Pasi Ilmari Jääskeläinen

Meelis Friedenthali "Võõras jumal" flirdib ühe jabura maailma loomise teooriga. Aga, miks mitte? Mille poolest on Suure Paugu Teooria parem pronksjalgsest Emedoklese teooriast? Võib argumenteerida aatomitest ja mustadest aukudest, mis reaalselt on olemas, aga sama hästi võib argumenteerida ka inimeseks olemisest. Ning miks inimesed on nii jaburad olendid nagu nad on. Mõistuslikkus ja ratsionaalsus ei ole just sõnad, millega iseloomustada inimkonda, ainult mõnda isendit.

Hästi kirjutatud tore lugu. Võib-olla igaleühele päris ei istu, aga kindlasti kõigile neile, kes on nuusutanud filosoofia või religiooniajalugu. Või neile, kellele meeldib mõelda asjadest nii, et nali muutuks eluks.

Reidar Andersoni "Teise päikese lapsed" üllatas positiivselt. Mitte et mul oli üliliiga halb arvamus... mul polnudki arvamust. Enne lugemist.
Tekst on ladus, sujuv, hästi kirjutatud, lugu areneb loogiliselt, küsitavusi ei tekkinud. Või kui, siis olid need loosse kodeeritud ja lahenesid lõpus.
Lugu on vormilt krimka, žanriliselt sf ja tegeleb üldise inimsusega. Inimeseks olemisega. Mõistatusega, mida inimeseks olemine tähendab. Kas inimmõistust saab asendada ning kui saab, kuhu ta areneks?

Tahes-tahtmata tappis "Täheaja" kogumiku jutt "Tappa naer" mu jaoks kogumiku tähtsuse ja tähenduse. Tappis naeru. Sõna otseses mõttes.

Õnneks lugesin kogumikku segamini. Ja juhuse tahtel oli see viimane lugu, mida lugesin. Ses mõttes, et suur osa lugusid oli juba loetud, aga pärast naeru tapmist võtsin uuesti "Totu" kätte. Lihtsalt ei suutnud kogumikku edasi lugeda. Sel hetkel. Mõni aeg peab mööda minema, Card ja co ootavad seni kannatlikult...

Päris kindel ma maakeelses tõlkes pole, aga mõte on vist see. Et oled sa valmis olema see, kes sa oled, mitte elama pimeda orjana.

Minu jaoks ilmselt kogu kogumiku kõige terviklikum lugu. Ilma mööndusteta. Ning ilmselt loen ma selle loo veelkord läbi. Lihtsalt selleks, et järelmõtteid kinnitada.

Üldse paistab see maailmaparandamine terve kogumiku läbiv temaatika olevat. Mõningate eranditega.

Hinne ei ole hinnang kirjutamisoskusele, faabulale, tervele maailmale ega ka tegelasteloomele. See on hinnang "poistekirjandusele". Mis on tsipa parem kui "tüdrukutekirjandus". Mingil ärapidisel moel meenutas raamat omaaegset "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja. Mõned romaanid neist olid lausa geniaalsed, teised panid õlgu kehitama. Aga siiski olid nad loetavad. Nagu on ka loetavad "Duumioru lood". Aga "poistekirjandus" on asi, mis väga kaasa ei kisu. On põnev, on, on toredaid asju, on, aga kuidagi ei puuduta.

Igas jutus, peale teise, on lausa füüsiliselt tunda Mandi sõnaseadmist, tema käänakuid faabulas ja mitmesegaseid olukordade lahendusi. Mõni ime, et Mant on nii autor kui kaasautor. Sest, antagu mulle andeks, aga kooskirjutatud jutud on siiski nagu rohkem tema omad... Peale viimase. Üllatuslikul kombel meeldis just see jutt mulle kõige rohkem. Ilmselt seetõttu, et kokku olid pandud kaks žanri. N-ö imeulme ja puhas sf. Ning näpuotsaga õudust sisse pikitud. Kompott on igatahes väga äge.

Ainus miinus, mille oskan välja tuua, oli otste kiire-kiire kokku tõmbamine. Et kuidagi prauhh! ja oligi otsas. Muidu oleks viis mis viis. :)

Kuidas on võimalik, et inimesed, kes hindavad muu hulgas kirjutamiskunsti, sõna valdamist, said valida Helen Käiti kaks lugu esikümnesse? Kuidas? Mil moel? Tegu on algklassitasemel kirjutatud proovitükkidega. Tekib kiusatus saata jutuvõistlusele oma 4. klassi kirjand ja loota, et ehk läheb õnneks. Et keegi ei märkagi, et on lihtlausetega kirjutatud ja banaalse sisuga tekstiga. Või saatis antud daam tõesti oma lapse katsetused võistlusele, oma nime all?

Ja esikolmik, see võtab ohkama. Kaks keskmist tööd, üks neist nii hale Düün kui võimalik, ja teine päris äge fäntasi, aga mida sellegipoolest ei saa nimetada tervikuks. Tegu oli ju nagu peatükiga kuskilt pikemast loost, millele on algus ja lõpp juurde pandud.

Pihlast ma ei räägi... Loetamatust ei saa rääkida.

Ja need lood, mis väärinuks esikolmikusse kohti, kõigi kriteeriumite alusel, virelevad kuskil teises kümnendis koos algklassiõpilase kirjatükkidega?

Nii ebaühtlast kogu annab otsida, nii halbu jutte samuti, kui ses kogus.

Ära ma ta lugesin, aga... elamus, vennad-õed, see nüüd küll polnud. Saab ka paremini. Ahjaa, minu pingerida.

1. (5) „See maailm on mulle“, Maniakkide Tänav

2. (7) „Joroski öö“, Andrei Samoldin

3. (9.-11) „Varjutaimed“, Piret Jaaks

4. (9.-11) „Ma ka ujun“, Jüri Kallas

5. (6) „Küljeluust ja lihast“, Tea Roosvald

6. (1) „Meister ja õpipoiss“, Mann Loper

7. (4) „Aahe oma“, Osvald Soobel

8. (2)„Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?“, Heinrich Weinberg

Sulgudes žürii hinnang. Ülejäänud tekstid polnud loetavad.

Hästi kirjutatud, hästi läbi mängitud, ühtegi otsa ei jäänud ripakile.

Ning kangelase nimi oli otsene viide nii mitmessegi klassikalisse teosesse, aga kogu jutu tonaalsus oli selline – lüüriline? Natuke habras, natuke õrn, aga hirmus visa ja väljapeetud.

Lühidalt öeldes on mul tema fenomen ja hurra-hõisked kergelt arusaamatud. Tegu on ju moditud Düüniga. Seal pole mölakaid harkonnoneid ega üllast kõrberahvast, on vaid kõrberahvas... Ei ole ka gom jabari, ega teisi võluvaid piinamismeetodeid.

Tegelased on kuidagi liiga ettevaatamatud, samas üheülbalised. Ja ronivad kohe võõraga voodisse. Nojah, ju sel neidisel kedagi paremat polnud.

Pluss, peategelane on bioloog eks. Ja ta ei saa aru sõnast "vastne". Mäh? Või oli see uumor? Selline salakaval lõunamaine, millest nalja tegija ise ka aru ei saa?

Maailm on küll veidi skemaatiline ja mõned detailid kuidagi nagu huupi teksti visatud, näiteks need jälitajad, aga üldmulje on väga hea.

Kindlasti on tegu jutuga, mis väärib ilukirjandusliku teose nime.

Olin seega positiivselt üllatunud, ja ka negatiivselt. See viimane on aga pigem isiklikel assotsiatsioonil põhinev. Lehe-elu ja kõik muu säärane.

Lisan veel ühe sõna: ajaraisk.

Kõik klappis, jooksis, olgugi, et oli staatiline. Üks tüüp lihtsalt lamab palaval ööl maas ja tahab, et reaalsus oleks teine. Ning olukorrast antakse ülevaade. Põhimõtteliselt alt reaalsus ja setud, mis mõlemad ei tohiks üldse mulle korda minna. Aga läksid.

Staatiline on igav? Põhimõtteliselt küll. Aga mitte nii, nagu Samoldin seda jutustab.

Tundub, et sain jutukogust kätte teise tervikliku loo.

Lugu oli terviklik, maailm arusaadav ja sissetöötatud. Põhjendusi ei otsinud detailidele, sest mõnikord tuleb asju võtta nii nagu autor tahab, et nad on.

Sooblile ei saa ette heita just ülearu ilusat keelt ega kauneid, rabavaid kujundeid, küll aga on ta loonud jutu. Sellise, mis algusest lõpuni töötab. Jah, kaunis lineaarselt, aga nii lihtsa loo puhul see ei häirinud

Ootamatu julmus oli häiriv, aga töötav. See on asi, mille peale leidsin end hiljem mõtlemas. Järelikult – toimis.

Ning ka see, et vaim polnud vaimolend, vaid lihast ja luust elukas – ka see töötas. Ning kõigutamatu usk äravalitusse. Sest lihtne talumees oli saanud hakkama võimatuga – ja seega pälvinud jumala soosingu. Lihtne, loogiline selles lihtsas omamütoloogilises maailmas.

Kui Soobel valdaks paremini sõna, siis "5" saab ta vähemalt minu käest kätte küll. Praegu on selline 5miinusega ehk 4. Sest õhinat, hoogu ja julgust ses loos oli.

Kokkuvõtvalt – tõesti üks kena lugu. Mitte veel täiuslik, aga teel sinnapoole.

Pärast lugeda-üritamist püüdsin diagonaalis aru saada, millest jutt. Midagi huvitavat hakkas nagu silma, aga niipea, kui lugema hakkasin, tõmbusid tähed ühtlaseks vormituks klombiks.

2, sest 1 oleks liiga emotsionaalne. Ja see lugu ei äratanud ühtegi emotsioonikübet. Kui silmad hakkasid mööda teksti libisema ilma ühegi haakumiseta, siis lõpetasin pingutamise.

Milleks lugu, milles ei ole ühtegi haakekonksu, isegi kui seda otsida? Ühtlane sõnade-, lausetejorin.

Jah, tunnistan, olen rumal, aga kirjandus peab kuidagi kõnetama, tõmbama kaasa. Muidugi, mõnikord tuleb pingutada, aga kaua sa pingutad... kaks pikka lehekülge pingutasin. Jõud lõppes otsa...

Loo taga on suurem lugu. Paks ja ümmargune nagu maakera. See lugu jutustab tasakaalust, lohedest, armastusest, sõprusest ja eepilistest seiklustest. Ühesõnaga, Mann lõi oma fantaasiamaailma – pealtnäha tervikliku. Ja võibolla ma tahan seda lugeda, kuigi Tolkieni pikad kõrvad paistavad selle tagant. Võibolla ka Martini. Üks eepiline fäntasi puha. Kõik sõltub lõppeks ju sellest, kuidas on jutustatud.

Manni loos on eepilise fäntasi plussid ja miinused kõik kenasti näha. Plusside poolele lähevad olude sunnil sündinud kangelane ja piinatud noor hing, keda vaevab Vägi – kenasti välja joonistatud, ilusasti kirjeldatud. Ja maailm toimib, on detailne. Sellega aga plusspooled lõpevad. Klassikline eepiline fäntasi venib nagu tatt. Pole sel lõppu ega algust. Ka sellel lool pole lõppu ega algust. On teekond punktist P kuhugi S-i. Algust pole näha, lõppu ei paista. Ja nad tatsavad ja tatsavad. Oma teel. Aga sellise see klassikaline fäntasi juba on. Ses suhtes on Manni jutt stiilipuhas.

Mis mulle aga meeldis – Mann valdab sõna. Kohe kena oli lugeda. See mind ilmselt jutu küljes hoidiski, ei miski muu. Tegelikult, üks asi veel – hundinahas vaim.

Niisiis oli sel jutul minu jaoks tervelt kolm head omadust – stiilipuhtus, hea jutustamisoskus ja loom.

Aga, fäntasi! Ja klassikaline! Ühesõnaga, hea, et läbi sai.

Ja kogu tekst on täis russitsisme /muuseas, tõlkija ega toimetaja ei vaevu kordagi seletama midagigi/, mille mina, nõukaaja laps olen suutnud sujuvalt ära unustada. Sest need mõisted ei ole kuigi olulised. Või kui, siis ainult Vene ajaloo ja selle raamatu seisukohalt.

Ühesõnaga, unisena raamat loetud-läbi lapatud, jäi suhu kerge iiveldus – eelkõige sadismist, ülevõlli mustast huumorist ja suht rõvedalt kirjeldatud pedendusest. Nojah, võibolla oligi see eesmärk, kõik üle võlli, kolm ja neli korda. Aga pagan, ma loen selleks, et avastada ridade vahelt uusi paiku ja kogemusi, selleks et unustada see maailm, selleks et tunda naudingut autori kirjeldamisoskusest ja fantaasialennust...

Mõned neist punktidest täitis autor küll ära, aga. No ei ole see Sorokin kuidagi minu autor, ei ole :/

Kuni umbes ajani, mil mulle koitis, et kui mõeldakse sõnu "arhiivid" ja "ettekanded", siis täht-tähelt. Ning kuna juba algusest peale oli ulung teemal – oi vaene-vaene Shikasta (selgus, et Shikasta on planeet) – siis ei tekitanud see, et õitsev planeet käis alla, mitte mingit pinget. Küll aga olin ma üsna algusest peale kindel, et tegu on Maaga. Niimoodi, nagu meie planeeti võivad näha kõrgemad tsivilisatsioonid. Ühtlasi seletades ära selle, miks on kõigis religioonides ühised konstandid ehk pidepunktid, miks visalt usutakse lendavaid taldrikuid ning ka selle, miks inimesed ei näe tihtipeale oma egost välja, janunedes võimu, ilma tahteta midagi head selle abil korda saata, ja lõppeks, omandades teadmisi, mida nad on kogu aeg teadnud. Umbes nii.

Ühesõnaga, suht tüütu. Aga hästi kirjutatud tüütus. Lugesin diagonaalis, sest no ei huvita sotsiopaadid, ei huvita nende kujunemine kurjategijaks. Küll aga ei jätnud vahele rääbaka kassi lugu, kuigi ma tagantjärele ei saa aru, miks see seal oli. Samas olid need näited Maa indiviididest kuidagi lõdvalt seotud kogu looga. Sest üllatus-üllatus, olgu nii arhiiv kui tahes, siis oli ometi mõni peategelane. Üks neist oli Johor. See liin oli huvitav, kuigi see krdi noorsooliikumine oli ka asi, mille lihtsalt läbi sirvisin. Noore eduka mehe lugu.. ähh, who cares? Aga see, mida ta tegelikult ajas, see oli isegi natuke põnev. Näpuotsaga. Sest kogu lugu oli algusest peale kohe ära seletatud. Planeetide järjestused ja bla-bla. Et kurjus ja headus võitlevad. Üks saab ühest kasu, teine teisest. Ning Maa on nende mänguplats.

Kogu selle tüütu kirjeldamise taustal olid mõned toredad lood. Kui näiteks mõelda seda kassilugu. Või ahvilugu, või miks ka mitte, venda armunud õe lugu.

Natuke rohkem oleks tahtnud teada sellest 6. tsoonist. Üldse sellest tsoonindusest. Et on tsoonid ja Shikasta. Nojah. Eks siis tuleb leppida selle teadmisega. Et 6. tsoon on taassünnitsoon, a mis need teised siis olid? Mingid surmajärgsed olemise faasid?

Mida rohkem aga ma "Shikastale" mõtlen, seda enam on mul tunne, et tegu on sf-i raamidesse kohati orgaaniliselt, kohati veidrate traagelniitidega kokku sobitatud sotsiaalpornoga. Mis mind sel kujul mitte kübetki ei tõmba. Häda, hala, soigu ja muu taolist saab muuta söödavamaks. Näiteks luules see häda ja hala töötab isegi sel kujul miskipärast, aga sf romaanis mitte.

Võibolla on aga asi hoopis selles, et Lessing ei mõtlegi ulmelistes kategooriates. Talle on olulisemad muud asjad, talle meeldib kirjeldada elu nii nagu ta seda näeb. Mulle aga ei meeldi see elu niimoodi kirjeldatuna. Milleks seda s...a nina alla hõõruda, kui see nagunii haiseb siinsamas? Maailma sellega ei paranda... Ainsad lähenemisviisid maailmsele jamale on mu meelest kas must huumor või üle võlli keeratud õudus, soovitavalt pingelise õhustiku ning meeldejäävate tegelaskujudega.

Siiski, nii või naa oli tegu täitsa loetava asjaga, kuigi, päris oma tarkusest ma seda lugema poleks hakanud. A nüüd siis vähemalt tean. Misasi on Shikasta.

Mulle tavaliselt sellised a la "küll ma olen kõva mees" asjad ei meeldi, aga Jääskeläinen oskas ka selle mõnuga loetavaks kirjutada.

Idee iseenesest on veidi habemega. Aga võibolla sellepärast, et mul on meeles asi nimega "Tuleviku mälestused". Või ka muud analoogsed mõttekäigud. Et mäletad tulevikku, kuigi pole seda läbi elanud.Jääskeläinen lisas selle, et minevik on kustunud, ainus, mida mäletad, on tulevik. Ja ka see muutub kogu aeg. Ehk, tulevik ei ole kindel, aga seda rohkem on sul mälestusi. Ka neid, mis on õhus, ja mis kunagi ei saa päriseks.

Kogu on terviklik. Ainus veidi nõrgem jutt oligi see viimane, "Terrakota", aga selgi pole suurt häda. Tugeva 4plussi saab kätte, 5palli skaalal. Miks? Sest kuigi õhustik oli toimiv, taust samuti, oli ta kuidagi... naiivne? Lapsik? Arvestades seda, et püütud oli luua idamaadele omast miljööd. Aga idalaste meelelaadi arvestades oli kõik tõesti... ühelt poolt kuidagi üheülbane kui ka Euroopa mõttemallides kinni. Võibolla on aga asi selles, et autor ongi laps :) Ehk siis, arenguruumi jagub.

Kõik teised on aga viie-väärilised. Mõni isegi enam. Jääskeläinen ei petnud ootusi, oli hästi mõnusa kompaga /jah, mulle meeldib, kui kogu jutt on läbi komponeeritud ja jalad saavad juustega lõpus kokku/ ja isegi idee tundus selline, noh, kui mitte liiga originaalne, siis kindlasti uue nükkega vana. Tuleviku mäletamist on nii või naa veidi ulmes kasutatud, või vähemalt seda, et homne on teada, aga tänast enam ei mäleta. Ükskõik, kuidas seda lahendada. Jääskeläineni lahendus oli huvitav...

"Tõvemees" oli samuti uus-vana ideega jutt, haigustesööjast. Esimest korda kohtasin vist seda ideed aastaid tagasi ühes x-files osas. Või oli see mõni muu film. Vaat ei mäletagi. Aga legend on kuidagi äärmiselt tuttav.

Chtulhu-jutt, kindlustusfirmast pajatav Sinisalo "Me kindlustame su ära" oli aga vaat et minu jaoks parim selles kogus. Kontori-õudus kogu oma ilus on ju kohutavam kui kogu see nimetu õõv, mis domineeris jutu teises pooles. Kontor on jubedam kui mistahes Chtlulhu. Ja see juba ütleb midagi...

"Oliveri raamat" oli nunnu düstoopia, kuigi ilmselt nimetatakse seda žanriliselt veidi teistmoodi. Nunnu ju, kui keegi on nii tavaline ja normaalne, et torkab meeldivalt silma, nunnu, kui raamatud on need, millesse talletakse selline tarkus, mis mujalt läheks kaduma. Ja nunnu, et mõnele lapsele meeldivad raamatud... mitte failid. Ja kõik see nunnundus oli vastupidiselt sõnale "nunnu" keeratud traagilisse võtmesse.

"Vaskmõrsja" ja "See, kes ratast pöörab" on mõlemad aurupungid. Mõrsja-värk oli selline emotsionaalne, hormoonidest tiine, samas õõvastav ja natuke isegi vastik. Aga selles vastikuse oli autor hästi kirja pannud. Rattapööramine tegeles igavikulisemate küsimustega kui hormoonidemöll, tegeles sellega, et kas pikk eluiga on needus või õnnistus. Mõlemad peategelased leidsid, kumbki omal põhjusel, et pikk eluiga ei ole nii hea asi midagi, kui tundub. See jutt asetus kogu seisukohalt mu jaoks teiseks.

Ahjaa, "Hiiu nahk" oli päris omapärane. Siiski, kuna ta sellesinase kirjatüki kirjutamise ajaks oli jäänud teiste varju, ei ole ta ilmselt see "5". Pigem pika-pika miinusega asi.

Ja see bibliofiili asi ei läinud ka eriti korda, kuigi, hästi kirjutatud ja iseenesest äge jutt. Ilmselt on aga ses süüdi see, et ma pole kohanud ühtegi päris normaalset bibliofiili. Tõupuhast bibliofiili, ma mõtlen, mitte ulmefänni :) Kõik nad on natuke hirmuäratavad ja seda oli ka see peategelane kogumiku esimeses jutus.

Niisiis, ära ootasin. Ja olen veidi pettunud. Mis mõttes pole ka raamatus tee ja maja vahel tara? Mis mõttes kass ei püüa hiiri? Mis mõttes ei söö nad värsket liha? Mis mõttes kassid ei limpsi verd? Kingi mr Churhc teeb kõike seda, mida tavaline kodukass teeb ilma igasuguse suremise ja elluäratamiseta.

Seda on mul meistrile raske andestada. Kuidas ta ei tea, mis või kes on kassid? Arusaamatu. Täpselt sama see lugu aiaga. Kuidas saab ükski normaalne laste ja loomadega pere mõelda, et ah, kiirtee, tappev tee, las siis olla. Ja aeda ees ei ole. Las siis olla nii. Ei vähimatki mõtet aia tekitamisest.

Aga muidu, õudus oli reaalne. Tüüpiliselt Kingile keris ja keris, esimeses osas polnud seda suurt ollagi, teine ja kolmas seevastu laksas serviti. Muidugi, kõige jubedam oli soo.Filmis oli vist see, kuidas laps moondub deemoniks. Ja kass oli ka kole. Raamatus olid mõlemad peaaegu nunnud. Noh, kass muud polnudki. Mis sest, et haises.

Ühesõnaga, veidi pettunud. Nii Kingis, tõlke paindumatuses kui ka iseendas. Et ei taibanud originaalteost lugeda.

Millest alustada? Tegemist on tõelise meistriteosega, väga hästi kirjutatud, väga hea õhustikuga jne. Natuke häiris see, et mul oli meeles filmi-neegerkokk. Selline muhe tegelane, kes läbi jubeda lumetormi hotelli poole sõidab ning kes koksatakse seal kohe maha. Täiesti sürr... Milleks nii palju aega kulutada tegelasele, kes kohale jõudes kohe maha lüüakse?

Aga King ei löönudki. Ainult lõualuu puruks ning muidu sandiks. Kuid ellu ta jäi. Ning see oli loogiline. Milleks kogu seda jama, kui tegelane ei suuda sihtkohas kümmetki sammu teha... Milleks anda pilt tema eluolust ning sellest, mismoodi ta hoolib poisist.

Kui nüüd jõuda raamatu, trükise endani, siis... tegemist on ilge kõntsaga. Esiteks, kes kurat tõlgib sõna "Shining" Surmahotelliks? Ajukahjustusega inimene? Ei tea. Kui see ei kõlanud piisavalt seksikalt, siis on lõputult teisi ja normaalsemaid variante.

See krdi "Surmahotell" on meil aastaid riiulis olnud. Iga kord olen ma sellest silmad üle libistanud, kuni Jyrka lõpuks halastas ja ütles, mis see tegelikult on. Seda ma kirjastusele ei andesta! Ning ka mitte haruldaselt haledat kaanekujundust, tagumikus küljendust ning äärmiselt sitta köidet. Kurat! Teha meistriteosest selline käkk, selleks peab olema ajukahjustus kuubis.