseenesest on tegu ju päris põneva romaaniga ja nukker lõpplahendus mõjus isegi minutaolisele paljulugenud inimesele liigutavalt. Ka mina ei saanud aru, millepoolest Will ja Lyra nii olulised olid-eriti, kui arvestada lõpplahendust. Kui ma üritan triloogiat tervikuna enda jaoks mingil kombel defineerida, kujuneb see küllalt raskeks-liialt erinevad romaanid, liiga pikk vahe lugemises-rohkem kui kaks aastat pärast esimese köite ilmumist on sari tervikuna lõpuks maakeelde jõudnud...
Teksti loeti eesti keeles

Ega see kolmas osa nüüd nii kehv ka ei olnud. Esimese ja teise osaga võrreldes natuke jamam muidugi, seda küll, aga lõppkokkuvõttes siiski üle keskmise. Kirjeldusi oli muidugi palju, aga nad ei olnud absoluutselt tüütavad. Võrreldes mõnede teiste ulmekirjanikega, kelle arvates on ulme see, kui mõelda välja kõikvõimalikke olevusi ja kirjeldada neid siis üksikasjaliselt, nii et lugeja igavusest hulluks minemas on (tüüpiline esindaja: Le Guin), on Pullmani fantaasia ikka palju lennukam ja sulejooks märksa nobedam. Mis aga puutub 100 leheküljelisse pingelangusesse raamatu lõpus peale suurt lahingut, siis on selle otstarve ju vägagi arusaadav. Tegelastele on vaja nimelt kohad leida. Ei ole eriti just nooremaid lugejaid silmas pidades teab mis mõttekas lõpetada raamat sellega, et pahad saavad surma ja head keset lahinguvälja lollakalt töllerdama. Kui nüüd meelde tuletada, siis vanameister Tolgi ilmakuulsa triloogia viimane osa suuremas jaos selline apokalüptilise lahingu järgne maailmakorrastamine oligi. Pullmanil võtab see lihtsalt aega 100 lehekülge. Pakutud lahenduste loogilisuse ja mõttekuse üle ei hakka ma siin arutlema; triloogia viimane osa kaldus esimesest ja teisest osast erinevalt ikka tunduvalt lastekirjanduse kanti.

Korralik "neli". Lugeda võib, eriti kui eelmised osad tuttavad, aga eelmistele osadele jääb natuke alla küll.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt on Indrek tõesti kõik vajaliku ära öelnud, nagu eelpoolgi täheldatud. Segane andmine, pinguldatud konflikt ja siis kuidagi mehaaniliselt on suur hulk tegelasi maha tapetud. Tõepoolest on raske leida midagi igavamat kui see surnutemaa ja lahendus ei kannata kriitikat. See raamat oleks küll võinud olemata olla. Kahju raisatud ajast.
Teksti loeti eesti keeles

Oli halb. Ikka tõsiselt halb, kui arvestada sarja eelmiseid osasid, kuid siiski mitte kõige halvem. Mind häiris ka kohutavalt see pikk ja igav seiklemine. Polnud seal ei kübetki uudsust ja originaalsust. Samuti jätsid lõpplahendused kõvasti soovida. Peale esimeste osade tõsist settingut, siis ei saa ma aru, mida autor mõtles. Võib-olla tõesi tundis ta kuulsuse survet, kuulis kristlaste kiunumist (keda tema romaanid ikka tõsiselt ärritavad) ning otsustas kolmanda osa tahtlikult p...sse keerata. Nõrga kolme veab välja, aga ei midagi enamat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Polity sarja sissejuhatavad lühikesed palad on läbi mälutud ja ees ootamas hunnik telliseid. Käesoleva loo lühidus on kindlasti plussiks, sest lugu ise ei olnud nii kaasahaarav, kuid Cormaci taust ja Spatterjay-ga seonduv küll. Võib arvata, et legendaarse drooniga saab edaspidistes romaanides veel kohtuda. Pean tunnistama, et Prador Moon meeldis rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Vast kolmest romaanist kõige nõrgem selles triloogias, mis on iseenesest huvitav, et esimene ja eriti keskmine osa tundusid paremad. Kuid vähemalt sõlmis autor otsad rahuldavalt kokku ja ühiskond võttis uue suuna. Tsipa liiga magus oli, aga vähemalt jäi lõpuks parem maitse suhu, kui triloogia viimase osa algust lugedes. Üldiselt on kogu tsükkel mõnuga tarbitav, hoogsa sündmustikuga ja värvikaid kujusid täis paleeintriigide tulevärk.
Teksti loeti inglise keeles

Reynoldsi tume YA piraadisaaga jõuab selle teosega lõpule. Vähemalt on autor nii lõppsõnas väitnud, et lähiajal ta õdede Nesside maailmaga edasi minna ei plaani. Triloogia kolmas osa on eelmistega võrreldes pea poole mahukam (603 lk).
 
Eelmistes osades raskustes karastunud ja "üleöö" täiskasvanuks saanud kaptenitest õed Nessid otsivad käesoleva romaani alguses endale uut töötavat pealuud, mis on kosmoses kaguside pidamiseks hädavajalik. See viib neid taaskord uue maailma külastamiseni, kus nad mässitakse ootamatult (või siis nende puhul täiesti tavapäraselt) mastaapsetesse sekeldustesse, mis lõpuks määrab kogu inimkonna ja ehk ka mitme teise tsivilisatsiooni tuleviku. Õed aitavad ühel keerulise nimega tulnukal põgeneda, keda jahivad tumedad pankurid ja võimueliit. Neid jahib kuuest spetsiaalse lahingvarustusega koosnevast laevast eskadron, mida juhib sadistist nooruk Incer Stallis. Neid ootab ees Reynoldsile tüüpiline pikk ja painav kosmosevõitlus, seiklused mitmes maailmas ja hea eesmärgi nimel kaotavad oma elu mitmed meile lähedaseks saanud tegelased. Autor avab romaani lõpus veidi suuremat pilti inimeste ja tulnukate ajaloost, kogeme sensawundat ja müstikat ning saame õrnalt aimu sündmustest, mis ulatuvad kaugelt üle käesoleva Okupatsiooni ja inimtsivilisatsiooni tervikuna.
 
Romaan esimene pool on rahulikum sammumine, kuid autor kerib põnevust tasapisi. Mõnes kohas oleks saanud lühemalt, kuna dialoogid kipuvad lugeja jaoks heietamiseks muutuma, kus olulist või huvitavat infot edasi ei anta. Küll aga näeme selles romaanis Arafura Nessi pehmemat poolt ja Adrana suuremat otsustavust, kui õed on sunnitud eraldi laevu kaptenitena juhtima ning raskeid otsuseid vastu võtma. Mina jäin autori seletustega tulnukatest ja maailmast rahule, kuid ma mõistan ka neid, kes ütlevad, et see ei pakkunud sellist rahuldust kui võiks (võrreldes näiteks Revelation Space universumiga). Tõesti, romaani epiloog, kus kosmosemüsteeriumi uuritakse, jätab veidi kokkuklopsitud mulje, kui tegelased justkui õhust sobivaid teooriaid välja käivad. Ehk oleks võinud olulist infot juba varem tilgutama hakata, sest asjadest teadlik tulnukas, keda õed kaitsesid, kippus loo käigus pidevalt ebaolulist mõistujuttu ajama, kuidas ahvid ei suuda oma alamate mõistustega asju mõista jne. Mis ei ole iseenesest vale, muidugi :) Jah, õed (eriti Adrana) püstitasid juba loo käigus mõningaid teooriaid, kuid veidi jäi selles arengus miskit puudu. Maitse asi ja pisinorimine tegelikult. Kokkuvõttes siiski minu jaoks tugev teos ja hea lõpetus süngele piraadilikule kosmosesaagale.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates "Viimane soov" kogumikust tugevam. Lood on täiskasvanulikumad, ühtlaselt head ja sügavamad, nagu ülal juba korduvalt mainitud. Saame rohkem aimu maailmast, tegelaste taustast ja motiividest. Kõik jutud antud kogumikus on sarnase pikkusega ja nauditavalt kirja pandud. Olen minagi "müüdud", et romaanide kallale asuda. Eriti hõrgutav oli kogumikku koos Netflixi sarjaga kogeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik tervikuna oli väga hea - selline rahulik ja intelligentne SF, kus puudub seikluslikkus/märul ja tegeletakse inimesi või ühiskonda mõjutavate tehnoloogiate analüüsiga. Juttudest olid selle valikus minu jaoks paremad just lühemad ja vanemad lood (The Merchant and the Alchemist's Gate, What's Expected of Us, Dacey's Patent Automatic Nanny). Ülejäänud olid nii 4-5 vahel, aga viimased kaks 2018. ilmunud juttu ei haakinud kuidagi.
Teksti loeti inglise keeles

Hea kogumik ja korralik sissejuhatus Sapkowski Nõiduri fanatasy-maailma. Lood läksid mu meelest järjest paremaks (kaks viimast olid väga head) ja seetõttu võtan kohe järgmise, "Ettemääratuse mõõga" kätte. Kohati tundus minu maitse jaoks natuke naiivne või lapsik olevat, aga siis lajatas autor jälle mõnusa sarkasmi või mahlaka kirjeldusega.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et Raul Sulbi on selle koostamisega teinud kena žesti kuulsale ulmekirjanikule ja teaduse populariseerijale Isaac Asimovile. Antoloogiasse saanud jutud on algupärastele autoritele omaselt väga eripalgelised ja illustreerivad täiesti isemoodi lähenemisi Asimovi tegelastele ja sündmusele tema teostes. Mulle isiklikult sümpatiseerisid enam Weinbergi, Lauriku ja Hargla teine lugu, kuid mis ei tähenda, et ülejäänud oleks nõrk või halb looming. Ei, Eesti autorite käekiri oli meeldivalt äratuntav ja samas oli mõnus taas tuttavates lugudes/maailmades ringi uidata, mis tõi ette mälestusi enda kunagistest lugemiselamustest. Mul on hea meel, et selline antoloogia on teoks saanud, ja koondhindeks kahtlemata 5. Väikestviisi on siin ka Stalkerihoiatus selleks suveks õhus.
Teksti loeti eesti keeles

Polegi midagi eelnevale lisada. Siin näitab Hargla, mida ta tegelikult oskab. Hea lugu, hea fantaasia ja lahe kontseptsioon. Kiidan koostaja valikut see lühiromaan viimaseks jätta, sest tegu on täiesti teise lähenemisega ja siin näeme me nö. noort Asimovi ennast tegutsemas alternatiivses reaalsuses, kus mitmed ajaloosündmused ja tuntud teadlased ning ulmekirjanikud on hoopis rollid vahetanud. Lisapunkt tülika dr Weinbergi eest! :D
Teksti loeti eesti keeles

«Igaviku lõpp» on jätnud ka minusse sügava vao (nii raamat kui 1987. aastal valminud Jermaši ekraniseering). Seetõttu oli Lauriku lugu Belialsi eelneva looga võrreldes kuidagi kergem seedida. Mind üllatas autor väga positiivselt - meeldis filosofeerimine Igaviku ja lõpmatuse teemal  ning pseudoteaduslik arutlemine temporaalenergia üle. Hea saavutus lühijutu mahus. Kardan, et kes Asimovi romaani pole lugenud või ei mäleta seda, jääb see jutt veidi kaugeks, aga mulle mõjus hästi. Tubli töö!
Teksti loeti eesti keeles

Antud lugu lisab Asimovi Asumi saagale pisukese epiloogi, kus tuntud tegelased nagu Trevize, Bliss, Daneel saatust jagavad. Lugu on belialsilikult emotsionaalne ja keerab kogu teemale ühe lisavindi peale küll. Huvitav mõtteeksperiment. Kuna Asumi sarja lõpuosade lugemisest on hulga vett merre voolanud, siis on mäletamisega kehvasti. Ehk oleks kasuks tulnud väike autoripoolne kokkuvõtte eelnevast või siis et tegelased ise tuletavad lugejale mõne sõnaga meelde kasvõi dialoogi käigus, mis juhtus. Muhe lugemine sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi Impeerium on määndumas ja lagunemas, Perifeeria kiratseb lugematutes konfliktides ja mässudes. Kusagil Galaktika piiri taga asub müstiline Asum, kes läkitab ääremaadele kaupmeesteks maskeerunud "võlureid" ja võtab üha uusi maailmu enda kontrolli alla. Weinbergi lugu räägib Siwenna nimelisest planeedist, kus kohaliku patriitsi Onum Barri noorim poeg Ducem Barr, kes tappis väärastunud asekuningas Luciuse, konflikti järel üksinda pagenduses viibib. Planeet on tuumasõja järel tundmatuseni muutunud: radioaktiivsed kraatrid, hävinud asulad, kõdunenud laibad - tõeline apokalüpsis. Poeg Barr püüab jõuda mereni, et pääseda pealinna isa juurde. Ta kohtab kaose keskel ootamatult naisega, kes küll esialgu mehe juurest pageb, aga saatus viib nad taas kokku. Eemärgi saavutamiseks on vaja leida liitlasi ehk ootamatust seltskonnast. 
 
Tuleb tunnistada, et ma pole viimasel ajal just palju Weinbergi lühiloomingut lugenud, mistõttu mõjus käesolev jutt päris värske sõõmuna. Jutust ei puudu mõnusad dialoogid, leidub ägedat täristamist ja üldse on lugu terviklik. Algus oli selline Fallout 4/«I am Legend» õhustikuga maailmapildi loomine. Näeme peategelast muretsemas mineviku, oleviku, tuleviku, sõjakoleduste ja moraalsete valikute pärast. Väikese koerakese kodustamine annab kõledale olustikule veidi soojust. Ehk hoiab see kangelast vähegi mõistuse juures, et naise ilmudes mitte rumalusi teha. Ma ei tea, kuidagi elasin Barri tegemistele ja mõtetele nii kaasa, et lõpulause jõudis üllatavalt kiiresti kätte. Hea meelega loeks selle selli tegemistest veel. Sümpaatne lugu, Weinberg!
 
Mõttekild: kas edaspidi hakkame kohvimanustamise asemel/kõrval leidma Weinbergi juttudest kohustusliku elemendina ülalmainitud loomaliiki? Minugi poolest!
Teksti loeti eesti keeles

Armas lugu Impeeriumi inspektorist ja tema abilisest. Kui tegevus jõudis Solariale, meenutasin härdalt kunagisi Eliah Baley ja R. Daneel Olivawi tegemisi sel samal planeedil. Nüüd on muidugi neist sündmustest väga palju aastaid möödunud ning olukord sootuks teine. Inspektori küünilisus ja samas häbematu flirt kaaslannaga paralleelselt õõvastavate südmuste käigus mõjub kuidagi muretu vana telesarja või seiklusloo episoodina. Sarnaselt eelarvustajale jäi mulle tunne, et lõpp on kuidagi liiga järsku peale tulnud. Mitmeid kordi räägiti mingist printsist ja tegelased justkui komistasid lahenduse peale. Lahendus ise ja idee oli lahe, aga kuidagi noh... liiga sigarisuitsuselt kergelt paljastus sellise mastaabiga vandenõu. 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Krimilugu taas robootika seaduste teemal ja seejuures täitsa elavalt kirja pandud. Mulle tundub, et see lugu oleks sobinud paremini Hargla teose järele, ilmestamaks järk-järgulist arengut Asimovi robotite iseseisvumise ja sellega seotud ohtude suunas. Küll aga oli Belialsi jutus täiesti ebausutavad kaks tegelast - kindral Opiter ja peategelane Yalla ise. No ei ole ükski tõsiseltvõetav kindral selline õnnetusehunnik, kes laseb mingil teadlasetolgusel endada nii rääkida või jääb lontis kõrvadega loenguid kuulama. Teades, mis on kaalul. No ei ole ükski uurimislaeva eest vastutav(!) ning erudeeritud teadlane selline hüsteerik ja taolise sõnavaraga. Mõni sajatus ajas lausa naerma. Ehk on asi vabandatav, kui juba algusest peale...
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe valitud teema/periood Asimovi universumist on kahtlemata huvipakkuv, et kuidas Maa ja Välismaailmade omvaheline suhe ja tehnoloogia areng edasi kulges. Autor pakub siin ühte arengusuunda, mida võiks tegelikult pikemalt lahata. Kahjuks koosneb jutu algus liiga mahukast lugeja harimisest ja sättungi püstitamine on läbi pikkade vestluste veidi väsitav. On tõesti meeldiv, et Veskimees pole raisanud aega aktide kirjeldamisele, mis ei sobituks kuidagi Asimovi stiiliga. Mul on tunne, et siin on säärases mahus ideid, mida võiks rahumeeli romaaniformaadis realiseerida. Jutu puhul tasub kiiremini asja kallale asuda.
Teksti loeti eesti keeles

Mind häiris siin vast kõige enam Calvini tegelaskuju. St see oleks võinud olla tema jünger või ootamatult välja ilmunud tütar või kes iganes teine. No ei olnud Susan selline. Kui tuli vihje atsetooni varastamisest ja meenus loo pealkiri «Õnnelik robot», jäi sisimas paluda, et mitte purjus robotid! No ok, nii läkski. Korralik satiir Asimovi robotilugude teemal väikese ühiskondliku annusega. Lõpp oli siiski armas ja totrus ajas mitmes kohas muigama küll. Seega üks tärn hästi teostatud kirjatööle juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle Asimovi robotilood meeldivad. Ühelt poolt nostalgiast ja teiselt poolt just sellise armsa aegunud tehnoloogia ja vasturääkivuste osas. On lahe lugeda, kuidas erinevad kirjanikud (nüüd nii meil kui mujal) proovivad Asimovi klassikalist kolme (või nelja, kui Hea Doktori hilisem looming arvesse võtta) robootikaseadust edasi arendada või uusi vinte neile peale keerata. Mis sellest, et see kõik on pseudoteaduslik heietus. Ilukirjandus ikkagi.
 
Roosvaldi «Jänesehautis» sisaldab suures osas kuulsa doktor Susan Calvini sisepilti (mis on Asimovi loomingus suht haruldane, ei meenugi kohe) ja suures hulgas vestlust streikiva robotiga. Värvikad Donovan Ja Powell saavad küll veidi sõna, aga kahjuks neil palju pildil olla ei lasta. Calvin lahendas juhtumi suht lennult, kuigi rohkesõnaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Sander on kirjutanud loole "It's Such a Beautiful Day" järje, mis jätkab Asimovi mõneti ühiskonnakriitilist teemat, kuidas tehnoloogia inimkonda mõjutab. Uksed ehk portaalid võimaldavad inimestel hõlpsalt ruumis ümber paikneda elik külla/teatrisse/tööle/poodi jne minna, ilma et peaks tüütut kodust halva ilma kätte väljumist ja liiklemise tüütut agooniat taluma. Kuigi Ukse omamine on esialgu kättesaadav rikkamale osale ühiskonnast, leidub neid juba piisaval hulgal, et mõju inimeste käitumisele ja mõtlemisele on tajutav.
 
Naerma ajas see bakterite leviku kirjeldamise koht, mis on ilmselt mõeldud illustreerimaks teatud seltskonna täielikku ignorantsust. Pole siis imestada, et vandenõuteooriad kergesti kanda kinnitavad.
 
Jällegi jäi ette lõpp. Kui oma varasemas loomingus on Sander lühivorme nõtkelt lahendanud, siis siin on kuidagi liiga nuiaga pähe. Samas on omal kohal kriitika, mis viimastest lõikudest välja kumab.
Teksti loeti eesti keeles

Merese jätkulugu neandertaali poisist Timmyst ja emalikust Edith Fellowesist on vististi tugevalt eristuv ülejäänud antoloogia juttudest. Kahjuks pole eellugu nii värskelt meeles, aga soe tunne valdas küll seda paari taas kohates. Loo põhiteema (sarnaselt Asimovi jutuga) on ajastuülese kontakti loomine erineval arengutasemel inimolendite vahel. Minu jaoks oligi paeluv just see võõristuse ja tunnete edasiandmine, suhtlemisraskused ning tegelaste väike areng nendes. Peateemaks (millele vihjab ka pealkiri) tulega seonduv, mis on koopainimestele (tegelikult ka meile) väga tähtis. Võib-olla jäigi puudu väike lõpuvimka või üllatus. Soe lugu, mis tegi meele heaks.
Teksti loeti eesti keeles

Uhh, see oli küll vahelduseks hoopis teistsugune SF, mida olen harjunud tarbima. Orgaanilised maailmad (Leegion) ümber kunsttähe mööda ilmaruumi uitamas. Lahe! Maailmade asukad võitlemas kontrolli pärast Leegioni üle. Ok! Maailmades eksisteerivad ainult naised (või vähemalt naissoost mutandid), kuigi mingit seletust sellele me ei saa, ja hunnik veidrat faunat ja floorat. Lahe siiski! New Weird oma kõige rõlgemas tähenduses: määndumine, lagunemine, seened, veri, higi, roe, kannibalism, kõikjal vohav liha jne. Sügelema ajavalt lahe! Maailmad "kasutavad" naisi ära, et endile vajalikke olendeid või osi sünnitada, mitte-seksuaalne viljastumine. Päris õõvastav! Julmus, vägivald, täielik reetmine ja armastus läbisegi. Noh, ok - kohati usutav. Kaasahaaravad ja huvitava tegelased? Ei. See tähendab kõrvaltegelased olid ägedad ja huvitavad, peategelastega (Jayd ja Zan) oli kuidagi raske ühtida - ei hoolinud neist karvavõrdki. Lugu tervikuna kompaktne? Ei, selline raske teekond väärinuks pikemat ja põhjalikumat lahendust. Lugedes käis äkitselt mingi klõks läbi, kui oli aru saada, et autor tõmbab otsad kiiresti kokku. See oli vist hetk, kuid rag-tag nelik jõudis... No ei taha spoilida rohkem. Kaalusin 3 tärni andmist, aga pagan, romaan pani mõtlema, et mis värk seal ikkagi päriselt toimub, miks need maailmad või selline tsivilisatsioon üldse tekkisid, mis oli selle orgaanika taust jne jne. Mitte suurepärane, aga häirivalt hea - seega neli.
Teksti loeti inglise keeles

Soliidne ja sirgjooneline andmine võika tulnukrassi ja inimkonna vahel. Esimene ja selgelt lõunasse läinud kontakt. Lühike ja lööv romaan. Meeldis nii, et võtab peagi järgmise osa ette.
Teksti loeti inglise keeles

Väga lahe seikluslik lugu kerge filosoofilise alatooniga. Lõpp, nagu ka esimeses osas, sunnib järge kätte haarama. Õnneks on teises osas vähem pildil eelmise osa minu meelest overpowered ese nimega kuldne kompass. Sellega oleks võinud põhimõtteliselt peategelane esimeses osas juba kogu tuleviku/loo enda jaoks välja selgitada. Nn maagilise eseme kasutamise tasakaalustavat efekti pole või on see äärmiselt nõrk. Pullman ei raiska aega ka tühjale tähjale. Tegevus kappab edasi peadpööritava kiirusega, välja jäetakse tegelaste pikad liikumised punktist A punkti B, mis tähendab kohe kerget lugemist ja sisulist lendlevust.
Teksti loeti eesti keeles