Kasutajainfo

Vladimir Trapeznikov

1957-

Teosed

· Philip Pullman ·

His Dark Materials: Northern Lights

(romaan aastast 1995)

eesti keeles: «Kuldne kompass»
Tallinn «Tiritamm» 2003

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.684
Arvustused (19)

Päris hea algus triloogiale, kus tegevused toimuvad praegusele maailmale paralleelsetes universiumites.

Tegu on (hilis)teismelistele lugejatele suunatud kirjandusega, kuid selles leidub ka sügavamat sisu, mis kõlbab ka hilisemas eas lugeda. Omapäraseks teeb sarja see, et päris karmilt kritiseeritakse kristlikku usku ja kiriku rolli ühiskonnas. Üllatav on seda näha justnimelt noorematele mõeldud raamatus

Esimeses osas toimub tegevus paralleelmaailmas, kus maailmajaod-riigid-rahvad sarnanevad meie maailmaga, kuid elatakse veidi tehniliselt väiksema arenguga: lennuvahendid on dirizhaablite tasemel, autosid on vähem, tehnikateadus lonkab küll tasapisi edasi, kuid füüsika fundamentaaluuringud kannavad nimetust "praktiline teoloogia". Väga suur omapära meie maailmaga on see, et inimeste hinged on "näha" inimesega pidevalt kaasas oleva looma näol.

Raamatu tegevus algab sellega, et noor tüdruk Lyra kistakse kaasa fundamentaaluuringutega kaasnevatesse salapärastesse toimingutesse...
Teksti loeti eesti keeles

Maailmakuulsa triloogia esimene osa, mille tõlkimine annab märku, et ka meie kirjastajad end veidi rohkem tegeliku maailmaga tahavad kursis hoida. Kurb ainult, et meedia tahab märgata ainult Potteri ilmumisi. Igaljuhul vajaks “Kuldne kompass” tunduvalt rohkem promo, et sihtgrupini jõuda, et Tolkieni-Potteri barjäärist läbi murda.

Triloogia kangelanna on teismeline tüdruk Lyra. Ta elab Oxfordis, ta on teadlaste kasvatada jäetud orb. Maailm on umbes nagu meie oma, ainult et tehniliselt mahajäänum, Euroopat valitseb Shveitsis asuv Kirik, kuid mis põhiline - igal inimesel selles maailmas on daemon - teda igavesti saatev loomakujuline “hing”. Laste daemonid võivad kuju vahetada, täiskasvanuks saades jäävad aga daemonid kindlasse kujju püsima. Lyra saab teada mingist kohutavast saladusest, milles ta ise kuidagi osaline on. Üritades päästa röövitud sõpra ja ka ise oma vaenlaste eest põgenedes satub ta Põhjalasse, kus lapimaal on nõidade riik ja Tervamägedel valitsevad mõistuslikud jääkarud. Nii et lugeja teeb läbi imelise reisi selles kummalises maailmas.

Romaani on keeruline kuidagi liigitada. Ühest küljest on see muidugi lastekirjandus, ainult et seesugune, kus on ülimalt palju karmi vägivalda ja helgeid toone peaaegu üldse mitte. Mõned süzheeliinid viitavad Hayao Miyazakile, pöörane fantaasiatulv sobiks tõepoolest mõnda heasse jaapani multifilmi. Tsitaate on sii ka Anderseni “Lumekuningannast”, ehkki kunstmuinasjutuks ei passi samuti “Kuldset kompassi” pidada. Mis kõige enam lööb on ehk pidev lugeja shokeerimine, seda on rohkem kui lastekirjanduses kombeks.

Veel tuleks märkida, et tegu on sedalaadi looga, millest täiskasvanud leiavad omad plaanid ja lapsed omad. Romaan on väga tugevalt antikristlik ja kõik religiooniga seotud plaanid jäävadki ehk lastel tabamata. “Viie” annan kõhklemata ja pean üheks olulisemaks 2003. aastal ilmunud tõlgitud ulmeromaaniks.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane! Aurupungilik paralleelmaailm on äärmiselt huvitav. Õhustik sarnaneb 19. sajandile, ent Aafrika jne. uurimise asemel on tähelepanu keskpunktis Arktika. Näib, et kirjeldatud maailmas pole kristlik kirik jagunenud eri harudeks, vaid säilitanud ühtsuse, mistõttu ta mõjuvõim on ka tükk maad tugevam. Kristlike riikide vahel erilisi naginaid olevat ei paista, hädaohuks on hoopis tatarlased, kes ähvardavad sellegi suhteliselt vähearenenud Lääne tsivilisatsiooni alistada. Tatarlased, muide, ei ole moslemid, vaid tunnistavad mingeid oma jumalaid. Idee panna mustlased merd sõitma on geniaalne! Üldiselt võib romaani tõesti pidada üheks parimaks möödunud aasta eestikeelseks ulmeraamatuks, ütlen " üldiselt" , sest pole veel kogu mullust ulmesaaki läbi lugenud. Tegu on kindlalt ˛anriulmega, ehkki mis vanusele, jääb tõesti mõistatuseks. Norida võib vaid pisiasjade kallal, a la kas lord Asriel ja ta armukese mees pidasid duelli või rüselesid niisama, ent sel pole tegelikult mingit tähtsust. Soovitan!!!
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates on teoses palju hästi välja mõeldud sündmusi ja tegelasi, kes sind endaga kaasa kisuvad. Eriti meeldisid Daemonid ja see, et äkki on Põhjavalguses tõesti uus linn??
Teksti loeti eesti keeles

Tubli tükk ja tõend selle kohta, et noortekirjandus ei pea kindlasti mitte olema lame ja moraliseeriv.. Rääkimata sellest, et tegelasedki ei pea olema lamedad ning igavad. Kasuks tuleb ka see, et ei ole ei üdini positiivseid ega ka negatiivseid tegelasi. Ma ei tea kuis ülejäänutele, aga mulle meeldib, kui ma usun tegelaste käitumist ja ka nende motiive.
Mina ei leidnud raamatust kristliku kiriku kriitikat. No ajasin lausa tikutulega taga, aga ei leidnud. Nojah, oli kirik, oli. Nojah, meenutas oma subordinatsioonilt kritlikku. Mis siis? Väidaks, et krijanik hoopis vihjab, et vaimulik ja maine võiks olla kenasti lahus, nii et siis tuld rohkem ikka riigikirikute (olenemata sellest, keda kummardatakse) pihta.
Sõnaga - oli loeatav, oli hea ja sügavust jagus tal kah nii, et võis isegi ujuda kartmata kõhtu ära lüüa.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle oli juba pikka aega tehtud reklaami, et see arvustatav teos on väga hea. Lõpuks siis otsisingi teose raamatukogu lasteosakonna riiulilt "Pipi Pikksuka" ja muude toredate teoste vahelt välja. Raamatukoguhoidja tegi suured silmad, kuuldes, et hakkan raamatut ise lugema ja eks ma ise ka suhtusin teosesse ettevaatusega. Lugemist lõpetades pidin aga nentima, et tegu on väga nauditava teosega, sobib teine nii lastele kui ka täiskasvanutele. Seega soovitan kõigile, kel see lastekirjanduseks tembeldamise tõttu (mida ta siiski ka on) kahe silma vahele jäänud. Tegu on minu viimaste aegade suurima avastusega, ning loen huviga Pullmani teoseid ka edaspidi, kui kätte satuvad. Kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

Mulle väga meeldis, kuigi kristlasena tekitasid mõningane suhtumine kristlusesse opositsiooni. Kuigi nõustun suuremalt jaolt Pullmani esitatud kriitikaga kiriku vastu (kristluse ajalugu vastandub paraku peaaegu täielikult kristluse tegelikule vaimsusele), siis inimesele, kes kristlusest vähe teab, võib selline ühe külje näitamine eksitavalt mõjuda.Lugesin raamatut naudinguga ja leidsin sealt palju põnevaid mõttekäike. Minu jaoks oli selline lähenemine uudne ning jäin kannatamatusega ootama järgmist osa. Eestikeelset aga ei jõudnudki ära oodata...
Teksti loeti eesti keeles

Pratchetty kõrval teine suurkuju inglise ulmemaastikul. Neid kahte küll ei anna kohe kuidagi omavahel võrrelda kuid minu melest vägagi loetavad on mõlemad. Pratchett oma satiirilise huumoriga ja Pullman oma sünge(te) paraleeluniversiumitega, millest siiski koidab läbi lootuskiir et kõik pole veel kadunud. Nagu eelpool kommenteeritud et seda teost ja üldse seda triloogiat on raske mingisse vanuse kategooriasse paigutada siis sellega nõustun ka mina.
Teksti loeti eesti keeles

Daemonide (tõsi, oleksin parema meelega näinud, et neid oleks nimetatud "hingeloomadeks" - daemon kõlab paljude jaoks siiski deemonina ja deemonil on eesti kõrva jaoks üsna kindel tähendusvarjund) süsteem on andekas ja põhjalikult läbi tunnetatud - ntks, et hingeloom suudab muutuda lapsel ja võtab kindla kuju murdeeas, jne. Sellise süsteemi abil saaks hõlpsasti kirjeldada mitmeid vaimuhaigusi, mis meie maailmas tänapäeval levinud :-)
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks ei suutnud see teos siiski päriselt "lastekirjanduse" barjäärist läbi murda. Süžee tundus liiga sirgjooneline ja lihtsustatud ning kui peategelase teele kerkisidki mingid probleemid siis kippusid need kahtlaselt mängleva kergusega lahenema. Erilise fantaasiapuuduse all Pullman siiski õnneks ei kannata ja see kompenseerib mõnevõrra. Tulemuseks tugev keskmine hinne ja isiklikult ma sarja edasi lugema eriti ei kibele.
Teksti loeti eesti keeles

Mh, sai siis inglise keelne läbi puuritud ja olen täitsa nõus kõigi kiitustega, mis sellele kaela on valatud. Pullmani jutt on ladus, keelekasutus huvitav (kohati raske, kuid sellest saab loogika või sõnaraamatuga üle), tegevust küllaga ja ka oma teaduslikuid seisukohta suudab üpris kenasti selgitada. Nõnda, et kohati usub, kuid kohati täitsa ei usu kah. Igatahes täitsa magedaks ei läind seletustega.

Kirikut natuke mõnitati, kuid ei leia, et see midagi eriti hullu oleks olnud. Okey, ise kaldun rohkem ateismi, kui usu poolele, nii et mind eriti ei hõõru kah see kiriku laimamine (arvestades mu noorust peaks ju mulle eriti veel selline mässumeelsus peale minema). Eriti hüva tundus Pullmani kirjeldused. No muidugi inglise keele kraadiga jagub tal ka sõnakesi, mida sinna kirjelduseks laduda, et pilt ilusamini vaataja silme ette manada.

Ning kui olidki mingid jaburad pääsemised Lyral, kus probleemid lihtsustatult ja naiivselt lahenesid ja mida enne mainiti, jäid need mul küll märkamata. Oli ju ka Lyral valusid ja kaotusid (ei loe ju kergeks pääsemiseks kaaslaste surmi ja piina). Ning pääsema ta ju pidi - triloogia vaja täis kirjutada. Kui peategelane esimeses osas ära sureks jääks triloogia ju nati õhukeseks.

Nüüd tuleb vaid oodata, millal järgmise osa hind alla tõmmatakse, kuna nõnda hea fantasy sari lausa peab riiulis olema ... või no vähemalt minusugusel fantasy fännil.

Teksti loeti inglise keeles

Üle pika aja esimene fantasy, mis mulle tõsiselt meeldis. Olen alati uskunud, et noorematele lugejatele mõeldud kirjandus ei pea olema loll ja nõme ning see raamat on selle ilmselge tõestus. Huvitav ning detailne maailm, üsna keerulised ja mitmetahulised tegelased ning teemad, mida tavaliselt käsitletakse ainult täiskasvanutele suunatud teostes, moodustavad terviku, mis on äärmiselt nauditava ja põnev. "Tema tumedate ainete" esimene osa on raamat, millele pole praktiliselt mitte midagi etteheita. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles
x
Eilish
06.07.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kahjuks pole ma saanud seda lugu küll lugeda, kuid eesti keeles kuulasin lugu Vikerraadios nime all "Tragöödia Star Queenil". Panen siia ka audiolingi.

http://vikerraadio.err.ee/v/kuuldemang/loigud/d955c989-d097-43ca-aefb-3ba6ed4dd509/kuuldemangud-tragoodia-star-queenil

Audioversioon keskendub kahele mehele, kes jäävad "kosmosehätta". Nimelt kaovad ühel hetkel laeva hapnikuvarud ning kuna mõlema mehe jaoks tagasipöördumiseks hapnikku ei jätku, peavad nad otsustama, kes elusana tagasi pääseb. Tegemist on mõnes mõttes isegi rohkem psühholoogilise looga, mida võiks vabalt asetada mistahes konteksti (nt allveelaeva) ja mistahes ajastusse. Samas jätab loo jutustaja (ellujäänu) mõnevõrra liigselt kaine arutelu lahenduse nii mõneski osas lahtiseks...

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt on raamatud ajas rändamise ja ajaga sehkendamise kohta mulle nagu kompvek - kuidagi ei saa vastu panna ning väga harva juhtub, et hammaste vahele satub midagi söödamatut.Igatahes köitis see raamat oma mastaapsusega - kuigi teos ei olnud ilmatuma paks, oli tekst tihe, põnev ja mitmetahuline. See on pannud mind sellest ajast peale raamatupoodides Sci-Fi riiuleid läbi kammima, lootes leida ka järgnevaid osi - Sunstorm ja Firstborn. Seni paraku tulutult.Raamatus "Time`s Eye" on ühendatud Baxteri ja Clarke`i suurepärane fantaasia, teadmised ning jutustamisoskus.
Teksti loeti inglise keeles

Tartlasena olen tahtnud Frenchi ja Koulu lugusid ammu lugeda - kas või kui palju alternatiivajaloos tänapäeva inimesele tuttav tundub.Meeldiv üllatus oli see, et kõigest seniloetust on raamat ikkagi väga erinev, samas oli seal palju lõbusalt äratuntavat ning kuigi autor erinevate klišeede ja stereotüüpidega kohati isegi liiale läks, haakus see omamoodi raamatu stiiliga. Siin ei ajanud miski vihale, vaid pigem äratundmisrõõmus muigama - raamat pani naerma enese kui eestlase üle, samas kedagi valusalt puudutamata. Žanr on muidugi mugav - sellises alternatiivajaloos võib lasta fantaasial lennata ning keegi ei hakka küsima, MIKS on maailma ajalugu just nii näinud. Pigem naudid seda õhulist paroodiat ning elad kaasa peategelaste omamoodi muretule elule. Kas sellist Eestit me tahaksimegi? Ei tea, aga midagi ihaldavalt utoopilist selles ometi on...
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa põnev lugemine, aga lõppu oli selline pundar seotud, et hing karjus selguse ja lahenduse järele. Miks keegi ei söandanud lennata sinna, kust Masinad tulid või läksid? Nii oleks tahtnud teada. Strugatskid oli loole loonud ikka nii mitu kihti, et pärast lugemist jäi tunne, nagu oleks lugenud mitut lugu korraga. Seda enam oleks tahtnud rohkem lahendusi, et pärast ei jääks pea nii paks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu iseenesest oli kohati isegi põnev. Aga lõpplahendus (kuigi romantiline) oli igav ja pani sellele punaselt nõretavale loole veelgi nõretavama punkti. Siit tuleb liiga selgesti esile kommunistlik idee inimesest kui jumalast, kes "korrigeerib" looduse tööd - alates jõgede ümber pööramisest lõpetades kellegi ajus sorkimisega, et toota imeinimesi. Muidugi tagajärgedele mõtlemata. Suure hurraaga minnakse peale ja kirjanduslikult võib ka suure hurraaga lõpetada, aga nagu näitab ajalugu, saabki seda teha vaid kirjanduses.Natuke tigedaks tegi...
Teksti loeti eesti keeles

Kui jätta välja kõik see nõukogude kommunistlik propaganda, oli lugu iseenesest päris vaimukas, aga jällegi, nagu teisteski kogumiku lugudes, oli puänt justkui puudu. Ma peaaegu et ootasin seda, et lugu lõpeb sellega, kuidas inimene saabubki Marsile ja kuna tšungrilastel suurusjärkudest aimugi polnud, ei kujutanud nad ettegi, et ongi sipelga suurused ja inimene astub nad lihtsalt neid märkamatagi laiaks, otsides Marsilt tsivilisatsiooni. Minu jaoks oleks selline pööre loole pannud koomilise punkti ning oleks andeks andnud ka selle kommunistliku soigumise. Panen 4, sest loos oli siiski päris palju päris head kriitikat inimmõistuse pihta. Miks ka mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Appikene, miks ta ometi selle loo sedasi pooleli jättis??? Iseenesest polnud süžee üldse paha, isegi põnev oli lugeda, aga lahendus jäi täiesti olematuks. Ei tundnud keegi huvi ei teiste linnade vastu planeedil, ei otsitud (ei leitud) glegidele mingit lahendust ei planeedi peal ega maal. Paraku pole see kogumikus "Põgenemiskatse" ainus pooliku lahendusega lugu. Jah, võib-olla tahtis autor jätta loo lahtiseks, et lugeja saaks oma fantaasiat kasutada, aga no ma siis juba kirjutan pigem oma loo, kui tahan oma fantaasiat kasutada. Enamasti ma naudingi lugudes ju seda, et kirjanik loob probleemi, probleem kulmineerub ja siis sõltub kõik sellest, kui peenelt ja nauditavalt oskab kirjanik sellele lahenduse leida. Aga kui lahendus puudub, jätab see veidi laisa mulje küll. :D
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest oli tegu üsna põneva looga, ent oleks ehk oodanud põnevamat lahenduskäiku. Näiteks mis sai kivist, mis tollal preestri jalge ette kukkus? See lihtsalt kadus? Aga lahendus oli teravmeelne ja kuigi olen ise kristlane, ei pea ma inimeste pühakuks vorpimist eriti õigeks - tänapäeval ei ole pühakuid mitte ka 995, vaid katoliku kirikus midagi oma 10 000. Aga see selleks, väike torge ajaloos levinud nõmeduste pihta (indulgentsid jms) ja tänapäeval levinud ignorantsuse pihta annab loole kahtlemata teravust. Ja noh, kirikutegelase ja kristlase vahe on paraku vahest kilomeetrite laiune. Selles loos mängivad traditsioonid, neile mõtlematu allumine ja muu, mida kahjuks ka tänapäeval liiga sageli kohtab. See teeb selle 1960ndatel kirjutatud loo ka tänasel päeval küllalt aktuaalseks.Euroopium annab sellele loole vaid sära juurde, aga sellelt loolt oleks justkui Part II puudu, miski jääb nagu närima, midagi oleks võinud veel juurde lisanduda...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teost kogumikus "Põgenemiskatse". Terve see kogumik on täis nõretavat kommunismiülistust ja tolleaegse inimese igatsus idealistliku Utoopia suunas. Midagi on selles loos justkui nostalgilist - võib-olla see igatsus, et ehk ongi 300 aasta pärast maailmas rahu, õnn ja üksmeel, kuigi see on äärmiselt naiivne lootus. See naiivsus läbib minu meelest ka tervet jutustust - õnn taandatakse kommunismi ja robootika võidule, kus konfliktid on minimaalsed või puuduvad täiesti. Nagu keegi siin eespool ka mainis, ei ole loos midagi sellist, mis seda teravustaks. Ei saa öelda, et seda just otse igav lugeda oli, aga see oli uinutav, veniv ja etteaimatav. Ka inimeste ja isegi mitteinimeste (pean silmas tioomlast) karakterid on küllalt üksluised ja isegi tuleviku-Pogodini ema tõrksus kõige uue vastu mõjub pastakast väljaimetuna.Jah, inimloomus küll ei muutu, aga siin näib, nagu oleks 1960ndate idealistlike vaadetega inimesed lihtsalt pandud äkitselt tuleviku keskkonda ning nad on jätkanud elamist seal silmagi pilgutamata. Jah, nüüd tean, mis puudu on - see imestus, vaimustus, emotsioonid, mida ootaks nii peategelastelt kui ta teistelt. 300-aastase inimese ärkamine tulevikus on raamatus justkui sama tavaline sündmus kui uue automudeli turuleilmumine - see ei tekita mingeid erilisi emotsioone. Aga eks see emotsioonitus natuke vist kuulus kommunistliku Utoopia juurde...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ikka ja jälle meeldis, aga eks ma olen selles vanuses ka (28 :D). Ja hoolimata kõigest jään ma Snape´ile truuks - mõnus värvikas karakter, keda ma olin nõus 3.osas hammustama, aga olen õppinud sellest sellist lugu pidama. :D
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle jälle meeldis. Võib-olla oli asi selles, et lugesin järjest kolm "Kosmoseodüsseiat" läbi ja tean, et kolmas ei ole Clarke`il ka viimaseks jäänud. Naudin lugedes ka seda, mida paljud ilmselt ei naudiks - üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi. Clarke on selle ala meister.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tutvusin selle raamatuga just tema sünnimaal, Hollandis, kuid otsustasin, et ei hakka ennast Mulischi süvafilosoofiast hollandi keeles läbi närima ja valisin inglise keele. Sellest hoolimata osutus raamatust läbinärimine kõike muud kui lihtsaks, aga sedavõrd sügavam on jälg, mis see minusse jättis.

Raamat viib meid esmalt aja ja mateeria piiri taha, "igavikulise võimu" esindajad plaanivad väljavalitud lapse ilmaletulekut - lapse, kes peaks täitma teatud ülesande ning päästma sellega taevase riigi. Sellise lapse ilmaletuleku ettevalmistamine vajab aga vähemalt 3 generatsiooni, et soovitud geenikombinatsioonid kokku juhtuksid. Nii algabki lugu 2.maailmasõja ajast lapse vanavanemate kokkuviimisega ning liigub läbi aastakümnete sajandi lõpu poole.
Loo peategelasteks on aga eelkõige lapse isa ja tema sõber - boheemlasest keeleteadlane Onno ning naistemehest astronoom Max (jätan aga siinkohalt mainimata, kes neist on lapse isa). Nende kummaline sõprus viib lugeja läbi kõige sügavamate filosoofiliste arutelude ning pöörab nii mõnedki stereotüüpsed kujutelmad pea peale.

Väljavalitud laps sünnib aga kõige võimalikumas mõeldavamas komplitseeritud olukorras, kus tal ühekorraga on ja ei ole nii isa ja ema. Onno ja Maxi süvafiloofia kõrval üles kasvades liigub ta iga päevaga üha lähemale oma määratud ülesande poole.

See on äärmiselt haarav lugu, mis viib lugeja läbi kõikvõimalike eluliste teemade ja kriimustab nii mõnigi kord valusalt meie teadlikkust meid ümbritsevast elust. Igatahes 5. Plussiga.
Teksti loeti inglise keeles

Mida ma oskangi eelnevale lisada. Suurepärane raamat. Parim parimatest ehk mitte, aga ikkagi väikese miinusega viite väärt! Clarke`i detailitäpsus on hämmastav - tundub, et tema lugude taga on sageli aastatepikkune uurimistöö.
Teksti loeti inglise keeles

Super! 1000 lehekülge puhast Clarke`i! Tõeline Clarke`i piibel! Võtab üksjagu aega, et end läbi närida kõikidest nendest lühemateks ja pikematest headest ja parimatest ulmelugudest, kus pole fantaasiaga vähimatki kokku hoitud. Igatahes minu niigi suurepärane arvamus Clarke`ist liikus pärast selle kogumiku läbitöötamist veel kraadivõrra ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Liiga palju kuuleme iga päev, millistele erinevatele haigustele ja hädadele inimeste kehad alla annavad. Juba praegu asendatakse kulunud juppe sünteetilistega, mis võiksid kauem vastu pidada. Käesolev lugu on Clarke`i visioon sellest, millist teed võivad inimesed tulevikus valida.
Teksti loeti inglise keeles

Koos Stephen Baxteriga on Clarke teinud mõnusa tagasivaate ühele oma esimestest lugudest "Travel by wire". Ideed "traadi kaudu reisida" (ehk teleporteeruda) on kasutanud ilmselt mitmed teisedki ulmekirjutajad, aga Clarke teeb seda ikka ja jälle oma pisut iroonilisel ja nauditaval moel.
Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub tulevikus, mil islam ja kristlus on sulanud üheks sõbralikuks "krislamiks". Kui aga maad ähvardab purustada Jumala enese haamer, pühendavad kõik oma jõud selle takistamisele, mõned äärmuslikud rühmitused aga pühendavad kõik oma jõud sellele kaasa aitamisele, sest Jumala tahe peab täidetud saama. Kelle jõud lõpuks peale jäävad?
Teksti loeti inglise keeles

Idee merest kulda otsida pole teab mis uus. Kui see peaks aga tõesti leitama ja nii suurtes kogustes, nagu Clarke seda kirjeldab, siis tekib ju loomulikult küsimus - kellele kuulub meri?
Teksti loeti inglise keeles

Jäin pisut mõtlema, kas seda liigitadagi ulme hulka. Lugu tundub olevat küllaltki tõepärane paari sajandi tagune katsetus luua kaasaegsete vahenditega midagi sellist, mida me tänapäevalgi "word processoriks" nimetame. Paraku, nagu paljudki tolle aja geniaalsed leiutised, ei leidnud seegi suuremat tunnustust. Hea lugu, aga mitte Clarke`i parimate seast.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea lugu vägagi ootamatu lahendusega. Põhjusi maailma hävitamiseks võib leida mitmeid, aga SELLE peale ilmselt ei suudaks keegi peale Clarke`i tulla!
Teksti loeti inglise keeles

Avastusretk Saturnile. Taas üks Clarke`i romantilisevõitu end küllaltki "actionivaene" kirjeldus inimese esimesest kohtumisest Saturni ja selle elanikega. Mina panen aga ikka viie, sest mulle meeldis Clarke`i fantaasiarikas kirjeldus ning kõikide "roheliste mehikeste" kõrval pisut tõsiseltvõetavam kontseptsioon.
Teksti loeti inglise keeles

See on kindlasti Clarke`i kõige lühem lugu ja ilmselt seetõttu ka kõige löövam. Mitmes mõttes. Ja seda ainult 5 lausega!
Teksti loeti inglise keeles

Hea psühholoogiline kirjeldus, nukravõitu lugu, ent täis omamoodi sisemist väärikust.
Teksti loeti inglise keeles

Ja mulle jällegi väga meeldis, sest kuigi siin annab Clarke tsivilisatsioonile ja rassismile jalaga, teeb ta seda ometi rabaval moel. Tõeliselt kange iroonia.
Teksti loeti inglise keeles