Kõigepealt pettumus – "Soome ulme 2" sai kahe päevaga otsa. Lootsin teda konsumeerida pisut kauem. Aga enne kui arugi sain, on viimane jutt käsil. Kogu on terviklik. Ainus veidi nõrgem jutt oligi see viimane, "Terrakota", aga selgi pole suurt häda. Tugeva 4plussi saab kätte, 5palli skaalal. Miks? Sest kuigi õhustik oli toimiv, taust samuti, oli ta kuidagi... naiivne? Lapsik? Arvestades seda, et püütud oli luua idamaadele omast miljööd. Aga idalaste meelelaadi arvestades oli kõik tõesti... ühelt poolt kuidagi üheülbane kui ka Euroopa mõttemallides kinni. Võibolla on aga asi selles, et autor ongi laps :) Ehk siis, arenguruumi jagub.
Kõik teised on aga viie-väärilised. Mõni isegi enam. Jääskeläinen ei petnud ootusi, oli hästi mõnusa kompaga /jah, mulle meeldib, kui kogu jutt on läbi komponeeritud ja jalad saavad juustega lõpus kokku/ ja isegi idee tundus selline, noh, kui mitte liiga originaalne, siis kindlasti uue nükkega vana. Tuleviku mäletamist on nii või naa veidi ulmes kasutatud, või vähemalt seda, et homne on teada, aga tänast enam ei mäleta. Ükskõik, kuidas seda lahendada. Jääskeläineni lahendus oli huvitav...
"Tõvemees" oli samuti uus-vana ideega jutt, haigustesööjast. Esimest korda kohtasin vist seda ideed aastaid tagasi ühes x-files osas. Või oli see mõni muu film. Vaat ei mäletagi. Aga legend on kuidagi äärmiselt tuttav.
Chtulhu-jutt, kindlustusfirmast pajatav Sinisalo "Me kindlustame su ära" oli aga vaat et minu jaoks parim selles kogus. Kontori-õudus kogu oma ilus on ju kohutavam kui kogu see nimetu õõv, mis domineeris jutu teises pooles. Kontor on jubedam kui mistahes Chtlulhu. Ja see juba ütleb midagi...
"Oliveri raamat" oli nunnu düstoopia, kuigi ilmselt nimetatakse seda žanriliselt veidi teistmoodi. Nunnu ju, kui keegi on nii tavaline ja normaalne, et torkab meeldivalt silma, nunnu, kui raamatud on need, millesse talletakse selline tarkus, mis mujalt läheks kaduma. Ja nunnu, et mõnele lapsele meeldivad raamatud... mitte failid. Ja kõik see nunnundus oli vastupidiselt sõnale "nunnu" keeratud traagilisse võtmesse.
"Vaskmõrsja" ja "See, kes ratast pöörab" on mõlemad aurupungid. Mõrsja-värk oli selline emotsionaalne, hormoonidest tiine, samas õõvastav ja natuke isegi vastik. Aga selles vastikuse oli autor hästi kirja pannud. Rattapööramine tegeles igavikulisemate küsimustega kui hormoonidemöll, tegeles sellega, et kas pikk eluiga on needus või õnnistus. Mõlemad peategelased leidsid, kumbki omal põhjusel, et pikk eluiga ei ole nii hea asi midagi, kui tundub. See jutt asetus kogu seisukohalt mu jaoks teiseks.
Ahjaa, "Hiiu nahk" oli päris omapärane. Siiski, kuna ta sellesinase kirjatüki kirjutamise ajaks oli jäänud teiste varju, ei ole ta ilmselt see "5". Pigem pika-pika miinusega asi.
Ja see bibliofiili asi ei läinud ka eriti korda, kuigi, hästi kirjutatud ja iseenesest äge jutt. Ilmselt on aga ses süüdi see, et ma pole kohanud ühtegi päris normaalset bibliofiili. Tõupuhast bibliofiili, ma mõtlen, mitte ulmefänni :) Kõik nad on natuke hirmuäratavad ja seda oli ka see peategelane kogumiku esimeses jutus.