Kasutajainfo

Vladimir Trapeznikov

1957-

Teosed

· Philip Pullman ·

His Dark Materials: Northern Lights

(romaan aastast 1995)

eesti keeles: «Kuldne kompass»
Tallinn «Tiritamm» 2003

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.684
Arvustused (19)

Päris hea algus triloogiale, kus tegevused toimuvad praegusele maailmale paralleelsetes universiumites.

Tegu on (hilis)teismelistele lugejatele suunatud kirjandusega, kuid selles leidub ka sügavamat sisu, mis kõlbab ka hilisemas eas lugeda. Omapäraseks teeb sarja see, et päris karmilt kritiseeritakse kristlikku usku ja kiriku rolli ühiskonnas. Üllatav on seda näha justnimelt noorematele mõeldud raamatus

Esimeses osas toimub tegevus paralleelmaailmas, kus maailmajaod-riigid-rahvad sarnanevad meie maailmaga, kuid elatakse veidi tehniliselt väiksema arenguga: lennuvahendid on dirizhaablite tasemel, autosid on vähem, tehnikateadus lonkab küll tasapisi edasi, kuid füüsika fundamentaaluuringud kannavad nimetust "praktiline teoloogia". Väga suur omapära meie maailmaga on see, et inimeste hinged on "näha" inimesega pidevalt kaasas oleva looma näol.

Raamatu tegevus algab sellega, et noor tüdruk Lyra kistakse kaasa fundamentaaluuringutega kaasnevatesse salapärastesse toimingutesse...
Teksti loeti eesti keeles

Maailmakuulsa triloogia esimene osa, mille tõlkimine annab märku, et ka meie kirjastajad end veidi rohkem tegeliku maailmaga tahavad kursis hoida. Kurb ainult, et meedia tahab märgata ainult Potteri ilmumisi. Igaljuhul vajaks “Kuldne kompass” tunduvalt rohkem promo, et sihtgrupini jõuda, et Tolkieni-Potteri barjäärist läbi murda.

Triloogia kangelanna on teismeline tüdruk Lyra. Ta elab Oxfordis, ta on teadlaste kasvatada jäetud orb. Maailm on umbes nagu meie oma, ainult et tehniliselt mahajäänum, Euroopat valitseb Shveitsis asuv Kirik, kuid mis põhiline - igal inimesel selles maailmas on daemon - teda igavesti saatev loomakujuline “hing”. Laste daemonid võivad kuju vahetada, täiskasvanuks saades jäävad aga daemonid kindlasse kujju püsima. Lyra saab teada mingist kohutavast saladusest, milles ta ise kuidagi osaline on. Üritades päästa röövitud sõpra ja ka ise oma vaenlaste eest põgenedes satub ta Põhjalasse, kus lapimaal on nõidade riik ja Tervamägedel valitsevad mõistuslikud jääkarud. Nii et lugeja teeb läbi imelise reisi selles kummalises maailmas.

Romaani on keeruline kuidagi liigitada. Ühest küljest on see muidugi lastekirjandus, ainult et seesugune, kus on ülimalt palju karmi vägivalda ja helgeid toone peaaegu üldse mitte. Mõned süzheeliinid viitavad Hayao Miyazakile, pöörane fantaasiatulv sobiks tõepoolest mõnda heasse jaapani multifilmi. Tsitaate on sii ka Anderseni “Lumekuningannast”, ehkki kunstmuinasjutuks ei passi samuti “Kuldset kompassi” pidada. Mis kõige enam lööb on ehk pidev lugeja shokeerimine, seda on rohkem kui lastekirjanduses kombeks.

Veel tuleks märkida, et tegu on sedalaadi looga, millest täiskasvanud leiavad omad plaanid ja lapsed omad. Romaan on väga tugevalt antikristlik ja kõik religiooniga seotud plaanid jäävadki ehk lastel tabamata. “Viie” annan kõhklemata ja pean üheks olulisemaks 2003. aastal ilmunud tõlgitud ulmeromaaniks.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane! Aurupungilik paralleelmaailm on äärmiselt huvitav. Õhustik sarnaneb 19. sajandile, ent Aafrika jne. uurimise asemel on tähelepanu keskpunktis Arktika. Näib, et kirjeldatud maailmas pole kristlik kirik jagunenud eri harudeks, vaid säilitanud ühtsuse, mistõttu ta mõjuvõim on ka tükk maad tugevam. Kristlike riikide vahel erilisi naginaid olevat ei paista, hädaohuks on hoopis tatarlased, kes ähvardavad sellegi suhteliselt vähearenenud Lääne tsivilisatsiooni alistada. Tatarlased, muide, ei ole moslemid, vaid tunnistavad mingeid oma jumalaid. Idee panna mustlased merd sõitma on geniaalne! Üldiselt võib romaani tõesti pidada üheks parimaks möödunud aasta eestikeelseks ulmeraamatuks, ütlen " üldiselt" , sest pole veel kogu mullust ulmesaaki läbi lugenud. Tegu on kindlalt ˛anriulmega, ehkki mis vanusele, jääb tõesti mõistatuseks. Norida võib vaid pisiasjade kallal, a la kas lord Asriel ja ta armukese mees pidasid duelli või rüselesid niisama, ent sel pole tegelikult mingit tähtsust. Soovitan!!!
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates on teoses palju hästi välja mõeldud sündmusi ja tegelasi, kes sind endaga kaasa kisuvad. Eriti meeldisid Daemonid ja see, et äkki on Põhjavalguses tõesti uus linn??
Teksti loeti eesti keeles

Tubli tükk ja tõend selle kohta, et noortekirjandus ei pea kindlasti mitte olema lame ja moraliseeriv.. Rääkimata sellest, et tegelasedki ei pea olema lamedad ning igavad. Kasuks tuleb ka see, et ei ole ei üdini positiivseid ega ka negatiivseid tegelasi. Ma ei tea kuis ülejäänutele, aga mulle meeldib, kui ma usun tegelaste käitumist ja ka nende motiive.
Mina ei leidnud raamatust kristliku kiriku kriitikat. No ajasin lausa tikutulega taga, aga ei leidnud. Nojah, oli kirik, oli. Nojah, meenutas oma subordinatsioonilt kritlikku. Mis siis? Väidaks, et krijanik hoopis vihjab, et vaimulik ja maine võiks olla kenasti lahus, nii et siis tuld rohkem ikka riigikirikute (olenemata sellest, keda kummardatakse) pihta.
Sõnaga - oli loeatav, oli hea ja sügavust jagus tal kah nii, et võis isegi ujuda kartmata kõhtu ära lüüa.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle oli juba pikka aega tehtud reklaami, et see arvustatav teos on väga hea. Lõpuks siis otsisingi teose raamatukogu lasteosakonna riiulilt "Pipi Pikksuka" ja muude toredate teoste vahelt välja. Raamatukoguhoidja tegi suured silmad, kuuldes, et hakkan raamatut ise lugema ja eks ma ise ka suhtusin teosesse ettevaatusega. Lugemist lõpetades pidin aga nentima, et tegu on väga nauditava teosega, sobib teine nii lastele kui ka täiskasvanutele. Seega soovitan kõigile, kel see lastekirjanduseks tembeldamise tõttu (mida ta siiski ka on) kahe silma vahele jäänud. Tegu on minu viimaste aegade suurima avastusega, ning loen huviga Pullmani teoseid ka edaspidi, kui kätte satuvad. Kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

Mulle väga meeldis, kuigi kristlasena tekitasid mõningane suhtumine kristlusesse opositsiooni. Kuigi nõustun suuremalt jaolt Pullmani esitatud kriitikaga kiriku vastu (kristluse ajalugu vastandub paraku peaaegu täielikult kristluse tegelikule vaimsusele), siis inimesele, kes kristlusest vähe teab, võib selline ühe külje näitamine eksitavalt mõjuda.Lugesin raamatut naudinguga ja leidsin sealt palju põnevaid mõttekäike. Minu jaoks oli selline lähenemine uudne ning jäin kannatamatusega ootama järgmist osa. Eestikeelset aga ei jõudnudki ära oodata...
Teksti loeti eesti keeles

Pratchetty kõrval teine suurkuju inglise ulmemaastikul. Neid kahte küll ei anna kohe kuidagi omavahel võrrelda kuid minu melest vägagi loetavad on mõlemad. Pratchett oma satiirilise huumoriga ja Pullman oma sünge(te) paraleeluniversiumitega, millest siiski koidab läbi lootuskiir et kõik pole veel kadunud. Nagu eelpool kommenteeritud et seda teost ja üldse seda triloogiat on raske mingisse vanuse kategooriasse paigutada siis sellega nõustun ka mina.
Teksti loeti eesti keeles

Daemonide (tõsi, oleksin parema meelega näinud, et neid oleks nimetatud "hingeloomadeks" - daemon kõlab paljude jaoks siiski deemonina ja deemonil on eesti kõrva jaoks üsna kindel tähendusvarjund) süsteem on andekas ja põhjalikult läbi tunnetatud - ntks, et hingeloom suudab muutuda lapsel ja võtab kindla kuju murdeeas, jne. Sellise süsteemi abil saaks hõlpsasti kirjeldada mitmeid vaimuhaigusi, mis meie maailmas tänapäeval levinud :-)
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks ei suutnud see teos siiski päriselt "lastekirjanduse" barjäärist läbi murda. Süžee tundus liiga sirgjooneline ja lihtsustatud ning kui peategelase teele kerkisidki mingid probleemid siis kippusid need kahtlaselt mängleva kergusega lahenema. Erilise fantaasiapuuduse all Pullman siiski õnneks ei kannata ja see kompenseerib mõnevõrra. Tulemuseks tugev keskmine hinne ja isiklikult ma sarja edasi lugema eriti ei kibele.
Teksti loeti eesti keeles

Mh, sai siis inglise keelne läbi puuritud ja olen täitsa nõus kõigi kiitustega, mis sellele kaela on valatud. Pullmani jutt on ladus, keelekasutus huvitav (kohati raske, kuid sellest saab loogika või sõnaraamatuga üle), tegevust küllaga ja ka oma teaduslikuid seisukohta suudab üpris kenasti selgitada. Nõnda, et kohati usub, kuid kohati täitsa ei usu kah. Igatahes täitsa magedaks ei läind seletustega.

Kirikut natuke mõnitati, kuid ei leia, et see midagi eriti hullu oleks olnud. Okey, ise kaldun rohkem ateismi, kui usu poolele, nii et mind eriti ei hõõru kah see kiriku laimamine (arvestades mu noorust peaks ju mulle eriti veel selline mässumeelsus peale minema). Eriti hüva tundus Pullmani kirjeldused. No muidugi inglise keele kraadiga jagub tal ka sõnakesi, mida sinna kirjelduseks laduda, et pilt ilusamini vaataja silme ette manada.

Ning kui olidki mingid jaburad pääsemised Lyral, kus probleemid lihtsustatult ja naiivselt lahenesid ja mida enne mainiti, jäid need mul küll märkamata. Oli ju ka Lyral valusid ja kaotusid (ei loe ju kergeks pääsemiseks kaaslaste surmi ja piina). Ning pääsema ta ju pidi - triloogia vaja täis kirjutada. Kui peategelane esimeses osas ära sureks jääks triloogia ju nati õhukeseks.

Nüüd tuleb vaid oodata, millal järgmise osa hind alla tõmmatakse, kuna nõnda hea fantasy sari lausa peab riiulis olema ... või no vähemalt minusugusel fantasy fännil.

Teksti loeti inglise keeles

Üle pika aja esimene fantasy, mis mulle tõsiselt meeldis. Olen alati uskunud, et noorematele lugejatele mõeldud kirjandus ei pea olema loll ja nõme ning see raamat on selle ilmselge tõestus. Huvitav ning detailne maailm, üsna keerulised ja mitmetahulised tegelased ning teemad, mida tavaliselt käsitletakse ainult täiskasvanutele suunatud teostes, moodustavad terviku, mis on äärmiselt nauditava ja põnev. "Tema tumedate ainete" esimene osa on raamat, millele pole praktiliselt mitte midagi etteheita. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles
x
Lily Tamm
06.01.1989
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Words Like Coins on Farseeri maailmas toimuv lugu, mis eelkõige meenutab muinasjuttu, mida sellest maailmast varasemast tuttavad tegelased võiksid rääkida.
Põuaga käivad kaasad rotid ja pecksie`d. viimased täidavad osasid inimesi hirmuga ja on teistele vaid väljamõeldis. Igatahes käib on nendega seotud see, et kui keegi neid aitab, peavad nad pärast tema käske kuulama. Olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et nad võtavad sõnu väga täpselt ning igaüks peaks korduvalt mõtlema enne kui ta pecksiele midagi ütleb.
Jutustus kirjeldabki paari päeva kahe naise elus, kellest üks on selgelt väikeste tähenärijate vastu meelestatud ja teine päriselt ei tea, kuidas suhtuda. Kuidagi peavad nad teineteise ja kaevule kippuvate pecksiedega hakkama saama.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle on juba Liveshipide seeriast Hobbi loodud Draakonite käsitlus põnev tundunud ja sestap nautisin ka The Dragon Keeperi lugemist.Tintaglia juhitud inimesed aitavad uutel Draakonitel ilmavalgust näha, aga selgub, et nende areng ei lähe kuigi lihtsalt. Draakonid asuvad ühes inimestest (suurest Rain Wildi elanikest) saatjatega teele lootuses leida iidne Elderlingide linn ja lubatud parem tulevik. Lisaks hooldajatele, kes suuri roomajaid ka toidavad, on teekonnal kaasas kroonik ja õpetlane ning muidugi ei pääse neist, kes Draakonitest omakasu loodavad saada. Jätkub nii inimeste kui Draakonite suhete lahkamist ja õnnestub kohtuda ka mõningate Liveshipide seeriast tuttavate tegelastega.
Teksti loeti inglise keeles

Speckide maailmast tahaks tegelikult rohkem teada saada, kuigi see pole siiski nii huvitav nagu triloogia esimestest osadest võinuks aimata.

Lugesin küll sellegi raamatu kiiresti läbi, aga meelde jäi tegelikult vähe.
Teksti loeti inglise keeles

"Taliesin" on lugu Taliesini nimelisest mehest, kes elab Rooma Impeeriumi aegses Britannias ning Charise nimelisest tüdrukust, kelle koduks on Atlantis.
Charis on Atlantises ühe kuningriigi printsess, kes pole oma perega just parimates suhetes. Temast saab bull drancer, sest ta otsib surma, aga kummalisel kombel on just tema see, kes peab üritama vähemalt osasid Atlantise elanikke päästa hukust, mida kõik selle müstilise saarega seostavad. Neil õnnestubki väikese seltskonnaga pääseda ja nad leiavad oma tee Britanniasse, kus neid haldjateks peetakse.
Taliesin on leidlaps, kellele juba algul ennustatakse suurt tulevikku. Temast saab druiid ja bard, kes on oma võimete poolest väga hinnatud. Ta on sunnitud lahkuma oma kodupaigast ja satub kokku Charise rahvaga.Muidugi ei ole suhted lihtsad, aga nagu juba algusest aimata võib, armuvad kaks peategelast ja neile sünnib laps Merlin, kelle nimeline on ka sarja järgmine raamat.

Tekst on küllalt kiiresti ja kergelt loetav ning üsnagi huvitav. Veidi veider tundub teda lõpuks kokku võttev kristlus, sest alguses on juttu maagidest ja loodususunditest, aga see on ilmselt kirjanikku arvestades mõistetav. Igati meeldiv lugemine, kuigi konati tundub, et sündmused võiksid veidi kiiremini avaneda.

Teksti loeti inglise keeles

Olen nõus, et paralleele võib Fitziga tõmmata, aga päris koopiaga ka tegemist ei ole. Vähemalt jätavad tegelased inimliku mulje.
Samas olen nõus, et tuleb jääda viimast osa ootama, eriti selle tõttu, et tahaksin rohkem Speck`idest teada saada.

Perekond ei võta Nevare just kuigi soojalt vastu ja pärast mõningaid intsidente lahkub ta kodust. Keegi ei usu tema kummalist lugu ja ta loobub selle rääkimisest, aga juba tema välimus sunnib inimesi temast halvasti mõtlema. Nevare otsustab, et ta siiki peab saama sõduriks ja hakkab selle nimel tööle, kuigi tundub vahepeal Amzili nimelise tegelase juurde peatuma jäävat. Võiks isegi väita, et talle naeratab lõpuks õnn ja ta astub teenistusse. Tasapisi hakkab ta avastama, kuidas läheb Spinkil, Epinyl, Yarilil ja Carsinal.
Lisaks tavalisele elule maadleb Nevare enda sees pesitseva maagiaga, mida ta järjekindlalt eitab. Samas viivad uued töökohustused teda metsa, mis seob teda ja tema teist poolt.

Teksti loeti inglise keeles

Kooli kohustuslik kirjandus ja mulle täitsa meeldis. Andis võimalust arutada erinevate detailide üle ja kuigi mõned asjad võivad olla aegunud, siis on seal mõtteid mis ka praegust ühiskonda puudutavad.Väärtulik kül jah pigem filosoofilisest kui ulmelisest poolest.Omamoodi üllatunud olin minagi, et Voltaire siit eest leidsin, aga kui juba siis juba...
Teksti loeti eesti keeles

Hea ja lihtne, noor ja veidi nõrk. Ma ei tea, kas loeksin seda ka siis kui sel Saphirat poleks.
Ilus unistus võib see maailm autorile olla. Vähemalt nii arvan mina.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti päris meeldiv, omajagu kerge ja teist niipalju mõtlemapanev.
Ingel on lahe, Mina on kindlasti üks äärmiselt sisukas noor neiu ja minategelane teeb teoses läbi hämmastavaid muutusi.

Ning muidugi see kuulamise lugu... kuulakem kõik tähelepanelikumalt
Teksti loeti eesti keeles

Sisust on korralik kokkuvõte tehtud, seetõttu ei hakkaks seda kordama.
Samas ei olnud Akadeemia osa minu arvates nii hull midagi. Seal olid mõned tegelased, kelle kohta tahaks rohkem teada saada. Ning mõned vägagi huvi pakkuvad episoodid, mis ilmestasid kergemaid koolipäevi.
Huvitavaid tegelasi jagus muidugi ka Akadeemiast välja, näiteks Epiny.

Mul on muidugi ka Hobbi vaimustus, aga hindes siiski kahtlust ei ole.
Ja tõesti, tegelased panid kaasa elama ja ajasid vahel vihale. See on mõjuv.
Teksti loeti inglise keeles

Mullegi oleks natuke pikemas versioonis ehk rohkem meeldinud, sest jutustus ise jäi kogu selle faktide rägastiku keskel kuidagi skemaatiline.
Teksti loeti eesti keeles